Green Day

[Peeter I]

Tirzah iga päev peas kõlisemas:

[Mõnuagent 007]

Lihtsalt ajaloo huvides panen siis juuli-augusti tabeli kokku. Umbes samad asjad, mis olid ka kuu varem, kuna augustis väga palju uue muusika otsimisega ei tegelenud.

Deafheaven - Canary Yellow
Nublu - Öölaps!
Mitski - Nobody
Mitski - Between The Breaths
MGMT - Me and Michael
Deafheaven - You Without End
Kali Uchis - In My Dreams
Deafheaven - Near
Kamasi Washington - Testify
Titus Andronicus - I'm Like a Rolling Stone
Deafheaven - Glint
Jeff Rosenstock - All This Useless Energy
Father John Misty - Mr. Tillman
Deafheaven - Night People
Sufjan Stevens - Visions Of Gideon
Holy - Wish
Kate Nash - California Poppies
Django Django - Marble Skies
Ty Segall - She
Deafheaven - Worthless Animal

[mcnamara]

Uus Christine and the Queens on pettumus. Esimese inglisekeelse plaadi laulud olid nutikalt kirjutatud ja meeldejäävad, nüüdseks pole huvitavatest huukidest ja viledest midagi järel, lihtsalt veel üks igav keskmine tantsupopp.

[Mõnuagent 007]

The Lemon Twigs – Lonely
Spiritualized – A Perfect Miracle
Mitski – Between The Breaths
Django Django – Marble Skies
Mitski – Nobody
Sufjan Stevens – Mystery Of Love
BC Camplight – I’m In A Weird Place Now
Nublu – öölaps!
Deafheaven – Canary Yellow
Anna Calvi – Eden
Sufjan Stevens – Visions Of Gideon
Awolnation – Stop That Train
MGMT – Me And Michael
Jeff Rosenstock – All This Useless Energy
Kate Nash – California Poppies
Illuminati Hotties – For Cheez
Hinds – Rookie
S. Carey – Yellowstone
Foxing – Lich Prince
U.S. Girls – M.A.H.


See on siis septembrikuu top20. Kuna sain arvuti taaskord kätte ja muusikat kuulama hakata, siis on ka mõningad uued tulijad. Nagu näiteks kummalise broadwayliku rockooperi valmis treinud Lemon Twigs, mis räägib ahvist, kes läheb kooli. Esikohalaul meenutab Foxygeni kohtumist The Who "Quadrophenia"ga ja on selline nunnukas. KOgu plaadil on üsna leidlikke kohti, aga kokkuvõttes läheb veidi pikaks.

Spiritualized ja BC Camplight on juba pikaaegsed lemmikud ja nendel pole mõtet väga pikalt peatuda.

Anna Calvit sai kunagi Londonis täitsa vaatamas käidud ja tegu on maruarmsa ja jõulise naisnatuuriga, kelle üsna kume hääl tõmbab pidu korralikult käima. Või tegelikult mitte, sest kitarriga naislaulja on selline vihmase ja koleda ilma muusika.

Emopunt Foxing on lihtsalt väga tore kollektiiv, kes sai enda plaadi eest rämedalt kiita. Kuna pole ülejäänud plaati jõudnud kuulata, siis tabelis olev laul on lihtsalt tore kitarrikääksutamine.

List siis spotifys

[Kenny's Heroes]

Samastaksin Lemon Twigsi rohkem selle hullemaks keeranud Todd Rundgreni perioodiga. Aga paras pettumus, esimene plaat oli hea - see teine üritab liiga palju.

[Mõnuagent 007]

Samastaksin Lemon Twigsi rohkem selle hullemaks keeranud Todd Rundgreni perioodiga. Aga paras pettumus, esimene plaat oli hea - see teine üritab liiga palju.

Ma olen selline üsna laulukeskne tross, et seetõttu mulle mingid osad väga meeldisid. Pikalt plaadina kuulates on muidugi täielik tapp.

[Tofoa]

Willie Nelsoni tribüütalbum Frank Sinatrale album on vapustav.

[mcnamara]

Uus Yoko Ono on tähelepanuväärselt võitluslik rünnak reaktsionääride vastu 85-aastaselt daamilt.

