Raamatud, lugemine

[Mõnuagent 007]

Derek Fisher straigib jälle:
"Olin kolmandas klassis armunud klassiõesse, aga samal ajal armunud ka õpetajasse senjoora Smithi. Juba siis pidin ma läbi käima dilemma, mida kohtab pidevalt ka NBA-s - kas valida kogenud veteran või eelistada kogemusteta rookie't."

[Daz Booob]

õige mees! ega m*nnil silmi pole

[Mõnuagent 007]

Mingil imelikul põhjusel lebab mu laual terve virn raamatuid korvpallist, mida ma üritan siis otsast alates lugema hakata.
Esimene ja kõige paksem on siis , mille sain Eikalt ja mingi segaduse tõttu suutsin ka ise osta. Kuna seda raamatut ilmselt teavad kõik, siis pole midagi muud öelda, et kui kätte võtad, siis läheb ka väga kiiresti. Vahepeal saab naerda, vahepeal viskab tüübi lahmimine üle, aga lõpuks on ikka päris nummikas.
Teine on Mis on ka tänaseks läbi loetud, mis tähendab, et ma olen ta täna liigutanud teise rühma, kus on raamatud, mida ma olen läbi lugenud ja seal on need raamatud, mis on läbi loetud. Üldiselt selline raamat, nagu mu eelmine lause, see ka on. Kohati on väga naljakaid kirjeldusi kuidas Madonna tahab rasedaks jääda või kuidas on jubevinge valgeid naisi põrutada, aga samas saab ühte ja sama juttu loetud nii korduvalt, et parem kirjutaja oleks selle saanud panna ka ühele A5 postkaardile ja saata emale.
Hetkel on käsil , kus järjehoidja on kusagil veerandi peal. Ei saagi täpselt aru, et kas Jordan oli siis nii dick, nagu selles raamatus väidetakse või pigem on see väljamõeldis, nagu väitsid Jordani mõned meeskonnakaaslased. Kuna olen natuke spordiajakirjanduse ja üldise ajakirjandusega kokku puutunud, siis selline tekst kipub olema pigem tõsi.
Järge ootavad aga:

See, kuidas Kermit Washington Rudy Tomjanovichi peaaegu ära tappis, seda teavad vist kõik, kes kunagi vaadanud spordimaailma suurimaid kakluseid ja kõike sarnast. Mis on raamatule ette heidetud, et korratakse raamatus korduvalt teatuid elemente, on seal ka näha, kuid see on võrdlemisi väike kõrvalhäda. Muidu on käidud mõlema mehe käekäik juba lapsepõlvest saati läbi ja jõutud ka juba soliidsesse ikka ja sealsetesse probleemidesse. Kus näiteks Tomjanovich joob meeletult või kus näiteks Washington süüdistab kõiges valesti minemises teisi, sest valgele mehele oleks selline löök andeks antud. Raamatus leiab ka ühe sitaks naljaka episoodi mängijast, kes oli 60-ndatel Pistonsis, aga läks seejärel tagasi tänavakuritegevusele üle. Nimelt üritas mees röövida poodi, aga kui naabruskonna poes küsis poemüüja temalt (no ta oli 210 pikk kuju, mask peas), et kas see oled sina? Siis mees vastas: "Ei, see pole mina."


Derek Fisheri raamatust olen juba rääkinud. KOhati ikka totaalset lapsust täis, aga üldplaanis selline keskmine raamat. Mõned episoodid, nagu kesise andega töörügajaks tõusmine ja seejuures mängijate kõneisikuks tõusmine, on ka huvitavad.

Jackson kirjutab sellest, et kuidas tuli Malone ja Payton ja tahtsid saada tiitlit. Kuidas Kobet süüdistati vägistamises ja kuidas see niigi egotsentrikule mõjus. Kõige mõjuvam võrdlus on Shaq ja Kobe vahel, et kui Shaqile mdiagi öelda, siis ta vaidleb vastu ja on vihane, aga lõpuks teeb, nagu treener ütleb. Kobe see-eest ütleb "Jaa-jah" ja teeb ikka kõike omamoodi. Payton aga vingub niisama ja Malone'l ei pea keha vastu. Suurepärane raamat.


Teine Jacksoni raamat räägib tema treenerifilosoofiast ja hooajast Bullsiga. Tegu siis kolmanda tiitlihooajaga ja selle meeskonna hädadega. Põhiline on muidugi Jordan ja temaga seotud, aga olulise osa saavad ka Pippen või siis Horace Grant ja muud tegelased. Tegu taas väga hea raamatuga ja ehkki Jackson kasutab variautoreid, on tema raamatud tõeliselt head lugeda.

Ma natuke kartsin seda raamatut lugema hakates, sest tegu on 400 leheküljega tihetrükis materjaliga 79. aasta Portland Trail Blazersi hooajast. Ent olukord oli hoopis teine, kus hooajast endast räägitakse umbes kolmandiku jagu, kuid see-eest käiakse läbi osaliste elulood, maetühingute teke, väga põnev osa on näiteks televisioonisõjast NBA-s või kasvõi sellest, et kuidas raha tulek hävitas omanike, mängijate ja ka treenerite senised rollid. Samuti väga hea raamat ja kohati väga vaimukas raamat.

