320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Eesti - Horvaatia 28.03.2017 kell 19 @ A. Le Coq Arena

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    #76
    Selle võidu olulisus seisnebki minu arvates eelkõige emotsionaalsel võidul, küll jõutakse "kainenenuna" ka mängulisi elemente vaagida.

    Milleks üldse nii palju negativismi selle mängu ümber? Ei suudagi meenutada, et üks võit nii palju virisemist endaga kaasa toonud oleks. Nii raske on lihtsalt rõõmu tunda ja mis veel hullem, vaadata kui keegi teine rõõmustab?

    Ja no kui alles eile-täna arusaamisele jõutakse, et Eesti pole just vutihull maa, siis no ma ei tea...parem hilja kui mitte kunagi.
    "Tolerance is the virtue of men who no longer believe in anything." -- G.K. Chesterton

    Kommentaar


      #77
      Pjacast on loomulikult kahju - aimasin juba mängu vaadates, et persse, ristats läks; ja sellist vigastust ei soovi vaenlasele ka mitte. Aga... Kuidagi häiriv on see alatoon, et väljak oli süüdi. Minge kurele, välismeedia-mehed. Aloe ja Anier said täpselt sama rõveduse endale külge mullu suvel Rootsis, samas mängus, täiesti viimase peal muruväljakul. Ka "mõttetu sõprusmäng". Aga shit happens ja nii on, kurat küll. Arena ega selle muru ei ole Pjaca vigastuses grammigi rohkem süüdi kui ma ei tea... Horvaatide ebapiisav soojendus või sitt füsio või kolm päeva varem söödud kanapasta...

      Kommentaar


        #78
        Isegi pikemat aega mõelnud, et Eestis kiputakse sõprusmänge - nii klubide kui koondise omi, kuidagi üle tähtsustama. Eriti kui nende järel hakatakse rääkima, et oleme oma jalgpalliga kellestki mööda tõmmanud või lähenemas (kummastav on alati ka vastupidine äärmus). Ilmselt on see aga paratamatu, et mida väiksem olla, siis seda rohkem tähendust ka väikestele asjadele omistatakse. Samas rõõmu tuleb ikka tunda, kuid pärast ei tasu lihtsalt masendusse langeda kui mõni ebaõnnestumine järgnema peaks (a la kui Eesti peaks Küprosega näiteks kodus viigistama vms).

        See kirjeldatud tundmus ei ole tegelt eilse ja niivõrd praeguse kajastusega seotud, kuna seda positiivset laksu oli publikule ja mängijatele väga vaja, nii et rõõmuhõiskeid on igati õigustatud. Pärast möödunud pakke ja mitte väga veenvaid esitusi on mõnd jalgpalli tippriiki 3:0 raputada ikka paganama mõnus. Loodame, et emotsioon kandub ka järgmistesse mängudesse ja annab enesekindluse näol lisajõudu. Eilse võidu üle rõõmu mitte tunda oleks kriminaalne, nii et ses osas siin küll midagi jahutada ei tahaks.

        Algselt postitas telekavaataja Vaata postitust
        Ja siis hilisemalt õhtul oli paar päris põnevat Jalgpallilahingut (ennekõik Prantsusmaa - Hispaania). Jah, ka need olid sõpruskohtumised ja needki olid pigem asjaarmastajatele, kuid Viasatist näidati hoki kordust samal ajal. Viasati 1 spordikanal- see ongi ühe eestlase kõige lähem side spordiga. Eurosport ja Setanta (ja muud spordikanalid) on tulnud Eesti ja Balti turule muuseas.
        Sai ka seda Prantsusmaa-Hispaania vastasseisu vaadata. Kõvad jalkariigid, tasemel mängijad ja värki-särki, aga millegipärast jäi vähemalt minu jaoks sel õhtul too vaatamine vaid teoorias põnevaks. Võimalik, et vaatamise lustakus jäi selle taha, et kerge sümpaatia kuulus prantslastele ja neilt pigem ebaõnnestunud sooritus ning Eesti mängust sai juba piisava laengu kätte.


