320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Atletico de Madrid

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Tulistan nüüd tagantjärgi, aga iseenesest huvitav teemaarendus. Kui individuaalses plaanis mehi ette võtta, siis minul Mandžukici minekust küll kahju pole. Jah, ta suutis hooaja esimeses pooles küllaltki hea väravasaagi koguda, aga kokkuvõttes kadus ta siiski liiga tihti ära. Hooaja teine pool läks täiesti rappa. Nii palju kui nüüd Juventuse jälgijate kommentaare lugeda, siis praegu on Itaalias üldpilt suhteliselt sama. Mõnikord toodab, muidu aga suht meh. Sessuhtes ma ei heida küll klubile ette, et prooviti eelmise hooaja ühte nõrgimat positsiooni tugevdada. Kontradele keskenduva meeskonna ridadesse ta lihtsalt ei sobinud.

    Omaette teema on nüüd Jackson. Teoorias võinuks temast rohkem kasu loota - tundus olevat mitmekülgsem kui Mandžu. Senise hooaja alguse vältel on minu jaoks olnud kerge pettumus, aga eelkõige selle kohapealt, mida ründajatelt kõige enim oodatakse - väravate. Üldplaanis ta totaalselt kasutu olnud ei ole, võtab palle ees kenasti maha ja suudab neid ka kaaslastele edasi mängida.

    Iseenesest tahaks loota, et hooaja käigus Jackson kasvab ning väravad tulevad ka järgi, kuid kui praegune seis jätkub hooaja lõpuni, siis mina tema minekule vähegi hea pakkumise korral kätt ette ei paneks - tuleb ka passi vaadata. Ärgem unustage, et suvel tulevad Rafael Santos Borre ja Borja ka vähemalt korraks Simeone käe alla tagasi. Borja, muuseas, võitis just eelmise kuu parima mängija auhinna.

    Mis puudutab üldiselt ründetegevuse hambutust, siis noh, kerge müsteerium iseenesest. Läinud mäng Sporting Gijoni vastu suudeti korralikult palli vallata (71%, Atleti kohta hullumeelne protsent) ning oldi initsiatiivikam pool, kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud. Üks põhjus võib olla muidugi selles, et tsenderduste kvaliteet jätab sel hooajal kõvasti soovida ning enamus kasti minevatest pallidest on üsna küsitava kvaliteediga. Näide samusest mängust Gijoniga: 51 tsenderdust, millest 3 lõppes löögiga väravale või vähemalt sinna suunas. 9-l korral leiti kastist oma mängija üles, kuid pealelöögini ei jõutud ning 39-l korral läks pall jumal teab kuhu. Ja ega mäng ennem Astana vastu oli suht sama lugu.

    Ma ausalt ei oska öelda ka, kus see king hetkel pigistada võiks või et mida teha, et väravaid rohkem sajaks. Võibolla tunneb koosseis puudust sellisest täiesti tõupuhtast mängujuhist a la Cazorla. Oliver võiks teoorias selline tüüp olla, aga ilmselt on nõnda noorelt täkult veel vara oodata, et ta kogu meeskonna ründetegevuse ehitamise enda õlule võtaks.

    Ja selline huvitav küsimus, et millal me viimati standardolukorra tagajärjel skoorisime? Jah, mina ka ei mäleta. Viimastel hooaegadel on olnud meie üks suurtest trumpidest, sel hooajal pole see aga üldse tootnud.

    Muidu aga: vähemalt kaitse peab. Oblak on eelkäijate numbrid üle löönud ning kaitse tervikuna pole viimase 20 aasta jooksul nii head pidamist näidanud. Ja nagu Rixxer mainis - kogu selle ebastabiilse ründetegevuse kiuste oleme me endiselt kahe suure tuules ja enamus tugevaid vastaseid on ära nähtud.


