320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Film

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    No "Võta või jäta" sai ka päris korralikult kiitust, aga "Põrgu Jaan" ei pääse räigest peksust kusagilt, ainult Mart Taniel jääb ilmselt puhtaks poisiks. Ilmselt kuskil peas EV100 mõju/ootused.

    Kommentaar


      Algselt postitas metssiga Vaata postitust
      aga viimase aja eesti filmikriitika kohta, siis mul on tekkimas tunne, et kas selle ev100 raames sai filme jutti liiga palju, on eesti filmi tase kõvasti tõusnud( mida kindlasti ka mõnes mõttes on, eksole) või milles asi, sest tegelikult on mu arust said kaks filmi ehk põrgu jaan ja võta või jäta täiesti põhjendamatut tuld kriitikute käest kohati, vaadates laiemal eesti filmi pilti ning ajas veidi tagasi ja kuhu need filmid asetuvad seal, ei ole tegemist sugugi kehvade filmidega, vaid pigem keskmisest ülespoole. aga kriitika järgi jääb vastupidine mulje.
      Mulle pole jäänud pea sõnagi halba silma "võta või jäta" kohta.
      "Põrgu Jaan" sai jah kõvasti puid alla.

      Kommentaar


        Algselt postitas Mõnuagent 007 Vaata postitust
        Siis läksin Haapsalus teatrisaali kinno, et vaadata filmi Tuulte tahutud maa. Filmil oli sitaks rahvast, pool filmi ilmselt magasin, kuna eelmine õhtu möödus Fra Mare spaas sünnipäeva tähistades, aga kõik, mida ma nägin, oli imeline. Kaaslane ütles ka, et film oli super. Lõppes sellega, et põdrapull trukkis põdralehma. Nice shit. Kõik filmil olnud lapsed olid rõõmsad.
        Käisin ka seda vaatamas. Rahvast pold sitaks, aga kõrval istuv düüd kes oli oma tulevase ex-piffi 1st datele toonud jä umbes 5ndaks minutiks magama.
        Visuaal oli ok, sest noh kellele ei meeldiks drooniga tehtud kino eks? Aga story, kui selline oli ... hmmmm mis story? Ma ei saanud aru kas ma vaatasin 1 põdra elu 3 aasta vältel või näidati randomilt loomi, kes 3a jooksul olid kaamera ette jäänud. Kaader kobrast, siis põder, natukene saarmast hulka, ja hops juba haigutavad hülged..... Imelik.

        Kommentaar


          Algselt postitas rainis007 Vaata postitust
          Mulle pole jäänud pea sõnagi halba silma "võta või jäta" kohta.
          "Põrgu Jaan" sai jah kõvasti puid alla.
          ei viitsi hetkel linki otsida, aga err-i kultuuriportaalis ilmus vist koguni kaks arvustust, mis seda tegid, üks muidugi oli margit adorfi poolt.... hiljem läks see asi tal oma fb-s päris lappesse ja hakkas mingit isikliku ristisõda meenutama.

          Kommentaar


            Algselt postitas Marduk Vaata postitust
            Käisin ka seda vaatamas. Rahvast pold sitaks, aga kõrval istuv düüd kes oli oma tulevase ex-piffi 1st datele toonud jä umbes 5ndaks minutiks magama.
            Visuaal oli ok, sest noh kellele ei meeldiks drooniga tehtud kino eks? Aga story, kui selline oli ... hmmmm mis story? Ma ei saanud aru kas ma vaatasin 1 põdra elu 3 aasta vältel või näidati randomilt loomi, kes 3a jooksul olid kaamera ette jäänud. Kaader kobrast, siis põder, natukene saarmast hulka, ja hops juba haigutavad hülged..... Imelik.
            Ma jäin ka muidugi üsna kiirelt magama... Aga rahvast oli minu jaoks Haapsalu kohta üllatavalt palju.

