320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Serie A 2017/2018

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    #16
    Genoa CFC

    Eelmine hooaeg Serie A 16.

    Kui peaks valima meeskonna, kelle hooaja lõppkohta on aastast-aastasse kõige raskem ennustada, siis vaieldamatult oleks selleks Genoa Kriketi ja Jalgpalliklubi. Esiteks on viimaseid aastaid iseloomustanud pidevalt suur mängijate sisse- ja väljavool, kus igaks hooajaks vahetub vähemalt pool algkoosseisu välja. Teiseks vaatame kasvõi seda kümnendit. Eelmise kümnendi lõpuks tundus, et Genoa on tõusmas Fioretina-Lazio suguste kampa, kes stabiilselt võitleb Euroopa Liiga kohtade pärast. Ühtäkki tuli otsa kaks aastat, kus meeskond jäi viimase klubina liigasse püsima ning tundus, et tegu on siiski tabeli tagumise otsa meeskonnaga. Koheselt tulid otsa aastad, kus veeti ennast Euroopa Liiga kohale ja aasta hiljem esikümne piirile ning taaskord tundus, et meeskonnas on siiski sisu suuremateks tegudeks. Loomulikult tuli antud seeriale otsa eelmine hooaeg, kus püsimajäämine kindlustati alles eelviimases voorus. Nagu teismeline tüdruk, kes ise ka täpselt ei tea, mis ta olla tahab.

    Siiski peab möönma, et tänavune suvi on varasematega võrreldes olnud märgatavalt rahulikum ja suuremat rahvaste rändamist pole toiminud. See on ka täiesti loogiline, sest meeskonna pikaajaline omanik Enrico Preziosi otsib juba mitmendat kuud klubile ostuhuvilist. Mänguasjamagnaadi 14 aastat klubi eesostas on olnud pehmelt öeldes tormilised. Meest on tema ametiajal ähvardanud 5 aastane bänn kokkuleppemängude eest, mis hiljem annulleeriti, ja 5 aastane bänn finants-skeemitamise pärast, mis niisamuti annulleeriti. Kirsina tordil jäädi viimati eemale Euroopa Liigast, sest ei suudetud õigel ajal pabereid sisse anda. Lisades siis juurde eelmainitud pidevad mängijaliikumised, siis võib-olla oleks just uus omanik see, kes suudaks Itaalia jalgpalli ajaloo ühte edukamasse klubisse stabiilsuse tuua. Itaalia vanim siiani tegutsev ja ajaloo jooksul 9 Scudettot võitnud (okei, viimane neist tuli küll pea 100 aastat tagasi, aga siiski) klubi kindlasti vääriks seda. Kuigi Preziosi suve hakul ütles, et ostja on olemas ning suve lõpuks on uus omanik klubil olemas, siis viimaste sõnavõttude põhjal võib järeldada, et reaalset ostjat veel olemas pole. Preziosi häma oma parimas kastmes.

    Genoa eelmise hooaja algus oli päris paljulubav. Oktoobri keskpaigaks oldi Euroopa konkurentsis ja veel detsembri keskpaigas esikümne konkurentsis. Kuid sellele järgnes 18 mänguline seeria, mille jooksul võeti vaid üks võit ja mille jooksul asendati peatreener Ivan Juric Andrea Mandorliniga. Kuna Mandorliniga tulemused ei paranenud, siis aasta viimasteks mängudeks toodi Juric tagasi ja koduvõitudega Interi ning Torino üle napp püsimajäämine kindlustati. Horvaat jäeti pukki ka tänavuseks hooajaks nagu on klubisse jäänud pea kõik eelmisel aastal olulist rolli mänginud mängumehed. Erandiks vaid kogenud keskkaitsjad Nicolas Burdisso, kes otsustas suvel putsad varna panna ja Munoz, kes kolis Hispaaniasse. Kuid väga suurt põhjust vast muretsemiseks pole, sest olemas on eelmisest aastat tuttavad Gentiletti ja Izzo kui ka suvel toodud ülikogenud Spolli ja Zukanovic. Täiesti korralik kooslus tabelikeskmikule. Eriti arvestades, et väravajoonele naaseb pikalt vigastuspausilt Mattia Perin, kes tervena on liiga üks paremaid kollkiipreid.

    Suurim pettumus eelmisel aastal oli meeskonna poolkaitsenelik Laxalt-Veluso-Rigoni-Lazovic, kellel paberil pidanuks talenti ja kogemust olema küllaga, aga reaalsuses imeti nii ründe kui ka kaitsesuunal. Nii ei saa ka imestada, et just antud liini on toodud enim uusi nägusid. Suurimaks ostuks võib pidada Bertolaccit, kes mõned aastad tagasi suutis ennast mängida 20 miljoni meheks. Betolacci karjäär Milanis oli küll totaalne (ja samas ka oodatud) pettumus, kuid nüüd on poolkaitsja kodus tagasi ning kõik võimalused uuesti liiga säravamate poolkaitsjate sekka tõusmiseks on olemas. Crotonest naasnud Rosi, Argentinast toodud noored Centurion ja Rodriguez ning talvel hoodud Hiljemark peaksid olema põhilised mehed, kes mänguaja eest põhimeestega võitlema hakkavad. Sitem see pilt ikka olla ei saa, kui eelmisel aastal.

    Teiseks probleemiks Genoal oli ründeliin. Giovanni Simeone (neile, kes ei tea, siis jup, Selle Simeone poeg) tegi oma nooruse kohta väga korraliku hooaja. Kahjuks talle korralikku abijõudu eelmisel hooajal polnudki. Küll mängitati ründes vanameister Pandevit, nooremaid Ntchami ja Ocampost või verinoort Pellegrinit, aga ega keegi neist erilist märki endast maha ei jätnud. Kuid selleks hooajaks sai Simeone endale väga hea tantsupartneri Gianluca Lapadula näol. Lapadula Milani aasta näitas, et päris tippklubi tase ta pole, aga Genoa suurune klubi peaks talle ideaalne olema ja Simeone-Lapadula duo näeb vähemalt paberil väga seks välja.

    Genoa fännid võivad hooajale vastu vaadata pigem positiivselt. Väga suuri kadusid pole ja suurimad murekohad on lapitud. Aga kuna Genoa on Genoa, siis võib see näiline koosseisu paranemine tähendada nii (taas)tõusmist Euroopa Liiga kohtadele või ka sama sitta hooaega nagu eelmisel aastal. Kurat seda teab. Peaasi, et nüüd augusti viimastel nädalatel ostude-müümistega lolliks ei minda ja annaks jumal, et meeskond lõpuks normaalse presidendi leiaks. Mingi stabiilsus kuluks Il Grifonele ära.

    Eika ennustab: Teise kümne keskpaik

    Kommentaar


      #17
      Liiga stardini pole enam aega jäänud ja seetõttu peab tavatult vara välja andma ka ainsa tõelise ja ausa Serie A 17/18 hooaja ülevaate! Transferi akna sulgumiseni on veel kaks nädalat aega ja seetõttu võivad meeskondade sisud omajagu muutuda, kuid hetkeseisuga tundub et kõik liinid on juba püsivalt paigas ja väga suuri üllatusi enam tulla ei tohiks.

