EMV Ajalugu

[Sats1]

Türi Jõudu esindas näiteks ENSV liiga suurim väravakütt hr Peeter Lapp kelle vastu tundis huvi omalajal suur Kiievi Dünamo

Kui palju väravaid (vähemalt orienteerivalt) lõi Peeter Lapp ENSV liigas ?

[eestimees]

Kui palju väravaid (vähemalt orienteerivalt) lõi Peeter Lapp ENSV liigas ?

ca 80nd Kommussaar tagus üle 100. Lapp oli suurim 78 a

[Sats1]

ca 80nd Kommussaar tagus üle 100. Lapp oli suurim 78 a

I.Polivoda (JK Tempo jalgpallur, mängis 60-70tel) lõi ENVL ML-s umbes 150 kolli.
Igal juhul on huvi teada kes on ENVL ML-a parimaks väravakütiks. Mis on su arvamus?

[eestimees]

I.Polivoda (JK Tempo jalgpallur, mängis 60-70tel) lõi ENVL ML-s umbes 150 kolli.
Igal juhul on huvi teada kes on ENVL ML-a parimaks väravakütiks. Mis on su arvamus?

ma kahtlev ses et 150? ma pean järgi vaatama seda. Ma tean et Priks ons eda autasu saand 5 korral

[Sats1]

ma kahtlev ses et 150?

Sain seda infot Tempo spordiühingu raamatust.

[eestimees]

Sain seda infot Tempo spordiühingu raamatust.

mhmm ma vaatan järgi

[urmar]

Ei tea, palju Tõnu Viikmäe lõi?

[eestimees]

Ei tea, palju Tõnu Viikmäe lõi?

ca 80 kuskil

[eestimees]

Ei tea, palju Tõnu Viikmäe lõi?

Tõnu Viikmäe (Norma Tallinn, Tempo Tallinn) 73 väravat
Sergei Ratnikov (Pärnu) 90 väravat

[eestimees]

Ants Kommussaare kirju karjäär

Kõigest 12aastasena venna nime all Eesti NSV „Jõudi” jalgpallimeistrivõistlustel osalenud andeka Ants Kommussaare karjäär kujunes veel kirjumaks treenerina, kuhu mahtusid naise sunnil loobumine legendaarse Moskva Spartaki juhendamisest, võitlused uhkete Marati dresside eest ning hiljem Pärnu kohvikutest ja riietuskappidest mängijate ülesotsimine.
Marko Välja

Viimane seik pärineb 1990. aastast, kui Roman Ubakivi kutsus Kommussaare teist korda Tallinna Spordi abitreeneriks, kusjuures meeskonna seis oli nii täbar, et mitmel korral pidi tollal 43aastane Kommussaar ise jalgpallisaapad jalga tõmbama.
„Kogu järgnev aasta kujunes täielikuks tsirkuseks, mängijatele polnud loodud mingisuguseid tingimusi profitasemel treenimiseks ja mängimiseks,” meenutas legendaarne juhendaja. „Et proffidelt midagi nõuda, tuleb neile ka midagi anda. Klubil aga polnud raha üldse.”
Spordi väravavaht Tõnu Vanakesa meenutab, et kord sõideti Leetu 10 mängijaga ja üheteistkümnendaks oli 43-aastane treener Kommussaar.
“Mäng oli meil Kaunases, kuid ma pidin mänguks registreerimiseks veel enne Vilniusesse sõitma,” keris Kommusaar suure muigega ajalooratast tagasi. „Ilm oli tappev, olin täiesti läbi ning olime 0:1 kaotusseisus. Ütlesin lätlasest kohtunikule, et palun lõpeta mäng ära. Ta vastas, et veel on jäänud viis minutit. Täiesti mängu lõpus saime nurgalöögi, andsin selle täpselt Andrei Borissovi pea peale, kes selle ka ilusasti väravaks vormistas.”
Ja lisas, et tihti sõitis meeskond Tallinnast välja 5-6 mehega ja Pärnust võeti veel mõned kaasa: „Käisime Marek Lemsalu akna all ja mõned saime kätte Pärnu kohvikust. Oli isegi selline juhtum, kus läksime mängijale koju järgi, aga see oli end kappi peitnud…”