            Kommentaar


              Nüüd on neid filme kaks, millelt ma olen keset filmi ära kõndinud. Saage tuttavaks, Crazy Rich Asians. Ühesõnaga esialgu on vaene majandusdoktor ja tema poiss-sõber. Korraga tuleb poiss-sõbrale, kes on väga armas, aga väga kokkuhoidlik, kutse sõbra pulma ja ta mõtleb, et võtab enda armsa majandusdoktori Singapuri enda perekonnaga tutvuma.
              Majandusdoktor muidugi ei tea, et tema poiss-sõber on umbes kogu Aasia kõige rikkama perekonna liige Nick Young. Muudkui imestab, et ohmygod, kui ilusad esimese klassi sviidid on lennukis ja "issand, kas sa oled rikas" ikka, et siis sviidis armsalt musitada.
              Ja siis jõuavad nad Singapuri, kus tehakse ilus külastus kohalikule söögiturule, kus räägitakse pikalt, et milline imeline kultuur seal peitub ja siis süüakse ja tehakse "oh, see on maailma parim söök". Enne seda muidugi imestatakse, et "oh kui ilus lennujaam siin Aasias on, meil NY-s on selline kole" ja sõidetakse imelise ilusa ilmaga, juuksed lehvimas. Kõikjal on muidugi endale koha ostnud mitmed suurfirmad, kelle riistad on kõik megadisainiga.
              Aga kõik pole nii pilvitu, sest teised Nick Youngi pereliikmed on tegelikult väga rikkad ka ja nemad pole nii tagasihoidlikud ja üleüldse tahab pere matroon, et mees ikka abielluks mõne enda seisusest tegelasega, mitte mingi vaese majandusdoktoriga. Ainus toetaja on neil Nicki õde, kellel on ka lihtinimene abikaasaks, kes on väga tähtis sõjaväelane olnud, aga nüüd on suure firma tegevjuht, aga ka ikkagi maruvaene, sest naine peab tema eest varjama, kui ta ostab 1,2-millised Birma kõrvarõngad. Aga mitte seepärast, et ta mees pahane oleks, kuid tal on endal piinlik, et ta nii rikas on ja nii palju asju ostaib, sest tema ideaalse sixpackiga mees on väga romantiline, aga tunneb end vaese sõjaväelase ja tegevjuhina äkki veidi ebamugavalt.
              Ühesõnaga sel hetkel mul aitas. Ohkasin, võtsin asjad ja kõndisin minema. Ma olen neid 90-ndate stiilis Tahmanägusid ja Ka rikkad nutavad asju näinud küllalt. Tõsi, seal oli ikka tõeliselt vaene naine ja rikas mees, aga siin on veidi vähem vaene majandusdoktor ja väga rikas mees. Keegi ei anna kellelegi piitsa ka, mistõttu pole film isegi 50 halli varjundi tasemel, vaid selline leebem variant. Kedagi paljalt ka ei näe, lihtsalt kõik on rõõmsad, et nad on nii rikkad, aga kahjuks on ikka vana põlvkond natuke tagurlik ja üleüldse. Lõpuks tõenäoliselt ikka lepitakse ära ja vaene majandusdoktor saab sõrmuse sõrme ja trullallaa.
              Rotten Tomatoes annab filmile 92 prossa, aga ilmselt seepärast, et muidu tunduks asi rassistlik, sest kuidas saab öelda sitast filmi kohta, kus on peaosas asiaadid. Mitte, et viimasel aastal pole umbes iga kolmas USA film toimumas kas osaliselt või täielikult Aasias ja näitlejate seas on ka alati keegi Aasiast. Äkki võiks meil ka hakata tegema filme laiematele turgudele? Näiteks Põrgu Jaani asemel võiks olla Põrgu Liu ja saaksimegi selle pasa äkki Kadri Simsoni kaudu Aasiasse maha müüdud?

              Kommentaar


                Aasta jooksul on filmisõpru külastanud kaks legendaarset karu – karupoeg Paddington endanimelise saaga teises osas ja karupoeg Puhh kohe kinodesse jõudvas filmis „Christopher Robin ja Karupoeg Puhh”.

