Serie A 2016/2017

[count]

Hetkeseisuga Serie A kõige surmavamate duode TOP3:

Dzeko+Salah= 35 väravat & 12 söötu (kokku kõikides liigades 49 väravat)

Mertens+Insigne= 34 väravat & 12 söötu (kokku 42 väravat)

Belotti+Falque = 34 väravat & 10 söötu (kokku 36 väravat)


mainimisväärt üllatuslikult tippude tippu mitte kuuluv 100€+ milline hooaja floppide flop:
Maguain+Dibla=29 väravat & 8 söötu

#facts #faktid #elfacto

[telekavaataja]

See kõik oleks äärmiselt nunnu ja troll palju naljakam, kui igasugu Romad ei saaks Portode ja Lyonide käest tala eurokarikates.

[count]

See kõik oleks äärmiselt nunnu ja troll palju naljakam, kui igasugu Romad ei saaks Portode ja Lyonide käest tala eurokarikates.

mis need Lyonid ja Portod Serie A statistikasse puutuvad? Samas kui sul väga igav on ja tahad ennast harida enne kui rääkima hakkad, siis siin on sulle üks uurimustöö artikkel:

Real Madrid has been the luckiest team in UCL draws 2005-2017, AS Roma the most unlucky, a study by El Pais says.

[Tofoa]

mis need Lyonid ja Portod Serie A statistikasse puutuvad?

Samamoodi ei ole sel lambisel paukumisel mingit mõtet, kui liigas on viimased kuus aastat vaid üks sats domineerinud. Ilmselge, et Džekodest ja Mertensitest ei piisa, et Serie A tiitlit võita. Selleks peab kogu sats tasemel olema. Teil on aga mingisugused Emersonid-Peresid-Rüdigerid väljakul. Never ever ei võida te liigatiitlit, kui olete müüv meeskond allaandja ja hädaldava mentaliteediga.

Võtke end kokku, tehke tööd, nähke vaeva, pange oma suud kinni ja tõestage, et olete parimad. Tiitlid ja tulemused räägivad juba väga kaua aega selgelt teist keelt.

Seni on lihtsalt üks väikese koerakutsika pinin, mida ei karda mitte keegi. Isegi Porto mitte.

[eika]

Rets catenaccio käimas igas mängus:


Lisaks on liigas muidugi korralik ründajate õitseaeg:

[eika]

Ühel hommikul jäi silma, et tänavu on päris suur osakaal liiga suurimatest ostudest vähem või rohkem läbikukkunud. Kuna vahelduseks võiks ju midagi pikemat ka kirjutada, siis esitlen teile...trummipõrin

eika 2016/2017 hooaja suurimate ostufeilide sümboolne koosseis

Pööran tähelepanu sellele, et tegu on selle hooaja feilijatega. Jah, võib-olla hakkab esimesel hooajal läbikukkunud mängija tulevikus mängima ja tal on perspektiivi, aga ma pole Igor Mang, et tulevikku ette näeks.

Pikemat eellugu ei hakka vast kirjutama, aga mõned reeglid, mis otsustuste taga olid:
1. Ostuhind loeb. Ehk kui mängija tuleb tasuta ja feilib, siis seda ei saa lugeda väga suureks feiliks, sest raha liiga palju tuulde ei loobitud. Näiteks Banegat tabelist ei leia, sest mees tuli tasuta. Sarnane keiss ka laenude puhul ehk Hart võis olla tänavu küll pask, aga finatsiliselt Torino suurt ei kaotanud midagi. Keerulisem keiss on laenudega, mille puhul ei tea, kas tehingu juures on ka ostukohustus või mitte. Seal lähtun puhtalt kõhutundest.
2. Meeskonna eelarve loeb. Kui Juventus või Roma ostab 6m mängija ja see kukub läbi, siis see pole meeskonnale probleem. Kui mõni väiketiim paneb 6m ehk poole oma üleminekurahadest mängija peale ja ta feilib, siis see on probleem.
3. Kui mängija saab ootamatult suure vigastuse ja ei mängi, siis selle loen ebaõnneks ning need mängijad jätan välja. Näiteks Milik, kelle pikk vigastus oli ilmselge ebaõnn, sest varasem karjäär sellisele ärakukkumisele ei vihjanud, jääb koosseisust eemale. Kuigi 32m eest ei saanud Napoli suurt midagi tänavu vastu. Teisalt kui mängija on olnud varasemas karjääris pidevalt vigane ja uues klubis on “üllatuslikult” ka pidevalt vigane, siis võib ta koosseisu sisse saada.
4. Mõnevõrra annan avanssi verinoortele mängijatele, kelle puhul esimesel hooajal vähene mänguaeg või läbikukkumine on oodatud ja andestavad. Kuid seal kaalun siiski ka klubi üldist olukorda ja lootusi, mis mängijale pandi.