Keeldus Leningradi Zenidi kutsest
Kodukandi Jõhvi staadionil kohaliku kõrgliiga meeskonna (Jõhvi kaevandus) treeneri Ants Lehtse käe all 7aastaselt jalgpalliga tegelema asunud Kommussaar siirdus 5 aastat hiljem õppima tugevasse Kohtla-Järve noortespordikooli jalgpalli osakonda. Samal aastal mängis Kommussaar juba Eesti NSV Jõudi meistrivõistlustel oma vanema venna Peeter Kommussaare nime all. 1963. aastal tuli jalgpalli kõrval ka kergejõustiku ja poksiga tegelenud ning Eesti NSV noortemeistrivõistlustel kiiruisutamises osalenud Kommussaar Eesti NSV B-klassi meistriks Kohtla-Järve SK koosseisus, aasta hiljem saadi A-vanuseklassis hõbe.
Kiire arenguhüpe viis noormehe kaks aastat hiljem kõrgliigas mänginud Kohtla-Järve Kombinaadi koosseisu ning juba 1966. aastal kutsus ka üleliidulises sarjas mänginud Tallinna Dünamo peatreener Ants Viirmaa Kommussaare pealinna.
“Kommussaar oli Eesti üks parimaid ja perspektiivikamaid noori mängijaid,” kiitis Viirmaa. „Tal olid suurepärased kiiruslikud võimed ja hea tugev löök. Ta oli ikka küllaltki andekas. Ent tal jäi oma potentsiaal realiseerimata.”
Mehe karjääri murdehetkeks võis kujuneda hetk, mil Kommusaart püüdis enda ridadesse saada N Liidu kõrgliigaklubi Leningradi Zenit, mille pakkumisest eestlane siiski keeldus.
“Tallinna Dünamo meeskond oli professionaalne, finantsilised tingimused olid head, samas kui Venemaast ei osanud midagi ette arvata,” märkis ta ning lisas, et vaid laagrite tingimused olid tollasele ajale omaselt tagasihoidlikud. „Meil oli palju ja pikki laagreid lõunas, kus elasime kuuekesi väikestes tubades. Põhiliselt treenisime rannas, kuna väljakud olid väga porised, treenisime ka killustikuväljakutel ning tihti isegi asfaldil. Hea muru peale lasti vaid meistriliiga meeskondi. Et saabaste üle polnud kontrolli ja osad mängisid raudkorkidega, tekkis palju vigastusi.”
Kommussaar esindas Tallinna Dünamot kuni sellele laiali saatmiseni 1969. aastal. “Üldiselt oli Eesti juhtkond jalgpalli vastu, kuna jalgpalli peeti venelaste alaks. Juhtkond ütles, et teeme aastase pausi, lööme venelased minema ja siis tuleme liidu sarja tagasi. Hakati meelega venitama ja valetama ja nii see läkski,” rääkis Kommussaar.