      20 - Benevento - Muinasjutt saab väga kiirelt läbi, Verona ja Cagliari mängijad tänavad, et said rahulikult jõulude ajaks juba kindluse ja teadmise et liigasse jäämine on matemaatiliselt kindel. Ei saada üle 9 punkti.
      19 - SPAL - sama jutt mis Beneventol.
      18 - Crotone - miks see liiga juba 18 meeskonnaga pole? Hiljemalt viis vooru enne lõppu pole kellelgi välja kukkumise pärast muret.
      17 - Verona - Pazzini ja korralik koduväljaku publik annavad lootust jääda.
      16 - Cagliari - Seksmees hoiab mehed liigas.
      15 - Bologna - korralik B liiga tase koos andetu treeneri Donadoniga.
      14 - Udinese - Del Neri pole paremaks võimeline, 18 meeskonnaga liigas veedaks enamuse hooajast punases.
      13 - Genoa - Bertolaccide ja Lapadulade jaoks täpselt õige meeskond kus lammutada. Eelmise hooaja lõpp hirmutas vähe ära ja kõrgemale seetõttu ei julge pakkuda. Kui saadakse mingigi stabiilsus mängu, siis ei tohiks hooaja jooksul välja kukkumise pärast muret olla.
      12 - Chievo - Kõigi Serie A fännide igavane lemmik. Vanurid lasevad kogemuste pealt oma standartse koha välja. Kuskile ei tõuse ja langemise ohtu samuti pole.
      11 - Sampdoria - Igas liinis korralikud mängumehed olemas, et stabiilselt võita tagumist otsa ja eespool olijate vastu mõni üllatuslik viik välja imeda.
      FORZA ITALIA FORZA ROMA - "A Scudetto in Rome is worth a thousand elsewhere."
      sigpic

      Kommentaar


        #18
        10 - Sassuolo - Bucchi tundub igav treener nii seksikat palli mänginud meeskonnale. Karjääri võiduprotsent 31% ja mängib väga palju igavaid 1-1 viike. Roomale müüdi kaks olulist meest maha, kuid alles on eelmise aasta üks parimaid kaitsjaid Acerbi, kvaliteetne vaht Consigli, ääreründajad Berard-Politano ja ka keskpoolikutes on täiesti korralikud tabeli keskmikud. Pink on olematu ja kui peaks tulema eelmise hooaja saranane vigastuste laviin, siis võib vabalt lennata viis kohta tahapoole.

        9 - Atalanta - FC Tühjendusmüük. Parimad pojad läinud. EL mängud koormaks juures. Gomez Caldara ja eelmise hooaja supertreener Gasperini on alles. Kui kõik läheb hästi, siis ainus meeskond, kes suudaks Toriinot kuuendal kohal üllatada.

        8 - Fiorentina - Peatreener Pioli üldiselt tähendab väga kehva mängu. Lisame siia kõikide võtmemängijate müügi ja keegi ei oleks üllatunud kui Fiore jääb esikümnest välja. Mitte ühelgi hetke põhimehel pole erilisi omadusi või oskuseid. Kui Vencino särab, siis võetakse Laziost mööda.

        7 - Lazio - Strakosha väravas ja Hollandi imelapsed kaitses oli päris asjalik. Kõigil aasta kogemust juures ja peaks nagu veel paremad olema. Keskelt on kaotatud Biglia, ei ole küll suur kaotus, aga Lucas Leiva pole ka mingi asendus. Tugev tabelikeskmik, aga kõrgemale kindlasti ei mängi, kuna lühikese pingiga peavad kuidagi hakkama saama ka ELis.

        6 - Torino - Miha on endiselt tüüris ja alles on hoitud Belotti-Falque-Ljajici eelmise hooaja top 3 väravaid tootnud trio. Harti asemel on väravasse toodud kodumaise kindlusega Sirigu. Kui sel korral kaitse ka kuidagi pidama saada, siis võiksid vabalt olla väga mustad hobused.

        5 - Milan - copypaste eelmise hooaja Interi loost. Ostetakse kokku terve uus põhikoosseis, kellest keegi üksteist ei tea ega tunne. Makstakse räigeid rahasid keskpärasuse eest ja lootused aetakse kosmosesse. Rodriguez viis oma endise klubi Bundesliigas relegatsiooni. Musacchio ei elanud oma kunagise haibi tasemel välja ja suurt raha nähes oli väga õnnelik, et leidus loll kes maksab. Bonucci on mõjust meeskonna riietusruumile võite võta hetke ja vaadata viimast CL skoori peale poolaega. Andre Silva on igast nurgast vaadatuna Iturbev2, ainult kaks korda kallim (SIC!). Calhanoglu ainus atribuut on karistuslöögid, mängida ei osanud Bundesliiga tabeliskeskmiku tasetki välja. Borini? wtf?? Vähe asjalikumad mehed, Kessie, Conti vajavad kindlasti aega, et selles segaduses oma mäng leida (kui Bonucci üldse lubab). Kõige tipuks peab seda loomaaeda eest vedama Serie A kõige väiksemate pallidega treener - Montella. Kujutan juba ette, kuidas Bonucci trenni tulles Montella kohvi sisse sülitab/kuseb ja kui midagi ei meeldi lõuga kütab nagu koerale. Individuaalselt on taseme võrra tõustud, kuid mis tase see on. Oleks hea meel, kui lõpufisnishis võetakse Juve eest neljas koht ja sellega ka CL jalgpall, peale mida tuleb välja, et Milan ei ole FFP-ga mitte ühestki nurgast vaadatuna kooskõlas ja peavad CL koha seetõttu Juvele tagasi loovutama.

        4 - Juventus - Siiani edu toonud kaitseliin on laiali müüdud ja need kes jäid on aasta jagu vanemaks saanud. Lisaks on kõigil meestel VÄGA tõsised probleemid vigastustega. Barzagli on jõudnud ikka, kus peaks oma taseme kohta mängima Bologna eest, mitte olema CLi ja tiilti eest võitleva meeskonna esimene viiul. Samasse seisu oma karjääris on vaikselt jõudnud ka Chiellini. Neid katavad läbi läbi ajaloo pidevalt katki olnud ja ebastabiilseid mänge teinud Benatia ja Rugani. Äärekaitses on kaotatud kogu parem äär ja hetkeseisuga on seal ainult SPALi sobilik DeSciglio ja B liiga tasemega Lichsteiner. Vaskus ääres toetab Alex Sandrot alla igasugust arvestust mängiv Asamoah. Ühesõnaga kaitseliin on räiges kriisis ja ilma kaitseliinita teadupärast tiitli juurde asja pole. Kui Napoli saab oma kaitseliini toestada väga tugeva poolkaitsega, siis ka seal on Juventusel ette näidata ainult üks terve mängija - Pjanic. Nii Khedira, kui Marchisio omavad mõlemad haigla kuldkliendikaarti. Paneme nüüd selle kõik perspektiivi. Meistrite liigas saadakse alagrupp: Juventus-Barca/PSG/Dortmund-Spurs/Pool/-RB Leipzig, vägagi reaalne loos. Serie As on CL voorude ümber mängud Milanide ja Napolitega jne. Kuidas Allegri selle olukorra lahendab? Hoiab DeScigliot ja Alex Sandrot Barca ja PSG vastu või hoiab koduliigas Milani vastu? Kui Ükskõik kes põhikoosseisu kaitse ja/või poolakaitse meestest viga/kaardi saab, siis kes neid asendab ja mis vastase vastu? Primavera positega minnakse CL alagruppi lammutama? Juventuse olukord on totaalne clusterf*ck ja kui just mingit ime hädaostu ei tehta peab Allegri juba 31 augusti õhtuks tõdema, et meeskonna võimuses on viimast korda CLi proovida ja ollakse sunnitud koduliigast loobuma. Bernardeschi on reaalselt Fiorentina kvaliteediga mees, mitte CL ambitisoon ja Costat on raske näha Serie A liigas tegusid tegemas. Vana rasva peal mängitakse CL koht ehk välja aga seda ka ainult seetõttu, et Milan ei saa piisavalt hästi jalgu alla.