Formatisooniks robustselt ründav ja positisioonide osas mänguline 3-4-3

Väravavahid
Antud positsioonil on raske kedagi väga suureks läbikukkujaks pidada, sest üleüldse kulutati väravavahtide peale klubide poolt kokku vaid 14m. Aga kui antud 14 miljonist 8m läks ühe mehe peale, kes liigamängus ei saanud kordagi kindaid kätte panna, siis võiks ju Alissoni nomineerida küll. Kuigi ta mõneti vast ebaõiglane on. Teine optsioon oleks Pescara Fiorillo, kelle peale lükati enda kohta päris korralik mill (või mõnel andmetel kaks) ja kes on sisuliselt terve hooaja pingil. Kuid siiski on tunne, et Roma võinuks Alissonile pandud 8m asemel mujale panustada.

Kolmene kaitseliin
Oma parimas eas keskkaistja Lorenzo Tonelli meeldis mulle Empolis alati ja Napoli 10m ost tundus päris hea lüke, sest meeskonna graafik oli tänu euromängudele tihe ja mänguminuteid pidanuks tiksuma küll. Kuid suve kalliduselt teine kaitseost on hetkel saanud kirja…(wait for it)...3 mängu ja 270 minutit ehk sisuliselt osteti 10m eest endale pingisoojendaja. Täiesti arusaamatu rahapõletamine meeskonnalt, kes loodab Scudettole mängida. Vastupidine probleem on hooaja kalleima kaitseostuga* ehk Interi Ansaldiga, kes saanud mängida küll, aga olnud lihtsalt pask, mis pask. Mõneti muidugi klassikaline “ostame selle wingbackina mänginud mängija ära, äkki ta on neljases kaitses ka sama hea” juhtum, aga siiski on tunne, et ükskõik mis muu 10+ miljonile äärekaistja olnuks sinimustadele rohkem abiks.

Kolmanda mehega on juba keerulisem. Üsna arusaamatu on ka Napoli poolt Maksimovici laenamine väidetavalt 5m eest (koos 20m ostuvõimalusega), sest serblane suurt mänguaega pole saanud. Kui meediast läbikäinud numbrid on õiged, siis on prügipealinlastel kaks võimalust: kas leppida sellega, et 5 miljoni eest saadi tuhatkond mänguminutit või osta 20 lisamiljoniga välja mängija, kes vääris tänavu vaid tuhatkond minutit. Eeldatavasti tehakse esimest, aga kuna Napolil raha küllaga, siis selle 5m laristamise võib andeks anda. Hästi sobiks ka Lazio suvel toodud kaitsetrio Wallace-Bastos-Lukaku, kes kokku maksid pea 20 miljonit ja kes kokku kolme peale on kokku saanud 2500 minutit. Eriti nukrad on just kaks viimast, kes on lasknud tempos ostumiljon per mäng, aga kuna personaalsed kulutused kolmele polnud suured ja päris põhimeesteks neid nagunii ei toodud, siis saavad andeks. Ka väiketiimid panid oma ostudega hooti puuse (a la Letscherti ja Sassuolo või Rajkovic ja Palermo), kuid ma viimase koha koosseisus eraldaks siiski Gustavo Gomezile. Paraguailane oli rahaliselt Milani pea suurim ost 8,5 miljoniga ja mehe peale pandi panus, et just tänu temale ei peaks enam nägema Pallettat või Zapatat platsil. Reaalsuses on mees erinevatel põhjustel saanud kirja vaid 8 starti ja auk keskkaitses jäigi suvel lappimata.

* kalliduse jutt on suhteline, sest eeldatavasti on Brune Perese ostukohustusega laen kallim, aga tema on vähemalt oma 12-15m välja mänginud.