                Elukoht: mõlemal karupojal London.
                Liik: Paddington on päris ehtne rääkiv karu Süva-Peruust, Puhh on täitsa rääkiv mängukaru Christopher Robini (Ewan McGregor) lapsepõlvest.
                London kummaski filmis: Paddington seikleb tänapäeval ja tema Londonis pole rääkiv karu eriline haruldus. Puhh tuleb Londonisse pärast II maailmasõda ja seal peavad kõik rääkivat karu hulluseks. Välja arvatud muidugi Christopher Robin.
                Põhiprobleem: Paddington peab heitlema teda ohustavate tegelastega – esimeses osas üritab Nicole Kidman temast topist teha ja teises osas satub ta Hugh Granti kuritöö eest vanglasse. Puhh tuleb päästma tööstressis olevat Christopher Robinit.
                Kõige naljakam moment: Paddington unustab teises osas vangla pesumajas töötades pesumasinasse punase soki. Tagajärg on traagiliselt koomiline. Iiah sõidab jalad ülespoole kose suunas. Tagajärg on koomiliselt traagiline.
                Perekond: Paddingtonis on tegu korraliku tuumikperekonnaga, kus isa küll toriseb ja on ülihoolitsev, kuid keda tasakaalustab hipist pereema. Lapsed on varateismelised. Puhhi filmis on perekonnapea ületöötanud mees, abikaasa tunneb end üksinda ja laps on 8-9-aastane õnnetu tähelepanupuuduses tütar.
                Pahalane: Kidman ja Grant teevad väga kõhedad rollid, eriti Kidman. Puhhis on pahaks tegelaseks egotsentrikust ülemus, kes laseb Christopher Robini peal liugu.
                Kõrvaltegelased: Paddingtonis teevad paljud Inglismaa tuntumad näitlejad väga häid kõrvalosasid – eelkõige peaks mainima teise osa Brandon Gleesoni vanglakokana. Puhh rõhub pigem McGregori sarmile ja kõrvaltegelased oluliselt pilti ei jõua. Ühe ühise näitlejana jookseb läbi briti humorist Simon Farnaby, kes Paddingtoni filmides ei suutnud kuidagi teha vahet naiseriietes meestel ja pärisnaistel, Puhhis on tal lühike, aga meeldejääv taksojuhi roll.
                Nutujärjestus: Kõige kindlam nutufilm on Paddington 2, seejärel Puhh ja kolmandal Paddingtoni esimene seiklus.
                Kellele kumbki film mõeldud on: Paddington on otsast otsani koguperefilm. Võivad vaadata kolme-aastased, võivad vaadata pensionieelikud. Inglise kinokunsti üks vaieldamatuid tippteoseid antud vallas. Puhh sobib pigem juba vanemale vaatajale, sest põhirõhk on keskealise Christopher Robini peal, kelle jõudmine lapsepõlve rõõmude-murede juurde peaks põhiliselt sobima natuke elukogenumale vaatajale. Lapsele meeldivad kindlasti ka vägaarmsad animeeritud loomad, aga nende saabumise ja põhitegelaseks saamiseni läheb aega.
                Rottentomatoesi hinnang: Paddingtoni filmid vastavalt 98% ja 100% heakskiitu, Puhhil 71%.
                Õhtulehe hinnang: Paddintoni esimene film 9, Paddingtoni teine film 10, Robini ja Puhhi ponnistus tubli 8.

                Kommentaar


                  ma ei osanudki muud moodi tõlgendada seda kui, et austus tehtud töö eest ja äge kontseptsioon. nii võiks ka teised kuulsad pintslimehed minusugusteni tuua.
                  jokers to the right
                  clowns to the left of me

                  Kommentaar



                    Christian Bale Dick Cheneyna. Kõlab põnevalt

                    Kommentaar


                      Kuidagi on nii läinud, et viimastel nädalatel pole üldse kinno jõudnud. Täna otsustasin seda parandada, sest viimased ööd on und jätkunud keskeltläbi kolmeks tunniks ja korraga tundsin keset päeva, et oleks vaja natuke magada. Filmiks sai valitud Pähklipureja ja neli kuningriiki, millest ma suurt midagi ei teadnud. Kohutavalt kirevalt joonistatud film päris näitlejatega, kus mängitakse ilusat klassikalist muusikat ja ollakse kurvad surnud ema pärast. Esialgu ma magama ei jäänud ja nägin ühesilmset Morgan Freemani. Peategelane ronis teisele poole muinasjutumaale ja kohtus seal heade ja halbade tegelastega ja pähklipurejaga (kes oli must mees, appi, kus on EKRE silmad). Siis jäin magama, uni oli magus ja kestis pool tundi, kui peategelane Clara oli terve portsu tüüpidega pahasid peksmas, mida tehti suurte paukudega. Seejärel selgus, et pahad polegi pahad, vaid paha on Keira Knightley, siis käis veel eriti karmide arvutiefektidega muinasjutt ja lõpus pressiti pisar välja. Tisse ei näinud, sviidi toolid on mugavad, film oli silmale ilus ja mõtlema vapsee ei pidanud. Kui olete umbes 13-aastane tüdruk, siis mdiagi just teile!