[raits]

Kellele meeldivad kriminullid, siis Robert Ludlumi "Matarese ring" on üks väärt teos, mida lugeda.

"CIA teenistuses olev Scofield ja KGB agent Talenkov on spionaazhigeeniused, kelle elu täidab terror ja kohutav vägivald. Verivaenlastena on nad tõotanud teineteist tappa, kuid ometi saavad neist olude sunnil liitlased. Sest ainult neil on brutaalseid oskusi ja jääkülma närvi, mida on vaja Matarese, rahvusvahelises ulatuses tegutseva roimarite ringi, hävitamiseks."

[Mõnuagent 007]

Kui Su elu motto on "vabandamine on nõrkuse tunnusmärk", siis jääd Sa elu tippvormis olles kõrvale ja ilma nii MM-tiitlist, CL-tiitlist kui Euro-tiitlist. Sind mäletatakse kung-fu löögi, sirge selja, püstise krae ja sardiinide järgi. Sa ei suuda oma jonnakust iseendalegi andeks anda ja oma sisemist rahu otsides kaotad mojo, töö (lõpetas way enneaegselt karjääri) ja pere.
Raamatu väärtust vähendab see, et Cantona pole autorile nähtavasti mitte silpigi poetanud, küll on autor jutule saanud kõikide ülejäänute jalgpalli-vippidega, inkluuding SAF, Houllier, Platini, younameit. Midagi kroonika ja biograafia vahepealset, aga lõpp ei olnud enam eriti huvitav, võib-olla ka seetõttu, et see kajastas perioodi, mida ma niigi teadsin.

Next up: Jag är Zlatan (vigases inglise keeles). Teine samasugune, või õigemini suisa teistsugune, mõttehiiglane, vastuoluline ja üliandekas talent, aga autobiograafiana minu jaoks tõsiseltvõetavam kui eelmine ee.. ilukirjandus? Nii palju on Cantonal ja Ibral ühist, et mõlemal olnuks vaja usaldusmeest, kasuisa vmt. Tõenäoliselt valdab sama probleem paljusid jalgpallureid. Kui ikka lapsepõlv ära võetakse ja koolile ka suurt rõhku ei panda, siis on vaja kedagi, kes aitab Sul mõtteid korrastada.

Autobiograafia pole kindlasti tõsiseltvõetavam kui "ilukirjandus". Näiteks on üks parimaid Jordani raamatuid Playing For Keeps, kus Jordan ei andnud taas ühtegi silpi. Ehk autobiograafias räägitakse ikkagi pahatihti sellist enesetõestuse juttu, aga selline "ilukirjandus", kui see on tehtud väga tõsise kirjutaja poolt, siis see annab tunduvalt parema pildi.

[Mõnuagent 007]

Sul võib õigus olla, aga mina kui üsna truu wikipedia lugeja tahan tuttavale faktipurule lisaks peategelase enda mõtteid ka. Mis ei tähenda sugugi seda, et autobio on automaatselt paremini kirjutatud.

Kõige paremad raamatud on sellised, kus inimene ise annab ka kommentaare ja antakse ka teiste inimeste seisukohti. Ala Halberstami spordiraamatud. Samas võib selliselt ka totaalselt reha peale astuda, sest näiteks lugesin või õigemini üritasin lugeda hiljuti tenniseliidu poolt välja antud biograafiat Federerist, mis oli selline käkk, et anna olla.

[meesmuiste]

a Mürka raamatu oled läbi lugenud? või Tammiste oma? Sinu kirjeldatu meenuta natukene ka Soidro stiili. Kuidas see sulle tundub?

Hetkel loen Pikkuusi raamatut. Tore spordiraamat. Peamiselt ülevaated kuidas mingil aastal läks ja vehlduseks antakse värvi mõne kommentaariga. Aga mina tahaks ikka teada, et mis möll seal taustal käis - läbi milliste raskuste siiski sihile jõuti. Natukene seda on, ent on aru saada, et väga palju põnevat on siiski jäetud raamatusse panemata.

[Mõnuagent 007]

a Mürka raamatu oled läbi lugenud? või Tammiste oma? Sinu kirjeldatu meenuta natukene ka Soidro stiili. Kuidas see sulle tundub?

Mürka raamatut pole lugenud ja ka Tammiste oma mitte. Piinlik, aga nii on. Pole üldse väga Eesti elulooraamatuid lugenud, kui Onu Bella välja arvata. Müürsepa raamatul kippusid ka arvustused natuke eemale peletama, kuna justkui oli ka selline "paneme statsi, viskame ühe joogiloo ja siis ongi kõik".