    Nüüd aga kurbadest teemadest, mis tuleks ka ära dokumenteerida. Nimelt lahkus sel nädalal elavate seast Atlético üks suuri sümboleid, Miguel San Román. kes tuli läbi klubi noortesüsteemi ning kaitses klubivärve kümne hooaja vältel ja oli ka peale mängijakarjääri klubi juures tegev. Mehe soovi kohaselt säilitatakse tema tuhka Vicente Calderonil. Vaadates kasvõi praegusi reaktsioone, siis kahtlemata üks armastatumaid vanakesi punavalgete seas. Muide, seda on ennemgi mainitud siin, aga ka tema pojapoeg püüdleb vanaisa eeskujul Atlético puurivahiks.

    Ja noh, Griezmanni õde oli ka sessamuses Bataclani kontserdimajas, kus eile tulistamiseks läks - õnneks pääses eluga.

    Aga et mitte väga negatiivsete teemadega lõpetada, siis Carrasco on ikka täielikuks elajaks kasvanud - viimase kahe kuuga on belglane suht meeletu arengu teinud. Stiilinäide Itaalia vastu ja enam ei ole tegu niisama säravate liigutustega, vaid tema tegevustel on reaalsed viljad:

    Coraje, corazón y cojones.

    Kommentaar


      Just before Atlético Madrid’s team bus arrives at the stadium for a match, the driver always puts on the same song: “Thunderstruck”, by the Australian hard-rock band AC/DC. The players blare out the lyrics: “Thunder, thunder, thunder, thunder/ I was caught/ In the middle of a railroad track.” The words sum up Atlético’s self-image. Thunderous passion, or so Atléti’s fans say, allows this unglamorous neighbourhood club to compete with the world’s best.
      Ehk Simon Kuper kirjutas Financial Timesis päris huvitava artikli sellest, mis Atleti tulevikuplaanid on ning kuidas üritatakse mühinaga suuremaks kasvada, kuid võtta kõik see eelnevalt kirjeldatud kirg ja hing endaga kaasa - Inside Atlético Madrid: can the club go global?

      Soovitan soojalt terve artikkel läbi lugeda, aga kes ei viitsi artiklit avada, siis minu meelest mõned põnevamad kohad:

      Esiteks Gil Marini põhilised alused klubi juhtimises:

      Today Atlético’s chief executive is Gil’s son, Miguel Angel Gil Marín. Quiet, polite and wearing a neat suit, he appears the total opposite of his dad.

      The son occupies a little office at the Calderón, a few doors down from his father’s old giant office, which he prefers not to use. (It’s now the club’s trophy room, overlooked, inevitably, by a porcine portrait of Gil Sr) Miguel and his family own 57 per cent of Atlético’s shares but he has said that almost none of that holding derives from Jesús’s shares.

      After training as a vet, Miguel began working for Atlético in the early 1990s. He lists some things he learnt: “To know the locker room is the most important thing about a football club. And to know how people feel football: with passion and irrationality.”

      When I ask about his dad, he tries to distract me with a McKinsey report about Atlético’s future revenues. When I press, he says he loved his father. “But, as an employee, it’s not easy to work for this kind of personality because often they don’t listen. I think it might be like working for people like [Silvio] Berlusconi or [Roman] Abramovich.”
      To keep himself realistic, Gil doesn’t attend Atlético games. Here’s something he learnt from seeing his father do it wrong: “Don’t go to the locker room before and after the games, because when your heart is racing you’re not good at decision-making.” Gil usually spends Atlético games strolling around the farm outside Madrid where his family raises bulls and horses. “I watch the game the day after on TV. It’s the best way to check team performance, how each player played, the decisions of the coach, when your heart is quiet. If not I will do exactly the same as a fan — just watch the goals.”
      Teiseks Torrese minevikuheietused:

      However, Torres, now 31, can go beyond cliché. Like many older footballers, he has acquired the ability to reflect. When I point out that he left his beloved club for Liverpool in 2007, and that footballers don’t think like fans, he agrees. “It’s completely different,” he says. “As a player you feel the responsibility. You miss — it hurts, because you know it’s your fault. The team you’re supporting didn’t win because you didn’t do well. Every year, because you are a better player than when you start, the responsibility is bigger.