Hülgas Donetski Šahtari pakkumise
1969. aastal liitus Kommussaar Tallinna Dvigateliga, mille ridades võideti nii kodune meistritiitel kui ka karikas samal aastal. Meistrivõistlused võideti ühe punktiga Tallinna Norma ees ning karikafinaalis alistati Tallinna Taksopark 2:1. Edu saatis Kommussaart ka Balti Liiduvabariikide turniiril, kus Eesti NSV koosseisus võideti esikoht. 1970. aastal kaotas Dvigatel N. Liidu karikavõitjate sarjas Ukraina klubi Donetski Šahtari duubelmeeskonnale Makejevkale. Hästi mänginud Kommussaarele tehti pakkumine Donetski treeneri poolt. “Dvigateli treener Eduard Belkin tuli minu juurde ja küsis, et kas olen pakkumisest huvitatud,” räägib Kommussaar. „Ent ma ei tahtnud Venemaale ligilähedalegi minna. Seal elati kogu aeg laagrites ja baasides, sealne elu oli niivõrd erinev. Mul oli kõik kodus olemas. Ega eestlased ei kippunud Eestist ära. Vastupidi: kõik tahtsid Baltikumi tulla, see oli nagu välismaal.”
Eestile truuks jäänud mees asus samal ajal valmistuma tulevaseks eluks: 1971. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli filiaali Pärnu Peda kehakultuuri eriala, 1975. õppis Moskvas Kehakultuuri keskinstituudis ning praktiseeris Moskva Spartaki juures ning 1979. aastal käis Kommussaar end täiendamas Kiievi Kehakultuuri keskinstituudis ja Kiievi Dünamo juures.
1972. aastal otsustas Kommussaar leegionärileiba siiski maitsta. Pärast Jurmalas peetud võidukat Balti liiduvabariikide turniiri otsustas eestlane vastu võtta Riia Daugava pakkumise. Riialaste särgis ei õnnestunud Kommussaarel siiski väljakule joosta, sest naases hooaja eel perekondlikel põhjustel Pärnu.
Eestis ei jäetud sellist pallimeest loomulikult ripakile: Pärnu Kalev palkas ta kohe endale mängivaks treeneriks. Esimesel hooajal võideti koheselt ka esiliiga ning debüüthooaeg 1973. aastal kõrgliigas lõpetati seitsmenda kohaga. Aasta hiljem saavutati kolmas koht kõrgliigas, milles mängis Kommussaar olulist rolli oma 18. väravaga, millega oli ka kõrgliiga resultatiivseim mängija.

Vastas eitavalt Moskva Spartakile
1975. aastal tõi Kommussaar Pärnusse tulevase Eesti koondise peatreeneri - 20-aastase Tarmo Rüütli, kuid lahkus ise kaks aastat hiljem Pärnu suurima rivaali Tallinna Norma ridadesse.
“Mul tekkis tüli Pärnu Kalevi aseesimehe Helmuth Undiga, kes andis minu saadud uhked Marati vormid Pärnu sõudjatele,” kirjeldas ta lahkumise põhjust. Ent veel sama hooaja keskel tuli ta suvekuurortisse tagasi: „Lõpuks anti vormid ikka mulle tagasi.”
1978. ja 1981. kaotati tiitel pingelises lõpuheitluses mõlemal korral Tallinna Dünamole. Pärnu Spordiseltsi Kalevi esindusmeeskonna Pärnu Kalakombinaat mängis nendel aastatel kohalikus vutielus märkimisväärset rolli. 1981. alistati Kadriorus karikafinaalis Boriss Rubanovitši ja Kalvi Kaasi tabamustest Narva Baltika. Karikavõitu korrati ka järgneval aastal, alistades Kohtla-Järve Ehitaja. 1982. saadi taaskord teine koht Tallinna Tempo järel ning järgneval aastal kaotati tiitliheitluses Tallinna Dünamole järjekordselt ühe punktiga.
Sama aasta tõi Pärnusse ka Moskva Spartaki tolleaegse selektsionääri Valentin Bagrovski, endise KGB polkovniku ja N Liidu kirjanike liidu liikme.
„Ta käis meil neli korda,” luges Kommussaar. „Mõtlesin, et ehk mingi suvitaja käib meid staadionil vaatamas, aga siis tuli ja rääkis, et tahab Sergei Ratnikovi ja Boriss Rubanovitšit Spartakisse. Mõlemad ka läksid. Rubanovitš ja Ratnikov naaseid aga samal aastal Eestisse tagasi suutmatuses murda end Spartaki põhikoosseisu. Bagrovski ja Spartaki peatreener Konstantin Beskov tegid mulle hiljem pakkumise, et minust võiks saada Spartaki peatreener.”
Legendaarne Beskov oli siis veel lisaks N. Liidu meeskonna peatreener ning et koondis valmistus 1982. aasta MMiks, vajati asendajat. „Meil oli Beskoviga telefonitsi päris mitu jutuajamist, kuid et naine keeldus kategooriliselt Moskvasse minemast, pidin talle kahjuks ei ütlema,” tõdes eestlane. „Kuidas ma siis saan nii minna, kui pere keeldus järgi tulemast. Beskov lubas helistada Kalevi juhtkonnale ja käskida mind vallandada, mida ta siiski ei teinud. Bagrovskiga ja Beskoviga oli hiljem veel jutuajamisi, et ma tuleksin Spartaki treeneriks.”
Ent nii mängijana kui treenerina suurepärastele pakkumistele eitavalt vastanud Kommussaare hinges ei pakitse kahetsust: „Ma ei võta jalgpalli nii südamesse nagu arvata võib. Mul oli siin Pärnus kõik, mida süda ihkas, olemas. Eks neid tööpakkumisi tuli ka veel hiljem: näiteks Bulgaaria jalgpalliliidust ja Küproselt.”

