320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Eesti vutiajakirjandus

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Eesti vutiajakirjandus

    Tere foorum! Vaatan, et siin on maru vaikseks jäänud. Lisame siis siia vaikusesse natu sügisest lehesahinat Klubidel, mängijatel, toitlustajatel, staadionitel jpm on oma teemad, aga kogu melus suurt rolli täitval vutiajakirjandusel mitte. Nüüd on see viga ka parandatud. Teen siis otsa lahti. Pole väga pikka aega midagi kirjutanud, seega kirjamärke võib omajagu koguneda. Pidage vastu:

    ------

    Aeg-ajalt ilmub meie osavate suleseppade poolt ikka artikleid mille hoiakutega päris nõus ei saa olla, aga täna tekkis küll küsimus, et mida ma just lugesin? Kas ma olen oma 12 aastase koondisevuti ja 8 aastase klubivuti fänni"karjääri" jooksul täiesti valesti elanud või on kogenud ajakirjanik endale väikese mõttevääratuse lubanud?

    Andres Vaheri kolumn: armas fänn, sa pole jumal!

    Matthew Syed alustas ühte oma The Timesi kolumnit selliselt: «Peame endile tunnistama, et kriitiline hulk jalgpallifänne on rumalad.»

    ...

    Kellele jalgpallur – või mis tahes spordiala esindaja – mängib? Fännidele? Oi ei. Riigile? Püha lihtsameelsus. Ikka iseendale ja/või oma klubile. Esimeses järjekorras. Kõik ülejäänud tulevad alles seejärel, olles siis puhtakujulised kaasaelajad, kõrvalised mõjutajad või kuidas iganes soovite. Ei saa ju kuidagi olla mõeldav, et jalgpallurile annab mänguks ülesanded üks fänn või fännigrupp. Selleks on ikka treener(id).

    Ning just sestap ongi tõelise fänni kohustus oma meeskonda ja mängijaid toetada ja aidata. Nii heas kui ka halvas. Üsna tingimusteta. Verbaalne rünnak (või solvang) ei teeni päris kindlasti kumbagi eesmärki. Nagu elu näitas, võib mõjuda hoopis bumerangina, mis tõi lõpuks kahju kõikidele osalistele. Või tunneb lumepalli käima lükanud «poolehoidja» end nüüd mingil viisil paremini, kui enne saatuslikku mängu Levadiaga?


    Kellele kirjutab ajakirjanik? Vaheri loogika järgi iseendale ja peatoimetajale. Lehe ostnud lugejal on ainult "au" olla kirjatükkide tunnistajaks, omamata mingisugust õigust kriitikale. Kuid kellele me neid staadioneid ehitame ja kogukonnajuhte palkame, kui publik ei ole sihtgrupp, teenusesaaja? Jah, jalgpalli saab tõesti mängida iseendale ja meeskonnale. Selleks pole vaja muud teha kui ajada sõpruskond kokku ja käia kinnisel platsil lõbu pärast peale tagumas. Kuid suurt vutti mängitakse publikule, fännidele.

    Kui Kams käratab peale räiget muna Nurmela peale või Frantsev saadab Subbotini suunas paar krõbedat sõna teele on see okei, aga ainsana kogu sellele showle peale maksev fänn tohib endale ainult kaasa plaksutamist lubada? Cmon Kõik on inimesed. Emotsionaalne panus mida üks tulihingeline fänn mängust-mängu investeerib on suurem kui üks ajakirjanik ette kujutada oskab. Kui meeskonnas mõni lüli järgi annab, siis ei vea ta alt ainult meeskonda, personali, omanikke. Seda apsakat elab vähemalt sama valusalt läbi ka tribüünil kaasa elav poolehoidja. Võtta ainsana fännilt (lugejalt) õigus negatiivne välja tuua on ülbe. Ükski jalgpallifänn ei tule staadionile sooviga omadele puid alla panna. Kuid nende tuhandete meeskonna toetuseks lauldud laulude kõrval tuleb tribüünilt vahel ka kriitikat. Enamasti põhjusega. Kui sa tahad olla professionaalne mängija ja veel enam, kunagi leiba teenida suures jalgpallis, siis pead olema võimeline seda kriitikat ka taluma.

