320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Raamatud, lugemine

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    "Jah, Ird elas päevad läbi teatris, tellis kõiki tolleaegseid ajalehti, kasutas psühhotroopseid tablette; ta oli peaaegu pidevalt meeleolus, mis tihti kasvas raevuhooks. Mind on pannud järele mõtlema Uku Masingu abikaasa Eha Masingu ütlus, et Ird on intelligentne. Mind vaevab siiani, kas ta mõtles seda irooniliselt või tõsiselt. Kuigi peab tunnistama: endine maalripoiss oli suutnud end harida korralikult eesti teatrit ja kirjandust tundvaks isikuks. Aga ega ta peale teatri ja marksismi suurt midagi rohkem teadnud ka. Kes oleks Ird praegu? Ilmselt keskpärane kunstnik, aga võib-olla hoopis mõne ehitusfirma edukas juht." ("Kohtumine kommunistiga")
    GEORGE: No, no, no! Nothing happens /-/ RUSSELL: Well, why am I watching it?
    GEORGE: Because it's on TV RUSSELL: Not yet..
    (Seinfeld, The Pitch)

    Kommentaar


      Algselt postitas Stok
      Tra, mis sitta ma nüüd lugesin?



      Pärit vaesest paljulapselisest perekonnast, vanemad lahutasid, kui ta oli koolilaps, koolis läks halvasti, mängis ööd ja päevad jalgpalli - loed üht autobiograafiat, oled kõiki lugenud. Suareze puhul on uus element tema romantiline suhe oma naisega, kellega kohtus teismeliseeas ning kellele ta läks Euroopasse järele. Ta on igas klubis olnud fännide lemmik ja igas klubis on tal olnud suuri jamasid. Oma esimesest, kodupiirkonna klubist (Urreta) lahkus lemmikklubisse (Nacional) nii, et pidi tagastama kogu oma varustuse. Nacional tingis Euroopa klubi (Groningeni) käest hinda senikaua, kuni üleminek oleks peaaegu katki jäänud. Groningeni fännid põletasid ta särki, kui ta Ajaxiga liitus. Ajaxis pures Otman Bakkal'it. Liverpoolis solvas negritot ja pures Branislavovici ning Chiellinit. Barcas ma ei teagi, mis ta saavutanud on, peale mõnede tiitlite.

      Üsna huvitavalt oli kirjutatud tema lugu, ehkki kronoloogiline harutamine on nii 1993. Vbl seepärast algabki raamat Chiellini puremise järelmõtetega. Võib-olla seepärast me ei olegi temast midagi kuulnud Barca ajal, et see raamat, kirjutatud oktoobris 2014, on tal esimene kord elus end avada, südant puistada. Sai hingelt ära rääkida kõik, mis teda vaevas. Selgitada, miks nii läks või võis minna. Äkki ei olegi nii halb mõte, kui need alaharitud ja ülemakstud jõmpsikad juba varajases nooruses oma eluloo avaldavad? Ega keegi ei käse ju neid lugeda, peaasi, et keegi saab südant puistada. Ta ei tea, miks ta hammustab. Ta ei saa aru, miks ta sai kogu aeg järjest raskemaid karistusi. Ta ei tunnista negrito solvamist*, vaid korrutab tsükliliselt, et hispaania keeles ja Uruguays ei ole negro solvav.

      Ma arvan, et kirjastus võiks selle raamatu tagasi osta ja hävitada. See on tõlgitud täieliku võhiku poolt. See inimene, Katrina Karu, ei ole elus kunagi jalgpalli näinud. Ta pole isegi sporti näinud. Rääkimata vaatamisest või tegelemisest. Ta ei oska isegi eesti keelt. Lauseehitus on väga kohmakas, millest kumab läbi inglise keele grammatika. Jalgpallialased terminid on tõlgitud sõna-sõnalt, tihti ka vigaselt. Näiteks, teen oletatava tagasitõlke eesti keelest inglise keelde, vaid mõned näited:

      ülemus - gaffer, boss
      Meistrite liiga - vahel CL, vahel Premm, olenevalt kontekstist
      [hooaja] finaalmäng - final game [of the season]
      grupimäng - group stage match
      väljalangemisvõistlus - knockout/play-off stage
      jne.