      “You know, I gave seven years of my career to Atlético and I felt, most probably, some of my best years as a player. But I needed to do that. The decision to leave was the hardest decision of my life. The first, second and maybe third year away, I couldn’t watch Atlético Madrid games. I felt so guilty.”
      In 2013-2014, cholismo produced Atlético’s best season in 111 years. They won the Spanish league (the first breach of the Madrid-Barça duopoly in a decade), and then, in the Champions League final in Lisbon, entered injury time leading Real 1-0. Torres — miserable at Chelsea at the time — was watching the climactic moment of Atléti’s history live on TV. Was that bittersweet?

      “I never felt jealousy,” he replies. “I was so nervous. Like a fan. If Atlético win, my team is going to win the Champions League. What more can you ask? I just wanted so, so hard to win. And it was so difficult to handle when [Sergio] Ramos scored [Real’s 92nd-minute equaliser].

      “I left the room, I didn’t even watch the extra time because I was expecting what was going to happen.” Real went on to win 4-1.“It was so painful, because it was so close. Football is beautiful because of these kinds of things.”
      Kolmandaks Gil Marini meenutused sellest, miks omal ajal Simeone palgati (ning samas andis tugeva vihje, et kui Simeone kunagi näiteks 5 aasta pärast ameti maha paneb, siis on Tiago näol arvestatav kandidaat ka klubi seest olemas):

      Gil got to know Simeone as a rare footballer who thought about the club rather than just about himself. “He often tried to talk with me about strategy, tactics, ideas, the relationship with another player. Today I have another one like that: Tiago [the former Chelsea midfielder]. I’m sure he will be one of the best coaches in the future.”

      When Gil needed a new coach in 2011, he phoned the clubs Simeone had coached before, River Plate in Argentina and Catania in Italy. “The information was not good in both cases,” he says. Despite that, Gil took the risk and hired him. Even if Simeone failed, his Atléti past would please the fans.
      Neljandaks - cholismo:

      His nickname is “El Cholo” and Atléti’s style is now often described as “cholismo”. This essentially means the whole team playing with Simeonesque aggression. The coach likes to say his players must be “hombres” (men). When I asked Atlético’s young Belgian winger Yannick Ferreira Carrasco what exactly this meant, he explained: “People who have their balls in the right place.”

      “Training is nonstop, nonstop,” says Carrasco. “You run from one exercise to another, so that your heart rate doesn’t go down.” Atléti’s French star Antoine Griezmann says that, as a result of Simeone’s training sessions, “in the match you are ready for any kind of physical contact”.
      Cholismo — encouraged by Atlético’s fans as much as by Simeone — helps the team compete with Real and Barcelona. Torres says: “If you are driving, I don’t know, a Seat Ibiza and you are in the same race with a Ferrari and a Porsche, you have to do perfect to compete. Real Madrid and Barcelona have €300m, €400m more to spend every year. Better infrastructure, better training facilities” — he gestures around the poky hut at the training ground where we are talking — “better contracts for players. So how can you compete against them? You have to be more concentrated, every game.”
      Viiendaks - uus staadion:

      One rainy afternoon in Madrid, a club official drove me out of town to visit Atlético’s future stadium. It’s now still a grey skeleton, on a boulevard of broken dreams: the site of Madrid’s plannedOlympic Villagee. After three straight failed bids, the city finally canned its Olympic hopes. Instead, Atlético will move here in 2017. The stadium will have 70,000 seats (15,000 more than the Calderón) and will cost about €220m.

      Building a big stadium is something many clubs do in a fit of hubris during good times. Madrid may not prove rich enough to fund two big clubs. However, Atlético can make a plausible case. The new stadium, unlike the Calderón, will have lots of parking; it will have restaurants and bars to stop fans spending their money at neighbourhood joints; and 7,500 lucrative corporate seats.

      Gil is also looking forward to selling the Calderón. The first time I met him, in London, he immediately showed me a Spanish newspaper article that estimated the neighbourhood’s land prices at €5,500 per square metre.