                      Kommentaar


                        Tüdruk ämblikuvõrgus oli minu esimene USA-s toodetud Lisbeth Salanderi saaga film. Rootsi kolm olen ära vaadanud ja suhtkoht nautisin, kuna oli hämar, räpane ja nägi paljast naist. Raamatuid pole ma muidugi lugenud ja arvestades juba seda, et originaalile on rahahimus köetud juurde teise autori arendused, siis väga ka ei tõmba, aga, noh, filmist. Algas mürgliga, jätkus mürgliga ja lõppes mürgliga. Mingeid vahepause väga ei olnudki, vaid järjest korralikku kõmmutamist, aga selle võrra ka vähe sisu. Ühesõnaga on röövitud mingi superrelv-programm, süüdistatakse Lisbethi ja kõik on kuidagi seotud. Kaasa lööb ka ajakirjanik-mees, aga see djüüd näeb Lisbethi näitlejannast noorem välja ja on umbes sama kasulik kui laualamp. Tisse ka ei näe.

                        Toni Erdmann jäi mul omaaegse suure haibiga vaatamata. Ootused olid megad, aga pea kolm tundi pikkust tekitas veidi ärevust. Ja kartus sai tõeks, sest, jah, film on mega, aga miks ta peab nii kuradi pikk ja aeglane olema? Komöödiana on ka veidi palju seda liigitada, aga, noh, eks Saksamaa ongi kõige arusaamatuma huumoriga riik. Kohati väga liigutav, kohati samas ka veidi kordav. Tisse-tusse näeb.

                        Dogman juhib hetkel Areeni tabelit kui kõige parem kinos olev film. Vaimult väga selline PÖFFilik latakas ühest ujedast luuser-loomaarstist, kes muidugi kohaliku maffia poolt haledalt üle lastakse ja siis on ka loomaarst kuri ja hakkab kätte maksma. Hoogne, head näitlejad, ilusa pildiga - selline tore ajaviide, saab veidi mõelda ka. Tisse nagu ei meenu.

                        Täna käisin Energia kohvikus lõunal. Kotlett oli suvaline järlepa joga, kartulid kõvad ja nii mõtlesin, et äkki läheb hoopis kinno ja vaatan selle va Bohemian Rhapsody ära. Solarise kassas selgus aga, et 10 minutit hiljem algab A Star Is Born, mis on siis hetkel suursoosik nii parima filmi, parima mees- ja naisnäitleja, parima lavastaja oscarile. Ühesõnaga oli hea mõte see ära vaadata. Saal oli täis naisi, kes filmi lõpus nagu üks mees töinata lasid. Noh, kurb oli tõesti. Aga. See film oleks võinud umbes pool tundi lühem olla, kuna vahepeal sai nendest lauludest üsna kõrini - liiga palju, enamjaolt ka üsna igavad. Lõpp on muidugi liigutav, Leedi Gaag ja see mees, kes A-Rühmas Face'i mängis (selles uues), tegid muidugi head rollid. Film ise oli ka muidugi ettearvatav - joodikust bluusimees üritab noort neiut kuulsaks saada, neiu saabki kuulsaks, mees joob edasi. Nägi veidi Gaagi rindu.

                        Kommentaar


                          Isiklikult minu jaoks oli Bohemian Rhapsody selle aasta parimaks filmielamuseks.Meeldis nii film ise ja no muusikast ei hakka rääkimagi,konstantne kananahk,nagu Stok ütles.

                          Kommentaar


                            Algselt postitas Stok
                            Katsu ainult mingit diipi ärapanemist selle kohta kirjutada! Bo-Rap'i puhul ei ole üldse oluline tema ajalooline akuraatsus (based on a true fantasy) või kunstiline väärtus (plot on nõrkadele) või tisside puudumine, vaid muusika ja konstantne kananahk. Umbes nagu Eesti jalgpall, et mäng ei käi kõrgetele kohtadele ja mänguilu ka ei ole, aga on ikkagi oma ja armas.



                            Enne Bo-Rap'i reklaamiti filmi, kus rikas ja noobel negrito palkas omale valge teenri ja sõitis temaga lõunaosariikidesse. Ennustan, et see korjab nii mõnegi Pistoriuse. Eks seetõttu ongi aasta lõppu ajastatud, et jagamise ajal värskelt meeles oleks. Pealkirja ei mäleta, aga küllap ta varsti torrentissegi tuleb.
                            Roheline kaart. On ka pöffil. Mul on selle borapiga veidi see blokeering, et need queeni peerud on kuidagi väga labaselt freddiet rahaks tegemas. See tuur Lambertiga, nüüd film ka, et, noh, kummaline. Rannap võiks ka Alenderist filmi toota...