    Kui sellise arvamusega tuleks välja mõni noore tulevikulootuse lapsevanem, kes pelgab võsukest kunagi tabada võivat kriitikat, oleks see arusaadav. Kuid kui sellist arvamust jalgpallifännidest ja oma lugejatest omab pikki aastaid vutiajakirjanikuna leiba teeniv ajakirjanik, on see lihtsalt nukker.

    #2
    Toon siis välja ka, et intrigeeriva kokkusattumusena ilmusid inglaste meedias enam-vähem samal avaldamisajal järgneva sisuga artiklid

    Football without fans, without emotion, without noise, without tension and without stakes. What was left was not football at all, but quite the opposite.
    This was football without fans, without emotion, without noise, without tension and without stakes. What was left was not football at all, but quite the opposite



    Matchday going fans have been neglected in pursuit of ever-more compromising television deals for too long. The game needs fans as much as fans need the game.
    This was the night when the Nations League became Sunday League. It is difficult to conceive of an occasion more contrasting in atmosphere, intensity and emotion than the World Cup semi-final which England and Croatia contested just 93 days earlier.


    Afterwards the Croatia coach Zlatko Dalic wondered whether Uefa had found the right solution. “Football is played for the fans, it is sad that the teams who finished second and fourth at the World Cup are playing behind closed doors. I don’t know what it is good for. It’s a new competition. I think they could have done something different. It’s not my job but this is the sort of game that should be played in a full stadium.”
    From the top of a hill shrouded in darkness, there came the first England chant of around 20 voices, a faint noise drifting down, its source out of sight, the kind of brief cacophony you might hear in a railway station late at night as the last stragglers finally headed home from a game.


    England's Nations League game in Croatia will be remembered for the "weirdness" off the pitch rather than what happened on it.

    Kommentaar


      #3
      Kõik on inimesed. Emotsionaalne panus mida üks tulihingeline fänn mängust-mängu investeerib on suurem kui üks ajakirjanik ette kujutada oskab. Kui meeskonnas mõni lüli järgi annab, siis ei vea ta alt ainult meeskonda, personali, omanikke. Seda apsakat elab vähemalt sama valusalt läbi ka tribüünil kaasa elav poolehoidja. Võtta ainsana fännilt (lugejalt) õigus negatiivne välja tuua on ülbe. Ükski jalgpallifänn ei tule staadionile sooviga omadele puid alla panna. Kuid nende tuhandete meeskonna toetuseks lauldud laulude kõrval tuleb tribüünilt vahel ka kriitikat. Enamasti põhjusega. Kui sa tahad olla professionaalne mängija ja veel enam, kunagi leiba teenida suures jalgpallis, siis pead olema võimeline seda kriitikat ka taluma
      Kõik on justkui õige aga reaalses elus natuke keerulisem. Näiteks ma ei tea selle Toomi ja Flora puhul ehk taustu aga kokkuvõttes oli lahendus ju jabur kõigi jaoks. Klubi jäi ilma väärt mängijast, Zaka andis selgelt mõista, mida tema asjast arvab ja tagatipuks lepiti Tallinna kalevi vastu viigiga.
      Lisaks on küsimus, mida pidada kriitikaks. Treenerilt saab kriitikat iga mängija nagunii. Ma pole kindel, et austavalt peaks kriitikaks nimetada iga tribüünilt kostnud sõimusõna.
      Samuti arvan, et üks-ühele ei saa üle võtta ka erinevate riikide, klubide ja liigade traditsioone ja kombeid. Paraku või õnneks pole nii, et 20 fänni on mingis suhtes klubiga opositsioonis, siis see on võrreldav 20 000 tuhande arvamusega.

      Kommentaar


        #4
        Ah, ma lootsin, et mingi tõsisem teema...

        Kommentaar


          #5
          Algselt postitas Gallacher Vaata postitust
          Kõik on justkui õige aga reaalses elus natuke keerulisem. Näiteks ma ei tea selle Toomi ja Flora puhul ehk taustu aga kokkuvõttes oli lahendus ju jabur kõigi jaoks. Klubi jäi ilma väärt mängijast, Zaka andis selgelt mõista, mida tema asjast arvab ja tagatipuks lepiti Tallinna kalevi vastu viigiga.
          Lisaks on küsimus, mida pidada kriitikaks. Treenerilt saab kriitikat iga mängija nagunii. Ma pole kindel, et austavalt peaks kriitikaks nimetada iga tribüünilt kostnud sõimusõna.
          Samuti arvan, et üks-ühele ei saa üle võtta ka erinevate riikide, klubide ja liigade traditsioone ja kombeid. Paraku või õnneks pole nii, et 20 fänni on mingis suhtes klubiga opositsioonis, siis see on võrreldav 20 000 tuhande arvamusega.
          Kas ma ole midagi kahe silmavahele jätnud, aga mida täpselt Zaka selgelt mõista andis sellest asjast?