        3 - Inter - Spalletti on pukis saanud valmistuda terve pre seasoni ja tänu sellele eelmise aasta ostukaosest on saanud välja sorteerida enda taktikale parimad pojad ja neid tipptasemel mängima pannud. Murekohad täideti adekvaatsete mängumeestega, sealhulgas Spalletti enda märja unenäo mängujuht Pizarro, khmmhh ptüi , Borja Valeroga. Spalletti peaks oskama parima välja tuua ka Argentiina koondise esiründajast Icardist. Euroopas mängima ei pea ja tänu sellele saab Spalletti rahulikult oma 11+3 koosseisuga koduliiga kõrgematele kohtadele mängida. Otsustavaks saavad vigastused/kaardid põhimeestele, keda Spalletti kuidagi asendada ei oska/ei taha ja jätkuv frigiidsus väikemeskondade läbihammustamise vastu. Top10 meeskondade vastu aga liiga kõige tugevam ja ebameeldivam vastane. #Spalletti

        2 - Napoli - Eelmise hooaja fenomenaalse tulemuse põhi "süüdlasteks" olid absurdse rekordhooaja teinud ründetrio Callejon-Mertens-Insigne. Vaadates meeste varasemaid numbreid, siis pole neil ette näidata ühtegi hooaega, kus isegi kolme peale kokku oleks Mertensi numbreid välja mängitud. Kui tegemist oli ühe hooajalise fenomeniga, siis on Sarril vaja jälle uus plaan välja mõelda. Kaitseliin pole kunagi maailma parim olnud, aga tänu top2 keskpoolikute tasemele ja sügavusele võib meeskond rahulikult hingata ja Sarri taktikepi all oma asja edasi ajada. Suvel on toodud paar meest sügavuseks juurde, eelmise hooaja parimad on kõik alles ja mehed on oma peades tiitli juba enne hooaja algust endale taskusse ära pannud. Usun et CLis saadakse kenasti hakkama, vastastel lihtsalt pole Sarri suguse mehe vastu rohtu ja koduliigas läheb viimaste voorudeni võrdne heitlus. Lõppenud hooaja teises pooles demonstreeris Sarri ka seda, et hammustas läbi kuidas väikeste vastu korralikult domineerida, viimati kaotati mäng millalgi veebruaris.

        1 - AS Roma - Rekordhooaja teinud meeskonnas on hetkeseisuga kõik algkoosseisu mehed peale Salahi alles jäänud, sealhulgas maailma parim keskpoolikute trio DDR-Strootman-9gol ja lõppenud hooaja parim kaitsja Fazio. Spordidirektor Monchi on meeskonda toonud ohtralt Meistriteliiga kogemustega kõrgatasemelist sügavust. Vaskakkaitsesse Emersoni taastumiseni täieliku üüber relva ja Premeris kõikvõimalike karikatega pärjatud Kolarovi. Väga vajaliku ja olulise DDRi vahetuse Gonalonsi. Parem kaitsesse Hollandi koondise põhikoosseisu internatsionaali ja lõppenud hooajal Eredivisies kaistjate kategoorias enim väravaolukordi loonud välejalgse koljati Karsdorpi. Keskkaitsesse toodi pingipikenduseks Juan Jesuse kõrvale alati kindel Mehhiko raudvara Moreno. Keskpoolikusse tuli koju tagasi U-21 Itaalia koondise superstaar Pellegrini ja treener on meeskonnaga taasliitnud eelmisel aastal järgmiseks Pogbaks ristitud Gersoni. Ründes on samad mehed, kes alles hiljuti purustasid kõik skoorimise rekordid. Lisaks on toodud lõppenud hooajal üksi oma seljas B kategooria meeskonna Türgi liiga relegatsioonist CLi vedanud tehnika kunn Ünder ja EDFi all Sassuolos jokkeriks olnud Defrel. Meeskonnaga pole veel registreeritud alustavat RW ja sobilikul võimalusel liitub meeskonnaga ka peale Moreno veel üks A kategooria keskkaitsja. Mis on ühist selle Milleniumi Milani, Interil ja AS Romal? Kõik kolm meeskonda on väravasse põhimeheks ostnud Brasiilia koondise maailmaklassi puurivahi ja tänu sellele võitnud Meistrite Liiga! Kuigi karikas ei ole veel kapis, oleks AS Roma esimene meeskond, kes seda kivisse raiutud reeglit eiraks. Milanil oli vaja Didat, Inter poleks seda suutnud ilma Julio Cesarita ja nüüd on Alissoni kord AS Romaga. Suure tõenäosusega tuleb mõõdukalt tugev CL alagrupp (Sahkhtar/Spartak Moskva-City/Porto/-Roma-Marobor/APOEL), pink on piisavalt pikk, et mõlemal rindel paugutada, eriti olukorras, kus CL mängude ümber on liigas kohtumised Veroonade ja SPALide vastu. Just tänu Roomas ennenägematult väga sügavale ja talenti täis meeskonnale suudetakse Napolile lõpuni vastu suruda ja lõpus võitjana väljuda. Hooaja lõpus kuulete kõik ühte nime, keda kas armastatakse jäägitult või vihatakse hulluks minemiseni, kuid külmaks ei jäta ta ühtegi Serie A fänni - #dasMonchieffect!
        FORZA ITALIA FORZA ROMA - "A Scudetto in Rome is worth a thousand elsewhere."
        sigpic

        Kommentaar


          #19
          Väravaküttide esikolmik - Icardi, Dzeko, Belotti

          Parim mängija - Kategooria kus kõik Serie A fännid on ühel meelel - Radja Nainggolan!

          Suurim pettumus - Sel hooajal samuti enneolematult lihtne, fännidele reality checkina AC Milan tervikuna, individuaalselt see portugali Iturbe v2, tuulde loobitud Andre Silva 40+ milli.

          Suve parimad ostud - Nii hinna kui kvaliteedi suhtes peaks võit tulema järjekordselt Rooma. Faziolt võtab trofee üle Kolarov. Samuti annavad kõva võistluse Borja Valero ja Fiorentinat terve hooaja üksi õlgadel vedav Vecino.

          Coppa võitja - Nagu me teame, siis finaalis saavad kohtuda ainult Juventus vs Rooma paari võitja ja Inter vs Milan paari võitja. Spallettil on päris hea kogemus coppadega, Allegri võib soovida seda õnnetu hooaja lohutuseks, kuid pakun, et sel hooajal on AS Roma kord.

          Esimesena saab kinga - Mitte küll esimesena, aga kõige suurema kisaga Montella. Esimesena oleks aeg puhata äkki Donadonil, kes võib vabalt peale seitsmendat vooru ainult Benevento vastu saadud kolme punkti peal istuda.
          FORZA ITALIA FORZA ROMA - "A Scudetto in Rome is worth a thousand elsewhere."
          sigpic

          Kommentaar


            #20
            Algselt postitas count
            kui vencino särab, siis võetakse laziost mööda.
            Algselt postitas count Vaata postitust
            fiorentinat terve hooaja üksi õlgadel vedav Vecino.
            May the Violet flag flutter in the wind on all fields of challenge and valour, a vivid hope is our solace, we have eleven athletes and one heart. Go, Fiorentina, we want you to be the queen of all teams, go, Fiorentina, fight with bravery and prowess everywhere! In any hour of dismay and victory, remember you're the history of football!

            Kommentaar


              #21
              jokers to the right
              clowns to the left of me

              Kommentaar


                #22
                Bologna FC 1909

                Eelmine hooaeg Serie A 15.

                Põhja-Ameerika ärimeeste jutud on teada. Küll ehitavad nad Linnahalli, küll ehitavad müüri USA-Mehhiko piirile. Samasse kampa võib panna Kanada ärimehe Joey Saputo, kes lubas kolm aastat tagasi Serie Bst Bolognat ostes ehitada üles vägeva klubi. Jutud olid suured. Kohe-kohe hakatakse staadionit renoveerima ja olevat olemas korralik masterplaan mängijate ostmiseks. Esimene aastagi Serie As oli paljulubav. Turult paugutati kokku korralik noortest koosnev meeskond ja neljateistkümneski koht oli debüüthooaja kohta korralik vundament. Kuid mida ei järgnenud oli vundamendile ehitamine. Eelmine suvi olulisi oste ei tehtud ja nii lõpetati hooaeg pügala võrra madalamal, kui aasta varem. Ka Montreal Impactsi omav Saputo räntis hooaja lõpus, et aasta oli pettumus, aga teiste süüdistamise asemel oleks aeg peeglisse vaadata. Suuga ehitatud suurtest linnast pole suurt midagi olemas.

                Kui eelmise aasta Bologna suve võis pidada rahulikuks, siis sellel aastal on asi veel hullem. Olulised liitujad ja lahkujad saab põhimõtteliselt ühe käe sõrmedel üles lugeda. Keskkaitsesse toodi lahkunud Oikonmou asemel Serie A kogemustega Sebastien De Maio ja Giancarlo Gonzales, kes hakkavad ülikogenud Maietta ja Gastaldelloga mänguaja eest võitlema. Poolkaitses nihverdas Saputo eelmise hooaja ehk parima ja stabiilsema mängija Dzemaili endale Montreali klubisse, kus kogenud Šveitsi koondislane on juba robustselt paugutama hakanud. Dzemailit tulid asendama mõnevõrra nooremad Andrea Poli ja Lorenzo Crisetig. Sellega ka tänavune aken on (seni) piirdunud. Täielik tuumasuvi.

                Sellest on kuradima kahju, sest ülejäänud tiim on tegelikult äge kooslus talentidest ja paarist kogenud mängumehest ning üldmulje on täpselt selline, et meeskond on kolme-nelja tippmehe kaugusel Euroopa Liiga kohtadele võitlemise eest. Väravavaht Mirante on väga pädev kindamees, äärekaitses on liiga üks suuremaid talente Masina, veidi väiksemad talendid Kraft ja Mbaye kui ka kogenud Torosidis. Taaskord üsna okei seltskond. Ka poolkaitsesse on treener Donadonil rohkelt valikut. Uued näod Poli ja Crisetig võitlevad keskväljatrio kohale Nagy, Taideri, Donsah ja Pulgari suguse seltskonnaga, kellele kõigil vanust 25 või vähem. Sarnane seis on ründeliinis, kus 26-aastane tipuründaja Destro kõrval on mõnevõrra nooremad Krejci, Di Francesco ja Verdi. Potentsiaali on antud seltskonnal tohutult, aga eelmine hooaeg oli pea kõikidel noormängijatel suuri-suuri probleeme stabiilsusega.

                Raske öelda, milliseks Bologna hooaeg tänavu kujuneb. Ühest küljest on täiesti reaalne eeldada, et üsna nooremapoolne meeskond teeb sammu edasi, saavutavad stabiilsuse ja üks-kaks mängijat mängib ennast ka suurtiimide ostulisti. Teisalt eelmise aastal oli täpselt sama lootus ja ükski noormängijat päris selgelt sammu edasi ei teinud. Nii ongi hooaja võtmeküsimuseks, kuidas tänavu noored mehed arenevad, sest eelmise aasta nigel tabelikoht jäi selgelt mängijate olematu arengu taha. Kuid üldjoontes siiski kahju, et padurikas klubiomanik oma raha turul ei lehvita. Aga alati on järgmine suvi!

                Eika ennustab: Mõned kohad kõrgemal, kui eelmisel aastal

                Kommentaar


                  #23
                  AC ChievoVerona

                  Eelmine hooaeg Serie A 14.

                  Chievo eelmine hooaeg algas pauguga, kui enda kohta seksika mänguga jagati peale seitsmendat vooru kolmandat kohta. Korraks tundus, et üle pikkade aastate on Chievo vaatamisväärne meeskond. Edasine aasta enam nii ilus polnud, mängupilt muutus kahvatumaks ja nii vajuti läbi tabeli kuni maanduti hooaja lõpuks endale omasele 14. kohal. Juba kümnendale järjestikusele kõrgliigahooajale vastu minevad Lendavad Eeslid on näidanud antud perioodil hämmastavat stabiilsust. Üheksa aasta jooksul pole oldud kordagi liiga lähedal Euroopa kohtadele (parim koht 9.) ega väljalangemisele (viletsaim koht 16.) ja kõik vihjab sellele, et kohe algav hooaeg pole erinev.

                  Verona väiksema, kuid viimastel aastatel edukama, klubi puhul oli eelmisel aastal tähelepanuväärne see, kui palju peere meeskonnast leidis. Seitsmeteistkümnest enim mänguaega teeninud mängijast vaid üks oli alla 28-aastane ja pea igast liinist leidis 35-38 eluaasta vahel olnud mängijaid. Kahtlen sügavalt, et kuskilt Euroopa kõrgliigast eelmisel hooajal sama kõrge keskmise vanusega meeskonda mängis. Nii pole ka üllatav, et tänavuse suve peamiseks eesmärgiks on võetud vanadekodu kõrvale nooremate pallurite toomine.

                  Suurimad igiliikurid leiab kaitseliinist. Paremkaistja Cacciatore on oma kolmakümne eluaastaga täielik poisike, sest väravapostide vahel seisab Sorrentino (38), Keskkaistses on paar Cesar (35) ja Dainelli (38) ning vasakkaitses Gobbi (36). Täielik ulme, et antud seltskond siiani suudab kõrgel tasemel mängu näidata. Kuna eelmisel aastal oli pingitki võtta vaid vanureid (nt 35a Gamberini ja 33a Frey, kes ka siiani tiimis), siis uueks aastaks toodi paar nooremat mängijat juurde. Zenjovi uuest koduklubist Cracoviast liitus noor poolakas Jaroszyński ja Cesenast Rigione. Saab näha, kas nooremad mehed suudavad vanurid üle mängida või mitte.

                  Eriti hea nägi eelmisel aastal välja meeskonna poolkaitseliin. Peatreener Rolando Marani 4-3-1-2 süsteem suutis eriti hästi välja tuua Lucas Castro, Radovanovici ja Birsa parimad külje ning mõneti võib seda isegi üllatuseks pidada, et esikümne tagumise otsa tiimid meestele käppa peale ei tahtnud panna. Kuna antud kolmikule päris head neljandat partnerit polnud (Hetemaj ja De Guzman olid üsna suvalised), siis päris head võimalused mänguaja teenimiseks on kahel uuel nooremal mehel. Gianluca Gaudino suutis mõned aastad tagasi teenida mänguminuteid isegi Bayerni põhitiimis, kuid viimased aastad veetis Saksa passiga poolkaitsja Šveitsis. Kuna 20-aastane mängumeest liitus sisuliselt tasuta, siis võis Chievo leida päris huvitava pärli. Kuna Gaudino sai kohe selga ka #10 särgi, siis usub seda vast ka Chievo ise. Veel huvitavam mängumees on 1 miljoni euro eest Cesenast ostetud Luca Garritano, kes samuti suutis nooruses suurklubi põhitiimis platsil käia (klubis Inter), kuid viimased aastad veetis Serie Bs. Erinevates noortekoondistes pallinud Garritanol on nüüd kahekümnekolmeselt kõik võimalused ennast Serie A meeskonna põhijõuks mängida.

                  Olemas on ka eelmise aasta põhiline ründeduo Inglese-Pellisier, kes mõlemad suutsid kümne värava kanti lüüa. Kuna Pellisiergi on meeskonna üks mitmest seitsmekümnedatel sündinud vanurmängijast, siis ründesse toodi natuke nooremaid mehi juurde. Cesenast osteti kolmaski mees Alejandro Rodríguez, kes küll oma senises karjääris liiga ilusaid väravanumbreid pole teinud. Mõnevõrra suuremad ootused võiksid olla Manuel Pucciarelli osas, kellel seljataga kolm aastat Empoliga kõrgliigas. Kuid samas on temagagi see mure, et senises karjääris on kahekohalised väravasaldod jäänud kättesaamatuks.

                  Ühesõnaga on pilt sarnane eelmise aastaga. On ülikogenud kaitseliin, väga põnev poolkaitseliin ja pigem suvaline, kuid mõningase tasemega, ründeliin. Ei näe ühtegi põhjust, miks nii kogenud meeskond relegatisoonikohtadele peaks langema, kuid olenemata päris põnevast poolkaitsest tundub meeskonnal taaskord olevat natuke vähe ründejõudu, et end esikümnesse välja vedada. Võib vist rahad vabalt selle peale panna, et Chievo lõpetab taaskord endale omasele teisekümne kohal.

                  Eika ennustab: Umbes samas augus nagu eelmisel aastal

                  Kommentaar


                    #24
                    Udinese Calcio

                    Eelmine hooaeg liiga 13.

                    Udine esindusklubile jäi juba neljandat hooaeg järjest esitosinasse pääs kättesaamatuks. Kolmeteistkümnes koht oli küll mõnevõrra kõrgem lõppkoht, kui kahel eelneval aastal, kuid kindlasti ootavad kõik Serie A fännid meeskonnalt enamat. Tegu on siiski tiimiga, kes pea terve minu Serie A vaatamise aja on võidlenud Euroopa Liiga kohtade pärast ja kasvatanud üles ühe talendi teise järel. Ilmestav võrdlus on kasvõi seegi, et hooaegadel 1995-2013 jäädi vaid kahel korral esikümnest välja. Eriti kurvastav on selle juures näha, kuidas meeskond eelnevatel aastatel täiesti loobus oma kunagisest talentide tootmisest ja mängitamisest. Oleks täiesti andestatav, kui Udinese panustanuks läbivalt napilt kahekümne eluaasta ringis olevat noortele, kes lihtsalt ei kandnud kõrget mängu välja. Kuid reaalsus on olnud vastupidine. Võtame kasvõi olukorra väravas. Udinese nimekirjas on ühed suurimad Itaalia talendid Meret ja Scuffet, kuid nende asemel mängitati väravas kogenud kuid keskpärast Karnezist. Milleks?

                    Kuid õnneks teistes liinides hakkab vaikselt selle “õige” Udinese hõngu tagasi tulema. Kaitsest leiab äärtelt 22-24 aasta vanuses trio Samir, Adnan ja Widmer. Kõik kolm tulid liigasse väga suurte ootustega, kuid hetkel veel keegi ennast suurtiimide ostulisti ennast mänginud pole. Ei saa välistada, et just tänavu tuleb kellelgi neist läbimurdeaasta. Peatreener Del Neri eelistas eelmisel aastal ülikogenud brassidest keskkaitsepaari Danilo-Felipe, kellest viimane suvel lahkus. Nii saab tema koha endale suure tõenäosusega Anderlechtist ostetud hollandlane Bram Nuytinck. Tema puhul ei saa rääkida suurest tulevikumehes, sest vanust tal juba 27 eluaastat, aga siiski parem kui 33 aastaste mängitamine. Mõnevõrra põnevam on Palermost ostetud verinoor Giusseppe Pezzella, kes Itaalia noortekoondistes põhimeheks olnud. Kuid vaevalt tema kohe päris hooaja alguses suures rollis on.

                    Positiivseid ümberkorraldusi on toimunud ka keskväljal. Kogenud belglase Sven Kumsi hooaeg oli nii suvaline, et peale ühte aastat müüdi ta kodumaale tagasi. Samuti lahkus Emmanuel Badu, kellelt oodati pikalt läbimurret suurklubidesse, mida lõpuks ei tulnud ja nii on Ghanalase uus koduklubi Bursaspor. Nii pole meeskonnas sisuliselt kogenud poolkaitsjaid enam alles (va Halfredsson) ja Del Neri lihtsalt peab noorematele mängijatele panustama. Valikus on väga erineva stiiliga mehi. Eelmisel aastal De Paul, Jankto ja Fofana trio sai küll mõnevõrra mänguaega, kuid midagi liiga säravat korda ei saadetud. Nüüd, kui kogenumad mehed on eest ära, nad lihtsalt peavad hakkama mängima. Väga põnev ost tundub Tšehhi koondiseski jala kordudvalt valgeks saanud Antonin Barak, kellelt võiks ju oodata Schickilikku läbimurret ja omad võimalused on mänguaja teenimiseks noorel horvaadil Andrija Balicil, kes eelmise aasta veetis süvapingil. Arvestades, et antud seltskonnast vanimaks meheks on De Paul 23-eluaastaga, siis on põhjust elevuseks.

                    Ründes lammutasid eelmisel aastal peamiselt kogenud Thereau ja vähemkogenud Zapata. Kuna viimane neist lahkus meeskonnast tagasi Napolisse, siis toodi klubisse kaks päris põnevat ründajat. Kevin Lasagna on Serie A fännidele tuttav nägu ja ehk on tema teine katse Serie As edukam kui mõne aasta tagune hooaeg Carpiga. Märgatavalt põnevam uus nimi ründeliinis on Rijad Bajić, kes Türgi Konyaspori ridades suutis lüüa eelmisel aastal 20 väravat. Kuna Bosnialaselgi on passis vaid 23 eluaastat, siis võib ta päris äge leid olla ja päris maha ei saa veel kanda ka temast aasta nooremat Stipe Pericat, kes eelmine aasta küll algkoosseisu ennast murda ei suutnud.

                    Üle mitme-mitme aasta on Udinese koosseisu vaadates põhjust põnevil olemiseks. Vahepealseid aastaid iseloomustanud keskpäraste kogenud mängijate asemel on tervikpilt meeldivalt nooremapoolne ja on loodud kõik võimalused selleks, et Udinese tõuseb taaskord meeskonnaks, kes kasvatab üles homse päeva superstaare. Samas on raske ennustada, kas taas noortele panustamine toob kaasa ka tõusmise liigatabelis. Lootma peab, kuigi esikümne kohtadele pretendeerimiseks tundub tervikpilt veel liiga nõrk.

                    Eika ennustab: Nõksa kõrgemal kohal kui eelmisel aastal

                    Kommentaar


                      #25
                      Cagliari Calcio

                      Eelmine hooaeg liiga 11.

                      Cagliari taastulek Serie Asse oli Massimo Rastelli käe all igati viisakas, sest hooaeg lõpetati tublil 11. kohal. Kuigi meeskond ehitas eelmisel aastal üles ideaalse tiimi, kus oli nii kogemusi kui ka talenti, siis vaevalt hooaja eel nii kõrget lendu isegi oodati. Koht tabelis võinuks olla paremgi, kuid koduväljakul teenitud 36 punktile teeniti võõrsilt juurde vaid 11 silma, millega oldi liigas sisuliselt üks nõrgemaid külalistiime. Kahjuks tänavu suvel meeskond kvalitatiivset hüpet pole edasi teinud ja pigem võiks õnnestumiseks pidada üheteistkümnenda koha kordamist.

                      Väga suured kaod on tabanud Rossoblu kaitseliini. Lahkunud on algkoosseisu paremkaitsja Isla (uus koduklubi Fenerbache), keskkaitsja Bruno Alves (Rangers) ja vasakkaistja Murru (Sampdoria). Nende asemele toodi Interist kogenud keskkaitsja Andreolli ja noor vasakkaistja Miangue (kes juba eelmine aasta oli tiimis pingil), kuid esmapilgul tundub see tasemes siiski tagasiminek. Eriti arvestades, et ülejäänud kaitsjad nagu Pisacane, Balzano ja Ceppitelli või väravavahid Rafael või Cragno liiga kõvad mängumehed ei tundu. Üsna põnevaks ostuks võib pidada aastaid Juventuse Primaveras ja Itaalia noortekoondistes kaptenipaela kandnud Pippo Romagnat, kuid temalt on veel sellel hooajal tegusid oodata vara.

                      Ka poolkaitsest kaotati oma 2 parimat sööduandjat, kui Davide Di Gennaro lahkus Laziosse ja Tachtsidis kodumaale. Asenduseks toodud Cossu ja Cigarini on põnevad nimed, kuid esimene neist mängis viimased aastad mudaliigades ja Cigarini ei suutnud üsna keskpärases Sampdoria keskväljas absoluutselt pildile saada. Ülejäänud mehed nagu Joao Pedro, Dessena, Padoin või Ionita erilist põnevust ei tekita. Põnevaim on vaid 20 aastane Nicolo Barella, kes eelmisel aastal suutis ennast rotatsiooni mängida ja sellel aastal võib vapsjee põhijõuks tõusta.

                      Kui peaks valima eelmise liigahooaja suurima üllataja, siis suure tõenäosusega saaks selle auhinna Marco Borriello. 35-aastane ründaja lõi 16 väravat, mis on täiesti müstline sooritus kuna oma varasemas karjääris on ta nii suure numbrini jõudnud vaid korra. Umbes-täpselt 10 hooaega tagasi. Oleks üsna suur ime, kui ta antud saldot tänavu korrata suudaks. Nii peaks tänavu tema kõrvale või esile tõusma ka mõni muu ründaja. Kuid Marco Sau, Duje Cop, Diego Farias ega Niccolò Giannetti varasematel hooaegadel pole sellist tase näidanud ja ega keegi neist enam oma esimeses nooruses ka pole.

