Mängu vaatama

[ericbana]

SC Freiburg – 1.FC Union Berlin 3:0

Täistabamus. Lõpuks sai ka kodustaadionil üks tõeline jõudemonstratsioon ära nähtud. Kindel, rahulik ja ilma igasuguste probleemideta võetud võit, mis kindlustas sügisringi esikoha. Siiski küll võrdsetel punktidel RedBulliga, kes kahjuks suutis täna lõpuga Duisburgist jagu saada. Samas meie kasuks räägib korralik +9 väravatevahe võrreldes nendega. Kolmas koht ehk St Pauli on 6 punkti kaugusel. Ohtlik Nürnberg 8 punkti kaugusel. Nendega on ka võõrsil järgmine mäng. Miinimumeesmärk peaks olema nendega vahe säilitamine. Ehk arvestades nende hoogu praegu oleks viik normaalne tulemus. Aga ega meiegi kehvasti pole mänginud. Kahest viimasest mängust enne pausi 6 punkti võttes oleks aga seis juba selline, et tõusmine oleks juba sisuliselt selge kohustus. Praeguse prognoosi kohaselt peaks otse tõusmiseks piisama umbes 62-64 punktist. Ja kui 19.vooruga 41 koos oleks, siis....



Selleks korraks sain kaaslasena kaasa meelitada rootslanna, ameeriklase ja prantslanna. Kõlab nagu Valdo Jahiloo andekdoodi algus. Igatahes. Kuna mäng algas juba 13.00, siis pidi taas minema üsna varaku rongiga. Otsustasime 8.36 väljuva kasuks. Freiburgis olime 10.00 ning linn tervitas suurepärase ilmaga. +14 kraadi, tuuletu ja täiesti pilvitu taevas. Ehk siis vahelduseks sai ka normaalset ilma nautida. Mannheimis kallab praegu peaaegu sama tihti kui Eestis.

Kuna pundis oli ka kaks naisterahvast ja peale minu otseselt keegi Freiburgi ei fännanud (nii et mitu tundi seisukal olla), siis otsustasin juba varakult seekord istekohtade kasuks. Täpsemalt siis idatribüüni nurk kohe fännisektori lähedal. Atmosfääri mõttes igatahes ideaalne. Ja ka mängu vaatamise seisukohalt väga super kohad. Istekohad andsid ka veidi suurema ajavaru seekord. Kui eelmisel korral olin seisukal juba 1,5 tundi enne mängu kohal ja sealt mängu lõpuni ära ei liikunud ki tegelikult, siis nüüd oli selles mõttes pingevaba. Ehk siis esmalt sai ca 1,5 tundi Freiburgi jõuluturul hängitud ja hõõgveinidega soojendust tehtud. Jõuluturg on Freiburgis tõesti tasemel nagu väiksemates Saksa linnades ikka. Jäi isegi veel veidi aega, et kesklinna piirkonnas veidi ringi hulkuda enne kui eritrammiga staadionile sõita. Näide kohalikust tänavakunstist.



Enne väravatest sisenemist pidime veel leidma peidukoha jõuluturult saadud häägveini kruusidele, mis nägid päris tuusad välja ja plaanisime suveniirina kaasa võtta. Klaasiga ilmselgelt staadionile saanud ei oleks ja sellepärast jätsime me need mängu ajaks Dreisami jõkke peitu, kust need pärast mängu kenasti välja korjasime. Staadionile sisse pääsesime lõpuks 40 minutit ennek ohtumist ja nagu arvata võib, olid mõlemad seisukad juba kapitaalselt täis. Samal ajal haigutas istekohtadel veel totaalne tühjus. Aga teada oli, et vileks on ka need lõpuni täis. Nii ka oli, sest ametlik publikunumber oli välja müüdud Schwarzwald-stadion 24 000 pealtvaatajaga. Sellest päris märkimisväärne osa ka Union Berlini fänne, kes olid saabunud vähemalt osaliselt erirongiga otse Berliinist. Igatahes tuleb nende ees müts maha võtta, sest hoolimata seisust toetasid omasid mängu lõpuni välja ja kohati päris häälekalt.



Mäng ise, nagu öeldud sai, oli sisuliselt ideaalne. Mänguliselt oli Freiburgil totaalne kontroll. Alguses ei saadud aga just ründefaasis eriti mängu käima ja üritamine jäi individuaalseks. Liikumisi oli vähe ja seega oli kaitsjatel keeruline ka mängu avada. Ajaga see aga oluliselt paranes ja peagi oligi juba seis 1-0. Värava autoriks Frantz. Kõik algas aga taas Grifo karistuslöögist, mille väravavaht suutis raskustega tõrjuda. See aga väga kaugele väravast ei lennanud. Värava juures läheb kõige suurem au minu meelest lõpuk söödu autoriks olnud Höhnile. Väravavahist tagasi põrkunud palli kontrolli alla saamine ja olukorda lennanud kaitsja ära petmine oli päris soliidne keskkaitsja tavalist tehnikat arvestades. Ehitas vastaste kasitis jalaga nagu vana rahu. Frantzil jäigi siis ainult tühja lükata. Värav vabastas ka meeskonna pingetest. Tore on näha, et sisekliima on suurepärane meeskonnas. Värava peale tormab kogu meeskond kokku tähistama jne. Ükskõik, kes selle ka ei lööks. Head energiat oli näha juba soojendusel, mida meeskond täpselt meie istekohtade eest tegid.



Enne vaheaega suudeti lüüa ka teine värav. Taaskord oli aktsioonis Grifo ja üks keskkaitsja. Seekord Marc- Oliver Kempf, kes suunas peaga võrku Grifo karistuslöögi. Ehk siis standardeid realiseeriti ikka külma rahuga, sest ka kolmas värav tuli just sealt. Samas Union on ka nende kaitsmisel liiga kõige kehvem meeskond. Meie kolmas värav oli vist juba neljateistkümnes, mille nad standardi järgselt endale lasknud olid. Ehk siis mõlemad keskkaitsjad said nime statistikasse. Mõlemad tegid ka muidu hea mängu, sest suutsid Unioni ülikiired ründajad kontrolli all hoida. Ülesehituslikult ei suutnud Union eriti midagi, aga pikaga otsiti rndajaid päris palju. Ja seal on ohtu päris korralikult kiiruse mõttes. Õnneks oli kõik kontrolli all noorel kaitsepaaril.