      Olles lugenud kümneid ja kümneid autobiograafiaid, on see alles kolmas raamat**, kus ei ole mitte ühtegi roppust. WTF?? Mees, kes pureb väljakul vastaseid, kes närvitseb, tõmbleb, solvab, on nii viks ja viisakas, et ei lase ühtegi sarvilist huulilt? Kas see on ghostwriteri idee? Ei tahaks uskuda. Tõlkija tsensuur? Keeletoimetaja tsensuur? Krt, sellel ei saa keeletoimetajat olla ju, kui Manchesteri parima klubi nimi on ühes lõigus kaks korda City ja ühe korra United. Kui Jordani perekonna nimi on vahel Henderson, siis Hendrikson. Staadionite nimed on vaheldumisi seesütlevas ja alalütlevas käändes (Anfieldis vs Anfieldil, Stamford Bridge'is (tohotillae!) vs Stamford Bridge'il). Ainuke, mis senssi meikis, oli Old Toiletis. Trükivead on omaette teema ja sellest eesti kirjanduses pääsu ei ole.

      Bleeding hell, ma maksin selle soperdise eest 17.79€! Minu soovitus: ärge ostke, säästke oma silmi. Fuck, raisk!

      * Solvumine ei ole universaalne. Solvumine on siis, kui üks pool tunneb end solvatuna, mitte alles siis kui teine pool teadlikult ja tahtlikult solvab. Kuigi ma kannan lühikest soengut või üldse mitte midagi, ei meeldi, kui mulle öeldakse halvustavalt kiilakas. Saite aru, paksud?
      ** Esimene oli Shanksi oma, kirjutatud 1976, kui kirjalik ropendamine ei olnud lubatud. Teine oli Cantona oma, mis ei olnud tegelikult autobiograafia; ma usun, et Kuningal endal oleks olnud nii mõndagi lisada, kui ta vaid tahtnuks.
      Võtsin ka läbi. Peaasjalikult seetõttu, et Pärnu raamatukogu on osaliselt remondis ja paremad osakonnad on kinni ning muud head autobiograafilist ei olnud lihtsalt meelejärgi. Kui sa selle eest raha maksid siis minu kaastunne.
      Kuigi ma nii kriitiline vast ei ole siis parematele jalkaraamatutele jääb ikka kõvasti alla. Kogu raamatule pani pitseri ilmselt see, et kuskil 8 lk paiku vennike pani siira aususega paika, et tema kukub kohe, kui kellegi lõhna enda kõrval karistusalas tunneb. Nojah siis.
      Mis kõige naljakam, vend saatis sita korda, neas end maapõhja selle eest, oli haavunud, kurb ja tundis, et vedas kõiki alt. Siis tegi seda jälle ja tundis uuesti eelnimetatut. Ja siis tegi jälle. Ja siis uuesti.



      Kõige paremini võtab raamatu kokku ilmselt mu tüdruku öeldud lause: " kuidas ta end tunneks, kui teaks, et sa lugesid ta raamatu läbi ainult sellepärast, et muud ei olnud."
      "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
      These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

      Kommentaar


        Algselt postitas Stok
        Vaatasin mina ManU mängu (MOTDist, mitte laivis, andke mulle pidurit) ja seal jooksis punasel taustal mimmu näopildiga reklaam RED SPARROW. Imestasin, et mis värk on, sealkandis öeldakse ju mimmude kohta bird, sparrow on pigem halvakõlaline, aga noh, mine neid northener'e tea. Järgmiseks nägin Tartus Cinamoni seinal sama reklaami, siis hakkas juba huvitama, et millega tegu. Tegemist on spioonifilmiga, mille aluseks on mõistagi samanimeline spiooniromaan.