                      Üldpilt pole ilus. Nii kaitses kui ka poolkaitses tundub olulisi kadusid, mida esmapilgul pole samal tasemel meestega asendatud, ja ründemäng toetus eelmisel aastal Seksmehele, kellelt taaskord 16 värava löömist oodata oleks liig. Tundub üsna paratamatu, et üheteistkümnendalt kohalt taandutakse mõned kohad madalamale.

                      Eika ennustab: Paar kohta madalamal, kui eelmisel aastal

                      Kommentaar


                        #26
                        Kurat, Sassuolo jäi vahele. Mis seal ikka. Teeme ära.

                        U.S. Sassuolo Calcio

                        Eelmise hooaja 12.

                        Punktide poolest lõpetas Neroverdi hooaja kümnendal kohal, kuid tipptasemel üsna erakordse registreerimata mängija mängitamise eest saadud tehnilise kaotus kukutas tiimi reaalses tabelis kaheteistkümnendale kohale. Üsna neetuks võib pidada tervet eelmist hooaega. Läbivaks märksõnaks olid rohked vigastused, mistõttu talvering lõpetati tabeli viieteistkümnedal real ja Euroopa Liigas ei suudetud üsna nõrgas alagrupis paremat viiest punktist ja viimasest kohast. Väga sitt saldo arvestades, et grupis oli veel Genk ja Viini Rapid, kellest pidanuks kasvõi reservidega üle sõitma.

                        Hõiskamiseks pole põhjust ka tänavu, sest tiim on kaotanud kolm väga olulist lüli. Viimased viis aastat pukis olnud Eusebio Di Francesco sai lõpuks ometi võimaluse suurklubi juhendada. Mees võttis Romasse kaasa ka eelmise aasta parima väravaküti Defreli ja korraliku 6+6 saldo teinud keskpooliku Pellegrini. Kui enamasti on Keemiatööstus Mapei omanduses olev Sassuolo teenitud raha julgelt turule viinud, siis selle aasta ostud nimede poolest nii säravad pole olnud. Kaitsesse lisandus 19-aastane Marchizza Romast ja 23-aastane Goldaniga Palermost. Viimast on aastaid peetud üsna talendikaks mängumeheks ja ei saa välistada, et ta võtab uuel aastal keskkaitses sisse seni Cannavarole kuulunud koha Acerbi kõrval. Väravas jätkab kindlasti Consigli ning vaevalt noor paremkaitsja Lirola (laenul Juventusest) ja kogenud vasakkaistja Peluso oma koha pärast liialt muretsema peavad. Eelmine aasta näitas, et pingil olevad mehed on veel hullemad.

                        Uuel peatreener Cristian Bucchil, kes eelmine aasta juhendas Perugiat, on samas kõvasti mõtteainet keskväljal. Eelmisel hooajal tabasid vähem või rohkem rängad vigastused pea kõiki poolkaitsjaid ning nii polegi väga selget pilti, kes seltskonnast Missiroli, Biondini, Sensi, Mazzitelli ja Duncan mänguaega peaks teenima. Keskväljale tehti ka suve kalleim ost, kui Juventuse hingekirjast osteti välja nooruke Cassata. 7 miljoniline ostuhind on üsna üllatav, sest Bianconeri fännid Cassatat liiga kõrgetasemeliseks meheks just ei pidanud. Lisaks saab lõpuks ometi vastuse ka küsimus, kas eelmainitud seltskond mängis kooslusena nii edukalt kuna Di Francesco suutis nad hästi mängima panna või ongi tegu täiesti pädevate mängumeestega. Kerge oht on, et Bucchil need asjad nii hästi ei pruugi õnnestuda.

                        Ründes eeldanuks Defreli asendamist mõne uue ostuga, kuid kuna Falcinelli tegi Crotones üsna sümpaatse laenuhooaja (lõi ühe värava rohkemgi kui prantslane), siis hetkeseisuga panustatakse tipuründes talle. Olemas on ka kõik teised eelmise aasta rotatsioonist olnud mängijad nagu Matri, Politano, Ricci, Iemello ja loomulikult Berardi. Just Berardi on meeskonna suurim küsimärk. Oma kahel esimesel Serie A aastal vastavalt 15 ja 16 väravat lööönud noormees on järgnevalt kahel olnud hädas nii tervise, suhtumise kui ka mängukeeldudega ning jäänud vastavalt 7 ja 5 värava peale. Nii on see hirmutanud eemale kõik suurtiimid, kelle ostulistis Domenico aastaid oli, ja tänavu peab noormees näitama, et tegelikult on tal need 15 väravat ikka jalas. Polnud ju see väga ammu, kus ta 18-19 aastaselt näitas Messilikke numbreid.

                        Kuna Sassuolo on eelnevatel aastatel olnud pigem julge ostja, siis ei pruugi koosseis olla sugugi lõplik, sest küsimärke on päris mitu. Kuid isegi antud tiim võiks ennast ideaalis Euroopa Liiga kohtadele vedada. Näiteks stsenaarium, kus poolkaitses leitakse toimiv kooslus, Berardi hakkab taaskord paugutama ja Falcinelli jätkab oma eelmise aasta hoogu. Kuid personaalne kõhutunne ütleb, et Bucchi ei saa aastaid Di Francesco näo järgi ehitatud meeskonda väga hästi jooksma ja esikümme jääb tänavu unistuseks.

                        Eika ennustab: Umbes sama tabelikoht, mis eelmisel aastal

                        Kommentaar


                          #27
                          Liigume vaikselt suurte poiste suunas

                          UC Sampdoria

                          Eelmise hooaja 10.

                          Itaalias on meeskondade mängupildid pahatihti omaniku nägu. Erand pole ka Sampdoria, kelle eelmise aasta vorm oli heitlik nagu Massimo Ferrero tujud. Heade päevade Blucerchiati suutis kui võrdne-võrde mängida tipptiimidega ja korjas nende vastu võidupuntke. Samal ajal oldi pidevalt hädas relagatsioonitiimidega. Meeskonna tase lubanuks mängida Euroopa Liiga kohale, kuid noodsamad punktikaod väiketiimide vastu ja hooaega lõpetanud kaheksamänguline võiduta seeria kukutas tiimi lõpuks kümnendale tabelireale. Täpselt samal kohal lõpetas peatreener Marco Giampaolo ka aasta varem Empoli pukis olla ehk imekspandav stabiilsus.

                          Sampdoria tänavune suvi meenutab hirmsasti eelmist suve. Kahe eelmise hooaja vahel tehti rahaks keskväljatrio Correa-Fernando-Soriano, kelle eest pisteti tasku üle 40 miljoni. Antud raha eest toodi meeskonda mitu noort talenti nagu Bruno Fernandes, Milan Škriniar, Patrick Schick ja Lucas Torreira (kõik hetkel vanuses 21-22). Sellel suvel on kaks esimest juba rahaks tehtud, nagu ka kaks aastat ründes lammutanud Luis Muriel, ja kui uskuda kuulujutte, siis ei saa välistada olukorda, et suve lõpuks pole ükski eelnimetatud mängijatest Doria ridades. Nii on hetkel sisse kasseeritud üle 50 miljoni, aga poleks üllatav, kui mõne nädala pärast on see summa kaheksakohaline. Raha ostatakse teha, pole midagi öelda.