      Still, moving house is wrenching. One day the ugly Calderón might be remembered as the club’s true, lost home. Atlético’s challenge, one official says, is to “transfer our soul” to the new stadium. “We will lose something,” another official admits, “but we will gain so much.”
      Kuuendaks - teleõigused:

      Gil spells it out. Previously, the smallest clubs got one-twelfth the TV income of Real and Barça. Now the ratio is 1 to 4.5, and next year it will be 1 to 3.5. Atlético’s TV income should jump from €41m last season to about €95m next year, he says.

      In the golden season of 2013/2014, Atlético’s total revenues were €169.9m, the 15th highest in European football, according to consultancy Deloitte. By 2020, McKinsey projects Atléti’s revenues at €310m. Logically, even that shouldn’t be enough to compete at the top. Real already have annual revenues of €661m, the highest of any club in any sport ever.
      Coraje, corazón y cojones.

      Kommentaar


        5+ lugu. Atleticol tundub ikka suht-koht kõik paigas olevat praegu. Loo järgi ütleks, et edu taga on Gil-i suhtumine klubisse, tasakaalukus ja pikaaegsed kogemused. Loodetavasti läheb staadionivahetus ka ladusalt. Barca fännina teeb isegi kadedaks kui hästi teie klubi on juhitud.

        Kommentaar


          Algselt postitas Fed Vaata postitust
          5+ lugu. Atleticol tundub ikka suht-koht kõik paigas olevat praegu. Loo järgi ütleks, et edu taga on Gil-i suhtumine klubisse, tasakaalukus ja pikaaegsed kogemused. Loodetavasti läheb staadionivahetus ka ladusalt. Barca fännina teeb isegi kadedaks kui hästi teie klubi on juhitud.
          Sa ei saa võrrelda "aktsiaseltsi" ja fännide omatud klubi juhtimise poolest.. Täiesti erinev teema. Üks puht äriline, teine emotsionaalne ning poliitiline..
          FC Barcelona kui institutsioon oli perioodil 06.2010-06.2015 rahajanus korralageduse küüsis, mille ekstreemse kronoloogia leiad harimise mõttes siit: http://lucasammr.com/2015/01/29/from-throne-to-gutter/

          Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca!

          Kommentaar


            Et siis fännide omatud klubis peaksime välistama mõistlikud ja tasakaalukad juhtimisotsused ning leppima, et nii-öelda governance'i poolega läheb meil nii nagu läheb?

            Kommentaar


              Algselt postitas sepakas Vaata postitust
              Sa ei saa võrrelda "aktsiaseltsi" ja fännide omatud klubi juhtimise poolest.. Täiesti erinev teema. Üks puht äriline, teine emotsionaalne ning poliitiline..
              Palun seleta mulle kui lollile samuti oma mõttekäiku. Tõesti jäi arusaamatuks.
              Coraje, corazón y cojones.

              Kommentaar


                Algselt postitas Punkt Vaata postitust
                Palun seleta mulle kui lollile samuti oma mõttekäiku. Tõesti jäi arusaamatuks.
                Ma sain sellest väitest umbes nii aru, et ärimehed on paremad ärimehed kui Barca sociod

                Kommentaar


                  Algselt postitas Punkt Vaata postitust
                  Palun seleta mulle kui lollile samuti oma mõttekäiku. Tõesti jäi arusaamatuks.
                  Mis seal keerulist on? Tuumikaktsionäriga organisatsioon on stabiilsemalt ja pikemaajaliste plaanide alusel juhitud kui demokraatia alusel valitud juhtkonnaga ettevõtmine. Äri on ainus koht, kus demokraatia ei ole parem kui "diktatuur"
                  Olgugi, et see aspekt käib Barca puhul aeg-ajalt närvidele, siis sellest ei loobuks... Tegemist olulise osaga organisatsiooni kultuurist, ajaloost ja DNA-st..
                  FC Barcelona kui institutsioon oli perioodil 06.2010-06.2015 rahajanus korralageduse küüsis, mille ekstreemse kronoloogia leiad harimise mõttes siit: http://lucasammr.com/2015/01/29/from-throne-to-gutter/

                  Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca!