        Alguses oli väga segane, mingid akronüümid ja uus terminoloogia, millest arusaamiseks oli vaja kannatlikult edasi lugeda. Näiteks: noor jänki kõnnib mööda Moskva tänavaid ja lõpuks veendub: he was black. Hulk aega hiljem sain aru, et black tähendab, et tal pole jälitajaid sabas. Nagu spiooniromaanid ikka, peavad olema head ja pahad ja pahad on muidugist tiblad. Mistõttu raamat kubiseb vene keelest, küllap on autor oma keeleoskuse üle uhke ega tahtnud seda enda teada jätta. Samuti on igati loogiline, et raamatus on tisse* ja vägivalda, nii et vahepeal tundus, et olen uuesti Lohetüdruku otsa sattunud (millest ma lugesin ainult esimese raamatu ja siis tagastasin kinkijale). Eriti freaky oli see, et peale viimase peatüki oli iga peatüki lõpus mingi kulinaarse elamuse retsept. Küllap endisest luurajast autoril oli ametiajal palju vaba aega ja sisustas seda köögis.. Ma ei teadnudki, et rosolje on eesti toit, nagu ka seda, et Narvas on trammid. Jepp, Eestis toimuvad seal tähtsad sündmused.

        Ma nüüd ei teagi, kas seda filmi laenutada või pigem mitte. Raamatust parem ta vaevalt on, meie foorumi filmide teemas pole ka mainimisväärseks osutunud..

        * sparrow osutuski halvakõlaliseks. spioon, kelle põhioskuseks on vainlase võrgutamine. niisiis, punalits. Nüüd sain teada, et J-Law mängib peaosa, nii et asusin filmi laenutama.
        Okei film.
        Paneks mõne nude scene pildi ka sulle siia teaseriks aga ei leidnud ja nüüd tuli meelde, et olen ju tööarvutis ja tegelt peaks ajalugu kustutama igaks juhuks.
        "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
        These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

        Kommentaar


          See keele värk on alati endale ka arusaamatuks jäänud. Arvestades näitlejate palku ja filmide eelarveid siis leiaks terve laia länd of oppotunity pealt ju ka paar vene, saksa päritolu inimest.
          "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
          These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

          Kommentaar


            Algselt postitas Stok
            ??? Ma vahel ei saa aru, et kui tegemist on bestselleriga, siis miks stsenarist arvab, et ta suudab selle veel paremaks kirjutada? Kui vein otsa sai, panin filmi kinni ja kustutasin ära. Minu poolt läheb imdb-sse üks punkt.
            Sellega on ikka asi veidi keerulisem.
            Ei saa üks-ühele raamatut võtta ja filmiks teha. Konkreetset juhtu ei tea, vb seal kalduti ka mingitest olulistest mõtetest ja pointidest kõrvale muidugi.

            Aga mulle isiklikult meenuvad kaks juhtu kus võib öelda, et populaarse raamatu materjaliga on väga elegantselt ringi käidud ja seda just õigesti (kuid siiski oluliselt) kohandatud nii, et mõlemad oleks tõesti head. Mõlemad puhtjuhuslikult Stephen Kingi ainetel. Üks Darabonti ümber tehtud "Shawshank Redemption" ja teine Muschiettii poolt tehtud (aga alguse pani Fukunga sellele filmi skriptile) hiljutine klouniõõvar "IT".

            Kommentaar


              Algselt postitas atleticomadrid Vaata postitust
              See keele värk on alati endale ka arusaamatuks jäänud. Arvestades näitlejate palku ja filmide eelarveid siis leiaks terve laia länd of oppotunity pealt ju ka paar vene, saksa päritolu inimest.
              Ameeriklased ei loe subtiitreid. lihtne.
              "An errand boy, sent by grocery clerks, to collect a bill"

              Kommentaar


                Film oli ju täiesti pask.
                Victoria Concordia Crescit

                Kommentaar


                  No see, et eestikeelne e-raamatu asjandus on pekkis, on ammu teada.
                  Nüüd vist äsja oli uudis, kus viiakse see käibekas ikkagi 20% pealt paberraamatuga sarnaselt 9% peale: link
                  Ma saan aru, et EL peab seda digitaalseks teenuseks ja ei luba maksuerisusi, mida Luxembourg ja Prantsusmaa alates 2012 siiski teinud on.

