Film

[cannuman]

täiesti perses, esimene oli juba üks halvemaid filme mida kunagi kogemata olen nägema pidanud.

neid on kaheksa...


edit: KAHEKSA

Jep täiesti arusaadav. Mina ja teised inimesed kellele 1-7 kokkuvõttes väga meeldinud minu tutvuskonnas on täpselt samamoodi alustanud.

Umbes 3nda filmi lõpus muudetakse meelt. See on üks suur tervik, mida ei saa adekvaatselt hinnata esimese killukese põhjal. Aga kindlasti on ka selliseid kes vägisi 7 ära vaataks ikka samale arvamusele jäävad, kuna see piinamine ja veri on nii rõve, et muu asi jääb üldse märkmata.

Esimene osa muidugi oli ilge säästukas ka.

[gizmoduck]

Esimene oli väga ok ideega film ju.

[Tofoa]

Jep täiesti arusaadav. Mina ja teised inimesed kellele 1-7 kokkuvõttes väga meeldinud minu tutvuskonnas on täpselt samamoodi alustanud.

Umbes 3nda filmi lõpus muudetakse meelt. See on üks suur tervik, mida ei saa adekvaatselt hinnata esimese killukese põhjal. Aga kindlasti on ka selliseid kes vägisi 7 ära vaataks ikka samale arvamusele jäävad, kuna see piinamine ja veri on nii rõve, et muu asi jääb üldse märkmata.

Esimene osa muidugi oli ilge säästukas ka.

Aasta troll?

[Shparkz]

33% lol https://www.rottentomatoes.com/m/jigsaw_2017/

[cannuman]

Aasta troll?

pannud siis valge tekstina või midagi

[kampsun]

A Ghost Story - Tükk aega tagasi nähtud, kuid sel aastal siiani linastunutest top1. Pole vaja ulme eelarveid, vaid head sisu, teostust ning muidugi näitlejaid. Sellise eelarve juures vist Rooney Mara ja Casey Affleck tegid tasuta tööd.

[Rohtaed]

Ungari seitsekond aastat tagasi erruläinud filmitegija Béla Tarriga tehtud intervjuusid on alati huvitav lugeda, seda ka režissööri vägagi otsekohese suhtlemisviisi tõttu.

https://mubi.com/notebook/posts/be-more-radical-than-me-a-conversation-with-bela-tarr

[Rohtaed]

Ka november on lõpusadamasse tüürimas.
Sai vaadatud Fellini teoseid, siis ka India, Iraani, Prantsusmaa, Hispaania, Suurbritannia ja Soome filme. Ühesõnaga – oli küllaltki mitmekesine filmikuu.

Mitmesugust

Minnie and Moskowitz (1971, John Cassavetes) 5/10 - film sellest, kuidas kaks inimest, kellel peas kruvid kergelt logisevad, armuvad. Mulle isiklikult oli see film täiest talumatu - pea kaks tundi vaadata ja samastuda peast segaste inimestega . . . Vastik, väga vastik. Vaid sunniviisiliselt vaataksin uuesti. Samas olen täheldanud, et mõningatele inimestele meeldib hullude üle naerda - seesugustele inimestele seesinane Cassavetes´i film ehk isegi meeldiks.
The Daughter of Dawn (1920, Norbert A. Myles) 6/10 - suhteliselt kehv ikka, vaid ajaloolise väärtuse pärast tasus ära vaadata.
A Room with a View (1985, James Ivory) 6/10 - hea briti armastusfilm.
Blonde Venus (1932, Josef von Sternberg) 6/10 - esineb küll puudujääke, aga kokkuvõttes on tegu siiski hea filmiga. Dietrich&Grant.
Dhanak (2015, Nagesh Kukunoor) 6/10 - väga nauditav road-movie sugemetega perefilm.
The Draughtsman's Contract (1982, Peter Greenaway) 7/10 - hea huumoriannusega, ka tõsisem ja seega mitmesti mõistetavam teos.
Arvottomat (1982, Mika Kaurismäki) 7/10 - nauditav 1980-ndate Soome krimidraama.
Happy End (2017, Michael Haneke) 7/10 - sellest sai juba PÖFFi teemas veidi kirjutatud.
All About My Mother (1999, Pedro Almodóvar) 7/10 - väga almodóvarilik.
Being There (1979, Hal Ashby) 7/10 - originaalne mõte, ja ka teostus pole üldse mitte paha.
La belle et la bête (Jean Cocteau ja René Clément, 1946) 7/10 - pilt on kaunis, aga samas dialoogid on küll vägagi algelised, samas on tegu muinaslooga ja sellisel juhul oleks dialoogide kohmakust ja lihtsust ka veidi silmakirjalik ette heita. Ütlen siis lihtsalt, et parem, kui 2017. aasta versioon, mis on küll hoopis teises võtmes ja nooremale publikule suunatud. Samas – ehk oli seesinane 1946. aasta adaptatsioon ka omal ajal nooremale publikule mõeldud?
Ta'm e guilass (1997, Abbas Kiarostami) 8/10 - film käsitleb seesugust filosoofilist küsimust: miks me ennast ära ei tapa? Ja seda vägagi õnnestunult, on minu arvamus. Palme d´Or.