                  Kommentaar


                    Algselt postitas sepakas Vaata postitust
                    Mis seal keerulist on? Tuumikaktsionäriga organisatsioon on stabiilsemalt ja pikemaajaliste plaanide alusel juhitud kui demokraatia alusel valitud juhtkonnaga ettevõtmine. Äri on ainus koht, kus demokraatia ei ole parem kui "diktatuur"
                    Olgugi, et see aspekt käib Barca puhul aeg-ajalt närvidele, siis sellest ei loobuks... Tegemist olulise osaga organisatsiooni kultuurist, ajaloost ja DNA-st..
                    Jah, aga kas "üks puht äriline, teine emotsionaalne ning poliitiline" pole veidi äärmuslik lähenemine? Kui see, mida Bartomeu ja Rosell viimased aastad Barcelona eesotsas teinud on, pole kõige ehtsam raha kokku kühveldamine ja klubi kunagistest väärtustest kaugenemine, siis mina ei tea, mis see on. Või noh, mitte ainult mina, vaid ka hunnik Barcelona poolehoidjaid. Minu arust on Barcelona muutunud viimastel aastatel üheks äripõhisemaks klubiks üldse ja see on miski, mida heidavad lihtsad culéd isegi ette. Juhtimise stabiilsus juhtimise stabiilsuseks, aga üht vormi puht äriliseks lahterdada ja teist emotsionaalsusel põhinevaks ei ole minu meelest antud kontekstis päris kohane. Võibolla kunagi see isegi pädenuks, aga praegusel hetkel on jalgpall ärist nii läbi imbunud, et sisulist vahet pole.

                    Küll on aga küsimus, et miks ei suuda see emotsionaalsetel väärtustel põhinev sociode juhtimine kuidagi ära hoida klubi väärtushinnangute põlemist? Teoorias eeldaks, et pigem on äriühingul kasumi-väärtuste tasakaal paigast ära, mitte fännide juhitaval klubil.
                    Coraje, corazón y cojones.

                    Kommentaar


                      Algselt postitas Punkt Vaata postitust
                      Jah, aga kas "üks puht äriline, teine emotsionaalne ning poliitiline" pole veidi äärmuslik lähenemine? Kui see, mida Bartomeu ja Rosell viimased aastad Barcelona eesotsas teinud on, pole kõige ehtsam raha kokku kühveldamine ja klubi kunagistest väärtustest kaugenemine, siis mina ei tea, mis see on. Või noh, mitte ainult mina, vaid ka hunnik Barcelona poolehoidjaid. Minu arust on Barcelona muutunud viimastel aastatel üheks äripõhisemaks klubiks üldse ja see on miski, mida heidavad lihtsad culéd isegi ette. Juhtimise stabiilsus juhtimise stabiilsuseks, aga üht vormi puht äriliseks lahterdada ja teist emotsionaalsusel põhinevaks ei ole minu meelest antud kontekstis päris kohane. Võibolla kunagi see isegi pädenuks, aga praegusel hetkel on jalgpall ärist nii läbi imbunud, et sisulist vahet pole.

                      Küll on aga küsimus, et miks ei suuda see emotsionaalsetel väärtustel põhinev sociode juhtimine kuidagi ära hoida klubi väärtushinnangute põlemist? Teoorias eeldaks, et pigem on äriühingul kasumi-väärtuste tasakaal paigast ära, mitte fännide juhitaval klubil.
                      Barca pole siin hea näide või pigem selline näide, mis näitab, et organisatsioonijuhtimisel ei ole kreekalik demokraatia (mitte tänapäevane liberaalne demokraatia võimude lahususe ja selle kontrolliga) just alati kõige parem- Rosell on selle üheks parimaks näiteks, kus mandaat antakse kätte, aga siis saab lahtise käega lahmima hakata, sest seda kätt ei keela keegi. Dmokraatia, kui ta tahab toimida, sisaldab endas ka pisut muud kui valime kord nelja aasta jooksul.
                      Päris Realiks muidugi kah muutuda ei tahaks.
                      "An errand boy, sent by grocery clerks, to collect a bill"

                      Kommentaar


                        Algselt postitas sepakas Vaata postitust
                        Äri on ainus koht, kus demokraatia ei ole parem kui "diktatuur"


                        sorri ot pärast. carry on, lads.
                        buy the ticket, take the ride.

