Raamatud, lugemine

[matys]

Jajah. Oled peale keskkooli kohustusliku kirjanduse läbitöötamist veel mõnd raamatut lugenud ka? Niisama huvi pärast küsin.

Olen enda meelest üpris suure lugemusega inimene, loomulikult kõike muidugi ei loe, aga lemmikuks on kujunenud paraku raamatud, mis kohuatualiku kirjanduse seas eksisteerisid.

Remarque raamatut on kõik, kas sellest, kuidas keegi maailmasõjas kannatas, või siis sellest, kuidas keegi mööda euroopat natside eest põgenes. See lihtsustatult öeldud. Aga eks igaühe arvamus on erinev. Andrei Makine raamat "Ühe tundmatu sõduri elu" on megakõva raamat, muidugi ei saa ka üle ega ümber Bulgakovi (minu silmis parimast) teosest "Koera süda"

[vaikiv mees]

praegu "Kevadet" vaadates hakkas huvitama:

Mida Toots luges, olid peaasjalikult James Fennimore Cooperi mugandused. Kohalikud hõimud pandi punakuubede (Briti armee, ka scarlet units) ja sinikuubede (tärkava USA osariikide rahvamiilits) vahelises jõukatsumises ränkade küsimuste alla ja otsustavasse proovi, seejuures said huroonid (ehk mingod või vaiandotid) alatute selja tagant ründajate tiitli – just nõnda nagu pildil, mille Toots lõpuks Arnole kingib. “Ameerika metsades”– see on olemuslikult “Rajaleidja”. Romaanide reas “Hirvekütt” → “Viimne mohikaanlane” → “Rajaleidja” → “Pioneerid” → “Preeria” muutuvad varajasemad tegelased ja situatsioonid järjest kuldajastulisemateks, hallipäine Rajaleidja valgustab neid asjalikult, teatava aukartusega.
“Rajaleidja” (≈ “Ameerika metsades”, 1875 Tartu) tuli Eesti kirjastusest enne kui “Hirvekütt” (Tartu 1880), mis oleks pidanud sellele õieti eelnema. Sedalaadi kirjanduse tegelik fänn nagu Toots seda oli (“mul on suur pakk neid raamatuid ühes”) pidi teoste õige järjekorra sassi ajamisele kahtlemata viltu vaatama.-

mina soovitaks "Nahksuka juttudest" Hirvekütt (esimene raamat ja parim), või siis "Viimane mohhikaanlane" (pole nii hea, aga siiski kvaliteet)

[Crackerz]

Läänerindel muutuseta sain läbi lõpuks, väga meeldis. Äkki keegi oskab soovitada veel mõnda sellist huvitavat sõjateemalist ja sõduri hingeelu peegeldavat raamatut ?

''Varaste Linn'' David Benioffi kirjutatud.
Soovitan väga seda raamatut.

[nodisco]

Allan Vainola "Inventuur".
Hea ajaviiteline lugemine. Oleks ehk oodanud veidi rohkem sisu ning rohkem detaile ja kirjeldusi mõne tegelase (ehk võib-olla vaid minu jaoks huvitava) kohta, kuid kokkuvõtteks hea kirjutis.
Muusikasõbrale julgeks soovitada küll.

[rainis007]

Allan Vainola "Inventuur".
Hea ajaviiteline lugemine. Oleks ehk oodanud veidi rohkem sisu ning rohkem detaile ja kirjeldusi mõne tegelase (ehk võib-olla vaid minu jaoks huvitava) kohta, kuid kokkuvõtteks hea kirjutis.
Muusikasõbrale julgeks soovitada küll.

Ohoh, polnud sellisest raamatust veel kuulnudki.
See tuleb kindlasti läbi lugeda, kuivõrd Vainola on äärmiselt huvitav ja karismaatiline tegelane. Vennaskonna selgroog, aga mitte ainult.

[cannuman]

lugesin just Hoiatuste ja Bännimise teema läbi. Sain misiganes üledoosi sealt vist

[Teiresias]

Allan Sakala "Tühjus" on ka kindlasti raamat, mida ma soovitan lugeda igal endast vähegi lugupidaval inimesel. Lugu siis ühest arstist, kes tutvub ühe naisega (siin läheb lugu põnevaks alles) ning pmts see naine veenab arsti ajupesu kasutades mõrvama tütre ema ja siis see naine kaebab arsti kohtusse..... et igatahes väärt l ugemine.