Teisel poolajal lisati niisiis veel üks värav meie poolt. Selle autoriks Grifo nurgalöögi järel Höhn. Hühn ilmselt ona värava, söödu ja korraliku kaitsemänguga ka parim mees platsil. Publiku suurimad ovatsioonid sai vist aga Guede, kes lõpupoole vahetusest sekkus. Kurat, see tüüp on ikka fenomen. Tüüp on totaalne tank. Lükkab omale palli ette ja siis jookseb nii kiiresti kui võimalik järele. Paraku see kiirus pole tavaliselt piisav, aga kõik, kes talle ette jäävad lendavad sisuliselt kahte lehte laiali. Eile läks ka mingi Uinioni mängijaga tal ütlemiseks, kui Guede ta tuimalt sarnases olukorras lihtsalt pikali jooksis. Igatahesp ublikult sai selle eest korraliku aplausi. Siis oli tal veel mängu lõpus ideaalne variant 4-0 lüüa. Guede oli täiesti vaba umbes 12-13 meetri kaugusel väravas ja kerge nurga all värava suhtes. Sisuliselt selline ideaalne Henry koht, kust siseküljega tagumisse nurka lükata. Guede läks seal tagumist risti proovima ja löök lõpetas põhimõtteliselt nurgalipu juures. Aga siis jälle tuleb üks selline eelmise vooru Heidenheimi mäng ja publik unustab kogu eelneva jutu jälle ära. Fenomen. Vähemalt tüüp ei virise ja saab aru, mis ta roll meeskonnas on.

[ericbana]

Nagu ikka, siis meeskond täistas ka fännide ees võitu. Ning oh üllatust. Fännid laulsid ruupori juurde just mingid lambised 20.minutit mänginud Guede mitte kolm väravat ette valmistanud Grifo või söödu andnud ja värava löönud Höhni. See on samas mõistetav sellepärast, et Guede on vaieldamatult meeskonna parim DJ ja teeb isegi beatboxi tavaliselt hooaja lõpetamistel fännide ees. Seega miks ka mitte. Fännid laulsid oma laulud ära, meeskond tegi puntratantsu ja kõik olid eelviimase kodumängu lõppedes õnnelikud. Kuigi lahkusime staadionilt ikka tublid 20 minutit pärast lõpuvilet, siis saime mingi ime läbi isegi trammi istuma. Sattusime kuidagi juhuslikult peatuses täpselt trammiukse juurude seisma. See istuma saamine on seal üsna eluliselt vajalik, sest pärast mängu lõppu tagasi kesklinna saamine võtab mingi 20-25 minutit ja seal trammis teiste inimeste najal püsti püsida poleks eriti meeldiv.



Pärast mängu hängisime veel veidi linnas, tegime pargis mõned õlled, sõime suurepärases Itaalia pitsarestoranis. Kuna tagasisõidu pileteid veel ostetud ei olnud meil, siis mõtlesime, et kas minna välja Freiburgis või sõita tagasi ja teha seda Mannheimis. Otsustasime Freiburgi kasuks, sest Mannheimis saab seda teha küll ja veel. Järgnev võiks vabalt olla ka Urkabaari sissekanne.

Igatahes leidsime õhtul vanalinna piiripeal mingi suhtkoht urka koha. Kuna see jäi veidi keskusest kaugemale, siis oli koht üsna tühi. Peamine üritus seal oli aga mingi 35-40 aastaste Tai naiste(?) sünnipäevapidu. Koht ise oli üsna väike. Kokku oligi seal peale sünniväevapeo ja meie veel kaks väiksemat seltskonda. Üks punt oli mingi Araabia härg koos oma haaremiga. Õhtu jooksul sai selgeks, et tema naine oli punases ülimalt paljastavas kleidis Pärsia näojoontega tšikk. Julgelt 9/10. Härg nägi aga päris kuri välja. Lisaks oli seal pundis lisaks härjale ja tema pruudile veel kaks naist ja kaks meest. Ometi hoidsid ka need kaks teist tšikki härja lähedale ja üritasid igal võimalusel kehalist kontakti leida. Kaks tüüpi olid slegelt kuival ja neile mingit varianti ei tekkinud. Hiljem tekkis härja ja ühe tüübi vahel ka kergemat sorti seis, sest üks neis vist püüdis ühele tüdrukule ikkagi läheneda. Aga see jahutati üsna kiirelt ka personali poolt maha.

Igatahes. See sünnipäevapidu....See kujutas endast umbes mingit 12 Tai naist, kellest meie tuvastasime, et vähemalt 2-3 olid suurema või väiksema tõenäosusega transvestiidid. Lisaks nendele olid seal veel kaks mingit vanemat tüüpi, kes, nagu hiljem selgus, olid itaallased. Lisaks oli veel üks neeger, kellele andmsime omavahel koodnime „Black Santa“. Tüüp kandis valgeid, kõrvaltvaataja silma jaoks ebamugavust tekitavaid, pükse. Õnneks oli koht üpris hämar, sest vastasel korral oleks ilmselt näinud, kuidas Black Santa vänt nende pükste pärast mööda säärt alla jookseb. Lisaks kandis ta valget T-särki ning punast pintsakut. Kaelas oli kaks kuldketti. Oli näha, tüüp oli selles seltskonnas, kuid alguses üsna vaoshoitult. Hiljem see muidugi muutus.

Lisaks istus baarileti ääres üks paks umbes 50-aastane tüüp. Tema vist pidanuks olema nö päris jõuluvana. Hiljem jooke tellides sai temaga ka veidi räägitud. Selgus, et tema seda kogu üritust korraldabki. Sünnipäev oli aga ühel nendest Tai koduperenaistest, kes jäi ka meie koostatud transvestiidi-listist välja. Millegi pärast oli sellel tüübil seljas aga jõuluvana rüüd meenutav hõlst. See oli aga nii räsitud ja kesine, et nägi välja rohkem nagu tüübi hommikumantel. Igatahes tema istus leti ääres, nägi välja nagu Hugh Hefner ja jälgis toimuvat.