Federico Fellini

La Strada (1954) 7/10 - Fellini on liialt mänginud vaataja tunnetele, ehk tegu on liigagi lihtsakoelise filmiteosega.
Fellini's Casanova (1976) 7/10 - meeldis.
The Nights of Cabiria (1957) 8/10 - justkui arendatum versioon La Stradast.
8½ (1963) 9/10 - kinematograafiline tippteos - kinokunsti kvintessents.


Federico Fellini 8 ja pool

[simps]

'Olla või mitte olla' küsimuses on minu lemmikfilm Le Feu Follet / The Fire Within (1963).

[Mõnuagent 007]

Armastuseta (Venemaa)

Kuna PÖFFil sai veidi vähe käidud, siis sai jätkatud filmitaktis. Sain kutse ka PÖFFil linastunud Armastuseta esilinastusele, kus kummalisel kombel ei pakutud alkoholi, vaid ainult piparkooke. Sõprus oli triiki täis ja kõik väga tore.

Filmi peategelane on 12-aastane Aljoša, kelle ema on loll mõrd, kes ainult sõimab Aljošat ja tema isa. Aljoša isa on niisama tuim mühkam. Aljoša isa ja ema lahutavad ja arutavad, et kes poisi saab. Teda ei taha väga kumbki, Aljoša kuuleb seda ja nutab. Aljoša isal on rase tüdruksõber, keda ta tagant paugtab, Aljoša emal on vanem härra, kes teda tagant paugutab. Kodus väga ei ole kumbki, Aljoša on seal üksi.

Ja siis kaob Aljoša ära. Politseid ei koti, riiki ei koti, kotib vabatahtlikke otsijaid, aga nemad ei leia kuidagi Aljošat ka üles. Käiakse ka Aljoša vanaema juures, aga tal on ka jummala pohhui. Aljošat pole kohe kuskil ja keegi ei oska Ansipilt ka küsida. Ühesõnaga kaks tundi väga hea kvaliteediga ja väga mõjuvat filmi. Pärast on tunne, et oled korralikult läbi raputatud.

Mõnumeeter: näeb Aljoša ema tisse, näeb Aljoša isa pruudi tisse, näeb surnukuuris lamava surnud naise tisse.
Valumeeter: Aljoša ema kipub kolkima.
Ajumeeter: kus see Aljoša siis on?

[Kasepats-Pidur]

Mõnuagendi tempot (3 filmi päevas) ma ei kannata, aga olen viimase ca 2 nädala jooksul vaatanud ära 3 sel aastal linastunud kergemapoolset actionit.

Baby Driver
Peaosades Ansel Egort (ei teadnud midagi temast varem), Kevin "it's OK because I'm gay" Spacey, Lily James (Lady Rose Downton Abbeyst), Jamie Foxx

Peategelane on imelapsest getaway driver, kes on jäänud Spacey kehastatud antikangelasele võlgu ja nüüd on sunnitud tema heaks töötama. Samas tundub tulevik helge, tüüp leiab omale silmarõõmu ja ka võlg paistab makstud saama, jääb veel viimane töö... kus, üllatus-üllatus, läheb kõik hirmsasti viltu.

Mõnumeeter: Lily James on näost päris ilus, aga see on ka kõik
Valumeeter: verd lendab päris korralikult, inimesed saavad surma ka
Ajumeeter: aju saab puhata

Atomic Blonde
Peaosades Charlize Theron, James McAvoy

Peategelane on MI6 agent, kes läheb 89. aastal mõned päevad enne müüri kukkumist Berliini taga ajama mingit agentide nimekirja, mis ei tohi langeda valedesse kätesse (KGB).

Brittide kohapealne põhivend (McAvoy) on paras trickster, reeglite järgi ei mängi. Käib tants ja tagaajamine mõlemal pool müüri, köetakse üksteisele molli ja tehakse muud madinat.

Mõnumeeter: Charlize Theron nekkid. Rohkem pole vaja vist midagi lisada.
Valumeeter: nagu öeldud, siis molli antakse kõvasti, mõned saavad surma ka
Ajumeeter: päris korralikud twistid, eriti lõpus, pidin pärast filmi lausa veits guugeldama

Logan Lucky
Peaosades Channing Tatum, Daniel Craig

Peategelane on lihtne redneck, kes omal ajal oli tulevane NFL-i quarterback, aga lõhkus üliõpilasliigas põlve ja nüüd lonkab ringi, sõidab vana truckiga ning teeb lihtsaid töid.