 

see naine on tglt transseksuaal

[aron8888]

Kel vähegi parempoolne ajupool töötab, võiks läbi lugeda Dali "Geeniuse Päeviku". Lugege ridu, vahelt ja mõelge ise juurde, fantastiline raamat!

[Malfoy]

I.Hargla Apteeker Melchior'i kolm osa - vääga hea

[fitti]

I.Hargla Apteeker Melchior'i kolm osa - vääga hea

Ise veel kolmandani pole jõudnud, aga Raul Sulbi on võtnud oma blogis rohkem kui kahe sõnaga kirjutada nii sellest kui varasematest. Palju asjalikke mõtteid, eriti mis puudutab esimese osa arvustuses öeldut, et Melchior on igav karakter. Täiesti värvitu, kohati isegi selline ärritav tüüp, kellele, kui ikkagi positiivsele kangelasele, on lugedes raske kaasa elada. Aga noh, muidu pole sarjal väga viga, vihmase ilmaga võib lugeda küll.

[Scarhead]

Polnud ammu midagi hüva lugenud (Mürka oli viimane vist,mitte et see oleks nii hüva olnud). Sai siis ükspäev Eestit külastada ja tuimalt ilma eelnevate soovitusteta, ise teadmata mida täpselt tahan, Apollosse mindud ja soetasin nn. parima eluloo raamatu. Raamatu nimeks Maffia palgamõrvari pihtimused(Iceman: autoriks Philip Carlo). Tõsiselt üks parimaid raamatuid, räägib siis ühest ameerikas sündinud poolakast, kes tõsiselt raske lapsepõlve järel hakkab tuima närviga teostama mõrvu Maffia heaks ja ka nii oma lõbuks ja harjutamise pärast, et omal alal tasemel olla ja oligi tõsiselt top player nendel aastakäikudel, mil ta tööd tegi, kuniks vanus ja usaldus tegid lõpuks oma töö. Lugedes nimetatut raamatut, tundetutel inimestel ei ole piire, tundugu sulle nii meeldivad inimesed kui tahes.Ega ilma asjata ei olnud sari X- Files. Ma olen alati klemmidele öelnud, et pohhui milline keegi välja näeb, sa ei tea kunagi kes tal taga võib olla või kellega tegemist võib tulla, elust enesest võib julgelt öelda. Raamatust võib näiteks välja tuua oma sõnadega midagi sellist: Mingi Itaalia don tellis erilise maha nottimise, mis peaks olema jäädvustatud kaamerale. Richard Kuklinkski siis jäädvustaski, ühes tema koobastest ,oma meistriteostest kus rotid olid tema partnerid, teipis ta mingi põrssa kinni ja lasi elusast peast rottidel nahka panna või siis põletas ntx signaalraketidega suguelundid tuhaks. Vittu, kui tahate tõsiselt head raamatut lugeda, siis oma huvide pärast mitte paluks igasuguste taustauuringute pärast Kuklinski nime mitte yuutuubi ja üldse netti sisse trükkida. Ma lugesin tuimalt mingi psühho ja tundmatu inimese biograafia läbi ning faking ei kahetse üldse. Tõsine soovitus, keda nikub selline staff.

[författare]

Pean ikka mainima, lugesin üle pikka aja Sir Arthur Conan Doyle Holmesi seeriat. Etüüd punases oli väga hea, mäletasin halvemini, ning Baskervillide koer oli ka mitmendat korda läbilugedes huvitav. Soovitan, kõik ilmselt lugenud aga veel korra haiget ei teeks.

[rainis007]

Viimasel ajal on ka olnud piisavalt aega, et lugemisega tegeleda. Kõigepealt lõpetasin Aldous Huxley ulmeromaani "Hea uus ilm" (inglise keeli "Brave new world" - ilmselt natukene kõlavam). Väga meeldis. Selle tegevustik leiab aset kusagil aasta 2600 kandis UK-s. Kogu maailmakord on ümber muudetud, on üks suur riik üle maailma, inimesi enam ei sünnitata, vaid selle eest hoolitsevad haudekeskused, maailmas pole enam lähedasi suhteid, ega kurbust ja jumaluseks on Henry Ford. Üsna filosoofine ja mõtlemapanev raamat igastahes. Kirjutatud 1934 aastal, aga kõlab endiselt üsna uudselt. Soovitaks kindlasti neile, kes pole veel lugenud, pole eriti mahukas ka.