          Kommentaar


            #6
            Algselt postitas Nasfal Vaata postitust
            Kas ma ole midagi kahe silmavahele jätnud, aga mida täpselt Zaka selgelt mõista andis sellest asjast?
            GEORGE: No, no, no! Nothing happens /-/ RUSSELL: Well, why am I watching it?
            GEORGE: Because it's on TV RUSSELL: Not yet..
            (Seinfeld, The Pitch)

            Kommentaar


              #7
              Võib-olla arvamusartikkel mõneti annabki aimu miks on meil tribüünid sellise täitumisega on olnud nagu nad on. Ongi mängitud endale. Publiku jaoks inimlike tingimuste loomine (tribüünikatus, mõistliku algusaega võimaldav valgustus jne) on olnud prioriteet nr 5. Hooaja pikkust ja algusaega jätkuvalt muuta ei taheta. Nagu ma aru saan, ka järgmise suurturna ajaks on jälle planeeritud see paus mis esimese vooru suisa veebruarisse tõi. Jpm. Ma siiralt loodan, et varsti palgatavad kogukonnajuhid hakkavad tööle kahepoolselt. St viivad ka kogukonna ideid ja soove klubide ning liiduni. Sest nagu on öeldud ka varem: ennem kui ei hakata mängima publikule, ei tõuse ka numbrid ses valdkonnas.

              Kommentaar


                #8
                5+
                Kõik see on väga õige. Vahest tuleb küll tunne, et pealtvaatajad on mingi segav faktor. Eriti Levadia kodumängudel. Seega pole imestada, miks neid nii vähe külastatakse.

                Kommentaar


                  #9
                  See pole ka nii must-valge. Fännid on olulised, aga see ei tähenda seda, et kõik peaks nende järgi käima. Samamoodi võiks öelda, et fännid peaksid olema need, kes teevad koosseisuvalikuid. Sisuliselt oli tegu tormiga veeklaasis, mis omakorda viis olukorrani, kus on kõik halvasti. Olukorra katalüsaatoriks oli ikkagi pigem fännide reaktsioon, mida oleks saanud ka muudmoodi lahendada. Kui ikka terve hooaeg väravavahile tuld alla panna, siis mingi hetk on ka vastasreaktsioon õigustatud. Mitte ükski inimene ei peaks olema teiste inimeste sõimu- ja süljepott, kuna "nad on fännid ja maksavad". Mina olen ka näiteks kogu karjääri olnud justkui inimeste ees, aga kui keegi mulle sitasti ütleb, siis ma saadan ta ka kohe kohtadesse. See on loomulik ja inimlik. Ka poes, lasteaias, restoranis ei tohiks olla normaalne, et klient valab töötajale enda frustratsiooni pähe, miks peaks see siis spordis niimoodi toimima?

                  Kommentaar


                    #10
                    Ma olen üpris veendunud, et Eestis ei ole mitte ühtegi grupeeringut, kes arvaks või eeldaks, et nad on oma vutiklubi kõige tähtsam komponent. Ja ma olen veendunud, et mitte ükski grupeering ei eelda, et nemad otsustavadki, kes mängib või ei mängi, millised lükkeid tehakse üleminekuturul või kes parasjagu siis treeneripingil käske jagab. Küll eeldavad nad seda, et neil on õigus ja ka kohustus oma arvamust avaldada, kas ja kui palju seda arvesse võetakse on iga klubi enda otsustada sõltuvalt sellest, millised on omavahelised suhted ja kui pädev see arvamus on.

                    Aga fakt on see, et tippspordil või kogukondlikul spordil puudub igasugune mõte kui see kellelegi korda ei lähe. Korda minemine tähendab aga ka erinevaid emotsioone ja reaktsioone, mis võivad olla nii positiivseid kui ka negatiivseid. Võime rääkida, et tippsport ehk motiveerib kedagi rohkem liikuma ja elama tervislikumalt, aga suures plaanis ei ole spordile kaasaelamises mitte midagi muud kui ainult meelelahutuslik aspekt. Tippsportlane teenib loomulikult sellega elatist ja seeläbi teeb seda eelkõige iseendale ja oma perele, aga meelelahutaja saab palka teenida ainult juhul kui tema tegevusele on ka sihtgrupp. Tänapäeva spordis on truudus ja patriotism ühe klubi suhtes väga harva esinev nähtus, samal ajal kui truu fänn on oma klubiga seotud elupäevade lõpuni. See tähendab aga seda, et fännide side klubiga ja tähtsus tulemuste osas võib olla palju tugevam kui seal parasjagu palgatööd tegevatel mängijatel. Ma ei oma Nõmme Kalju jalgpalliklubist mitte ühtegi protsenti, aga ma leian, et mul ja ka teistel kaashaigetel on õigus kasutada oma lemmikklubi nime asemel väljendit "minu klubi", sest emotsionaalses plaanis kuulubki see klubi mulle/meile. Ja siin ei ole tegemist ülbuse või ebareaalsete ootuste ja nõudmiste loomisega, vaid sidemega, mis paneb neid inimesi oma ressursse nädalast-nädalasse vutiklubi hüvanguks kulutama.

                    Olen arvamusel, et ka klubil ja mängijatel on õigus kritiseerida fännide tegevust või tegevusetust ja kui see on põhjendatud, siis seda aktsepteerima. Seega ei ole kohe kindlasti, et fännidele on kõik lubatud. Mida ootab fänn? Eelkõige positiivseid emotsioone, aga kuna positiivset tulemust on võimatu garanteerida, siis hingestatud esitust ning rõõmu/kurbuse jagamist fännidega ja AUSTUST. Oli reedelgi ikka väga südantsoojendav näha, kuidas Soome mängijad ja fännid mängujärgselt ühiselt hingasid. Ei hakka sellest rääkimagi, et kangelane Pukki veel riietusruumistki tagasi tuli, et fännidega veel üheskoos pidutseda. Ja kui ei oleks olnud nii positiivset tulemust, oleks ka siis ühiselt kurbust jaganud ja asju mõistlikult arutanud. Samal ajal kui üks ülbik Sangaste metsade vahelt ei tee oma klubi- ja koondisefännist väljagi.

                    Üldjoontes ilmestab Andres Vaheri kirjatükk muidugi seda, et ta ei ole ilmselt päevagi tundnud emotsionaalset fänni-klubi sidet ja rääkida selle loo valguses "päris jalgpallikultuurile" lähemale astumisest, siis ei ole ta ilmselt ka vutikultuuris väga palju jalgpalli näinud või siis ei saa aru, millist suhet omatakse fännide ja mängijate/klubi vahel. Nii õnnestumiste kui ka ebaõnnestumiste puhul.

                    Kommentaar


                      #11
                      Pukki lõi värava, viimasel minutil. Siis on muidugi hea minna ja üheshingata. Kui aga läheb miskit metsa, mida spordis läheb, siis kuhu jääb üheshingamine? Ehk kui väravavaht tegi vea, siis saadame talle sõimu, aga kui tegi hea mängu, siis tähistame koos ühishingamist? Ehk mina näen endiselt kogu olukorras Flora väga kehva man-handlingut. Sa pead jääma mängija taha, mitte hakkama mingeid lepituskoosolekuid pidama. Ja fännid ei peaks ka rusikaga vastu rinda taguma, vaid mõtlema sellele, et mis on lõpuks parim. Toom on hea väravavaht, fännid on ka okeikad, aga, nahhui, ärge olge sellised eided kõik. Emotsioonid keesid üle, vabandage vastastikku ja elu läheb edasi. Minu jaoks on kogu see juhtum jälle mingi lapsik lumehelbekeste teema, kus inimesed ei suuda omavahel kokku leppida ja ära leppida ja siis hakkavad tulema kohtumised fännid ja juhtkond, fännid ja toom ja juhtkond, fännid ja teised fännid ja suvalised jorsid baaris ja nii edasi. Ses suhtes ma seisan Vaheriga samas paadis, et vaevalt, et Toom üksi asjas süüdi oli. Ja vaevalt, et fännid peaksid end nii kunnilt solvununa hoidma. Ja vaevalt, et Flora ka teadis, mida nad tööandjana teevad. Kui mingi aeg mööda läheb, siis on see juhtum ilmselt ülikoolides case-study, et kuidas mitte olukorda lahendada.

                      Kommentaar


                        #12
                        P.S. Kui Toom oleks selle karistuslöögi ära võtnud, kas siis oleksite talle aplodeerima jäänud või läinud vaikselt minema ja arutanud "kus on lähim baar, kus saaks õlut juua?"

                        Kommentaar


                          #13
                          Ma olen sattunud päris mitmele mängule, kus kodumeeskond on kriisis ja väljakul saadakse järjekordse jamaga hakkama. Ilmselgelt ei ole reaktsioonid positiivsed, õhkkond on väga elektriline ja omajagu kostub ebatsensuurseid väljendeid. Ei ole aga kohanud, et mõni mängija fännidele selle peale keskmist sõrme näitaks või lõugaks, et kes te parmud olete siin üldse ja mida endale ette kujutate, et mul pohhui ja pole teie vastu mingit respekti. Selle asemel minnakse rahumeelselt üheskoos fänne tänama, et nad on staadionile tulnud, kuulatakse vilekoor/sõim ära ning meeskonna kapten/liidermängijad selgitavad grupeeringu liidritele, et mis ja miks. See kõik toimub aga vastastikuse austuse ja lugupidamisega ning pärast ollakse sõbrad edasi.

                          Ja kui keegi tuleb taas välja sellega, et aga need on suured grupeeringud ja Flora fänne paarkümmend, et mida nad endale ette kujutavad, siis siin ei ole mitte mingit vahet kui see fännigrupp teeb nädalast-nädalasse oma asja hingega. Need inimesed ei ole süüdi selles, et meie spordi- ja fännikultuur arvukuselt nii lapsekingades on ja keskmine eestlasest spordisõber ei tunne sellist kirge. Rääkimata sellest, et väikese grupiga on palju keerulisem luua mingitki õhkkonda.

                          Kommentaar


                            #14
                            Ma saan aru, aga kas kogu selle olukorra puhul poleks olnud mõttekam mõelda nii, et üks mängija sai haiget, reageeris. Laske tal siis olla. Miks ennast mingiks suureks kannatajaks mängida? Nagu ma aru saan, siis oli ju koosolekuid fännide ja mängija vahel. Et siis oleks pidanud mõlemad pooled aru saama, et nüüd on aeg maha rahuneda ja kõik oleks o-koo.
                            Mul on näiteks mingi hunnik alluvaid ja kui ma talle mingi hetk miskit ütlen, ta mu persse saadab, siis ma ei hakka seepärast jaurama, kuna ma olen ise ka olnud alluv, et inimestel on erinevad emotsionaalsed hetked.

                            Kommentaar


                              #15
                              Kogu selle bull shiti peale jääb ainult loota, et kunagi 5-10 aasta pärast jõuab meie ääremaalik vutikultuur niivõrd lähedale mandri-euroopalikule vutikultuurile, et ka meie klubidele-koondisele tekib uus põlvkond väravahte-platsimängijaid, kellele pole võõras peale võidukat mängu jagada võidurõõmu fännidega, põlvkond mängijaid, kes ka kaotuse korral ei jäta 24/7 ultrakaasaelajaid minutiks-paariks toetuse eest tänamata, mitte ei jookse, heal juhul paar plaksu peakohal, siva dushi alla.
                              Selliseid mängijaid austatkse ka fännide poolt, neile andestatakse rohkem eksimusi, nad saavad fännidelt halbadel hetketel vähem tuld ja tõrva. Neist saavad legendid-lemmikud aastateks.

                              Kus on meie Hradeckyd?

                              Netiavarustes surfates on Toomi intsident niivõrd haruldlane, et sarnast oma fännidele avalikult keskmist näidanuid leidub ainult üks. 2015 a. Brasiilia liigas Fabricio, reageeris vist oma fännide rassistliku chanti peale, mees sai kohtunikult punase ja Internacional saatis ta viis päeva peale intsidenti klubist minema, laenule.

                              Kommentaar

                              Working...
                              X