Parempoolik
Kuna Roma suutis osta Salahi 15m ja Dzeko 11m eest, siis seda müstilisem tundub, et meeskonna kalleimaks ostuks viimasel kahel aastal on suvel realiseeritud Gerson. Noormehele hooaja alguses küll tiksutati nõksa üle 100 liigaminuti (sealjuures müstiline start Juventuse vastu), kuid hooaja teises pooles pole meest näha saanud. Ega vist ükski Roma fänn ei kahtle, et selle 16 miljonit saanuks kasutada kümneid korda paremini kui need Gersoni 140 liigaminutit. Kui Gersonit polnuks, siis saanuks antud positisiooni endale Sampdoria suuruselt teine ost Jacopo Sala (5m eurot), kelle varasemat karjääri on ilmestanud rohked vigastused ja seda hooaega...rohked vigastused.

Keskpoolkaitsjad
Kui Higuaini liikumine Juventusesse kõrvale jätta, siis on Joao Mario viimase 15 aasta kalleim ost liigas ja sarnaselt eelmise keskvälja suurostu Kondogbiaga, pole ka portugallane enda õlule pandud ootusi täitnud. Mitte, et keskväljur oleks nüüd täiesti kohutav või rotatsioonist väljas olnud, aga sellise summa eest oodanuks Interi fännid kindlasti midagi muud kui järjdepidevalt keskpärast ja enamasti platsil märkamatut mängijat. Ka teise mängijaga on tegelikut lihtne. Bologna pani enda kohta üsna suure summa ehk pea 7 miljonit eurot 25-aastase ründava poolkaitsja Luca Rizzo peale. Selle eest on vastu saadud 400 liigaminutit ja saldo 0 väravat+0 söötu. Kaalumisel olid veel nimed nagu Bologna suuruselt teine ost Donsah kes saanud kirja 500 minutit, Napoli Diawara (15m, mõnedsajad minutid, aga ta pigem ostetigi selleks aastaks pingile), Cagliari kalleim ost Ionita (4,5m, saanud hooajal kokku 11 starti) ja Milani Sosa, kuid nemad vast nii suured möödapanekud polnud.

Vasakpoolik
Siin võiks kaaluda kahte ostu. Roma ostis suvel välja El Shaarawy 13 miljoni eest ja selle eest on “vastu saadud” vaid mõned head mängud relegatsioonitiimide vastu. Pole päris see, mida oodati. Kuid pigem lükkaksin algkoosseisu Juventuse Pjaca. Jah, horvaat toodigi pigem pingile, tema hooaja lõpu rikkus ootamatu vigastus ja ta on pigem tulevikuprojekt. Kuid siiski ei vastanud noormehe hooaeg kuidagi temale kulutatud 23 miljonile. Mehe mäng oli enamasti nii üheplaaniline, et Allegri pidi pidevalt toonitama “jalgpall pole ainult sirgetelt jalgadelt triblamine” ja nii jäi mehe kontole liigas vaid nõksa üle 400 mänguminuti.

Ründetrio
Kõige lihtsam kategooria, sest teravalt hakkab silma kolm meest (nagu öeldud, Miliku jätan välja, sest ta vigastus oli pigem robustne ebaõnn). Täiesti müstiline on Interi Gabigoli ost. 19-aastase ründaja eest, kes oli juba skoorinud ka Brasiilia koondise eest mõned väravad, pandi lauale 30 miljonit eurot. Võis eeldada, et noormees kohe alguses päris põhimees pole ja sisse-elamine võtab aega, aga tänavu toimunu on täiesti naeruväärne. Noormees on hetkeseisuga saanud iiigas mängida 83 minutit. Kaheksakümmend. Kolm. Mida kuradit? Isegi Palacio on saanud 4 korda rohkem mängida. Mis toimub?

Atalanta überhooaja taustal võib lihtsast unuda, et enam kui pool oma üleminekueelarvest pandi Alberto Paloschi peale. Bergamo esikklubi eest on sellel hooajal skoori teinud 16 mängijat, kuid 6 miljoni eest Briti saartelt koju toodud ründaja nende seas pole. Lisaks sai Atalanta oma hoo üles täpselt siis, kui Alberto pingile istutati ja võib ainult ette kujutada, kui kõrgelennuline olnuks meeskonna hoog siis, kui mehele pandud raha mõnele reaalselt abiks olevale mehele oleks pandud.

Mõnesmõttes on kummaline “pärjata” talveaknas liikunud mängijaid ja ideaalis seda ei teeks. Kuid Pavoletti puhul peab seda lihtsalt tegema. Mehe hooaeg Genoas oli väga keskpärane (suutis tänavu 9 mängust vaid kahes skoori teha), kuid siiski leidis Napoli, et Leonardo on väärt 18 miljonit eurot. Nelja kuu jooksul on itaallane saanud platsile vaid 180ks mänguminutiks, mis on olnud väga õnnetud. Oleks veel tegu nooremapoolse mängijaga, kuid vastupidi. Mehel vanustki juba 28 eluaastat ning kui Napoli fännidelt küsida, et kas nad eelistaksid pingile mõned aastat nooremat Gabbiadinit või tema asemele toodud Pavolettiti, siis poleks see väga keeruline otsus.

Kiire peastarvutuse põhjal ca 175 miljoniline koosseis oleks tänavu siis järgnev:
____________________________Alisson (Roma)
________Tonelli (Napoli)________Gomez (Milan)________Ansaldi (Inter)
Gerson (Roma)____Rizzi (Bologna)____________J.Mario (Inter)______Pjaca (Juventus)
_______Gabigol (Inter)________Pavoletti (Napoli)______Paloschi (Atalanta)

[count]

Alissoni siia nimistusse panna on vähe meelevaldne. Mees ostetigi liiga parima väravavahi Šhezny kõrvale vahetusmeheks ja käesolev hooaeg oli mõeldud talle Itaalias harjumiseks ja sisse elamiseks. ELis ja coppas põhimehena kasutatud väravavaht pole üheski mängus prohmakaid teinud ja esitused on olnud igati soliidsed, sealhulgas Villarreali vastu valitud MOM-iks. Mehe keskmine hinne whoscored andmetel on kümne ELi mängu peale 7.0 (coppat nad statsi ei loe). Näiteks Buffoni hinne on 6.67 ja Alissoni edestavad ainult teised kaks hunti ja Donnarumma 7.15-7.09 hinnetega. Pole ühtegi teist klubi maailmas, kelle "probleemiks" oleks see, et neil on kolm maailmaklassi väravavahti ja üks neist peab suvel lahkuma. Ilmselt on see Šhezny, kelle asemel hakkab esikindaks Alisson ja teda toetama jääb Skorupski. Selle otsuse üle ei muretseks ega põeks ükski klubi fänn.


e: ja vasakule äärepoolikusse pakuks SESi(kelle 13 milli ostulipik oli pea kaks korda alla tema turuväärtuse ja selle raha eest on mees mängu teinud enam kui küll) asemele kandidaadiks Diego Laxalti. 8.5 milli on Genoa suguse klubi jaoks sama mis Pjaca 23 milli Juvele. Põhimeheks ostetud Laxalt on 2800 minuti peale andnud kaks väravasöötu ja löönud "hämmastava" ühe värava. Kindlasti üks põhilisi süüdlasi Genoa väga kehva tabelikohas ja löödud väravate vähesuses - Genoast vähem väravaid on löönud ainult kindlad relegatsiooni meeskonnad.

[eika]

Alissoni puhul nõus, et oli meelevaldne (vist ütlesin seda kaudselt), aga päris tühjaks ei saanud ka väravat jätta.

Laxalti keisiga samas päris nõus pole. Ta tänavu wingbackina mänginud ja ta statistikasaldo ei saagi väga suur olla. Genoa (järjekordse) feilimise taga on pigem impotentne rünnak (kesiganes seal ründekolmikus on olnud, va Simeone). Mitte, et Laxalt väga hea oleks olnud, aga talutav küll. Lisaks tal eelnevalt vist poolteist aastat Genoas mängimist ka all, et mõneti keeruline teda selle hooaja ostuks või hankeks lugeda.

[eika]

Mis siis kolm vooru enne lõppu veel õhus on? Kui aus olla, siis suurt midagi.

Scudetto
Juventus 85
.............
Roma 78

Kui Juventus Scudettot tänavu ei saa, siis see oleks täiesti ajalooline täiskusemine, sest lisaks omavahelisele mängule Romaga on tulemas veel matšid Crotone ja Bolognaga. Ideaalis tõstetakse siiski juba Roma koduväljakul karikas peakohale.

Meistrite Liiga kohad
Roma 78
Napoli 77
.............
Lazio 70

Kuigi Lazio on alates veebruari algusest mänginud esikolmikuga ühes tempos, siis hetkel näib, et sellest jääb väheks. Võidetuks mõni voor tagasi Napolit, siis võiks CList unistada, aga hetkel on Napoli liiga kaugel eest ära. Napoli lõpugraafik on küll üsna raske, kuid samas on Napoli viimasest 8 mängust võitnud 7 ja on hetkel ehk kõige paremat mängupilti näitav meeskond. Nii on põhiküsimus, et kes võtab liigas teise (otse CL alagruppi viiva) koha. Viimased aastad on näidanud, et CL eelringis ei taha vast ükski Itaalia klubi mängida ja Roma ning Napoli vahel läheb veel tõsiseks andmiseks.

Euroopa liiga kohad
Lazio 70
Atalanta 65
Milan 59
...........
Inter 56
Fioretina 56

Laziol ja Atalantal kohad kindlad ja mõlemat saab vaid kiita. Ülejäänud tiimid teevad ilmselgelt huumorit. Inter on võtnud viimasest kuuest mängust ühe punkti (jep, lugesid õigesti, ühe punkti), Milan 6 punkti ja Fiorentina lausa 8 punkti (võimalikust 18st punktist). Ehk siis üks järjepidev luuserdamine käib ja näib, et keegi Milan-Inter-Viola triost pole Euroopa Liigast väga huvitatud. Mis on iseenesest naljakas. Üldiselt kahtlustan, et Milan selle koha ära võtab, sest neil peaks justkui motti kõige rohkem olema.

Relegatsioon
Pea igal aastal tekib üks tiim, kes hakkab hooaja lõpus räigelt möllama ning üritab võimatust olukorrast välja tulla. Tänavu on selleks Crotone, kes on viimase kuue vooru nö vormitabeli liider (6 mängu, 4 võitu, 2 viiki ehk viimase 6 vooruga on võetud sama palju punkte nagu eelneva 29 vooruga). See sundis ka Empoli mängima, kes on saanud viimasest neljast voorust 3 võitu ja libises tänu sellele Crotonel eest ära. Crotone viimased 3 mängu on Udinese, Juventuse ja Lazioga. Esmapilgul üsna raske seeria, aga kui Udinesest tuleb võit ja Juventus-Lazio duol pole enam millegi peale mängida, siis mine sa tea- Äkki veel läheb põnevaks. Kuigi pigem on see soovmõtlemine.

Genoa 33
Empoli 32
..............
Crotone 28
Palermo 20
Pescara 14

[eika]

Swissramble vist artiklit ei kirjuta Serie A`st, aga 2015/2016 hooaja numbrid lõi kokku küll.

Üldiselt midagi kena pole. 8 klubi tootsid plussi, ülejäänud miinust. Toriino klubid siis eesrinnas ja Milaanod (taaskord) räiges miinuses.


Üldnumbrid siis ka täpsemalt. Juventus on täiesti omast klassist, Roma-Milan-Inter sissetulekute poolest üsna ühes augus. Tulemused/Rahakott mõistes on Napoli ilmselgelt kõige paremini ennast majandanud klubi.


Eriti müstiline on just Juventuse tõus mudast viie aastaga. Peaks olema hea näide, et kui väga tahta, siis on võimalik küll (Euroopa) tippu tõusta.

[eika]

Lisaks on Juventus eesrinnas nii publikurahadega
kui ka telerahadega (seal alati mõjutab CL oluliselt tulemusi. ehk sellel aastal peaks Juventuse pott veel suurem olema ja Roma oma oluliselt väiksem)


Ainult commercial revenue osas on Milan (veel) ees. Eeldan, et sellel aastal enam pole ( lol @ Roma, kes ei suutnud isegi Violat edestada)


Nii on ka arusaadav, et Juventus on by far suurima palgafondiga klubi liigas (lol @ Milan oli teisel kohal palkadega)


Ja muud väga põnevat polnud. Silma hakkab muidugi, et kui nutused need väikeklubid liigas on.

[count]

Ainult commercial revenue osas on Milan (veel) ees. Eeldan, et sellel aastal enam pole ( lol @ Roma, kes ei suutnud isegi Violat edestada)

Revenue sai kevade alguses Rooma poolt kõik ilusasti ära seletatud, miks numbrid on sellised nagu nad on:

He was asked about the lack of a shirt sponsor at Roma, which has presumably cost the club an important revenue stream.

“Simply put, the strategy that was put in place at the beginning with the agency we hired was wrong, trying to connect the shirt sponsor to the stadium.
“The second mistake was we really thought we’d have approval on the stadium well over a year ago, but the change of Mayor and a few other things delayed that.

“What we had done with the stadium was focused and concentrated on the commercial side on the whole digital fabric of the stadium. We’ve literally spoken to over 150 companies all over the world for the stadium – not for the naming, but for the equipment we’re using on the stadium.
“We focused too much on that, thinking we’d have approval over a year ago. Over the last couple of months we’ve spent more time focusing on the shirt and we’ve had 11 or 12 really detailed proposals.
“This morning I had a call with a potential sponsor we had several meetings with over in Asia. I feel good about the shirt for the upcoming season.”

Ja muud väga põnevat polnud. Silma hakkab muidugi, et kui nutused need väikeklubid liigas on.

Seda olukorda saab lahendada liiga 18 meeskonnaliseks tegemisega. Pole normaalne, et hooaja lõpus, kui veel mängida üle viie vooru pole 10+ klubil mitte millegi peale mängida. 18 kohaga oleks ka tabeli keskmikel võitlust kuni lõpuni välja ja kogu liiga võidaks.

[Devil]

Seda olukorda saab lahendada liiga 18 meeskonnaliseks tegemisega. Pole normaalne, et hooaja lõpus, kui veel mängida üle viie vooru pole 10+ klubil mitte millegi peale mängida. 18 kohaga oleks ka tabeli keskmikel võitlust kuni lõpuni välja ja kogu liiga võidaks.

Ma näeks peamise kasutegurina ka suutlikust esineda paremini C ja E League's.

[count]

Enne viimase vooru algus oleks aeg üles riputada selle Serie A hooaja parimatest parimate algrivistus ja ka duubel koosseis. Tabel on tehtud võimalikult objektiivne. Selleks on kasutatud ennekõike mängijate statistilisi numbreid ja statistikaid koguvate lehekülgede andmeid, et vältida oma isiklike lemmikutega täidetud tabelit. Aluseks võtsin, et mängija peab olema mänginud vähemalt 20 liigamängu, ehk siis vähemalt tiba rohkem kui pooled kõikidest võimalikest mängudest, seetõttu jäid koosseisudest välja paar paberil tugevat mängijat, kes roteerimise tõttu tegid kaasa ainult umbes kümnes mängus. Lisaks on samaväärsete mängijate puhul arvesse võetud mängija individuaalset oskust, ehk kui hästi saaks sama mängija hakkama ükskõik mis teises maailma meeskonnas. Kasutusele võtsin kõikides tippmeeskondades laineid löönud 3-5-2/3-4-3 hübriid moodustise, kus üks äärepoolik on ründavam ja teine kaitsvam, sama asi keskpoolikutega.
Kõik selge? Nomineerimine võib alata!


Väravavaht

Selle hooaja Kuldse Kinda võitja Wojciech Szczęsny. Puurilukk, kes isiklikult tõi nii mõneski mängus kolm punkti koju ja hooaja läbivalt suutis näidata nii kõvat taset, et isegi teistel suurtel liigadel polnud statistiliselt samaväärset meest vastu pakkuda.
Duublisse on enamvähem sama lihtne valik Gianluigi Donnarumma. Nii noorena Milani üksi kogu hooaja vältel vedanud väravavahist on tulemas kindel maailma tipptase. Sai kirja muljetavaldava arvu tõrjeid.
Nimetamist väärivad mehed on veel Empolit üksi terve hooaja vedanud Skorupski ja oskuste poolest Interi Handanovic.


Keskkaitse

Esimesed kaks keskkaitsjat olid väga lihtne valik, kuna tegemist on samuti selle hooaja euroopa paremikku kuuluvate meestega. Frederico Fazio ja Kostas Manolas. Üks lõhkuv koljat, kes on ühtlasi ka Serie A selle hooaja parim ost ja teine iga aasta aina paremaks minev Kreeka vägilane, kelles on ühendatud toores jõud ja metsik kiirus. Kolmanda mehena osutus valik Atalantas imemänge teinud Mattia Caldara kasuks. Duubelmeeskonna moodustavad täpselt 20 mängu täis saanud Giorgio Chiellini, alla oma võimete liuelnud Leonardo Bonucci ja Napoli kaitseliini suur koll Kalidou Koulibaly. Statistiliselt oli Napoli mees kõige edukam ja Bonucci kõige nõrgem ja jäi isegi alla Atalanta Toloile ja Lazio DeVrij-le, kuid individuaalselt peaks mehed ükskõik mis meeskonnas siiski oma ära tegema, niiet valik osutus vana rasva peal nende kasuks.