[Mõnuagent 007]

1. The Lemon Twigs - The Fire
2. The Lemon Twigs - Lonely
3. Molly Burch - Wild
4. Sufjan Stevens - Mystery Of Love
5. Shannon and the Clams - Backstreets
6. Spiritualized - A Perfect Miracle
7. Kali Uchis - In My Dreams
8. Anna Calvi - Eden
9. Marissa Nadler - Lover Release Me
10. Deafheaven - Canary Yellow
11. Jake Shears - Everything I'll Never Need
12. BC Camplight - I'm Desperate
13. Mitski - Between The Breaths
14. Father John Misty - Mr. Tillman
15. BC Camplight - I'm In A Weird Place Now
16. Django Django - Marble Skies
17. The Lemon Twigs - Rock Dreams
18. Anna Calvi - Wish
19. Ty Segall - Cry Cry Cry
20. Anna Calvi - Don't Beat The Girl Out Of My Boy

Hoi, siin siis selle aasta seni kõige kuulatum kuu üldse. Mida alustab Lemon Twigsi rokkooper šimpansist, kes läheb kooli. The Fire on lugu, kus šimpans paned kogu kooli põlema ja Lonely on eelnev lugu, kus ta on üksi. Selline tüüpiline teenage-äng, aga helipildilt siis The Who meets Todd Rundgren meets Foxygen. The Fire oli vist Kimmeli saates ülikhool.

Molly Burch on varem tabelis olnud, selline mahehäälne indipihv, kes laulab mingist teisest naisest. See on veidi häiriv.

Lisaks mainiks ära veel Anna Calvi, kelle särk mulle üle miljoni aasta taas selga läks ja kelle plaat on väga lahe ja laulud ka ja üleüldse.

Muu on vist varem mainitud.

Muidu on list endiselt siin https://open.spotify.com/playlist/2u...zKiaPTDaZRvHqG

[Tofoa]

Kas ma olen ajast väga maas, kui ma just avastasin Tash Sultana?

[eika]

Viskan ka paar lemmikut, mis viimastel kuudel tekkinud.

Eeldatavasti on selle aasta lemmik indiplaat Black Foxxesi Reiši, kust on päris mitu lugu klikkinud. Üsna selline lihtne ja nunnu, aga mingi mängulisus lugudes on. Kui mingid mõõdikud küljes oleks, siis suure tõenäosusega on see hetkel mu aasta kuulatuim lugu või vähemalt esikolmikus.

Ja parematel hetkel minnakse käredaks ka. Tõsi, mitte üleliia.

Anna Calvi varasem looming pole mulle väga meeldinud. Seekord miskipärast meeldib. Lemmikuks vist see.

Täna muidugi sattusin-jäin seda Daughtersi plaati kuulama. Ja ma ei tea, olen täna ainult seda lugu kuulanud ja eeldatavasti kuulan õhtuni välja ning homme ka. Mürarokk väikese industriaalse kastmega.

Raske öelda, kas see iganädalane rocktoriinitamine on ajudele ja muusikamaitsele hakanud või on vähe käredam muusika põnevamaks muutunud, aga üleüldse on tänavu mingi müristamine tundun palju põnevam kui selline pehme muusika, mis muidu pleilistid hõivanud. Näiteks Marduki see müristamine meeldib. (oleks lugu mingi 2 mintsa pikem, siis muidugi vist ei kannataks välja)

[mcnamara]

2018 ei ole olnud kõige parem aasta. Olen tänavu kuulanud liiga mitut plaati, mille kohta ma ei ütleks, et ta mulle üldse ei meeldi - lihtsalt kohutavalt igav on. Mumford & Sons ja The 1975 on uusimad näited.

[Kenny's Heroes]

2018 ei ole olnud kõige parem aasta. Olen tänavu kuulanud liiga mitut plaati, mille kohta ma ei ütleks, et ta mulle üldse ei meeldi - lihtsalt kohutavalt igav on. Mumford & Sons ja The 1975 on uusimad näited.

Pean nõustuma. Siin päris aasta lõpus, eelmisel nädalal ilmus üks väga huvitav debüüt nimega Fernweh, omanimelise albumiga. Aga tooo little too late. Jääb kokkuvõttes märgatavalt alla eelmisele paarile aastale. Kuigi ei tähenda, et ei oleks tulnud mõni hea üllatus, just debütantide näol. Lemmikalbum sel aastal näiteks oli verinoorelt uuelt bändilt nimega Orielles, mis on mu jaoks good enuff. Traditsioonilise top-20 kribab siia viisakusest peale seda kui areen on üleüldise avaldanud.

[Tofoa]

Ewerti neljas kauamängiv oli samuti maruigav.

[orbitaaljaam]

Ice Cube uus plaat.
Pole eriline räpipede, aga see sitt on väga hea.


Mõminaräpp pole kõike tapnud.