Sellest peost oleks rääkida päris palju, aga kogu jutt ei anna kaugeltki edasi seda möllu, mis seal lõpuks toimus. Igatahes mingi hetk olime me kuidagi selle sünnipäevaseltskonnaga suutnud niivõrd sõbruneda, et nad tegid meile isegi 3 ringi shotte välja. Muust kontingendist baaris olid lisaks meile ja Tai pundile alles jäänud ainult härg, tema pruut ja veel üks paarike, kes kaugemal vesipiipu kimusid ja amelesid.

Paari tunni möödudes pärast baari jõudmist oli alkohol ka naistele päris korralikult mõjuma hakanud. Black Santa oli oma punase pintsaku maha heitnud ja tantsis keset baari erinevate Tai naistega. Peamiselt aga ühe kindlaga, kes oli neist ilmselgelt kõige paremini säilinud ja polnud kindlasti ka mees. Seega Black Santa jaoks jackpot. Selleks ajaks oli baaris valgust veelgi maha keeratud ja sisse oli lülitatud mingisugune algeline strobo. Kuna Back Santa oli ikka väga neeger, siis tundus kohati silmanurgast vaadates, nagu hööritaks see Tai tšikk ennast vastu õhus hõljuvaid valgeid pükse, T-särki ja kuldketti. Igatahes nii kestis see peaaegu pool tundi kuni Black Santa tõelise jackpoti sai. Ehk siis mingi hetk lipsasid nad koos sisse ühest WC uksest.

Need koos Tai pundiga koos olnud kaks itaallast püüdsid samas meeleheitlikult Black Santast tantsupõrandale jäetud parematest paladest viimast võtta. Nemad siiski lihtsalt amelemisest kellegagi kaugemale ei jõudnud. Vahepeal tegi „Hugh Hefner“ taas ühe ringi jooke välja, millest oma osa saime ka meie. Arvestades seda, et peamiselt piirdusid meie kohustused nendega klaasi kokku löömises, siis miks ka mitte. Muidugi mida enam Tai naised alkoholi tarvitasid, seda sagedasemaks muutusid ka korrad, kus pidi mõnega sellest pundist sümboolse „tähtede ülevalt alla korjamise tantsu tegema“. Ei tapnud meid ka see, sest minul ja ameeriklasel õnnestus meie ohulistis olevaid naisi vältida.

Igatahes nii see kestis ja kestis. Kuni oli vaja lõpuks rongijaama minna, et viimase rongi peale jõuda, mis Mannheimi sõitis. Arvestades kõigi eelnevate sündmuste intensiivsust ja üldist väsimusastet, läks rongisõit väga ruttu. Keset ööd tagasi jõudes võis igatahes terve päevaga üsna rahul olla. Alates Freiburgi võidust kuni viimase aja ühe rajuma sünnipäevani, kuhu me lihtsalt sisse sadasime.

[karl11]

SCHALKE04-HANNOVER96 3:1
Käisin nädalvahetusel Schalke ja Hannoveri omavahelist kohtumist vaatamas Veltins Arenal ja mis kõige magusam sain endale pileti Veltins Nordkurvi ehk siis Schalke fännikasse.
Saksamaale sõitsin kohale juba neljapäeval Ryanairi lennuga, mis viis mind Riiast Kölni. Öö veetsin Köln/Bonni lennujaama juures hotellis. Reede varahommikul alustasin retke Gelsenkirchenisse. Kõigepealt Kölni HBF-i ehk pearongijaama vms. Sealt istusin Frankfurdi rongi peale ja poolel teel hüppasin Gelsenkirchenis maha. Külastasin kohaliku jõuluturgu ja S04 fännipoodi. Kuna kandsin S04 salli tuli minu juurde üks 19 aastane saksa poiss, kes küsis ega ma Veltins Arenale pole suundumas ja kuna see plaan mul oli, pakkus ta et võiks koos minna. Mõledud tehtud. Ise ta oli pärit Müncheni lähedalt Würzburg vms, aga väidedavalt sünnist saadik Schalke fänn. Tänu temale nägin ära Schalke vana staadioni, treeningväljakud ja Schalke kontori. Kogu selle aja rääkis ta mulle kui kõva on ikka Saksa jalgpall ja eriti veel S04 ning Dortmundi ja Bayernit pole siia maailma üldse vaja . Napid 3 tundi enne mängu viskasin kiirelt oma pagasi lähedal asuvasse hotelli. Enne mängu algust pidin oma uue sõbra, kelle nimest ma kahjuks aru ei saanud , initsiatiivil temaga kaasa S04 muusemisse minema. Kuna jõudsin Nordkurvi tund enne kick offi olid magusamad kohad juba hõivatud. Mängust suurt rääkima ei hakka S04 suutis 3-1 võidu võtta ja minu kõrval seisnud umbes 70 aastase härrasmehe nutma panna. Peale mängu saime Baierimaa poisiga uuesti kokku, kes olid suutnud vahepeal sõbruneda ka tõsiste Schalke fännidega, kes meid jõuga S04 pubisse kaasa võtsid. Nii me siis läksime Ford Fiesta umbes 90-date esimene pool ja kahe uksega. 2 noort nolki ja 3 suurt õllekõhtudega meest, kes pole peale õlle oma elus muud joonud. Pubis olin ma tol õhtul suur vaatamisväärsus, sest oli S04 tulnud vaatama Estlandist ja tänu sellele ma oma rahakotti õlle ostmiseks avama ei pidanud. Umbes poole kolme paiku jõudsin hotelli ning järgmine päev alustasin tagasiteed Kölni suunas, kus toimus samal päeval FC KÖLN-FC Augsburg. To be continued.
Vabandad kirjavigade pärast.