                          Kahjuks ei tohiks jalgpalliklubide peamine eesmärk olla omaniku rikastamine vaid konkurentsivõimelise meeskonna loomine ja mitme põhimängija lahkumine on valus löök. Raha on küll mõnevõrra turule tagasi viidud, aga vaevalt Sampdoria tasemes tõusu kõrgemale teeb. Samas esikümne piirimaile mängimiseks on siiski kõik lootused olemas. Suurimaks küsimärgiks on just ründeliin. 4-3-1-2 formatsioonis mängival tiimil oli juba eelmisel hooajal probleeme väravalöömisega, kui ainsa tiimina esitosinas ei suudetud lüüa poolsadat väravat. Suve jooksul on lahkunud nendest 49st väravast 11 löönud Muriel, 5 väravat löönud mängujuht Fernandes ja kui 11 kolli tagunud Schick ka lahkub, siis on vaja asendada enam kui pooled väravatest. On küll olemas eelmise hooaja parim väravakütt Quagliarella, kuid tema saab hooaja käigus 35 aastaseks ning sellises vanuses võib ärakukkumine alati ootamatult tulla. Tema kõrvale toodi mitu edukat hooaega Pescaras teinud Gianluca Caprari, kes küll päris tipuründaja pole, aga ideaalis võiks kahekohalise arvu väravaid lüüa küll. Koosseisus on ka noored Kownacki kui ka Bonazzoli, kuid kummagi noor karjäär ei vihja sellele, et nad Murieli (rääkimata Schicki) saabastesse suudaks lähiajal astuda.

                          Ülejäänud liinides näib seis märgatavalt parem. Ründajate taha #10 kohale võitlevad kaks kunagist liiga tähte, kes enda karjääri Premmis ära tapsid: Ricky Alvarez ja sellel suvel ostetud Gaston Ramirez. Oleks äge, kui kasvõi üks neist oma kunagise sära leiaks. Keskväljatrio kohtadele on olenemata Torreira jäämisest või lahkumisest põnevaid valikuid. Kolmik Linetty-Praet-Verre, kellest viimane liitus tänavu, on kõik 22-aastased ja väga suured kandidaadid järgmisteks 20+ miljoni müükideks, sest potentsiaali on triol tohutult. Halvad mehed pole ka 22-aastane Capezzi (liitus Crotonest) või siis ülikogenud Barreto.

                          Vähem põnev pole seis kaitses. Nicola Murru murdis Calgiari algkoosseisu juba 17-aastaselt, kuid viimastel aastatel on tema areng mõneti toppama jäänud. Kuid ma küll usun, et keskkonnavahetus on täpselt see, mida Murru vajab. Mänguaeg talle garanteeritud pole, sest tema positsioonile on võtta ka mõnevõrra kogenum Regini (kes võib ka keskkaitsesse selleks hooajaks kolida) või Dodo. Kaitsesse toodi ka teine noor talent, sest omandati Crotones eduka hooaja teinud Gian Marco Ferrari mängijaõigused. Raske öelda, kas noormehele antakse kohe Škirniari koht Matias Silvestre kõrval. Mõnevõrra suuremad küsimärgid on väravas, kus eelmine aasta jagasid Puggiorini ja Vivaini mänguaja üsna pooleks, kui ka paremkaitses, kuhu on võtta Sala või Bereszyński. Mitte et viimased nüüd halvad mängijad poleks, aga mõnevõrra kahvatumad küll kui ülejäänud rotatsioon.

                          Kui Torrerira ja Schick peaks lähinädalatel klubisse jääma, siis ennustaks 1991 aasta Scudettovõitjale üsna kõrget lendu. Päris Euroopa Liiga kohale vast ei mindaks, aga sinna lähemale küll. Schicki lahkumise korral muutuks väravate löömine suureks küsimärgiks, aga muudes liinides tundub talenti olevat piisavalt, et eelmise aasta kohta korrata.

                          Eika ennustab: Kümnes

                          Kommentaar


                            #28
                            Sellel aastal tulevad kuidagi eriti tl;dr stiilis jutud, aga mis seal ikka. Lähme edasi.

                            Torino Football Club

                            Eelmise hooaja 9.

                            Jalgpallifännidele, kelle meelest on väravad mängu sool, oli Torino eelmisel aastal üsna lollikindel valik, sest just nende mängudes nägi 2016/2017 hooajal enim kolle. Siniša Mihajlovici karmi käe all löödi vastaste võrku vaid mõned väravad vähem kui Scudetto võtinud Juventus, kuid samas imeti sisse rohkem kui liigast väljakukkunud Empoli. Nii on ka täiesti loogiline, et tipuväärilise rünnaku ja relagatsiooniväärilise kaitse kombo annab kokku turvalise koha tabeli keskel.

                            Il Toro puhul peab lihtsalt rääkimist alustama Andrea Belottist. Enne eelmist hooaeg oli Il Gallo puhul kahtlusi, kas tema talent on päris. Koos Genoa Leonardo Pavolettiga paugutati üle-eelmise hooaja teises pooles järjepidevalt vastaste võrgud täis ja oli küsimus, et kas sama hooga suudavad mõlemad ründajad jätkata. Kui Pavoletti kadus täiesti pildilt ära, siis Belotti näitas, et tema puhul näib olevat tegu tõelise tulevikumehega. Veel eelmisel sügisel tundus meeskonna omaniku Cairo jutt “Belottit me alla 100 miljoni ei müü” rumala ärplemisena, kuid peale 26 liigaväravat ja viies valikmängus löödud nelja koondiseväravat tundub antud summa täiesti aus. Noormees on piisavalt kiire, et ära karistada aeglased kaitsjad, kuid samas piisavalt nahaalne, et jõuga ära suruda väiksemad vastased. Lisaks pole talle vahet, et kas on vaja skoorida peaga, parema või vasaku jalaga. Usutavasti teevad Torino fännid igal õhtul väikese palve, et mõni suurtiim (loe: Milan) Belottit augusti teises pooles ära ei ostaks, sest muu tiim näeb hetkel välja parem kui eelmisel aastal.

                            Peamiselt parandati oodatult kaitsesuunda. Joe Harti toomine väravasuule oli eelmisel aastal kõva PR-trikk tänu millele said Premmifännid teada, et Põhja-Itaalias on Torino nimeline klubi. Kuid mänguliselt oli Hart sitt, mis sitt ja nii toodi Pariisist koduliigasse tagasi Salvatore Sirigu. Mina Sirigut päris tippmeheks ei pea, aga samas ei saa vaielda vastu ka faktile, et mees oli aastaid PSG esikinnas ja Itaalia koondise number 2. Ja Hartist on ta kindlasti esiminek. Ka keskkaitse sai märgatavalt lisa, sest eelmisel hooajal püünel käinud kogenud Rossetini-Moretti-laenatud Castan imesid hooti uljamalt kui Jenna Jameson. Kahjuks ei toodud nende asemele ühtegi päris kindla peale meest. Noor brassillane Lyanco napsati ära mitme suurtiimi nina alt ja on meeskonnaga treeninud alates kevadest ning Nicolas N'Koulou oli veel mõned aastad tagasi üsna hinnatud mängumees, kes saab võimaluse karjääri tõusuteele viimiseks. Parem seis ikka, kui eelmisel aastal, aga päris lotovõitu ei võetud. Äärekaitsega samas probleeme pole, sest meeskonnal on sügavust. Platsile saab panna nii noore duo (vastavalt paremal-vasakul) Zappacosta-Barreca kui ka kogenud duo De Silvesti-Molinaro. Just see nooremate meeste paar jättis väga sümpaatse mulje ja kui areng samas tempos jätkab, siis on Torino äärekaitseprobleem aastateks lahendatud.

                            Senise suve suurim kaotus tabas meeskonda keskväljal, kust osteti ära 21-aastane Benassi. Samas on olemas eelmise aasta üks võtmemängijaid Baselli, äärmiselt kahvatu hooaja teinud Valdiorfi ning neegerduo Acquah-J.Obi. Suure tõenäosusega tõuseb algkoosseisu Benassit asendamata uus ost Rincon, kes küll Juventuse mängivasse koosseisu päris ei tõusnud, aga Torino suurusesse tiimi peaks ideaalselt sobima. Venetsueela koondislane on oma profiililt täpselt selline lõhkuv poolik, kellest eelmisel aastal vajaka oli. Ründeliinis on Belotti seljataga olemas kõik eelmisest aastast tuttavad näod. Falque ja Ljacic suutsid läbi hooaja suurepäraselt Belottit toetada (mõlemal jäi väga vähe puudu 10+10 saldo tegemisest), aga ülejäänud seltskond (Iturbe, Lopez, Boye, Martinez,) jäi päris kahvatuks. Kuigi kaks viimast neist on veel noored ja läbilöögivõimelised, siis Osasunast toodi sügavuseks noor hispaanlane Álex Berenguer. Tema kohta ei oska suurt midagi arvata, aga Iturbest kohe kindlasti edasiminek.