                  Vaatasin, et eelmisel poolaastal olin ostnud Amazonist 13 e-raamatut, ehk siis mingi 25-30 per aasta. Paberraamatuid ehk ostan mõne üksiku, kuna aega, kus saad kodus tugitoolis vedeleda tunde ja raamatut lugeda, pere ja muu elu kõrval paraku on vähe.

                  Mis puutub Sulbi statistikasse, siis no kui tahaks ja tooks maalt kuurist ja vanaema juurest jõude seisvad raamatud ära, siis saaks ka ikka sadades neid teoseid. Aga tänaste kinnisvara ruuduhindade juures seda linna-elamisse ära paigutada on kallim kui raamatute müügihind kokku.

                  Kommentaar


                    Eesti raamatud jäävad just ostmata, sest pole e-kujul saada. Tahaks küll lugeda, kuid ma ei taha neid kaasas tassida, kui mul on ideaalne seade. Amazon saab korralikult hagu ja raha.

                    Kahju.
                    When I get sad, I stop being sad and be awesome instead. True story!

                    Kommentaar


                      Kindlasti on Sulbi jutus oma iva aga mulle tundub, et madalate tiraazhide ja kõige sellega seonduva üle kurdavad kõige enam tegelased, kelle teoseid loevadki kari sõpru ja mõned kriitikud. Ei ole väga märganud, et Kivirähk, Mikita, Hargla või Mutt selle üle üle väga halaksid.

                      Kommentaar


                        Mulle tundub, et Sulbi ei taha tunnistada, et elame turumajanduslikes tingimustes, kus raamatukirjastamine on samamoodi bisnes nagu iga teinegi. Vene ajal maksis tõesti iga raamat 23 kopikat ja sai neid osta lademetes. Nüüd aga kahjuks peab tõesti tõlkima neid asju, mis rahvale huvi pakub ja mille eest ollakse nõus maksma. Rahva lugemuse langust (intelligentsusetaset?) nüüd küll see ei näita, et teoseid loetakse originaalkeeles, mitte nui neljaks kallima raha eest eesti keeles, kus autori täpse nägemuse edastamine sõltub lisaks veel tõlkija meisterlikkusest.

                        Kommentaar


                          Algselt postitas cabron Vaata postitust
                          Mulle tundub, et Sulbi ei taha tunnistada, et elame turumajanduslikes tingimustes, kus raamatukirjastamine on samamoodi bisnes nagu iga teinegi. Vene ajal maksis tõesti iga raamat 23 kopikat ja sai neid osta lademetes. Nüüd aga kahjuks peab tõesti tõlkima neid asju, mis rahvale huvi pakub ja mille eest ollakse nõus maksma. Rahva lugemuse langust (intelligentsusetaset?) nüüd küll see ei näita, et teoseid loetakse originaalkeeles, mitte nui neljaks kallima raha eest eesti keeles, kus autori täpse nägemuse edastamine sõltub lisaks veel tõlkija meisterlikkusest.
                          See ei vasta siiski tõele, et vene ajal maksid raamatud 23 kopikat. See müüt on pigem tekkinud sellest, et raamat võis odav tunduda tõesti olukorras, kus värviteleviisor maksis 500 rubla ja auto, sõltuvalt margist, ligi kümme kilo. Kui aga arvestada, et keskmine palk oli mingi 120 rubla ja kõvakaaneline mahukam raamat siiski mitu rubla (võin küünitada raamaturiiulini ja jäädagi numbreid välja tooma sest hind ju sel ajal trükiti kaanele, nagu ka tiraazh jne ning sel ajal trükitud raamatuid on endiselt riiulis alles sadu), siis tegelikult olid hinnad pigem kallimad. Selles, et vene ajal olid osade teoste trükiarvud jõhkrad ja inimesed viisid kümnete kilode kaupa vanapaberit, et osta Hailey "Lennujaam" olid mõneti teised põhjused.
                          Stok- kui sa ütled, et pole vahet, kas loed eesti või võõrkeeles, siis minu arust on kaks varianti - sa kas loed saasta, nagu olem ausad, enamus jalkabiograafiaid on, või valdad mõnda võõrkeelt perfektselt. Sellist värki minu arust pole, et loen raamatu läbi, saan suht okeilt aru ja oli lahe. Niimoodi võib mõne intervjuu läbi lugeda. Head raamatut saab nautida kas originaalkeeles või väga heas tõlkes.