Jalgpalli taaselustamise juures
1984. aasta jäi Ants Kommussaarele viimaseks aastaks nii mängijana kui ka Pärnu Kalakombinaadi peatreenerina. Meeskonna juhendamise andis ta üle oma õpilasele ja Kalakombinaadi mängijale Sergei Ratnikovile, kes järgmine aasta viis Pärnu oma esimese ja viimase meistritiitlini. Ants Kommussaar mängis oma karjääri jooksul Eesti NSV kõrgliigas 303 mängu ja lõi neis rekordiliselt 109 väravat.
Kommussaar siirdus samal ajal aasta varem loodud Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli (KSMK) meeskonna juurde.
“Eduard Belkinist sai meeskonna peatreener, minust aga ülem,” osutas ta. „Peatreener vastutas vaid meeskonnaplaani ja koosseisu eest. Ülejäänud oli meeskonnaülema vastutada. Mul oli meeskonnas suurem võim kui peatreeneril, nii oli kord sel ajal. Meeskonna loomise taga seisnud ehitusvägede poliitkooli ülem kindralmajor Vassili Gnezdilov oli haruldaselt tore mees Kui teda poleks olnud, poleks meie üleliidulises sarjas mänginudki. Tal olid meeletud teened Eesti jalgpalli arendamisel.”

[eestimees]

JÄTK EELNEVA LEHE LOOLE

1985. aastal nimetati KSMK ümber Tallinna Spordiks ning aasta hiljem tõi Riikliku Spordikomitee jalgpalli peatreener Heinard Kaat Venemaalt Eestisse peatreeneriks Valeri Ovtšinnikovi.
“Ovtšinnikov lubas jalgpallifanaatikust kindralmajorile, et viib Spordi kolme aastaga N. Liidu meistriks,” meenutas Kommussaar. „Peale tema tulekut otsustasin ma sealt lahkuda, sest mina seda tsirkust kaasa ei olnud nõus mängima.”
Spordist lahkudest tegi Kommussaare karjäär ootamatu pööde: mehest sai sulgpalliliidu peasekretär. 1990. aastal naases Kommussaar Sporti, kuid selle meeskonna täht kustus samal hooajal tuhmilt ära.
Eesti Vabariigi ajal unustuste hõlma vajunud, Eesti jalgpalli ajaloo üht paremat mängijat ja treenerit, Kommussaart tunnustas Eesti NSV Jalgpalli Föderatsioon 1979. aastal teenete medaliga ning Eesti jalgpalli 75ndal aastapäeval teenete plaadiga aktiivse tegevuse eest Eesti jalgpalli edendamise nimel.