Pärast seda võtsin ette Chuck Palahniuki raamatu "Lämbumine". Üsna mõnus satiir, aga mitte päris minu maitse. Autoril on omapärane stiil ja raamat on üsna lihtsastiloetav ja seal oli ka üsna palju huvitavaid mõtteid ja seisukohti sees.

Järgmisena tuli järjekorras Ernst Hemingway "Vanamees ja meri", mida mitmed tuttavad soovitanud olid. Mitmekiline ja huvitav jutustus indeed, aga mulle see vorm väga ei istunud. Lühiromaanid (umbes 100 lk, üsna väikese formaadiga raamat pealekauba) ei ole minu koogitükk siiski. Pigem midagi pikemat, kuhu saab korralikult süveneda ja sisse elada, siis tajub asju paremini minu arvates.

Ja praegu on pooleli Hemingway "Kellele lüüakse hingekella" (aka "For whom the bell dolls"). Olen sellega umbes poolel maal ja lausa väga meeldib. Ladus sõnastus ja edeneb üsna hästi, seda et sisu väga huvitav on ei maksa märkidagi. Räägib see siis Hispaania kodusõjast, partisanide liikumisest mägedes ja ühest ameeriklasest noormehest, kelle ülesandeks on lasta pealetungi eel õhku üks strateegiliselt tähtis sild.

[mcnamara]

Inspireerituna eilsest Arse mängust asusin veel vastu ööd lugema. Õnneks käesolev kirjavara väga ajamahukaks ei osutunud.

Loetud sai nimelt Barbara Cartland "Armastuse silmad"