Äärepoolkaitsjad

Kordan üle, et ühe äärepooliku üritasin valida taktikaliselt omaselt kaitsvama ja teise ründavama.

Vasakus ääres sai ilma igasuguse konkurentsita võimsa esikoha Alex Sandro. Arvatavasti peaks mees mahtuma ka kõikvõimalikes suurliigasid ühendavatest tabelites algkoosseisu. Tase on lihtsalt nii kõrge, et teeb isegi kadedaks. Sunniks iga treeneri meeskonna taktika talle sobivaks vorpima.
Duubli jaoks jäi silma Napoli Faouzi Ghoulam, korralikult ründesse sööte ja kaitses võimu.
Ülejäänud vasakpoolikud peaks korralikult peeglisse vaatama, sest on mängitud alla igasugust arvestust.

Paremal äärel oli valik väga raske, kuna individuaalse taseme poolest oleks kõige tugevam ehk Dani Alves, kuid napilt üle 10 mängu teinud meest ei saa kuidagi arvestada aasta parimate tabelisse, seega läks tiitel Atalanta imelapsele Andrea Conti-le. Atalanta eduloole korralikult tuge andnud parem äär töötas nii kaitses kui ründes üpris resultatiivselt. 2.3 vaheltlõiget ja pea samapalju täkkleid mängus on äärepoolikult ilus number, nagu seda on otseselt osaleda kaheksas väravas ja viies väravasöödus.
Duubelmeeskonnas võttis sama positsiooni sisse ründesse töötav äär ja stabiilse superhooaja teinud Felipe Andreson.
Mainida oleks võinud veel Toriino Zappacostat ka Napoli Hysaj-d.


Keskkpoolikud

Nagu äärepoolikutega, siis üks keskpoolik on valikus lõhkuvam ja teine ründele orienteeritum.
Ei saa ka siin liinis ilma Atalantata ja auga väljateenitud ja ütleks et kõige hämmastavama hooaja tegi ründava keskpoolikuna Alejandro Gomez. 14 väravat, 10 söötu, 2.5 killer passi mängus, 2.3 dribla jne jne. Ühesõnaga kui keegi peaks olema "peasüüdlane", miks Atalanta sellise hooaja on teinud, siis on see tema.
Teine keskpoolik on selle hooaja liiga MVP kandidaat ja maailma mastaabis kõige ahvatlevam mees suvisel üleminekuturu aknal - Radja "Ninja" Nainggolan. Ükskõik mis meeskonda see mees mängima panna ja hakkaks juhtuma. 11 väravat, 5 söötu, 2 killer passi, 2 täkklit, 1 vaheltlõige ja samapalju puhtaks löömiseid mängu kohta. Mees keda jagus kõikjale ja kes oma imeväravatega otsustas nii mõnegi olulise kolme punkti saatuse.

Duublisse Napoli higi ja veri Marek Hamsik, kes sarnaselt eelpool nimetatutele vedas kogu Napoli keskvälja masinavärki ja lõi lauda muljetavaldavad numbrid - 11 väravat, 9 söötu, 2 killer passi mängu kohta jne.
Teiseks lõhkuvamaks duubliks valisin Kevin Strootman-i, kes tegi üle paari aasta taas sellise hooja, mida jalgpallimaailm oli harjunud temalt ootama ja nägema, väga palju musta tööd ja vastaste tuju rikkumist 4 väravat, 7 söötu,3 täkklit ja 2 vaheltlõiget koos 1.5 driblaga.
Mainimist väärivad veel Lazio Lucas Biglia, Atalanta Remo Freuler ja Interis korraliku esimese hooaja poole teinud Ever Banega.


Vasak äärerünne

Enamuses hooajast mängis ta keskründajat, kuid paberite järgi sobib igale äärele ja tegi seda ka praktikas. Oma isikliku rekordhooaja teinud Dries Mertens 27 väravat ja 9 söötu. Ei oska nagu rohkem midagi kommenteerida - müstika kuidas Sarri kogu eesliini keskpärasusest sellise paugu välja suutis imeda.
Duublis astuks samale kohale meeskonnakaaslasne Lorenzo Insignie. 17 väravat, 8 söötu, 4 lööki mängus jne.
Mainimist väärivad veel Toriino Adem Ljajic ja Interi Ivan Perisic.