Tema vend on Iraagi sõja veteran, kes kaotas seal käe ja nüüd peab mingis teeäärses suvakõrtsis baarmeni ametit.

Koos võetakse ette röövida ühe võistluse ajal Charlotte Speedway nimelise ringraja seifi. Selle tarbeks võetakse kampa Joe Bangi nimeline lõhkeainete asjatundja (Craig) ning tolle 2 ajukääbikust venda.

Mõnumeeter: puudub
Valumeeter: natuke kakeldakse, aga ei midagi erilist
Ajumeeter: mõni twist on, aga üldiselt aju puhkab

----------
Minu järjestus neile kolmele filmile:
1. Atomic
2. Logan
3. Baby

[Rudy]

...

Atomic Blonde
Peaosades Charlize Theron, James McAvoy

Peategelane on MI6 agent, kes läheb 89. aastal mõned päevad enne müüri kukkumist Berliini taga ajama mingit agentide nimekirja, mis ei tohi langeda valedesse kätesse (KGB).

Brittide kohapealne põhivend (McAvoy) on paras trickster, reeglite järgi ei mängi. Käib tants ja tagaajamine mõlemal pool müüri, köetakse üksteisele molli ja tehakse muud madinat.

Mõnumeeter: Charlize Theron nekkid. Rohkem pole vaja vist midagi lisada.
Valumeeter: nagu öeldud, siis molli antakse kõvasti, mõned saavad surma ka
Ajumeeter: päris korralikud twistid, eriti lõpus, pidin pärast filmi lausa veits guugeldama
...

Selle filmi soundtrack on minu arust päris äge

[Mõnuagent 007]

Esmalt tahan ma öelda, et ma pole filmiajakirjanik, mistõttu jääb mul alati aasta jooksul mingid olulised asjad nägemata. Näiteks see, et ma Nocturnal Animalsi jätsin top10-st eelmine aasta välja, oli lihtsalt seepärast, et ma ei näinud seda kinos, vaid hiljem Starmani järelvaatamises. Ja, kurat, see oli alles film. Või Moonlight, mis sai ikkagi La La Landi ees ebaõiglaselt Oscari. Ja samamoodi jäi mul nägemata PÖFFil tõenäolised oscarifilmid Kolm silti kuskil suvalinnas ja muu säärane, kuna nad tulevad kinno, aga ilmselt järgmisel aastal. Aga siit tuleb siis minu selle-aastane top10 ja veel veidi juurde.
1. Wind River – No, kurat, kus oli film. Külm, kõle, õudne. Miski selline, mis jääb meelde ja hakkab närima. Härra Renner tegi suurepärase rolli ja selles filmis oli ka aasta parim tulevahetusstseen. Kõik on lõpuks kurb.
2. Blade Runner 2049 – Pea kolm tundi filmi, kus kordagi igav ei hakka. Visuaalselt meeletult ilus, sisult meeletult liigutav. Ma olen alati järgede, remake’de suhtes skeptiline, aga see oli midagi muud. Kahjuks põrus film täiesti kassanäitajates, mistõttu võib öelda, et kinokülastaja on faking loll.
3. Logan – sai juba öeldud, et ma olen järgede ja remake’de suhtes skeptiline? Veel skeptilisem olen ma koomiksifilmide suhtes. DC omad on puhas okse, Marveli omad on värviline silmapiinamine. Aga Logan, oh, see oli mõnus. Taaskord kurb. Neetud, kõik kolm esimest filmi on tegelikult ju kurvad.
4. Toivon Tuolla Puolen – neetud, neljas on ka tegelikult. Või, noh, nüüd vist spoilisin. Tegelikult oskab Aki Kaurismäki teha meeletult häid nalju, seda soojalt ja kedagi norimata. Ma pole vist selle aasta jooksul kordagi nii palju naernud, kui selle filmi ajal tehtud sai.
5. Colossal – Ilmselt selle aasta kõige alahinnatum film üleüldse. Andri Liimets, tõesti, ime muna, et sa sellele filmile umbes 1 punkti Ekspressi tabelis andsid. Film, mis algab romantilise komöödiana, aga jõuab järjest ja järjest uutele tasanditele. Nagu parim poplaul, mis algab ühe teemaga ja siis vahetab järjest registreid. Täiesti superfilm, aga kukkus kinodes totaalselt läbi.
6. Baby Driver – see oli mingi kummaliselt imelik suvepäev, kui ma Baby Driverit vaatama läksin. Kuskilt lahku mindud, kuskilt taas suhtlema hakatud, kõik oli igati segane. Ja siis tuli Baby Driver, mis oli nii kuradi pöörane andmine, et saabusin kinost täiesti vaimustuses. Muideks, esimesed pool tundi filmist mulle üldse ie meeldinud. Oli natuke ülestiliseeritud, aga lõpplahendus oli muidugi väga super. Palun, ärge tehke sellele järge. See oli juba niigi perfektne. Ja Sky Ferreira = (l)
7. Dunkirk – tegelikult ootasin ma sellest filmist isegi rohkemat. Aga siis sain aru, et see muutiski selle filmi nii heaks. See oli film, kus justkui puudus nähtav narratiiv, aga tegelikult oligi selleks sõja tegelik mõttetus. Sõjafilmide topis on selle filmi koht sajandiks kinnitatud.
8. Ruut (The Square) – ma käisin kunagi vaatamas NO99 etendust „Tüdruk, kes otsib vendasid“ (võin jummala mööda pealkirjaga panna). Teate küll, see, kus Rea Lest oli, noh, ülioossom. Ja see meeldis mulle jubedalt, aga siis lugesin mingeid arvustusi ja selgus, et nad kõik said sellest täiesti valesti aru. Mul on tunne, et ka selle filmi puhul said kõik valesti aru, sest mina saan ju alati kõigest õigesti aru. Aga see ongi hea film, kus võivad kõik teistmoodi aru saada.
9. Välismaalane (Foreigner) – Kõige ootamatum lisandus siia listi, kuna see, et Jackie Chan on filmis, siis peaks olema film ju imelik. Aga ei olnud. See oli Jackie Chani kõige mõjusam roll ja see oli täiesti oossom. Teda oli nii vähe, ta oli nii tõhus ja film oli nii haarav.
10. Minu näoga onu – hea küll, äkki saab natuke propsi ka see-eest, et on Eesti film, aga oli tore näha filmi, mis oli arusaadav, ei veninud ja oli ka muudmoodi tore. Ja Maarja Mitt, ohh, ma käisin tema klassiõega, oleks ma teadnud, kui ilus naine veidi poisilikust pipi-tüdrukust kasvab, siis ma oleks äkki enda tähelepanu forsseerinud veidi teise suunda.
11. Armastuseta – ilmselt peaks ma selle filmi tõstma kõrgemale, kuna see film mõjub. Aljoša kaob ära, aga keegi ei küsi Ansipilt (wuut?). Aga julm ja ääretult külm sissevaade vene pereellu. Ja taaskord tekkis mul küsimus teiste inimeste arusaamadest, kus kirjutati „tahaks kõik filmi peaosalised ära tappa“. Faking puhake jalga, julmus taastoodab julmust ja see ongi filmi mõte, te kuradi turakad.