                          Kommentaar


                            Algselt postitas Gallacher Vaata postitust
                            See ei vasta siiski tõele, et vene ajal maksid raamatud 23 kopikat. See müüt on pigem tekkinud sellest, et raamat võis odav tunduda tõesti olukorras, kus värviteleviisor maksis 500 rubla ja auto, sõltuvalt margist, ligi kümme kilo. Kui aga arvestada, et keskmine palk oli mingi 120 rubla ja kõvakaaneline mahukam raamat siiski mitu rubla (võin küünitada raamaturiiulini ja jäädagi numbreid välja tooma sest hind ju sel ajal trükiti kaanele, nagu ka tiraazh jne ning sel ajal trükitud raamatuid on endiselt riiulis alles sadu), siis tegelikult olid hinnad pigem kallimad. Selles, et vene ajal olid osade teoste trükiarvud jõhkrad ja inimesed viisid kümnete kilode kaupa vanapaberit, et osta Hailey "Lennujaam" olid mõneti teised põhjused.
                            Stok- kui sa ütled, et pole vahet, kas loed eesti või võõrkeeles, siis minu arust on kaks varianti - sa kas loed saasta, nagu olem ausad, enamus jalkabiograafiaid on, või valdad mõnda võõrkeelt perfektselt. Sellist värki minu arust pole, et loen raamatu läbi, saan suht okeilt aru ja oli lahe. Niimoodi võib mõne intervjuu läbi lugeda. Head raamatut saab nautida kas originaalkeeles või väga heas tõlkes.
                            Ostsin Tartus Tuglase 2-st taaskasutuskeskusest (soovitan) pundi raamatuid. Näiteks pehmekaaneline "Mässav monument" maksis algselt 34 kopikat.
                            Слава Україні! Героям слава!

                            Kommentaar


                              Lugemismaterjal jaguneb mul tavaliselt ajalooteoste ja ilukirjanduse vahel, kord on suurem tähelepanu ühel, kord teisel. Erilist pingutust selle nimel, et olla kõige uue ja huvitavaga kursis ma ei tee. Nii ehk naa on juba olemas nii suur hulk lugemist väärimat kirjandust, et selle läbilugemiseks ei piisa ka mitmest järjestikusest elueast. Tavaliselt on korraga pooleli 2-3 raamatut, mida vastavalt hetkehuvile lugeda, kuid praegu on haruldasel kombel ainult üks (E.Gibbon "Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu. 1.köide"), mida on küll mahu poolest 2-3 korraliku romaani jagu.

                              Kuivõrd nii erinevate ekraanide vahtimist, kui võõrkeelsete tekstide lugemist on kohati rohkem kui küllalt, siis raamatuid loen eranditult paberkujul ja enamasti eestikeelsena. Tavaliselt saab võtta vähemalt pool tundi päevas selleks, et lihtsalt pikutada diivanil ja lugeda. On selline mõnusalt lõõgastav tegevus, mis nii mõnigi kord aitab viia mõtted eemale reaalse maailma lollustelt, kuid vähemalt sama tihti sunnib nende üle hoopis rohkem järele mõtlema. Eks see sõltub paljuski teosest, mida parasjagu lugeda.

                              Kommentaar


                                [/url]
                                Mis on ühist Tallinna jõulukuusel ja Cristiano Ronaldol? Mõlemad kipuvad ümber kukkuma, aga süüdi on alati teised!
                                Ott Järvela

                                Kommentaar

                                Working...
                                X