[bubbles]

Võiksid ka mainida paljuga mängupiletid said ja kui saladus pole mis üldse kogu tripi eelarve tuli

[karl11]

FC Köln-FC Augsburg 0:1
Kuna viibsin esimest korda üksi kusagil välismaal ja veel Saksamaal kuhu ma polnud isegi oma vanematega kordagi jõunud, otsustasin Gelsenkirchenist varakult Kölni poole tagasi sõita, et jõuaks kindlasti õigeks ajaks tagasi. 8.46 istusin, nagu kohalikud seda kutsuvad, Gelsenis rongi peale ja olin umbes 10 paiku olin Cobra ühesteistkümne kodulinnas tagasi.
Kuna kell oli nii vähe otsustasin linna pealt üles otsida Kölni fännipoe. Käisin läbi kõik kohalikud shoppingu tänavad aga ei midagi. Lõpus otsustasin küsida kohaliku polizei käest, kus ma Kölni poe leida võiks. Tema teada linnas poodi polegi ja et mingi ma kardstad sporti või ostku staadionilt manti. Otsustasin esimese variandi kasuks ja sain oma salli ning märgi seljakoti külge kätte. Kuna Kölni vorm on minu jaoks suht ilmetu ja mitte väga ilus, otsustasin ma mitte seda osta. Täiesti juhuslikult poest välja tulles silmasin ma oma hosteli reklaami, mis näitas et 200m vasakule ja seal see asub. Sellega läks õnneks, sest ma polnud veel oma hosteli otsimisega alustanudki. Administraator näitas mulle kätte, millisest peatuses ja mis liiniga ma kuhu sõitma pean, et Rhein-Energie staadionile jõuda. Staadioni ümbrusesse jõudsin umbes kell 12. Kuna väravad avatai alles 13:30, külastasin kõrval asuvat lastele mõeldud treeningkeskust. Juhuslikult samal ajal toimusid seal treeningud kõigile kuni 13 aastastele lastele, kes tahtsid enne suurt mängu Kölni staadioni kõrval palli toksida. Nii sain ma plakati peal olevast saksa keelsest tekstist aru. Nii kui väravad avati otsustasin kohe sisse minna. Proovisin ära kohaliku õlle „Kölsch“, mida soovitasid mul S04 fännid proovida, kui said teada, et sõidan Kölni.
Kui herr Klavan tuli sooja tegema, proovisin temaga kuidagi kontakti saada aga staadioni DJ keeras volüümi põhja ja Klavan mind ei kuulnud.
Mängust jälle suurt ei räägiks. Nägin otse pildis siis selle Hitzi trikitamise ära.
Peale mängu proovisin jällegi Kalavanit kätte saada, aga ei midagi. Ühel hetkel kuulsin oma läheduses, et keegi hüüab teda samamoodi. Tuli välja, et üks Viljandist pärit noormees, kes töötab Kölnis, oli siis tulnud ka Eesti vägilast vaatama.
Peale mängu läksin koos suure massiga kohaliku S-Bahniga tagasi hotelli poole. Rongis nägin ära ka fännide oma vahelise arvete klaarimise. Millegi pärast oli üks Bremeni fänn Kölni ära eksinud. Nii palju kui mina aru sain siis talle ei andnud see rahu, et Köln pole viimasel ajal kordagi meistriks tulnud aga Bremen suutis seda 2003/2004 aastal. Kuna ta seda fakti mitu korda rõhutas, viskas Kölni omadel üle ja üks neist tõmbas Bremeni omale pasunasse .
Hostelis ööbisin oma öö ära ja jällegi kuna millegipärast põdesin hullult, et kas jõuan ikka lennukile jne istusin Kölnis rongi peale juba seitsmest ja jõudsin kollasesse-musta linna juba 9:30. Kohalikus rongijaamas ostsin BVB märgi ka endale koti külge. Härrasmees, kes mulle märgi müüs nägi, et mul paistab kotist Schalke kilekott. Õnneks ta sai aru, et ma pole kohalik, ütles ta mulle viisakalt, et ära sellega siin liputa . Nii väikses lennujaamas nagu oli Dortmundi oma, polnudki ma varem viibinud. Lennuk viis mind Riiga, kust sõitsin Lux Expressiga Pärnusse.
Rahaga oli umbes selline seis et 280€(Lux express Pärnu-Riia ja tagasi, lennuk, rongid, mängupiletid ja öömajad) Umbes 150€ suutsin ma ka kohapeal õlle, bratwursti ja klubide nänni peale ära raisata.
S04-Hannover96 30€
Köln-Augsburg 15€

[bubbles]

Väga lahe lugu. Mis mängu järgmiseks ette võtad? Sa peaksid ikka BVB kodumängul ka ära käima, sealt saad tõelise elamuse. Samas, kui vaadata su avatari siis eeldan et su prioriteet on Bayerni mäng

[petteri]

Proovisin ära kohaliku õlle „Kölsch“, mida soovitasid mul S04 fännid proovida, kui said teada, et sõidan Kölni.

ma loodan, et kõigepealt tuli neil see meelde ja siis Kölsch. Aga see selleks, huvitavad lood siin viimasel ajal olnud, peab meeldima!

[karl11]

Väga lahe lugu. Mis mängu järgmiseks ette võtad? Sa peaksid ikka BVB kodumängul ka ära käima, sealt saad tõelise elamuse. Samas, kui vaadata su avatari siis eeldan et su prioriteet on Bayerni mäng

Bayernit tahaks tõesti näha, aga poleks midagi ka Dortmundi ning Signal Iduna pargi vastu. Kindlaid plaane veel uuteks mängudeks paigas pole.

[ericbana]

Tõmban nö turnee siis homme kokku mänguga SC Karlsruhe - Greuther Fürth. Kuna teisipäeval viimane eksam, siis mõtlesin algselt, et lähen viimast vooru enne pausi vaatama. Kas siis midagi Bundesligast või 2.Bundesligast. Aga see Karlsruhe staadion on kuidagi ahvatlev koht kuhu minna. Kui mõned aastad tagasi tripil käisin, siis sõitsime Karsruhe staadionist millalgi südaöösel mööda. Siis juba mõtlesin, et siia peab kunagi mängu vaatama tulema. Ja miks siis mitte nii head võimalust ära kasutada. Ega väga tihti siia ei satu. Seisuka koht tudengile 8,90€ ka ainult. Ei saa kurta.