        Algselt postitas Jormma Vaata postitust
        Lõbus on lugeda vastaste kommentaare enne mängu ja pärast mängu...
        Enne ütlesid et tulevad teevad 100% ja väljak ei mõjuta midagi - nüüd on kõik jutt vastupidi.
        Mängueelsed kommentaarid on reeglina kõige mõttetum kaup üldse (eriti proffivutis), ega sealt polegi kunagi midagi muud oodata kui 100% ja lala. Vahetu mängujärgne kommentaar alati tiba ehedam, kuid mitte alati. Objektiivsus pole üldse teemaks.

        Kommentaar


          #79
          Oluline muutus taktikalises lähenemises toimus juba Küprose mängus.

          Eesti koondisel on viimase mitme aasta jooksul olnud probleeme tasakaalu leidmises kaitse ja rünnaku vahel. Seda mantrat on pidevalt üle korratud.

          Eesti-suguse koondise õhukese mängijavaliku juures ei saa kunagi olema eesmärk omaette konkreetne taktikaline skeem või mängufilosoofia, mis välistaks mõne meie jaoks hea tasemega mängija kasutamise seetõttu, et tema mängijaomadused on ebasobivad. Tuleb leida pragmaatiliselt sobivaim mänguviis hea tulemuseni jõudmiseks, võttes ühes sellega arvesse enda paremate mängijate iseärasused ja siis need kuidagiviisi platsile sobitada. Oluline on seega pandlikkus, mida ka Reim mingis intervjuus toonitas.

          Palliga faasis on Eesti jaoks on kahtlemata olulisim väljakumängija Vassiljev. Tema tasemele vastavat nö palliga faasi keskpoolkaitsjat meil pole ega paista lähiajal ka tulevat.

          Pehrsson kasutas seda arvesse võtta enamasti äärmiselt kompaktset 4-4-1-1 asetust (võidakse kasutada ka 4-2-3-1 nimetust, kuid Eesti puhul oli see selgelt 4-4-1-1), kus äärepoolikuteks olid sageli tavalus äärekaitsjad (näiteks Kallaste ja Kams võõrsil Bosnia vastu), keskvälja alumised selgelt kaitsvad mängijad (Mets (klubis keskkaitsja) ja Dmitrijev) ning Kostja 10 peal üksikut ründajat toetamas. Tulemuseks oli see, et sisuliselt olid 8 väljakumängijat 10-st tavaelus kas kaitsjad (vähemalt 7) või vähemalt kaitsva orientatsiooniga (teine alumine poolik Dmitrijev). Igasuguse ründeteravuse võttis see ära, sealhulgas üleminekufaasis. Pehrssoni aja alguses suudeti kaitses pigem hästi ja kompaktselt tegutseda, kuid kannatas ründemäng. Lõpuks ei suudetud kumbagi (0-7 Portugal, 0-5 Bosnia).

          Laeva teises suunas pööramiseks pidi Reimi all mäng ründavamaks minema. Personalivalikus toimus teatav paradigma muutus ning koondisesse kutsuti mitmed nö loovamad ääremängijad (Luts, Ojamaa), kes olid seni põlu all olnud. Konkreetsel platsile pandi ka rohkem ründavamaid mängijad. Jätkati 4-4-1-1 (või 4-2-3-1) asetusega, kus Belgia vastu olid korraga platsil 3 ründavat poolkaitsjat (vasakult paremale Luts - Vassiljev - Mošnikov) tipuründajat toetamas. Tulemuseks 1-8 häving, milles kirjutasin pikemalt siin (suurepärased fotod on nüüdseks kaotsi läinud). Nagu seal öeldud, siis ei olnud hävingu põhjuseks üksnes vale taktikaline lähenemine, vaid tegemist oli nö täiusliku tormiga, kus kõik, mis sai sitasti minna, ka läks (ehk siis vastasel samavõrra hästi). Tõsi küll, tasakaalu reguleeriv nupp krutiti ühes suunas ehk veidi liialt üle kriitilise joone.

          Nii et talve jooksul oli kõvasti mõtteainet, kuidas see nüüdseks juba maagilise tähenduse omanud "tasakaal" leida, ilma et peaks muuhulgas ohverdama ründavaid mängijaid, eelkõige Vassiljevit, aga ka ääremehi, näiteks Lutsu, Ojamaad jt. Samuti, kui jätkata senise formatsiooni ja lähenemisega, peaksid äärepoolikud (näiteks Luts, Ojamaa) tegema päris palju tagasitööd, et äärekaitsjaid aidata. Selge see, et seda peab Eesti koondises nii või naa tegema, aga kui ründav mängija peab selleks ülearu palju ennast kulutama, siis kulub liialt energiat vales platsi otsas. Samuti ei ole nende kaitsjaomadused piisavad (vt näiteks Luts esimese Belgia värava ajal).