Ja Pöffi parimad (ehk filmid, mis pole jõudnud filmilevisse):
Taksojuht (Korea) – kõik tönnisid, sest korealased oskavad teha filme, mis algavad punktist A, aga sa ei tea, kuhu see jõuab ja see punkt, kuhu see film jõudis, oli midagi täiesti ootamatut. Komöödia oli punkt A. Lõpp, oh, see lõpp…
Tulbid: Armastus, au ja jalgratas – soe ja armas film, mis on samas ka nii kurb. Kõige olulisem on muidugi see, et imeilusat naist näeb alasti ja saab naerda ja üleüldse. Oli vist ka PÖFFi publikulemmik. Seekord täiesti nõus.
Püha hirve tapmine – kui ma PÖFFisaalist väljusin, siis kuulsin trepil jutte, kuidas see oli ikka ilge ajukepp ja intelligentne joga. Nojah, oli ta jee. See on lihtsalt tase, kuidas see film lahendati.
Suvelapsed – seda filmi tahtis mu õde vaadata. Ostsin talle pileti ja käisin ise enne vaatamas, aga kirjutasin talle seepeale sõnumi, et kas see film lõppes tema arvates hästi või halvasti. Tema leidis, et hästi, mina leidsin, et halvasti. Režissöör olevat öelnud, et ta jättiski asja lahtiseks, et jätta inimestele valikuvõimalus. Kurat, see film lõppes megahalvasti ju….

[Kenny's Heroes]

2. Blade Runner 2049 – Pea kolm tundi filmi, kus kordagi igav ei hakka. Visuaalselt meeletult ilus, sisult meeletult liigutav. Ma olen alati järgede, remake’de suhtes skeptiline, aga see oli midagi muud. Kahjuks põrus film täiesti kassanäitajates, mistõttu võib öelda, et kinokülastaja on faking loll.

Muud midagi, kui et üks suur pluss 1 sellele jutule.

[Jasper]

5 - Hell or High Water ( http://www.imdb.com/title/tt2582782/ )

Writer: Taylor Sheridani ja Nick Cave/Warren Ellise koostöö enne Wind Riverit. siin-seal paugutatakse, aga filmi parimaks osaks on kahekõned. neist ülim jäetakse viimaseks. üldiselt tiptop vaatamine.

 

snaipri kill selles filmis realistlik