[2mSööt3mMööda]

Mürka raamatut pole lugenud ja ka Tammiste oma mitte. Piinlik, aga nii on. Pole üldse väga Eesti elulooraamatuid lugenud, kui Onu Bella välja arvata. Müürsepa raamatul kippusid ka arvustused natuke eemale peletama, kuna justkui oli ka selline "paneme statsi, viskame ühe joogiloo ja siis ongi kõik".

Ise küll soovitan Mürka raamatut. Minu jaoks oli väga huvitav lugeda kuna polnud tema karjääriga täpsemalt kursis. Tuli üllatusena, et ta ikka selline lammas(et mitte öelda idioot) nooruses oli ja et ta karjäär nii käänuline oli.
Ootaks ka Poomilt mingit raamatut aga vaevalt sealt midagi tuleb. Ta vist liiga diskreetne inimene ja võib-olla pole midagi eriti huvitavat sellest kohusetundliku inimese kodu-trenn-kodu-trenn elust rääkida.
Ahjaa, kiidan Mürka raamatu ülesehitust ning rohkelt pilte on mõnusaks boonuseks.

[Gallacher]

Ise küll soovitan Mürka raamatut. Minu jaoks oli väga huvitav lugeda kuna polnud tema karjääriga täpsemalt kursis. Tuli üllatusena, et ta ikka selline lammas(et mitte öelda idioot) nooruses oli ja et ta karjäär nii käänuline oli.
Ootaks ka Poomilt mingit raamatut aga vaevalt sealt midagi tuleb. Ta vist liiga diskreetne inimene ja võib-olla pole midagi eriti huvitavat sellest kohusetundliku inimese kodu-trenn-kodu-trenn elust rääkida.
Ahjaa, kiidan Mürka raamatu ülesehitust ning rohkelt pilte on mõnusaks boonuseks.

Mul ei istunud Mürka raamatu puhul see, et liiga suur osa raamatust oli vanade artiklite põhjal tehtud ja Mürka ja teiste asjaosaliste meenutusi oli sedavõrd vähem. Tundub, et Soidro ei suutnud Mürkat päriselt avada (võib ka olla, et need omavahelised vestlused toimusid vaid kainena) sest näis, et mees sattus pikemalt meenutama vaid mõnel korral aga need olid ka pärlid - pummelung lennukis ja hiljem Saksamaal lennujaamas, meenutused jaanipäevast ja arestikambrist, karjääri valusalt mõjutanud autoavarii, napsiseiklused Venemaal jne.

Poom on jah ilmselt liiga alalhoidlik inimene heade memuaaride jaoks.

[Scooter]

Poom on jah ilmselt liiga alalhoidlik inimene heade memuaaride jaoks.

See aga ei takista tal olla suurepärane laulja (nagu ühest telereklaamist näha võib).

[Mõnuagent 007]

Suure häbiga töölt lahti lastud endine NBA-kohtunik Tim Donaghy viskab kulbiga sitta pea kõikide endiste kolleegide ja NBA juhtkonna suunas. Donaghy räägib sellest, et kuidas vinguv kohtunik (nagu Kuusmaa Eestis) tõmbab endale NBA-s peale pika viha. Kuidas Allen Iversonile asjad "selgeks" tehti ja milline tüüp on Dick Bavetta. Kui uskuda kõike kullana, siis tekitab ikka täiesti meeletud vandenõuteooriad ja jõuetu viha. Sacramento- Lakersi kuues mäng saab pidevalt tuld ja mainitakse ka seda, et loendamatu arv kohtunikke üritas ära panna Phil Jacksonile, kes olevat ülbe, ja liiga juhtkond soovis pidevalt Marc Cubanile türpi anda ja tema mängijatele vigu vilistada. Päris lõbus lugemine.

[_AI_]

Suure häbiga töölt lahti lastud endine NBA-kohtunik Tim Donaghy viskab kulbiga sitta pea kõikide endiste kolleegide ja NBA juhtkonna suunas. Donaghy räägib sellest, et kuidas vinguv kohtunik (nagu Kuusmaa Eestis) tõmbab endale NBA-s peale pika viha. Kuidas Allen Iversonile asjad "selgeks" tehti ja milline tüüp on Dick Bavetta. Kui uskuda kõike kullana, siis tekitab ikka täiesti meeletud vandenõuteooriad ja jõuetu viha. Sacramento- Lakersi kuues mäng saab pidevalt tuld ja mainitakse ka seda, et loendamatu arv kohtunikke üritas ära panna Phil Jacksonile, kes olevat ülbe, ja liiga juhtkond soovis pidevalt Marc Cubanile türpi anda ja tema mängijatele vigu vilistada. Päris lõbus lugemine.

Vinguv kohtunik? Sa mõtled ikka treenerit, eks?

[Mõnuagent 007]

Vinguv kohtunik? Sa mõtled ikka treenerit, eks?

Just. minu paha.

[rainis007]

Mürka raamatut pole lugenud ja ka Tammiste oma mitte. Piinlik, aga nii on.

Tamma raamat oli täitsa harašo lugemine, isegi mulle, kes ma tema vägitegudega varem eriti kursis ei olnud. Soovitan.