          Viimased kaks mängu näitasid, et senisest nö "kümnega" mängimisest otsustati loobuda. Tulemuseks on asetus, mis on omamoodi huvitav ja paindlik sümbioos 4-3-3-st, 5-4-1-st, 3-4-3-st. Iseenesest ei olegi vahet, milliseid formatsiooni nimetusi kasutada, kuna see muutub platsil vastavalt olukorrale.

          Eesti rivistas ennast Küprose vastu algselt paberil üles enam-vähem nii:

          --------------------Aksalu-----------------------
          --Teniste--Baranov------Klavan-----Kruglov--
          ---------------------Mets------------------------
          --Zenjov-----Käit-----Al.Dmitrijev----Ojamaa---
          ------------------Vassiljev---------------------

          ning Horvaatia vastu nii:

          --------------------Aksalu-----------------------
          --Teniste--Baranov------Klavan-----Kallaste-
          ---------------------Mets------------------------
          --Toomet-----Käit-----Ar.Dmitrijev----Luts---
          ------------------Anier---------------------

          Nii kaua kui pall oli kuni platsi keskmisel kolmandikul, see formatsioon ka selline välja nägi (näiteks siin):



          Seevastu kaitsefaasis, enda viimasel kolmandikul, muutus see sujuvalt 5-4-1-ks, kus Mets langes selgelt kolmandaks keskkaitsjaks Baranovi ja Klavani vahele. See tekitab olukorra, kus enda kastis on alati sisuliselt kolm keskkaitsjat. Samuti on äärekaitsjatel vajadusel korral lisamees seestpoolt võtta. Keskväljalt kaob üks mees küll ära, aga kaks ülejäänud keskpoolikut on niigi kompaktselt kõrvuti kaitseliini ees. Tulemuseks on viiene kaitseliin, kus äärekaitsja ei vaja sedavõrd palju abi äärepoolikult, mis peaks jätma äärepoolikutele rohkem energiat ründefaasi tarbeks (Reim ütles seda ka välja).



          Kusjuures sisuliselt sama lahendust kasutab Conte ka Chelsea'ga. Palju räägitakse sellest, et mindi üle 3-4-3 formatsioonile. Kaitsefaasis tähendab see sageli 5-4-1-te, kus mõlemad wingbackid muutuvad äärekaitsjateks ja ääreründajad Hazard ja Pedro äärepoolikuteks. Ühe lisandunud kaitsemängija tõttu on nende vastutus kaitsefaasis siiski väiksem. Sama loogikat on siin kasutanud ka Eesti ja Reim.

          Mängu ülesehituse faasis saab Eesti puhul see muutuda 4-3-3-ks, kus Metsa küsib all kahe keskkaitsja vahelt palli ja äärekaitsjad tõusevad, või sisuliselt 3-4-3-ks, kus äärekaitsjad on muutunud wing-backideks ja Metsa kahe keskkaitsja vahel. Sisulist vahet polegi, platsil näeb see üsna sarnane välja. Küsimus on selles, kui kõrgele ja uljalt äärekaitsjatel on lubatud tõusta.




          Küll aga tekib siin dilemma, kuhu mahutada platsil Vassiljev? Üks variant on kasutada teda ühena kahest nö ülemisest keskpoolist. Miinuseks on sellisel juhul täiendavad kaitsekohustused. Samuti saaks ta palli ilmselt liiga madalal ega mõjutaks piisavalt mängu ründefaasis. Küprose vastu lahendati asi nii, et pandi Kostja hoopistükis tippu. Ilmselt oli idee, et ta tuleb palli valduse ajal seda küsima ja omab palliga faasis nö vabat rolli, andes Zenjovi ja Ojamaale võimaluse ettepoole küsida. Kuna Eestil oli aga pallivaldamisega tõsiseid probleeme, siis reaalselt ta palli ründefaasis jalga ei saanudki ning Eesti mängukvaliteet palliga oli üsna kasin.

          Seevastu Horvaati vastu jäeti Kostja sootuks pingile. Hilisemad Reimi põhjused oli pigem selline mittemidagiütlev ümmargune jutt. Tõsi küll, valikmängu korral oleks ta, ma usun, kindlasti põhis olnud.

          Näiteks Chelseas on Fabregas nr "kümne" positsiooni kadumise tõttu pingile langenud, milles mängib rolli ka tema personaalse aktsia langus, mitte ainult formatsiooni muutus. Selge see, et Vassiljev puhul ei ole hetkel aktsia langusest asjakohane rääkida. Samuti on tema vajalikkus oluliselt kõrgem Eestile, kui toodud näide hispaanlase kohta.

          Kuna tulemused olid pigem rahuldavad, siis võib eeldada, et edaspidi jätkatakse sama plaaniga. Kõige huvitavam saabki olema küsimus, kuhu mahutada platsil Vassiljev ja kuidas leida viis, et tema tugevusi ründefaasis ära kasutada.

          PS Chelsea ja Fabregase näide sattus siia parema puudumisel, sellele ei maksa liiga suurt võrdlusmärki Eestiga tuua.
          Last edited by Kaarel; 30.03.17, 13:12. Põhjus: spelling

          Kommentaar


            #80
            Algselt postitas Kaarel Vaata postitust
            PS Chelsea ja Fabregase näide sattus siia parema puudumisel, sellele ei maksa liiga suurt võrdlusmärki Eestiga tuua.
            Väga hästi lahatud ning väärt näide. Traditsiooniline nr 10 ongi hetkel kadumas ja neid näiteid on veel (Götze Bayernis, Özil Realis jne) Suuremad klubid vanakooli 10 enam ei kasuta.... saame näha kas tegemist ajutise trendiga või millegi püsivamaga.

            Kommentaar


              #81
              Huvitav analüüs Kaarlilt!

              Omalt poolt tahaksin veel välja tuua ka kolmanda värava. Kordusest vaadatuna - Zenjovil ikka imeline vaist õigel hetkel jooksu alustada Vassiljevilt.. selline platsinägemine ja söödutunnetus - iga teine mats oleks selle söödu rohkem äärele lükanud, arvestamata juba jooksu alustanud Zenjovi kiirust.

              Aga ma ütleks ka, et see värav - kuigi rohkem pressitulemus, kui formatsiooni ja taktika - siis on ilmselt see toitev koht, kus Vassiljev, saanud palli ja näo värava poole, saab toita kahte kiiret ääremeest heade läbisöötudega.

              Kommentaar


                #82
                Algselt postitas Pints Vaata postitust
                Väga hästi lahatud ning väärt näide. Traditsiooniline nr 10 ongi hetkel kadumas ja neid näiteid on veel (Götze Bayernis, Özil Realis jne) Suuremad klubid vanakooli 10 enam ei kasuta.... saame näha kas tegemist ajutise trendiga või millegi püsivamaga.
                Suurklubid on endale lihtsalt nii palju tippründajaid kokku ostnud, et võib 4-3-3 mängida. Pingil selliseid mehi hoida oleks kahju ja eks nende endi egod ka ei luba.

                Kommentaar


                  #83
                  +
                  esKaarlilt väga hea sisuline analüüs, mida siin foorumis harva võib lugeda.

                  Nõustun põhimõtteliselt kõigega, mis Kaarel räägib, sest paistab, et seda üritati ka teha. Aga siin on üks suur probleem. Eesti kõige suurem nn Impact Player rünnakul on Vassiljev. Kui panna teda mängima sellist fake 9 nagu Küprose vastu, siis sõltub tema panus liiga palju teistest mängijatest ülesehitus faasis. Nii juhtus ka Küprose mängus. Nt oleks ta Horvaatia vastu alguses ka nii alustanud, siis tõenäoliselt oleks panus olnud veel väiksem kuna töö kaitsefaasis oleks teda piisavalt väsitanud selleks mängu lõpuks. Plus vastaste suurem surve kuna poleks ette üldse palli pidama saanud.

                  Nüüd minu amatöörlik arvamus, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele.
                  Nagu modernses jalgpallis kombeks siis number 10 omadustega mängijat kasutatakse nüüd 6-na. Ehk mängija kes mängib madalal 1 tsoonis ja 3 tsoonis kõrgel. Ehk toimub rotatsioon keskmises kolmikus nii ründefaasis kui ka näiteks kaitsefaasis. Selle jaoks, et esile tõsta tema ründavaid omadusi ja peita tema kaitsvaid nõrkusi. Tipptasemel näited(Xavi, Pirlo, Gerrard, jne) keda kõiki oma hilisemas vanuses kasutati selles rollis.
                  Veel üks sarnane näide on tegelt Xabi Alonso, aga temal on ka kõrgemas vanuses säilinud väga head kaitsvad omadused.