                        Kommentaar


                          Algselt postitas Punkt Vaata postitust
                          Jah, aga kas "üks puht äriline, teine emotsionaalne ning poliitiline" pole veidi äärmuslik lähenemine? Kui see, mida Bartomeu ja Rosell viimased aastad Barcelona eesotsas teinud on, pole kõige ehtsam raha kokku kühveldamine ja klubi kunagistest väärtustest kaugenemine, siis mina ei tea, mis see on. Või noh, mitte ainult mina, vaid ka hunnik Barcelona poolehoidjaid. Minu arust on Barcelona muutunud viimastel aastatel üheks äripõhisemaks klubiks üldse ja see on miski, mida heidavad lihtsad culéd isegi ette. Juhtimise stabiilsus juhtimise stabiilsuseks, aga üht vormi puht äriliseks lahterdada ja teist emotsionaalsusel põhinevaks ei ole minu meelest antud kontekstis päris kohane. Võibolla kunagi see isegi pädenuks, aga praegusel hetkel on jalgpall ärist nii läbi imbunud, et sisulist vahet pole.

                          Küll on aga küsimus, et miks ei suuda see emotsionaalsetel väärtustel põhinev sociode juhtimine kuidagi ära hoida klubi väärtushinnangute põlemist? Teoorias eeldaks, et pigem on äriühingul kasumi-väärtuste tasakaal paigast ära, mitte fännide juhitaval klubil.
                          Sa saad valesti aru.. Ma ei ütle, et Atletico seepärast vähem klubi on kui Barca.. Lihtsalt aktsionäridega organisatsioon saab plaane teha ka 10+ aastat, eriti kui enamusosalus on ühe tegelase käes ehk tema teeb lõplikud otsused. Valitavad juhid on siiski tsükli orjad ja peavad sellest lähtuvalt toimetama. Kui Barca poleks midagi kevadel võitnud, poleks see raha teema Bartomeu´d päästnud.. Küsimus oli juhtimises kui sellises. Et see on hästi korraldatud.
                          FC Barcelona kui institutsioon oli perioodil 06.2010-06.2015 rahajanus korralageduse küüsis, mille ekstreemse kronoloogia leiad harimise mõttes siit: http://lucasammr.com/2015/01/29/from-throne-to-gutter/

                          Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca! Visca el Barca!

                          Kommentaar


                            Vahepeal sai Filipe Luis internatsionaalseid kohustusi täites maha isikliku karjääritähisega, oma esimese väravaga Selecao eest!
                            "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
                            These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

                            Kommentaar




                              Socio #80 000 - Raúl Ros Serrano.

                              Atlético Madrid go from strength to strength: this Wednesday the club announced it’s membership had hit 80,000 fans, including both season-ticket holders and non-season-ticket holders. That’s the highest figure ever in the history of the club.

                              In total there are 47,201 season ticket-holders at the club, while those who are members but haven’t got a season tickets total 32,799. In total 22% of the members come from outside the Madrid region, and the club has registered members in 50 countries.

                              Hearteningly for the future of the club, 45% of the members are under 30 years old and 23% are boys and girls under 12.

                              Atleti’s growth, driven to a large extent by Simeone’s side’s success over the recent years (Liga title, Europa League, Copa del Rey…), is also reflected on social media, where the club has nearly 12 million followers on Facebook and nearly two million on Twitter.
                              +

                              Pilk on peale pandud 19-aastasele serblasele Andrija Zivkovicile - serblaste üks suurimaid talente, kes nii Partizanis kui ka meestekoondises juba korralikult märgi maha pannud.
                              Coraje, corazón y cojones.

                              Kommentaar


                                Minimaalne võit Sevillast kaasa võetud, teine koht hõivatud ja liiga konkurentsitult parim kaitse!

                                Forza Atleti!
                                "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
                                These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

                                Kommentaar

                                Working...
                                X