Üldse võib päris rahul olla staadionitega, kus käinud olen see sügis. Kõik on sellised, et peaks suht spetsiaalselt tulema. Pakun, et väga sellist varianti ei teki, et ohh....chillin parasjagu Mainzis või Sandhausenis ja näe....mäng ka.

Aga jah: Mainz, Hoffenheim, Kaiserslautern, Sandhausen, 2x Mannheim, Augsburg, 2x Freiburg ja nüüd Karlsruhe.

[martki]

Tohoh, semester saab juba läbi? Mul ka pühapäeval veel viimane enne jõule plaanis, sai päris magus Nürnberg-Freiburg välja vaadatud.

[ericbana]

Tohoh, semester saab juba läbi? Mul ka pühapäeval veel viimane enne jõule plaanis, sai päris magus Nürnberg-Freiburg välja vaadatud.

Vaikselt saab jep. Siin Eestiga sarnane süsteem erinevalt kõigist teistest ülikoolidest. Ehk siis jõuluni tiksub ära ja siis paraku läbi see üle ukse hea jalka vaatama minemine . Aga Nürnberg - Freiburg. Oioioi. Olen kade.

[ericbana]

Viimaseks käisin, nagu öeldud sai, vaatamas mängu SC Karlsruher – Greuther Fürth, mis lõppes koduvõistkonna üliolulise 1-0 võiduga, mis tõstis nad tabelis 12.kohale. Bielefeldil on võimalus mööduda, aga siiski Karlsruheri jaoks igas mõttes ülioluline kohtumine. Seda oli näha ka kohapeal valitsenud emotsioonidest, kui palju võit fännidele tähendas.

Teele asusin nagu ikka üsna varakult. Kuna sõiduplaan oli kummaline, siis läksin juba kaheksase rongiga. Kui muidu sõidab ICE Karlsruhesse umbes 15.minutiga, siis mina panin säästu ja läksin kohaliku „piimavedajaga“, mis loksus 55 mintsa. Ehk siis juba veidi enne üheksat olin juba Karlsruhes. See tähendas, et mänguni oli aega tublid neli tundi. Mis oli väga meeldiv, sest Karlsruhes ma varem käinud ei olnud ja räägiti, et lossipark on tuus. Täpselt nii ka oli. Kaarti vaja ei läinud. Kui kellelgi kunagi Karlruhesse asja on, siis tulge rongijaamast välja ja pöörake paremale ja käige lihtsalt otse kuni vastu lossi põrkate. Megalihtne.

Esimene hämming valdas mind siis, kui rongijaamast üle tee tulles avastasin, et sealsamas oli loomaaed. See oli küll rohkem sellise loomapargi sarnane. Ehk siis mitte päris nii suur nagu Tallinna loomaaed, aga igasugu kitsi ja värke sai ka läbi aia tänavalt vaadata. See aed seal oli tõesti kummaliselt madal. Mõni jommisem vend võib seal küll ennast üle aia otse kitsede aedikusse vinnata.



Karlsruhes olid mingid mässiv tetööd käimas ja praktiliselt üks peatänav oli kapitaalselt üles kraabitud seal. Suht ehitusplatsil jalutamine see esimene pool oli. Aga kui see kunagi korda saab, siis on väga vinge, sest Karlsruhe arhitektuur ja majad on päris huvitavad. Hästi palju erinevates stiilides maju jne. Nii väga ajaloolisi kui ka uusi. Igatahes lõpus jõudsin ma lossipargi alguseni. Raudteejaamast staadionini on see kuskil poolel teel. Jaamast staadionile on kõige otsem jalutustee umbes 4km.



Kuna ma jõudsin nii vara, siis oli see kant veel praktiliselt inimtühi. Veidi kummaline isegi. Ma olen enamasti isegi Kadrioru pargis hommikul kella üheksa ajal rohkem rahvast näinud. Mulle see aga sobis. Oli hea rahulik ringi vaadata ja veidi klõpsida. Hiljem mängult tulles oli see sama koht näiteks pilgni täis. Selle kuju ees ja sildi taga on mingi väike uisuplats. Kindlasti mitte suurem kui Harju tänava oma. See oli aga nii kapitaalselt rahvast täis, et ma ei saa aru, kuidas seal üldse uistudada oli võimalik. Lossiümbrus muidu oli igatahes väga kena ja suur. Äärtes skulptuurid, kena haljastus jne. Kujutan ette, et suvel sooja ilmaga on seal ikka väga mõnus chillida. Staadion jääb selle lossi taha, veidi paremale poole hoides. Sealt siis umbes 2km kaugusele. Lossist vasakul on uuemate hoonete kompleks. Seal asub ka näiteks Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduskohus.



Lossi taha jääb park. Mõneti meenutab Kadrioru parki, kuid igasuguseid istumiskohti ja sopikesi oli oluliselt enam. Skulptuure, purskkaeve, kõlakodasid jnejne. Kuna aega oli veel tol hetkel maa ja ilm, siis käisin lihtsalt seal natuke ringi. Ma ei tea mis värk on, aga Saksamaal on mult lugematu arv kordi teed küsitud. Selle mõne kuuga ilmselt rohkem kui Tallinnas paari aastaga. Nii ka Karlsruhes, kuigi ma olin alles 1,5 tundi viibinud. Õnneks küsis tüüp suunda staadionile, mille oskasin ka ette näidata. Kuna see park on meeletult suur, siis kunagi veeti seal vist tavaari raudteel. Igatahes hoiatavaid silte oli seal rohkem kui asi väärt oli. Nende rööbaste järgi seal küll midagi enam ei sõida kahjuks. Vähemalt enamuses osas. Väga rohtu oli see tee kasvanud. Kujutan ette, et nii kitsastel rööbastel võib sõita umbes selline rong nagu Tallinna loomaaias oli kunagi (vb ka praegu). Igatahes jõudsin mõelda ka sellele, et mõelda vaid kui tuus oleks sealt lossi juurest väikese rongiga staadionile sõita. Oleks täiesti omaette atraktsioon.



Igatahes jalutasin edasi ja kuna aega oli ikka veel omajagu, siis mõtlesin, et teen ringi ümber terve staadioni. Karlsruhes tuleb see ring igatahes üksjagu pikk, sest seal ümber on igasugu pargihooneid ja ühes küljes ka võsa. Kogu see teekond staadionile oli umbes selline, kui turistina esimest korda Russalka poolt läbi terve pargi Kadrioru staadionile jalutaks + juurde mõelda see kunagi Lasnaka nõlval olnud loomaaed (ma eeldan, et see oli midagi sarnast selle Karlsruhe omaga) + natuke Hiiu staadioni ümbrust + Maarjamäe oma ka. Kõigi nendek ombo. Igatahes vaieldamatult kõige ägedamas kohas olev staadion, mida ma see sügis külastasin. Mainzide ja Hoffenheimidega ei saa võrreldagi. Pildil olev sissekäik on see, kus kogunevad kodumeeskonna ultrad. Selle nurga nimi ongi Haupteingang „Nackter Mann“ ehk siis peasissekäik „paljas mees“. Minu seisukas oli sama kurve teises nurgas. Fürthi fännid olid omakorda minu seisukohast diagonaalis üle platsi.




Kuna tegemist on parkstaadioniga, siis otsas asusi kõik söögikohad ja peldikud staadionilt väljas. Seeomakorda tingis selle, et enamus rahvast hängis veel tund enne mängu tribüünilt eemal putkade juures. Näiteks Freiburgis oli 1,5 tundi enne mängu seisukad juba kapitaalselt täis, sest putkad asusid seal vahetusläheduses. Minu seisukas oligi sisuliselt valatud betoonist astmed ja piirded. Kui keegi õlle või kusele tahab, siis peab trepis alla minema. Kuigi staadion on ise üsna väike, siis mahutavus on tänu seisukatele päris suur. Mõlema kurve kõik nurgad on seisukad. Üks neist on külaliste omad. Mõlemas kurves keskel on istekohad. Lisaks on seisukas ka vastastribüüni esimene tasand. Sellest ühte nurka on kogunenud põhilised ultrad. Kokku 29 000-st on istekohti ainult pool. Neist katusega kaetud on omakorda vist ainult 8000. Ehk siis kui Karlsruhesse mängu vaatama minna ja juhtub sadama, siis on putsis. Ei oleks olnud seal täna eriti meeldin olnud seista vihmaga. Õnneks peale tuule muid loodusjõude ei esinenud.



Ja nagu öeldud sai, siis põhimass voolas staadionile alles umbes 40-30 minutit enne mängu. Seni chilliti väljas putkade jurues. Ultra sektor oli muidugi juba varem omal kohal. Aga meeldiv oli see, et mingit olelusvõitlust seisukal tarvis maha pidada ei olnud. Muidugi täna polnud ka kõige rohkem rahvast. Ametlik number oli vist 12 300. Üsna lahja, aga eelkõige oli tühi peatribüün ja täielikult tühi ühe kurve istekohad. Samas kõik seisukad olid mõnusalt täis ja atmosfääris järele ei antud. Enne mängu kuulutati seal ka, et Karlsruhe vist mängib jaanuaris spõrusmängu Bayerniga seal samas. Sinna mängule oli igatahaes juba paregu mingi 23 000 piletit müüdud.



Enne mängu tiirutas staadioni kohal ka lennuk mingi bänneriga. Päris „out Markus Kauczinski“ aktsiooniga siiski tegu ei olnud. Nii palju silm kui lähemalt üle sõites seletas, siis oli tegemist mingisuguse varuosade firma reklaamiga.



Mängust väga rääkida pole. Paras pusimine enamuse ajast oli. Aga kui üldse keegi selle mängu oleks pidanud võitma, siis pigem koduvõistkond. Fürth oli vapsjee mannetu. Samas Karlsruhe olukordi võttis Fürthi väravavaht Mielitz kohati päris kenasti ära. Igatahes alati on tore, kui koduvõistkond võidab. Täna päästis neid Diamantakos, kes 51.minutil ühe ära lõi. Sellest piisas. Pärast tänati meeskonda ja meeskond tänas fänne. Nagu ikka. Üldiselt võib väga rahul olla kogu tripiga. Pole varem nii suurt mängu parkstaadionil vaadanud. Päris omapärane ja üllatavat hea atmosfääriga terve mängu jooksul. Darmstadt peaks olema ilmselt suht sarane.



Pärast jalutasin tuldud teed tagasi ja nägin kõige väiksemat Bauhausi poodi ever. Siis rongi peale ja loksumine võis alata. Ahjaa. Fürthi fännid on ilma kahtluseta kõige lahjem punt, keda ma kunagi Saksamaa staadionitel näinud olen. Häbiväärselt vaikne, üksluine ja lahja. Umbes poole väikse Braunschweigi punt tegi Freiburgis mitmeid kordi suuremat möllu.

Ahjaa. Olulist ka Pilet 8.90€ (tudengile. muidu seal seisukal 12€), bratwurst 3€, õlu 3,5€.

[martki]

FC Nürnberg 2:1 SC Freiburg

Niinii, pühapäeval sai siis 2. Bundesliga tippude heitlust vaatamas käidud. Alustasin reisi traditsiooniliselt mitte kaugel Würzburgist ja jäin seekord vähe pikemaks linna. Transpordiga läks seekord eriti hästi, kuna sain oma tudengikaardi tasuta sõidu piirkonna ja jalkapiletiga kaasneva tasuta sõidu piirkonna kokku pannes tasuta sõidu Nürnbergi, ei kurda. Jõudsin 11 paiku linna ja mäng toimus 13.30, nii et natuke oli aega enne mängu ka ringi kolada. Nürnbergi staadion, Grundig Arena, asub ühe ajalooliselt üsna olulise kompleksi kõrval, nimelt oli Nürnbergis natside kõige tähtsam keskus(sp ka Nürnbergi protsess just Nürnbergis jne) ja nad ehitasid sinna üsna debiilse arhitektuuriga hoone.

Hoone juures on palju igast väljakuid jne, kus tänapäeval toimuvad suuremad kontserdid ja Volksfestid jne. Üks pilt ühest väljakust, Zeppelinplatz´ist, millel Hitler oma armee suurust ja demonstreeris ja paraade korraldas jne. Ajaloolisi pilte vaadata, siis seal korraga kuni paarsada tuhat inimest peal, suht hull. Asub siis kohe statka kõrval.

Kuna olin tegelikult varem juba seal muuseumis käinud ja maja näinud, siis kolasin pisut niisama seal läheduses ringi ja vaatasin asju, mida veel näinud polnud. Kui mõni ajaloohuviline plaanib kunagi Nürnbergi jalkat vaatama minna, siis seal ümber on päris põnev, tasub aega varuda.
Umbes tund enne vilet läksin statkale. Grundig arena on oma 50k istekohaga Saksamaa suurimate hulgas ja seal toimusid ka 2006. a MMi mängud. Staadion on väga mugavalt ligipääsetav ja ehituselt ka igati loogiline ja fännisõbralik. Ümber statka treppidest alla on söögi-joogialad, nii on mõistlik, ei ummista tribüünile pääsemise kohti väga ära. Õlu saab õlleputkast kätte 3,9 euroga ja Bratwursti eest tuli 3,5 euro võrra kukrut kergitada. Pileti soetasin seekord küljetribkale, aga kohe Nürnbergi ultrate otsasektori kõrvale, nii et atmosfäär oli võimas. Pileti eest käisin seekord välja 24 euri.

Veits oli tüütu see, et olin vist ülevalt kolmandas reas ja ülemise trübüüni serv oli natuke naljakalt vaateväljas. Otseselt vaadet ei piiranud, aga kuidagi imelik, nagu nokamüts oleks peas. Ja lõpus, kui pärast võitu publik kõvasti möllu tegema hakkas, rappus ülemine tribüün pea kohal päris kõvasti, veits tuli hirm nahka kohe. Publikut oli ametlike numnrite järgi pisut üle 28000, aga kuna statka on nii suur ja pm üks külg ja üks ots olid tühjad, siis jäi mulje, et üsna vähe rahvast on. Samas terve üks tohutu suur otsatribüün oli Nürnbergi fänne paksult täis. Freiburgi fänne oli ka ikka omajagu, aga peab tunnistama, et väga neid kuulda ei olnud. Eks muidugi minu jaoks mängis rolli ka see, et olin Nürnbergi fännidele lihtsalt nii lähedal ja Freiburgi laul ei kostnud sp kõrvu.

Paar sõna mängust ka. Kahjuks oli üsna rabe ja mitte väga atraktiivne mäng, korralikult lõhuti ikka üksteist. Eks tabeliseis andis sellele muidugi alust ka. Vedas, et vähemalt kolme väravat õnnestus näha, sest enamasti käis kõvem andmine keskväljal ja võimalusi just üleliia palju ei suudetud tekitada. Tulemus küll Nürnbergi kasuks, kuid ütleks isegi, et parem tiim platsil oli Freiburg. Palli hoiti kindlasti rohkem ja mäng oli neil palju loogilisem. Freiburgi poolt paistis eriti silma Philipp, liigutused olid väga osavad ja vahepeal tegi ikka 2-3le Nürnbergi kutile korraga ära. Pärast lõpuvilet panid Nürnbergi mängijad ja fännid aga ikka korraliku peo püsti, mida oli päris vinge vaadata, nii et vaatamise mõttes vb isegi hea, et kodutiim võidu võttis. Aaahh, teisest poolajast üks valus vahejuhtum ka, üks Freiburgi kutt läks Nürnbergi fännitribka ette nurgalööki andma ja selle peale otsustas mingi mõistlik vend oma õlletopsi koos õllega mängija suunas lennutada. Pihta õnneks ei saanud, aga väljakule lendas küll. Samas nurgalöögist aga lõi Freiburg värava ja viigistas 1:1, fännile korralikult in-your-face.
Esmaspäeval võtsin veel aega maailmakuulsa Nürnbergi jõuluturuga tutvumiseks(mis, jah, on räme turistikas ja selle pärast ei tasu kindlasti eraldi Nürnbergi minna) ja vanalinnas kolamiseks. Kui keegi kungi Bayerimaale satub, siis Nürnbergi soovitan kindlasti plaani võtta, lisaks jalkale seal ikka väga palju vaatamist ja tegu väga mõnusa linnaga.

[marv3llous]

Ericbana vastu muidugi ei saa kuid õnnestus endalgi kaks Bundesliga mängu ära vaadata see aasta. Ning suured tänud Ericbanale veel siin ka, kes natuke nõu andis piletite ostmise osas kui omal küsimusi tekkis.

Borussia Dortmund 3:0 Bayer Leverkusen 20.09.2015

Dortmund on üldiselt fantastiline ja tore linn. Saabudes oli küll kohalikus ööbimisasutuses check-inniga väikene segadus kuna miskil imekombel ei suudetud otse nende kodulehelt tehtud broneeringut leida. Kuid teistkordsel uurimisel see ikkagi avastati ja meid ka ära mahutati. Sekelduste eest lubati baaris õhtul tasuta drinke, mis siis auväärselt meile ka koduklubi värvi kõrtega ära serveeriti.



Väga sümpaatne oli ka see, et terve linn elas ja hingas oma jalgpalliklubi nimel. Kõikjal olid kollased-mustad värvid ja Jürgen Kloppi peeti igal pool hea sõnaga meeles. Lisaks leidsime väga toreda pubi otse linna keskel kus oli meeldiv teenindus, mõistlikud hinnad ja live jalkat näidati suurtelt ekraanidelt (sai nauditud West Hami võitu City vastu). Kui keegi satub, soovitan.