                  Ehk siis me peame arvestama, et kui tahame ka rünnakul midagi teha, siis me peame Vassiljevi positiivseid omadusi ära kasutama, sest mujalt meil hetkel loogilisi väravaid tulemas hetkel ei paista kui läbi tema. Vb 2-3 aasta pärast on seis teine.

                  Ma arvan, et see Küprosel proovitud taktika(olgugi et esimest korda) ei õigustanud ennast. Ma julgen väita, et Belgia, Kreeka või Bosnia vastu õigustab veel vähem.

                  Ja lõpuks võib olla puhtalt minu kiiks, aga nii koondise arengu kui ka vaadatavuse ja kõige muu silmis hindan kõrgemalt Kreekale 0-2 kaotatud mängu kui seda Küprose mängu(kus tegelt selgelt asjad ei olnud meie kontrolli all ja pigem natuke vedas). Jah Belgialt 8 saada on palju, aga samas kiidan Reimi julguse eest ja tean omast käest, et kui asjad lagunema hakkavad on võimatu pidurit panna peaaegu. Sellepärast ka minu jaoks oli Küprose mäng täielik pettumus kuna tegime minu silmis sammu 5-7 aastat tagasi ja mille nimel? Et saada mitte midagi andev üks punkt läbi häda.

                  Tuli küll suht off topic, aga selleks ajendas Kaareli suurepärane analüüs.
                  fc pohmell

                  Kommentaar


                    #84
                    Algselt postitas duff_K Vaata postitust

                    Ma arvan, et see Küprosel proovitud taktika(olgugi et esimest korda) ei õigustanud ennast. Ma julgen väita, et Belgia, Kreeka või Bosnia vastu õigustab veel vähem.

                    Ja lõpuks võib olla puhtalt minu kiiks, aga nii koondise arengu kui ka vaadatavuse ja kõige muu silmis hindan kõrgemalt Kreekale 0-2 kaotatud mängu kui seda Küprose mängu(kus tegelt selgelt asjad ei olnud meie kontrolli all ja pigem natuke vedas). Jah Belgialt 8 saada on palju, aga samas kiidan Reimi julguse eest ja tean omast käest, et kui asjad lagunema hakkavad on võimatu pidurit panna peaaegu. Sellepärast ka minu jaoks oli Küprose mäng täielik pettumus kuna tegime minu silmis sammu 5-7 aastat tagasi ja mille nimel? Et saada mitte midagi andev üks punkt läbi häda.

                    Tuli küll suht off topic, aga selleks ajendas Kaareli suurepärane analüüs.
                    Mina küll ei ütleks et me taktikaliselt mingid sammud tagasi oleks teinud, küprose mängus põrus lihtsalt terve vasak väljaku pool meil, kõik kes vasakul mängisid tegid nigela esituse, kaasaarvatud ojamaa. Samuti oli probleeme kaitsefaasist üleminekul, sest liiga tihti ei suutnud me adekvaatset söötu ette mängida. Kuna horvaatia vastu jäi meil veits ruumi teisel poolajal ja ääred mängisid oma taseme välja, siis oli sisuliselt sama taktikaga mängupilt hoopis teine.
                    Iga spordiharrastaja suitsetab kvaliteetset - paberosse

                    Kommentaar


                      #85
                      Ehk siis sammuna tagasi pidasin silmas seda kuidas mängima. Ehk kui riskivabalt. Fakt on ju see, et kummaski mängus me pallivallata ei suutnud korralikult ja mängupilt oli sarnane. Ma küll ei ütleks, et horvaatia vastu mängupilt parem oli palliga osas. Jah kaitses olime kindlasti paremad kui küprose vastu. Võimaluste arv jäi pigem samaks ja lihtsalt realiseerisime paremini.(sama muuseas tõdes ka Klavan pärast mängu).