                            Aga filmi pole endiselt näinud.

                            Kommentaar


                              Algselt postitas Stok
                              Roheline raamat*. Tänksud.

                              Rujast oli mingi rockooper kunagi, mida ma vaatama ei sattunud.
                              Seal nägi tisse vähemalt!

                              Aga eile jõudis endine ViaPlay ja nüüdse TVPlay omanikfirma selleni, et premium-account jõudis ka jalkakommentaatoriteni. Mistõttu ma otsutasin skippida Ungari-Eesti õudusloo ja vaadata pärast lapse magamasaamist filme.

                              Kuna lapse ema on Jaapanis ja ma olen siis ilmselgelt veel rohkem eidestunud, siis valisin esimeseks filmiks hiljaaegu üsna kiirelt kinodest läbi hüpanud Tully, kus Charlize Theron mängib väga äestatud kehaga kolme lapse ema, kellel on autistlik erivajdaustega viiene poeg ja sünnib üks laps veel peale. Ehk lapse ema on väsinud, mees käib tööl ja mängib õhtuti playstationit ja nii peabki pereema võtma endale öise lapsehoidja. Sellise, kes siis öösel lapse juures on ja laseb perel magada. Algul on selline raju naistekas, siis keeratakse vint täiesti pahemale ja lõpp on väga tore. Ühesõnaga pärast seda filmi hakkad naistes ja nende lastetahtmise mõistlikkuses kõvasti kahtlema. Tisse nägi, aga, noh, see on pigem selline. Ah, las ta jääb. Hea film.

                              Seejärel ei tulnud endiselt und ja võtsin samuti kiirelt kinodest läbi jooksnud testosteroonist tilkuva 12 Strong, mis räägib esimestest USA sõduritest, kes läksid Afganistani, et seal hobuste seljas rätikuid tappa. Filmi produtsent on Jerry Bruckheimer, kelle kohta viskasid kunagi Parker&Stone nalja, et kui Team America oleks film, siis oleks ta just tema tehtud. Ja film oligi väga klišeelik (leiame kurja kohaliku, kes on hiljem aga normaalne kohalik ja tuleb viimasel hetkel appi võitlema), pahad räägivad lausetega "jalla-jalla, džihaad-džihaad" ja tapavad niisama lambist kohalikke, naised kurdavad, et sõdurinaise elu on raske (vähemalt kolm eri naist) ja muudkui jauratakse. Lõpuks pannakse totaalrambot ja kui oleks võimalik, siis tõmmataks taustale veel USA lipp ka lehvima, aga seda ei tehtud. Samas suutsin ma selle lõpuni ära vaadata, et tempo oli vist hea, aga, noh, no brain needed. Üks aasta seni nigelamaid filme, mida ma näinud.

                              Kommentaar


                                Algselt postitas Mõnuagent 007 Vaata postitust
                                Mul on selle borapiga veidi see blokeering, et need queeni peerud on kuidagi väga labaselt freddiet rahaks tegemas. See tuur Lambertiga, nüüd film ka, et, noh, kummaline. Rannap võiks ka Alenderist filmi toota...
                                Mingeid kuradi Daciaid reklaamivad ka nende muusikaga!
                                Minu meelest oli see aja küsimus millal Queeni sugune bänd ja Mercury sugune persoona kassahitiks treitakse.
                                Film minu meelest väga hea, ka minu jaoks üks parimaid see aasta. Enne filmi mõtlesin, et no palju ma ikka Queeni muusikat tean, 5-6 lugu ikka. Lõpuks saad aru, et tead ikka kõvasti rohkem, see on selline muusika mis on koguaeg kusagil taustal suuremal või vähemal
                                määral tiksumas, kullaprooviga
                                Ja tore on näha, et käivad vaatamas ka inimesed, kes sündinud aastaid peale Mercury surma, nooremad põlvkonnad keda tulebki vähe raputada! Filmis on üks äge reference kah, kes nägi: http://mentalfloss.com/article/56193...orld-reference
                                Ah jaa, sõitke kuhugi pimedasse oma lühenditega. Ma olin juba üle laskmas seda arutelu, ei ole ühtegi Bo räppimist kajastavat linateost vaadanud.
                                "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
                                These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

                                Kommentaar

                                Working...
                                X