TARMO RÜÜTLI, Eesti koondise peatreener
Pärnu Kalakombinaat 1975-1991
Ants Kommussaar on meeles, kui rahuliku ja tasakaaluka inimesena. Mängumehena oli ta kiire, võimas, tehniline, kaval ja väga mitmekülgne. Kui oli vormis, siis rabas mitme mehe eest. Temaga koos mängimine oli noorele mängijale nagu kingitus. Kui olid ise võimeline jälgima ja analüüsima, siis tema taha asi ei jäänud. Ole ainult mees ja tee järele. Mind kui treenerit mõjutas ta kaudselt, see pagas, mis mängijana kogunes, oli vaja omal treeneriellu kaasa võtta ja läbi seedida. Aga inimesed, kellega pikki aastaid koos tegutsed mõjutavad kindlasti. Jalgpallist lähtuvalt Antsule hinnet pannes peab ütlema, et puhas viis. Selliseid inimesi sünnib meie pisikesel maal kahjuks harva. Ja nendega koos mängida on eriline tunne ja vedamine. Minul vedas.

Sündinud: 23/02/1947 Tartus
Positsioon: poolkaitsja, ründaja
Autasud:
Eesti NSV kõrgliiga 1. koht – 1969
Eesti NSV kõrgliiga 2. koht – 1978, 1981
Eesti NSV kõrgliiga 3. koht – 1966, 1974, 1980, 1982, 1983
Eesti NSV karikavõitja – 1969, 1981, 1982
Eesti NSV karikavõistluste finalist – 1971
Eesti NSV esiliiga 1. koht – 1972
Eesti NSV kõrgliiga suurim väravakütt - 1974
Balti Liiduvabariikide turniiri esikoht – 1969, 1972
Eesti meister – 2000
Eesti karikavõitja – 2000
Eesti superkarikavõitja - 2000
Karjäär:
1964 Kohtla-Järve Kaevandus-2
1965-66 Kohtla-Järve Põlevkivi Kombinaat
1966-68 Dünamo Tallinn
1969-71 Dvigatel Tallinn
1977 Norma Tallinn
1972-84 Pärnu Kalakombinaat
1990 Sport Tallinn
Treenerina:
1972-84 Pärnu Kalakombinaat
1984-86/1990 Sport Tallinn
1994-96 JK Pärnu
1996-97 JK Vall Tallinn
1998-99 JK Pärnu
1999-00 FC Levadia Maardu
2001-02 SC Real Maardu
2002 JK Tammeka Tartu

[eestimees]

kõige rohkem mänge on kõrgliigas mänginud Tõnu Eapost 1962-1991

[17]

Kas Eapost mitte Transi eest mõni hea aasta tagasi veel paar mängu ML-s ei teinud?

[eestimees]

Kas Eapost mitte Transi eest mõni hea aasta tagasi veel paar mängu ML-s ei teinud?

mängis jah

1962 - 1966 Kohtla-Järve Põlevkivi Kombinaat
1967 - 1968 Start Tallinn
1968 Dünamo Tallinn
1969 - 1980 Keemik Kohtla-Järve
1981 Kiviõli Oktoobri Karjäär
1982 - 1983 Ehitaja Kohtla-Järve
1984 Kõrgema Spordimeisterlikkus Kool
1984 - 1992 Keemik Kohtla-Järve
1986 Estonia Kaevandus Jõhvi
1992/93 Keemik Kohtla-Järve
1993/94 Tallinna Sadam
1994/95 - 1997/98 Veteraanid Kohtla-Järve
2003 JK Merkuur Tartu
2003 JK Narva Trans

[Sats1]

Ants Kommussaar mängis oma karjääri jooksul Eesti NSV kõrgliigas 303 mängu ja lõi neis rekordiliselt 109 väravat.

Rekordiliselt? Oled kindel, et mitte keegi lõi rohkem väravaid Eesti NSV kõrgliigas?