Parem äärerünne

Vaata mis nurgast tahad, kuid numbrid teevad oma töö ja raskes konkurentsis suutis üks mees oma mängu nii kõrgele ajada, et ühe hooajaga oma niigi krõbe 30 milline hinnalipik tulistati duublisse. Daamid ja härrad, teil ei ole enam vaja muretseda kui Messi läheb pensionile, sest tema uuendatud ja kiirem versioon on täiesti olemas - Mohamed "Momo" Salah. 15 väravat ja 11 väravasöötu 2,5 killer passi 3 lööki mängus jne jne. Kuna on olnud au näha kõiki tema selle hooaja liigamänge, siis võin kinnitada, et mõni tema või meeskonnakaaslase latt-post siia sinna ja need numbrid peaksid olema kahega korrutatud.
Duublit läheb esindama pea sama hullu hooajaga hakkama saanud Jose Callejon. 13 väravat, 11 söötu, 1.9 killer söötu jne. Olgu mängijana nii ebameeldiv sukelduja kui üldse olla saab, kuid numbrid on mehel korralikud.
Mainimist väärivad veel Lazio Felipe Anderson ja Toriino Iago Falque taassünd.


Tipurünne

Pole vist varem kunagi olnud olukorda Serie A-s kui 22+ väravat lööb täis kuus meest ja neist enamus võiks parema õnne korral rääkida 30 väravast. Ründajaid igale maitsele ja igas suuruses. Kuid võitjaks saab tulla ainult üks. BeiN sportsi poolt kõige suurema sammu edasi teinud mängijaks ja Serie A MVP-ks valitud Edin "Bosnia Teemant" Dzeko. Enne viimast vooru kõik klubi rekordid purustanud ründaja, kes kõikide eelduste kohaselt tõstab hooaja lõpus pea kohale ka liiga, kui mitte kogu euroopa, Kuldse Saapa. Järjekordselt on õnnestunud kõiki tema mänge näha ja arvestades tema oskust ennast õigesse kohta positsioneerida, siis 28 väravale peaks julgelt sama palju juurde liitma. Iga mäng on olnud tal luksus vähemalt paar 100% võimalust ära raisata, kuid siiski lüüa piisavalt,et võidaks kogu meeskond. Ka söötude kohapealt pole mees kitsi. Kirja on saanud 7 söötu, kuid kahjuks pole võimalik tema musta tööd kuidagi numbritesse kirjutada. Hokilaadselt sööte lugedes oleks see number kolm korda suurem. Võimsad 4.7 lööki väravale räägivad enda eest (lähimal konkurendil oli see number ühe võrra väiksem), koljati mõõtu tipuründaja kohta pole paha ka 1.1 killer passi ja sama palju dribblamisi mängu kohta.
Duublis tuleb samale kohale raske valiku järel Andrea Belotti. 25 väravaga uhkel kolmandal kohal olev mees on oma oskuste pagasiga pea kõige perfektsem tipuründaja liigas. Lähim konkurent oleks napilt välja jäänud Icardi. Toriinot terve hooaja tassinud mees näitas väga ilusaid mänge ja on kindlasti tulevikku vaadates järgmisteks hooaegadeks iga meeskona unistuste mängija.


Peatreener

Samuti väga lihtne valik. Maurizio Sarri on võtnud täiesti keskpärased Insigne, Callejoni ja Mertensi ja teinud nendest täielikud loomad. Võtke ükskõik millise ründaja eelmiste tööandjate näitajad ja need ei küündi Sarri saavutuste lähedalegi. Sarril oli ka luksus omada kahte samaväärset keskpoolikute armeed ja see andis võimaluse igat mängu maksimumiga mängida. Kaitse jäi kergelt nõrgaks kohaks, kuid suutis lõhkuvate poolikute abiga ka seal enamvähem kõik korras hoida.
Duubli treeneriks on samuti lihtne valik Atalanta imelise hooaja arhitekt Gian Piero Gasperini. Sarnaselt Sarrile, pani Gasperini keskpärased mehed mängima absoluutselt tipptasemel mängu. omaette tõestus sellest on Atalanta mängijate individuaalsed statistilised supernumbrid. Taktikaliselt astus nii mõnelegi suuremale tegijale peale ja sõitis korralikult üle.

tl:dr
parim XI:

duubel:

[ElNino9]

Väga lamp. Mõtlesin et paned terve Roma siis selle 3-5-2. Oleks naljakam.