Kuigi eelmine õhtu läks kohalikku ööelu nautides natukene pikale siis seadsime end ikkagi vapralt juba kella 12st Signal Iduna Parki poole teele - ainult 4km ju minna kesklinnast. Mäng algas kohaliku aja järgi kell 17:30. Esimese asjana ööbimiskohast välja astudes jäi silma see, et kõik käisid ringi mängusärgid seljas ning meeletult oli Jaapani turiste Kagawa särkidega. Tee peale jäid kohalik park ja toredad töölisklassi pubid. Ühes sellises tegimegi pisikese keelekaste.





Kuna saabusime staadionile tuntava ajavaruga, siis leidis aset põhjalik shoping, kuna ilma fännivarustuseta ei ole ilus staadionil viibida (ning endalegi meeneks tore pärast). Ilus kollane polosärk ja sall said minu omaks. Fänne kogunes ohtrasti ning seda vaadates proovisime ära mitme putka bratwurstid ning õlled. Kõik olid väga maitsvad ja odavad (€2-3 per item).

Lisaks selgus, et julgematel ei oleks vaja Viagogo ülepaistutatud hindadega omale pileteid soetada. Kahest meil olid piletid Viagogost, mis maksid koos kohaletoimetamisega €100 per. Ümber staadioni ringi luusides aga avastasime kohalikke ärimehi küllaga, kes tahtsid pileteid müüa ning oma kolmandale kaaslasele kauplesimegi pileti €70ga välja. Eks oleks võib olla €60 peale ka saanud kui oleks kauem viitsinud aga €50 pealt tõmbas tal igatahes nina juba väga krimpsu (pileti peal omahind oli peale trükitud €32). Businessman, pool ikka kasumis.



1,5h enne mängu algust tekkis juba tunne, et võiks ära sisse minna (väga vara tavalisega võrreldes). Sai pilte tühjast staadionist ning selgus, et seisuplatsidel ongi kombeks väga vara kohal olla, et käsipuude juurde koht saada. Igatahes staadionil sees bratwursti süües ja õlut juues veeres aeg nii, et tagasi tribüünile jõudes olid kõik "magusad" kohad läinud ja tuli leppida õlg-õla vastu püstiseismismeetoditega. Äkitselt oligi juba aeg "You'll Never Walk Alone'i" laulda ja tunda kuidas tribüünil järjest vähem ja vähem ruumi on kuna inimesi muudkui tuli ja tuli ning turvad muudkui lahkelt koomale käskisid tõmmata inimestel. Väga uhke värk, täismaja 81,359.





Mäng läks nii nagu minema pidi, kodumeeskond domineeris ja 19. minutil Hoffmann ka esimese ära koksas. Õlut lendas, kõik olid rõõmsad. Õlle joomine tribüünil on muidugi lubatud ning meie seisuplatsil käis õlle ostmine nagu vanasti marsakas piletiga - ülevalt saadeti raha käest kätte alla ja alt müüja saatis õlle käest-kätte üles. Suitsetamist ei keela samuti keegi, meie tribüüni valvanud turvad tegid ise ka rahulikult. Väga chill, inimlik värk.

Teisel poolajal suutis Kagawa teise lüüa ja meie taga seisnud kolm jaapani kutti olid õnnest hullumas. Lõppskoori vormistas penaltist Aubameyang, 3:0. Elamus täiuslik. Atmosfäär staadionil suurepärane ja kuulus "kollane sein" meie vastas tegi möllu lõpuni.





Jätkub ...

[marv3llous]

... teiseks mänguks oli kohtumine:

Bayern Münich 5:1 Wolfsburg 22.09.2015

Kiire rongisõit Dortmundist ja kohal.



Oktoberfest. Pidu. Õlut voolas ojadena. Mängupäeval olid väga paljudel särgid juba hommikul varakult seljas ja suurtes telkides skandeeriti korduvalt "SUPER BAYERN, SUPER BAYERN, HEY HEY". Kui ühes otsas üks laudkond alustas, tõusis teises otsas seltskond toolide peale püsti ja liitus, kuni kogu telk kaasa elas. Väga kihvt.





Kuna pidu läks pikale siis haarasime tänavalt esimese takso ja käskisime end mängule viia kuna ei viitsinud enam metrooga sekeldama hakata. Staadion asub kesklinnast üsna kaugel ning natuke enne staadionit olid teed ikka korralikult umbes. Staadioni juurde kohale jõudsime ca 45 minutit enne ja kuni üle pika lageda põllu kohale ja sisse jõudsime oli mängu alguseni aega napp 20 minutit. Staadion ise on muidugi vaatamisväärsus omaette. Modernsuse ja effektse väljanägemise poolepealt kindlasti parim kus käinud olen, Emiratesi loeks paremuselt teiseks.





Kuna piletid olid Wolfsburgi fännisektoris siis esialgu nautisime küllatulnute laule ja õige pea tõigi see neile edu. Caligiuri viis Wolfsburgi 26. minutil juhtima. Trummid põrisesid ja laul ei vaibunud. Poolajal tankisime korralikult bratwursti ja õlut juurde, et jaksaks ikka lõpuni mängu nautida. Hoiatuseks kõigile, et Allianz Arenal ei maksa sularaha, vaid on vaja teha magnetkaart mida kassas piiksutada! Niiet olge valmis, kui satute ja plaan on keha kinnitada staadionil. Seda kaarti saab staadionil sees teha, niiet ette ei ole vaja muretseda selle pärast, lihtsalt varuda natukene aega. Megastore'is muidugi maksab nii sula kui krediitkaart.



Mingit jõujooki tarbis poolajal ka Lewandowski, kuna napilt peale poolaja algust hakkas mees laduma. Teate ju ise ... 1:1, 2:1, 3:1, 4:1, 5:1. LEGENDAARNE! Enam ei huvitanud kedagi, et me vastasfännide sektoris oleme, kõik skandeerisid poolaka ja Bayerni nime. Wolfsburgi fännid olid kurvad aga sõbralikud. Nicklas Bendtner jäi kahjuks oma silmaga küll nägemata.

Kokkuvõtvalt on Saksamaal mängul käimine väga meeldiv elamus. Soovitan kindlasti ja proovin isegi veel pihta saada kui võimalust.