                            Kui peaks valima musta hobuse, kes suurte tiimide eest Euroopa Liiga koha ära napsab (nagu Sassuolo üle-eelmisel ja Atalanta eelmisel aastal), siis Torino oleks selleks hooajaks kõige lollikindlam valik. Niigi noor ja arenemisvõimeline meeskond on suutnud parandada enda kõige suuremad murekohad ja eelmise aasta punktide kordamine on hetkeseisuga miinimumeesmärk. Seda kõike muidugi juhul, kui Belotti jääb.

                            Eika ennustab: Koht-kaks kõrgemal, kui eelmisel aastal

                            Kommentaar


                              #29
                              ACF Fiorentina

                              Eelmise hooaja 8.

                              Kui Roma uus spordidirektor Monchi ütles hooaja alguses, et Roma pole supermarket (selleni me veel jõuame), siis Fiorentina võinuks suve alguses julgelt öelda, et tehakse lao tühjendusmüüki. Isegi kui pingsalt mõelda ei meenu lähiajaloost ühtegi top kaheksa klubi, kes nii põhjalikku puhastust oleks teinud. Kaheteistkümnest eelmisel hooajal enim mänguaega saanud pallurist on hetkel maha müüdud 7 ja kuulujuttude põhjal tuleb aina lisa. Lisaks tehti vangerdus ka treeneripingil, kui Paulo Sousa asendati Stefano Pioliga. Kõrvaltvaatajana on esiti keeruline aru saada, et mis sellise restardi põhjustas. Eelmise hooaja kaheksandale tabelikohale oli eelnenud neli top 5 finišit ja esiviide naasmise võinuks tänavugi eesmärgiks ju võtta. Aga vaatame siis liinide kaupa, mis toimunud on.

                              Väravavaht. Tatarusanu välja, Sportiello sisse. Sportiello liitus meeskonnaga küll juba talvel, aga toona eelistati veel kogenumat rumeenlast. Kuna Tatarusanu oli eelmisel hooajal liiga üks kohutavaim kollkiipreid, siis aastaid vaikselt (statistikute) respekti saanud Sportiello tundub pikas plaanis arvestatav edasiminek.

                              Kaitseliin. Rodriguez, De Maio, Salcedo, Milic välja ja Vitor Hugo, Gaspar, Milenkovic, Biraghi sisse. Kui nimesid lahkus palju, siis ainsana oli eelmisel aastal minejatest võtmerollis Rodriguez, kes tegi enda kohta üsna kahvatu hooaja ja naases näbinägu ees kodumaale Argentinasse. Lisandujad on pigem tundmatud suurused. Keskkaitsja Hugo ja paremkaistja Gaspar on mõlemad 25sed, aga seni oma rahvuskoondistesse või suurklubidesse jõudnud pole. Teisalt maksti mõlema eest (enda kohta) arvestatav summa ja pole põhjust, miks Viola skautides kahelda. Vasakkaistja Biraghil on seljataga mõned hooajad Itaalia kõrgliigas, aga korraliku läbilööki kunagiselt noorelt andelt pole tulnud. Suurima lootused võib panna noorimale liitujale. 19-aastast Milenkovicit peetakse väga suureks keskkaitsetalendiks ja on saanud kirja mängu Serbia koondises. Kuid temal läheb pigem aasta-kaks, et Itaalia jalgpalliga harjuda. Isegi kui uued mehed liiga asjalikud pole, siis eelmisest aastast säilinud trio Tomovic, Astori, Olivera peaks asja ära ajama küll ning juttude poolest otsib Viola siiani aktiivselt lisa.

                              Poolkaitse. Vecino ja Valero välja, Benassi ja Veretout sisse. Valero puhul oli lahkumine loogiline, sest mehel tiksub juba 32 eluaasta ning mis sa ikka nii vanast mehest tiimis hoiad. Vecino lahkumine on mõnevõrra ootamatum. Kuid pigem suvalise hooaja teinud uruguailase eest pakkus Inter 25 miljonit ja sellisele summale oli võimatu “ei” öelda. Kuid muretsemiseks pole liialt põhjust. 10 miljoni eest toodi neid asendama andekam, noorem ja minu meelest Vecinost juba parem Benassi ning 7 miljoni eest prantslane Veretout, kellel on seljataga kolm hooaeg Ligue1s ja hooaeg Premmis ehk lambiants ei tohiks temagi olla. Talenti peaks poolkaitses piisavalt olema, aga küsimuseks jääb, kas keegi suudab Valero hiiglaslikud saapad täita. Eks see mõnevõrra kahtlane on.

                              Ründavad mängijad. Bernardeschi, Ilicic, Tello ja suure tõenäosusega Kalinic minema, Eysseric, Dias ja suure tõenäosusega Simeone sisse. Siinkohal tehti üsna selged mees-mehele vahetused. Ilicic asemel saab mängujuhi koha talvel toodud Saponara, Bernareschi-Tello asemel hakkavad äärtel mängima vastavalt Nicest ja Monacost ostetud Eysseric-Dias või tõstetakse suuremasse rolli verinoor Chiesa. Veel ametlikult kinnitamata vangerdus tipuründes, Simeone sisse-Kalinic välja, iseloomustaks senist suve ideaalselt. Ei pea olema tuumafüüsik, et Fiorentina masterplaanist aru saada. Viola meenutab keskealist meest, kes tunneb, et oma 30+ aastase naisega on kõik läbi tehtud ja suhtelagi saavutatud ning põnevuse mõttes on palju ägedam 20-aastastega ringi lasta ja neid enda käe järgi kasvatada. Miks mitte.

                              Hooaja alguseks on mängumehi, kellel vanust enam kui 26 eluaastat, tiimi alles jäänud mõni üksik. Täpsemalt kolm (kui Kalincit lahkunuks lugeda): Astori, Sanchez ja Badelj. Ei imestaks, kui augusti lõpuks on nemadki rahaks tehtud. Nii ongi Fiorentina võtmeküsimus tänavu: Kui palju vajab verinoor tiim aega, et ennast tagasi suurde mängu mängida. Ideaalis läheb selleks mõned kuud, aga võib ka minna aasta või kaks. Suure tõenäosusega on tänavune hooaeg siiski vaheaasta, kus noored poisid visatakse külme vette ja kasvatatakse neile liha luudele. Nii talendikas meeskond vaevalt esikümnest päris välja kukub, kuid Euroopa kohtade jaoks tundub koosseis natuke liiga roheline. Mis seal ikka, vähemalt tulevik tundub lilla.

                              PS. On arvestatav tõenäosus, et järgmine hooaeg näeb platsiil olukorda kus platsil on üheaegselt Gheorghe Hagi, Diego Simeone ja Enrico Chiesa pojad! Uhoh!

                              Eika ennustab: Esikümne lõpp

                              Kommentaar


                                #30
                                Algselt postitas eika Vaata postitust
                                Isegi kui pingsalt mõelda ei meenu lähiajaloost ühtegi top kaheksa klubi, kes nii põhjalikku puhastust oleks teinud.
                                Aasta 2012 ja sama klubi, aga muidugi selle erinevusega, et nad polnud sel uuenduskuuri hetkel TOP10 klubi, sest selja taga oli pekkis hooaeg
                                Prade ja Montella saabumine tõi klubisse 17 uut mängumeest ja vaikselt lahkusid ka ülejäänud Corvino ostud Nastasic, Jovetic, Ljajic, jne.
                                Nüüd neid uuendusi vaadates asi muidugi erilisi lootusi TOP 5 kohale ei hellita
                                May the Violet flag flutter in the wind on all fields of challenge and valour, a vivid hope is our solace, we have eleven athletes and one heart. Go, Fiorentina, we want you to be the queen of all teams, go, Fiorentina, fight with bravery and prowess everywhere! In any hour of dismay and victory, remember you're the history of football!

                                Kommentaar

                                Working...
                                X