                      Aga sul on õigus sinu arvamusele ja minul minu omale
                      fc pohmell

                      Kommentaar


                        #86
                        Mõned siin paistavad arvavat, et Eesti koondis, mis on mitmetes valikmängudes paistnud silma vägagi puudulike tehniliste oskustega ja kus silma rünnakuid luua on õigupoolest vaid Kostjal, peaks nüüd hakkama tugevamate vastu äkitse ülekaalukalt palli valdama. Paraku nii need asjad ei käi. Tuleb ikka mängida selle taktikaga, mis toetab meeskonna tugevusi ja minimeerib nõrkusi. Minu meelest Reim seda kahes viimases mängus ka püüdis teha, ühes edukamalt kui teises.
                        the woman who hurt him must surely have trouble sleeping
                        because belle of st mark is a beauty extraordinaire

                        Kommentaar


                          #87
                          Algselt postitas Pints Vaata postitust
                          Väga hästi lahatud ning väärt näide. Traditsiooniline nr 10 ongi hetkel kadumas ja neid näiteid on veel (Götze Bayernis, Özil Realis jne) Suuremad klubid vanakooli 10 enam ei kasuta.... saame näha kas tegemist ajutise trendiga või millegi püsivamaga.
                          Jah, nii on. Oluline põhjus seisneb selles, et tippmeeskonnad tahavad kõrgelt agressiivselt pressida. Seetõttu ei saa nad lubada liialt vaba rolli ning väheste kohustustega (pallita mängus) playmakeri't, kes tegutseb oma suva järgi. Kõrge ja agressiivne pressing eeldab kollektiivset pingutust, kus keegi ei saa nö tavareisija rolli võtta, kuna siis pressing kohe käriseb.

                          Kuigi Eesti koondis kõrget pressingut (eelkõige pärast Belgia fiaskot) üldjuhul ei harrasta, on kaitsefaasis nr 10 siiski ülearune luksus, mida ei saa endale lubada, kui tahta hoida platsil ka ründavaid ääri.

                          PS tundub, et siinsed arutlused on ka Eesti mainstream spordimeediale inspiratsiooni andnud, et nendel teemadel kirjutada.

                          Kommentaar


                            #88
                            IMHO, Reimi tulekuga on paranenud palliga mängimise kvaliteet. Mängijad, kes peavad palliga ründefaasis tööd tegema, teevad seda külmema peaga kui hunnik kaitsjaid. Käit, Luts, Toomet, isegi Artjom Dmitrijev mängis tegelikult päris mitmeski olukorras lühikese ja konkreetse söödu, kui et peksaks pikka palli ette.

                            Isiklikult mulle isegi meeldib see Käit-Mets duo keskväljal, sest Käidil on korralik oskus palliga mööda maad mängida ning koondise rollis ka päris hea box-to-box keskväljamees olla. Mets langes viimases kahes mängus keskväljalt keskkaitsjate kõrvale ning ääred rohkem keskpoolikusse.

                            Tipuründaja Reimi taktikas on tegelikult targetman, kes esiteks survestab kaitsjaid, teiseks võtab palli maha ja hoiab seda ning jagab seejärel kaaslastele. Toomet/Luts olid alati valmis sööste tegema kaitseliini taha ning kumbki seisnud ja passinud äärejoone juures, vaid põhimõtteliselt vastase äärekaitse ja keskkaitse vahel, või küsimas vähemalt sinna tsooni söötu (hence, Zenjovi värav). Miks Reim Vassiljevit tipuründaja koha peal mängitada tahab ongi just see, et ta tuleb keskelt rohkem alla ning jagab siis teravamalt ääremängijatele.

                            Osaliselt on tegemist sellise imeliku 5-1-1-2 süsteemiga, kus ääremängijad on ründajad, ründaja on ründav PK ja keskväljast langeb üks keskkaitsjaks. Ma ütleks, et Reim koos legendidega on leidnud ühe väga väga huvitava süsteemi, mis võib päris edukaks järgneval kahel aastal kujuneda.

                            Kommentaar


                              #89
                              Algselt postitas MALAGA Vaata postitust
                              Tundub, et mõnele sobib tõesti ainult see, kui Eesti võidaks Horvaatiat valikmängus 5:0, saab 3 punkti, aga Modric ja Rakitic peavad mängima, muidu pole ikka päris need 3 punkti.
                              12 points
                              Seisan üksi mere ääres
                              jalas kollased sandaalid
                              valged, merevahust sääred
                              hüüan: "Elagu skandaalid!"

                              Kommentaar

                              Working...
                              X