Cartland kirjutas seda raamatut üsna noores eas, vaid 93-aastasena ja see on üks tema vaid kaheksast kirjatööst sel konkreetsel aastal. Ilmselgelt süvenes ta eriliselt, sest aasta varem avaldas ta 13 raamatut. Teiste samal ajal ilmunud teoste hulgas on näiteks ka sellised surematud väljaanded nagu "Armastus ja gepard" ning "Hulljulge hertsog".
Aga seesamune armastuse silmad on minu meelest igati asjakohane lugemiselamus ajal, mil Shotimaa aina tugevamalt iseseisvumise peale mõtleb. On see ju uhke Shoti romaan, suursuguse looduse ja piinavalt hulluksajava armastusega. Shotlasi tutvustatakse meile McDorni klanni kaudu. Paistab, et seal kaugel põhjas valitseb ülimalt autoritaarne elukorraldus. Kõik sõltub klannijuhist, ühtegi liigutust temata teha ei tohi. McDornidel, tuleb tunnistada, pole vedanud. Elu veereb allamäge. Vana krahv oli elu lõpul tahtejõuetu, uus aga miski Inglismaal üles kasvanud veidrik. Lambad lähevad kaotsi, katused kukuvad sisse, sadamas mädanevad laevad. Ja miks? Ikka sellepärast, et klannil pole elujõulist juhti.
On ülimalt kurb, et Bruce McDorni nimeline sell, kes peaks klannijuhiks hakkama, on silmist pime ja muidu ka paras hädavares. Side silmil koperdab ta lossis ringi, klannile häbiks. Ei taha ta kedagi näha ega ühtegi tarka otsust vastu võtta. Õnneks elab sealsamas lähedal imekaunis neiu nimega Vara, kes oma ülima tarkuse ja nutikuse poolest tuntud. Ka tema on inglise haridusega, suursugune, vapper ja muidugi ülimalt vooruslik. Kohalik kirikuõpetaja ja neiu vaprast kindralist isa mõtlevad välja riukaliku plaani: saadame õige Vara noorele pimedale krahvile appi!
Ja tõesõna - see on McDornide jaoks ütleks lausa, et täiuslik otsus. Vara moondab pimeda õnnetusehunniku mõne päevaga säravaks liidriks. Liidriks, kes mitte üksnes ei hakka taas nägema! Ei. Ta astub oma loomulikule kohale rahva uue uhke juhina! Uskumatu on see elu. Uskumatu on see, mida suudab korda saata üks tark ja vooruslik naine! Muidugi ei saavuta Varagi päris kõike üksi. Head inimesed on abiks. Näiteks vana valge peaga klanninõid MacKay, kes paha fakiiri kurja teo ühe puudutusega korda seab. Jah, seda te veel ei teagi, kuidas noor krahv McDorn pimedaks jäi. Indias fakiiri nõiduse läbi loomulikult! Hea nõid saab aga fakiiri kurjadest sajatustest ühe käeviipega jagu. Vaimude ja jumala abil!
Täiesti tähtsusetu detailina võib mainida, et raamatus vilksatab lisaks neetud fakiirile veel üks halb tegelane. Keegi Hamish, kade ja pahatahtlik noormees, kes krahvitiitilit endale ihaldab. Aga juba välgatab Vara pisikeste sõrmede vahel püstol ning Hamishi reied saavad kuulidest läbistatud. Jah, just reied! Sest ega daam ometi mujale sihi kui jalgadesse.
"Armastuse silmad" seletab lahti ka mitmeid shotlaste veidrusi. Näiteks seda, et hommikuputru peab püsti seistes sööma. Muidu võib vaenlane ootamatult ligi hiilida. Ning õhtusöök lõpeb alati kauni torupillimuusikaga. Nimelt saabub just õigel hetkel nägus noormees seelikus ning teeb mõned ringid ümber õhtusöögilaua. Loomulikult ise täiest hingest pilli puhudes.
Ja muidugi on shotlastel oma kõnepruuk, mis kirjakeelest omajagu erineb. Näiteks võib tubli klannimees või -naine sinu kõrvale astuda ja heatahtlikult mainida: "Loodame, et rrotid ei ärrata ted' enam. Ma otsin nüüd rrotipüüdja üles. Ta on prraegu köögis". Või siis näituseks: "Väga kahhju, et Tema Kõrrgus pimedaks on jään'd. Piate mul' rääk'ma, kuda see juhtus."
Aga lõpuks kaob pimedus ja armastus võidab. Vara ja Bruce jäävad veel kauaks McDornide klanni juhtima. Väärikas ja tark naine oma suursugust meest ikka õigel teel hoidmas.

Jah, Cartland läheb nagu ludinal. Kes ühe lugenud, tahab teist veel.

[Mõnuagent 007]

Mingil imelikul põhjusel lebab mu laual terve virn raamatuid korvpallist, mida ma üritan siis otsast alates lugema hakata.
Esimene ja kõige paksem on siis , mille sain Eikalt ja mingi segaduse tõttu suutsin ka ise osta. Kuna seda raamatut ilmselt teavad kõik, siis pole midagi muud öelda, et kui kätte võtad, siis läheb ka väga kiiresti. Vahepeal saab naerda, vahepeal viskab tüübi lahmimine üle, aga lõpuks on ikka päris nummikas.
Teine on Mis on ka tänaseks läbi loetud, mis tähendab, et ma olen ta täna liigutanud teise rühma, kus on raamatud, mida ma olen läbi lugenud ja seal on need raamatud, mis on läbi loetud. Üldiselt selline raamat, nagu mu eelmine lause, see ka on. Kohati on väga naljakaid kirjeldusi kuidas Madonna tahab rasedaks jääda või kuidas on jubevinge valgeid naisi põrutada, aga samas saab ühte ja sama juttu loetud nii korduvalt, et parem kirjutaja oleks selle saanud panna ka ühele A5 postkaardile ja saata emale.
Hetkel on käsil , kus järjehoidja on kusagil veerandi peal. Ei saagi täpselt aru, et kas Jordan oli siis nii dick, nagu selles raamatus väidetakse või pigem on see väljamõeldis, nagu väitsid Jordani mõned meeskonnakaaslased. Kuna olen natuke spordiajakirjanduse ja üldise ajakirjandusega kokku puutunud, siis selline tekst kipub olema pigem tõsi.
Järge ootavad aga: