320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Aafrika jalgpall

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Tundub, et Emmanuel Adebayor on siiski meelt muutnud ja ikkagi mängib Togo eest ACNil (http://www.bbc.co.uk/sport/0/football/20941373). Positiivne.

    Ning tundub ka, et üle tüki aja taas finaalturniiril mängiva Etioopiaga saab kõigil raske olema, eile tegid nad võõrsi 1:1 viigi Tuneesiaga.

    Kommentaar


      10 päeva veel jäänud

      Mullluse turniiri parimad hetked:

      Kommentaar


        Peetud taas mõned kontrollsõprusmängud: Sambia - Maroko ja Cabo Verde - Nigeeria lõppesid 0:0, Lõuna-Aafrika Vabariik kaotas Norrale 0:1.

        Kontrollmängud jätkuvad juba täna ning Eurosport2 näitab täna kell 19:00 Ghana ja Egiptuse vahelist kohtumist. Samalt kanalilt võib pühapäeval kell 18:30 kaeda Ghana - Tuneesia ja esmaspäeval kell 18:30 Elevandiluurannik - Egiptus mänge.

        Ning eile pidid CAFi laekuma ka kõikide meeskondade lõplikud koosseisud. CAFi koduleheküljel neid veel hetkel üleval ei ole, kuid vana hea wikipedia aitab välja: http://en.wikipedia.org/wiki/2013_Af...Nations_squads

        Soovitan seal ennekõike tähelepanu pöörata Ghana ja Nigeeria suhteliselt eksperimentaalsetele koosseisudele.

        Kommentaar


          Ghaana- Egiptus 3-0
          FORZA FIORENTINA!

          Kommentaar


            Algselt postitas epicap Vaata postitust
            Ghaana- Egiptus 3-0
            Tõepoolest, nii läks, väravad Emmanuel Agyemang-Badult (18.), Richmond Boakye-Yiadomilt (54.) ja Asamoah Gyanilt (83.). Üldiselt selle mängu järel midagi väga põhjapanevat Ghana kohta siiski öelda ei saa, sest Egiptus mängis suhteliselt B-koosseisuga. Eks pühapäevane mäng Tuneesiaga annab selgema pildi (kell 18:30, otseülekanne Eurosport2-s). Esimese poolaja keskel sai vigastada Ghana kogenumaid mängumehi Anthony Annan, midagi väga hullu kuuldavasti siiski pole.

            Ghana: Fatau Dauda, Harrison Afful/Solomon Asante, Kwadwo Asamoah, John Boye, Jerry Akaminko, Anthony Annan/Derek Boateng, Albert Adomah, Emmanuel Agyemang Badu/Christian Atsu, Emmanuel Clottey/Richmond Boakye-Yiadom, Rabiu Mohammed/Asamoah Gyan, Mubarak Wakaso/Richard Kissi Boateng.

            Tuneesia tegi samal ajal 1:1 viigi ACNile mittesõitva Gaboniga.

            Kehvemad uudised tulevad aga Maroko leerist: nende mängujuht-superstaaril Younes Belhandal kahtlustatakse lihaserebendit ning tema finaalturniiril osalemine on sattunud suure küsimärgi alla.

            Kommentaar


              Algselt postitas kasparov Vaata postitust
              Ghana koondise treener Kwesi Appiah tegi üpris julge otsuse ning teatas, et meeskonna viimaste aastate säravamaid mängijaid Andre Ayew (Marseille Olympique) ACN finaalturniirile ei sõida! Põhjuseks tõsiasi, et Ayew ei ilmunud reievigastusele viidates õigeks ajaks meeskonna treeninglaagrisse ning Appiah teatas seepeale: võtan finaalturniirile kaasa üksnes terved mängijad ning Ayew ravigu siis oma vigastust! Tulevikus lubas treener küll terve Ayew'ga arvestada, kuid kardetavasti - kui just mingi ime läbi LAVist tiitlit ei tule - pole Appiahil tulevikus ehk siis veebruarist alates enam võimalik koondise koostamise juures sõna sekka öelda... Teine Ayew-vendadest, Jordan, oli juba varem Ghana ACN-koondisest välja jäetud.
              Vanem Ayew on oma vigastusest kiiresti paranenud ja ka juba Sochaux mänguks koosseisu arvatud. Imelik, et Jordanit, kes sel hooajal on oma lühikese karjääri parimat hooaega tegemas ja on näiteks Loic Remy üsna kindlalt pingile istutanud, koondisesse ei arvatud. Aga mis seal ikka. Ühe kaotus on teise võit.

              Kommentaar


                Eks seal Ayew'de ja Appiahi vahel on juba varasemast mingi kana olnud kitkuda, sestap nad koondisest välja jäetigi. See selleks.

                Vahepeal on taas mõned kontrollmängud peetud: Etioopia alistas 2:1 Tansaania, Maroko 2:1 Namiibia ja Nigeeria 1:0 Rotterdami Sparta. Sambia tegi 0:0 viigi Norraga ja Lõuna-Aafrika Vabariik - Alžeeria lõppes samuti 0:0.

                Kommentaar


                  Ghana näitas sisu ja alistas 0:2 kaotusseisust Tuneesia tänu teise poolaaja väravatele 4:2. Mäng otsustati pidada suletud uste taga ja mingil põhjusel jäi ära ka lubatud otseülekanne. Fakk.

                  Tuneesia mõlemad väravad lõi Issam Jemaa, Ghana poolt skoorisid John Boye, Mubarak Wakaso (penaltist), Asamoah Gyan ja Albert Adomah.

                  GHA: Adam Kwarasey/Daniel Agyei, John Paintsil, Kwadwo Asamoah, John Boye/Awal Mohammed, Jonathan Mensah, Derek Boateng, Solomon Asante/Albert Adomah, Rabiu Mohammed/Agyemang Badu, Richmond Boakye Yiadom/Asamoah Gyan, Mubarak Wakaso, Christian Atsu/Richard Kissi Boateng.

                  pS juba homme (st esmasp) on oodata ka kasparovi traditsioonilise ACNi eelvaadete-sarja esimest osa

                  Kommentaar


                    Hea töö, Kasparov!

                    Igatahes ma olen enim hoidnud silma peal Ghanal just turniiri eelsel perioodil, kuna kaks väga tegijat venda, Jordan ja Andre Ayew ei ole ju kaasatud koondisesse ning huvitav on näha, kuidas sellega läheb. Hetkel tundub sujuvat.
                    "Ajakirjaniku eelis on see, et tema saab oma arvamuse avaldamise eest raha, tavainimene aga peksa."

                    Kommentaar


                      Nii. ACN 2013 eelvaade nr 1. Täpsustavalt siis nii palju, et koht FIFA edetabelis on 19. detsembri seisuga, aasta peatreeneri nime taga tähistab aastat, mil ta vastava koondise etteotsa tuli ning prognoos minu tagasihoidlikku ennustust iga meeskonna kohta, mis, nagu ikka, väga palju pihta ei lähe Ning need meeskonnad, kes 2012.a finaalturniiril ei mänginud, pidid valiksarjas mängima kahe vastasega, ülejäänud ühega.
                      Ning kuna soccerneti süsteem ei soosi pikki poste, siis pean iga grupi jaoks tegema 2 eraldi postitust.

                      GRUPP A

                      LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK

                      Varasemaid turniire: 7
                      Parim tulemus: Võitja 1996
                      Viimati finaalturniiril: 2008 (alagrupiturniir)
                      FIFA edetabeli 87. (Aafrika 23.) koondis
                      Finaalturniirile jõudmiseks: Finaalturniirile pääseti kui korraldajad

                      Koosseis:

                      Väravavahid: 16-Itumeleng Khune (Kaizer Chiefs), 22-Senzo Meyiwa (Orlando Pirates), 1-Wayne Sandilands (Mamelodi Sundowns)
                      Kaitsjad: 2-Siboniso Gaxa (Kaizer Chiefs), 14-Bongani Khumalo (PAOK Salonika), 3-Tsepo Masilela (Kaizer Chiefs), 11-Thabo Matlaba (Orlando Pirates), 5-Anele Ngcongca (Racing Genk), 4-Thabo Nthethe (Bloemfontein Celtic), 21-Siyabonga Sangweni (Orlando Pirates)
                      Poolkaitsjad: 6-Lerato Chabangu (Moroka Swallows), 13-Kagisho Dikgacoi (Crystal Palace), 15-Dean Furman (Oldham Athletic), 12-Reneilwe Letsholonyane (Kaizer Chiefs), 19-May Mahlangu (Helsingborg), 20-Oupa Manyisa (Orlando Pirates), 18-Thuso Phala (Platinum Stars), 10-Thulani Serero (Ajax Amsterdam), 8-Siphiwe Tshabalala (Kaizer Chiefs)
                      Ründajad: 7-Lehlohonolo Majoro (Kaizer Chiefs), 9-Katlego Mphela (Mamelodi Sundowns), 23-Tokelo Rantie (Malmo FF), 17-Bernard Parker (Kaizer Chiefs)

                      Peatreener: Gordon Igesund (56/2012).
                      Mängijana ründes müdistanud Igesund on treenerina töötanud erinevate Lõuna-Aafrika klubide juures, kellega on võitnud ka neli riigi meistritiitlit (viimati hooajal 2006/07 Mamelodi Sundownsiga). Ingesund nimetati koondise peatreeneriks nii hiljuti kui möödunud aasta 30. juunil.

                      Võtmeisik: Katlego Mphela (28/R/Mamelodi Sundowns).
                      Mphela on selles koondises konkurentsitult suurim väravakütt ning oma suurepärase väravavaistu tõttu kannab ta kodumaal hüüdnime „Mõrvar“. Ründaja karjääri üks tipphetki oli kahtlemata 2009.a Konföderatsioonide karikaturniiril, kui ta kihutas kolmanda koha kohtumise viimasel sekundil kauge karistuslöögi Hispaania väravasse ja viigistas sellega mänguseisu. Kodupublik ootab Mphelalt sarnaseid sooritusi ka nüüd!

                      Silm peale: Thulani Serero (22/PK/Amsterdami Ajax).
                      Ründav poolkaitsja Serero on LAVi jalgpalli suur lootus, ehk isegi pikalt oodatud „uus Quinton Fortune“. Tõepoolest, koduliigas võitis ta 2011.a Kaplinna Ajaxiga kõik olulisemad individuaalsed autasud ning siirduski siis „emaklubisse“ ehk Amsterdami Ajaxisse. Sealses tihedas konkurentsis pole tal seni veel n-ö suurt läbimurret teha õnnestunud (tänavusel hooajal on teda seganud ka vigastus), kuid sellest hoolimata peaks ta olema ACN finaalturniiril kodumeeskonna olulisemaid mängumehi. Seda enam, et pärast Steven Pienaari hiljutist erruminekut LAVi keskväli suisa januneb loova mängujuhi järele.

                      Mänguplaan: LAVi probleemiks finaalturniiri-eelsetes kontrollmängudes on olnud vähene resultatiivsus, kuigi võimalusi on väidetavalt loodud päris palju. Üldiselt on LAVil kõik positsioonid mehitatud suhteliselt heal tasemel tüüpidega, seega tuleks mängida rahulikult ning mitte pea ees rünnakule tormates. Kuigi kodupubliku ootused võivad meeste esitusi muidugi päris kõvasti pärssida. Rahvas ootab pikisilmi, et lõpuks ometi korrataks 1996.a vägitegu ehk siis võidetaks taas tiitel, kuid paraku tuleb nentida, et toonane Lucas Radebe juhitud koondis oli mänguklassilt midagi muud kui praegune.

                      Prognoos: Eeldatavalt konkureerivad siit grupist kahele edasipääsukohale LAV, Angola ja Maroko. Pääs marja- ehk jäämine karjamaale sõltub pisiasjadest, kuid kodupubliku toel peaks LAV veerandfinaali siiski pääsema. Kuid see jääb ka laeks.

                      ANGOLA

                      Varasemaid turniire: 6
                      Parim tulemus: Veerandfinaal (2008, 2010)
                      Viimati finaalturniiril: 2012 (alagrupiturniir)
                      FIFA edetabeli 84. (Aafrika 21.) koondis
                      Finaalturniirile jõudmiseks: alistati tänu võõrsil löödud väravale Zimbabawe kahe mängu kokkuvõttes (3:3; võõrsil 1:3, kodus 2:0)

                      Koosseis:

                      Väravavahid: 1-Lama (Petro Atletico), 12-Landu (Recreativo Libolo), 22-Neblu (Primeiro Agosto)
                      Kaitsjad: 14-Amaro, 4-Dani Massunguna (both Primeiro Agosto), 13-Bastos (Petro Atletico), 5-Fabricio (InterClube), 3-Lunguinha (Kabuscorp), 2-Marco Airosa (AEL Limassol), 20-Mingo Bille, 16-Pirolito (both InterClube), 10-Zuela (Apoel Nicosia)
                      Poolkaitsjad: 6-Dede, 11-Gilberto (both AEL Limassol), 8-Manucho Dinis (Primeiro Agosto), 21-Manuel (AS Aviacao), 15-Miguel (Petro Atletico)
                      Ründajad: 7-Djalma Campos (Kasimpassa), 18-Geraldo (Parana), 23-Guilherme Afonso (FC Vaduz), 9-Manucho (Real Valladolid), 17-Mateus (Nacional), 19-Yano (Progresso Sambizanga)

                      Peatreener: Gustavo Ferrin (53/Uruguai/2012).
                      Ferrin on tegev olnud peaasjalikult kodumaa noortekoondiste juures – 2007. aastal juhtis ta Uruguai U20 koondise omavanuste MMilegi – samas on olnud ta 2006.a korraks ka Uruguai A-koondise ajutiseks peatreeneriks. Enne tööotsa Angolas juhendas mees Peruu U20 koondist.

                      Võtmeisik: Manucho (29/R/Real Valladolid).
                      Kui panna ritta ACN finaalturniiride edukamad väravakütid, siis tuleb tõdeda, et nendest, kes ka LAVis kohal on, on Manucho edukuselt suisa teine mees! Manucho on löönud nimelt 8 väravat, esikohal on Didier Drogba 10 ja kolmandal kohal Christopher Katongo 7 väravaga (n-ö täistabeli esikohani on muidugi veel omajagu minna, seda troonib Samuel Eto’o 18 tabamusega).
                      Käesolev finaalturniir on Manuchole neljandaks järjestikuseks ning seoses vanameistri Flavio pildilt taandumisega (LAVi sõitvasse koosseisu pole Flaviole enam kohta leitudki) on tema roll meeskonnas üha suurenenud. Mitmeid erinevaid klubisid esindanud Manucho on viimaks jäänud üsna edukalt paika Real Valladoli meeskonda ning – eriti tänu oma suurepärasele peamängule – kerkinud sealgi üheks olulisemaks palluriks.

                      Silm peale: Geraldo (21/PK/Parana Clube).
                      Geraldo tegi 18-aastaselt huvitava sammu, kui ei tulnud õnne otsima mitte Euroopasse, vaid siirdus hoopis Brasiiliasse. Pärast põgusat perioodi Rio Clares ja Andrausis liitus ta Coritiba meeskonnaga, kellega võitis juba oma esimesel hooajal ka kohaliku esiliiga. Kõrgemas liigas tal paraku enam nii edukalt ei läinud ja nii laenati ta möödunud suvel Coritiba poolt Serie B-s mängivasse Parana Clube’i. Oma esimese koondisevärava lõi Geraldo jaanuari alguses toimunud sõprusmängus Sambiaga (Angola võitis 2:0). Ootame sambajalgpalli!

                      Mänguplaan: „Peame võitlema kui meeskond, ainult see on meie võimalus,“ rõhutas meeskonna suurim staar Manucho Angola võimalustest rääkides. Tõepoolest, kuna lõviosa mängijatest tuleb kodusest liigast, siis individuaalselt ärategijaid selles koosseisu peale Manucho ei ole. Võitlusvaim on meestel hea, et servapidi on tegemist ikkagi Portugali koolkonnaga, siis ka tehnikaga peaks olema kõik korras. Küsimus on muidugi selles, kas meeskond on suuteline kaasa tulema üsna napilt tüüri juures olnud lõuna-ameeriklasest peatreeneri nägemusega.

                      Prognoos: Otsustavaks saab avamäng Marokoga – kui see kaotatakse, on võimalused alagrupist edasipääsuks napid. Üldiselt arvangi, et kaheksa parema sekka seekord ei jõuta.

                      Kommentaar


                        MAROKO

                        Varasemaid turniire: 14
                        Parim tulemus: Võitja (1976)
                        Viimati finaalturniiril: 2012 (alagrupiturniir)
                        FIFA edetabeli 74. (Aafrika 17.) koondis
                        Finaalturniirile jõudmiseks: alistati Mosambiik kahe mängu kokkuvõttes 4:2 (võõrsil 0:2, kodus 4:0)

                        Koosseis:

                        Väravavahid: 22-Khalid Askri (Raja Casablanca), 1-Nadir Lamyaghri (Wydad Casablanca), 12-Anas Zniti (Maghreb Fes)
                        Kaitsjad: 2-Abderrahim Achchakir (Royal Armed Forces), 5-Mehdi Benatia (Udinese), 3-Zakarya Bergdich (Racing Lens), 17-Issam El Adoua (Vitoria Guimaraes), 15-Abdelhamid El Kaoutari (Montpellier), 4-Ahmed Kantari (Stade Brest), 16-Abdelatif Noussir (Maghreb Fes)
                        Poolkaitsjad: 21-Nordin Amrabat (Galatasaray), 11-Oussama Assaidi (Liverpool), 7-Abdelaziz Barrada (Getafe), 18-Chahir Belghazouani (AC Ajaccio), 10-Younes Belhanda (Montpellier), 19-Kamel Chafni (Stade Brest), 8-Karim El Ahmadi (Aston Villa), 6-Adil Hermach (Al Hilal), 23-Mehdi Namli (Moghreb Tetouan)
                        Ründajad: 9-Youssef El Arabi (Granada), 14-Mounir El Hamdaoui (Fiorentina), 20-Abderrazak Hamedallah (Olympique Safi), 13-Youssef Kaddioui (Royal Armed Forces)

                        Peatreener: Rachid Taoussi (53/2012).
                        Taoussi peaks kodumaa jalgpalli tundma nagu oma turbani volte – ta on töötanud aastaid Maroko noortekoondiste ja kohalike klubide juures, aastatel 1995-2000 oli ka A-koondise juures abitreeneriks. Kui kuulus Erik Gerets 2012.a 22. septembril sule sappa sai, polnud eriline üllatus, et Maroko uueks peatreeneriks nimetati just Taoussi.

                        Võtmeisik: Younes Belhanda (22/PK/Montpellier).
                        Arvestades tõsiasja, et Maroko ACNi koondisesse ei kuulu seekord osavad keskpoolikud nagu Adel Taarabt, Mbark Boussoufa või Houssine Kharja, siis on mullu Montpellieri Prantsuse meistriks tüürinud Belhanda roll selles meeskonnas suisa üüratu. Tema peab mängu käima panema ja kui ta selles põrub, põrub tõenäoliselt ka kogu koondis. Paraku pole Belhanda mänguvalmidus sugugi kindel – nädalapäevad enne turniiri avamängu vigastas ta treeningul kubemelihast ning tema osalemine ACNil sattus suure küsimärgi alla. Mees jäi siiski koosseisu ning viimaste andmete kohaselt peaks avamängus Angolaga ka platsile pääsema.

                        Silm peale: Youssef El Arabi (25/R/Granada).
                        El Arabi, kes siirdus pärast suurepärast hooaega Ligue1-s (Caeni eest 17 väravat) 2011.a ootamatult Saudi Araabiasse, on otsaga Euroopasse tagasi jõudnud ja esindab nüüd Hispaania klubi Granadat. Seal tema püss enam sarnasel kombel paukunud ei ole, kuid ACNil peaks ta koos Belhandaga (kui too ikka muidugi mängida saab) moodustama siiski turniiri ühe ohtlikeima paari, kus siis Belhanda loob ja El Arabi lööb.

                        Mänguplaan: Mänguplaan on selge – kaitsjad Benatia, Kantari ja El Kaoutari peavad taga asjad korras hoidma, El-Arabi ja El Hamdaoui peavad ees väravaid lööma ning nende vahel on Belhanda, kes kogu seda värki koos hoiab.

                        Prognoos: Belhanda geniaalsus viib meeskonna veerandfinaali, kuid see on ka maksimum. Kui Belhanda aga vigastuse tõttu mängida ei saa, on Maroko lootused alagrupist edasi pääsemiseks muidugi märksa väiksemad.

                        CABO VERDE

                        Varasemaid turniire: 0
                        Parim tulemus: -
                        Viimati finaalturniiril: -
                        FIFA edetabeli 69. (Aafrika 15.) koondis
                        Finaalturniirile jõudmiseks: alistati 1) Madagaskar kahe mängu kokkuvõttes 7:1 (võõrsil 4:0, kodus 3:1); 2) Kamerun kahe mängu kokkuvõttes 3:2 (kodus 2:0, võõrsil 1:2)

                        Koosseis:

                        Väravavahid: 12-Fredson (Batuque), 16-Rilly (Mindelense), 1-Vozinha (Progresso Sambizanga)
                        Kaitsjad: 23-Carlitos (AEL Limassol), 3-Fernando Varela (FC Vaslui), 14-Gege (Maritimo), 4-Guy Ramos (RKC Waalwijk), 13-Josimar (FC Dordrecht), 6-Nando (Chateauroux), 18-Nivaldo (Academica Coimbra), 19-Pecks (Gil Vicente)
                        Poolkaitsjad: 5-Babanco, 22-David Silva (both Olhanense), 15-Marco Soares (Omonia Nicosia), 7-Platini (Santa Clara), 17-Roni (Fola Esch), 2-Stenio (Feirense), 8-Toni Varela (Sparta Rotterdam)
                        Ründajad: 21-Djaniny (Olhanense), 10-Heldon (Maritimo), 11-Julio Tavares (Dijon), 9-Rambe (Belenenses), 20-Ryan Mendes (OSC Lille)

                        Peatreener: Lucio Antunes (46/2010).
                        Antunes on alagrupi treeneritest kõige noorem, kuid samas kõige kauem oma koondise eesotsas püsinud. Ning tema käe all on Cabo Verde teinud tõelist tähelendu – kui 2012.a finaalturniirist jäädi esimesena ja ülinapilt eemale, siis nüüd tegi ta ime ära ja juhtis 567 000 elanikuga saareriigi esimest korda Aafrika Rahvaste Karikale. Muuseas, detsembri alguses sai Antunes – kes oli enne koondise peatreeneriks asumist ametis hoopis lennujuhina - end nädala jooksul töövarjuna täiendada Jose Mourinho enda juures.

                        Võtmeisik: Fernando „Nando“ Neves (34/K/LB Chateauroux).
                        Cabo Verde kaptenipaela kandval keskkaitsjal pole küll ette näidata glamuurset klubikarjääri – mees on mänginud Portugali, Šveitsi, Tuneesia, Katari ja Tšehhi liigades, hetkel Prantsuse esiliigas – kuid koondise jaoks on vaatamata tema suhteliselt soliidsele eale tegemist asendamatu mängijaga, kes oma kogemuste toel peab väljakul (ja ka väljaspool väljakut) asjad kontrolli all hoidma. Arvestades, et Cabo Verde mängib ennekõike kaitsest lähtuvalt, on tema roll seda suurem.

                        Silm peale: Jorge Tavares „Djaniny“ Semedo (21/R/Olhanense).
                        1.90 pika kesktormaja mängijakarjäär on olnud lausa muinasjutuline: 18-aastaselt saabus ta Portugali, et hakata seal tudeerima energeetikat, selle kõrvalt asus ka regionaalliigas mängima, tegi seda aga nii edukalt (kaks hooaega ja 50 väravat), et sõlmis seejärel joonelt lepingu kõrgliigameeskonna Uniao Leiriaga! Seal lõi 28 mänguga 5 väravat ning siis napsas mehe omale juba Portugali hiid Benfica ise, kes, tõsi, on hetkel Djaniny laenanud Olhanensele.
                        Loomulikult ei jäänud Djaniny talent märkamata ka sünnimaal, ja nii kutsuti ta 2011.a lõpus koondisessegi. Seal on ta 7 mänguga löönud 2 väravat (neist ühe legendaarses 2:0 võidumängus Kameruniga), nii et kui muinaslugu samadel tuuridel jätkub, võib tast vabalt kujuneda üks tänavuse turniiri säravamaid ründajaid.

                        Mänguplaan: Siin on asi selge: mängida tuleb kaitsest lähtuvalt ja suure südamega! Otsustavas ACNi valikmängus Kameruniga tõi edu vana hea „buss-värava-ette“- strateegia, kuid tegelikult osatakse kenasti söötugi lükata ja palli hoida (paljud mängijad pallivad klubiliselt ikkagi Portugalis!) ning vasturünnakutel suudetakse kõigile peavalu valmistada. Heldon Nhucki näol on meeskonnas olemas ka üliohtlik karistuslöökide spetsialist, nii et oma karistusala lähistel vastastel roheneemlastele eriti vigu teha ei maksaks!

                        Prognoos: Kui Siniste haide eest palliksid kõik need Cabo Verde päritolu pallurid, kes põhjusel või teisel on valinud esindamiseks emamaa Portugali (Nani, Eliseu, Rolando, Silvestre Varela) või mõne muu riigi (nt Gelson Fernandes Šveitsi) koondise, siis oleks meeskond kindel veerandfinaalide kandidaat. Kuid mängida tuleb ikkagi nende meestega, kellega mängida saab ning arvestades nende nappi rahvusvahelist kogemust, siis paraku tuleb arvata, et siit grupist ja antud hetkel nad edasi ei pääse.

                        Mängude kalender:

                        19.01 18:00 LAV – Cabo Verde
                        19.01 21:00 Angola – Maroko
                        23.01 17:00 LAV – Angola
                        23.01 20:00 Maroko – Cabo Verde
                        27.01 19:00 LAV – Maroko
                        27.01 19:00 Angola – Cabo Verde

                        Kommentaar


                          Algselt postitas kasparov Vaata postitust
                          MAROKO

                          Varasemaid turniire: 14
                          Parim tulemus: Võitja (1976)
                          Viimati finaalturniiril: 2012 (alagrupiturniir)
                          FIFA edetabeli 74. (Aafrika 17.) koondis
                          Finaalturniirile jõudmiseks: alistati Mosambiik kahe mängu kokkuvõttes 4:2 (võõrsil 0:2, kodus 4:0)

                          Koosseis:

                          Väravavahid: 22-Khalid Askri (Raja Casablanca), 1-Nadir Lamyaghri (Wydad Casablanca), 12-Anas Zniti (Maghreb Fes)
                          Kaitsjad: 2-Abderrahim Achchakir (Royal Armed Forces), 5-Mehdi Benatia (Udinese), 3-Zakarya Bergdich (Racing Lens), 17-Issam El Adoua (Vitoria Guimaraes), 15-Abdelhamid El Kaoutari (Montpellier), 4-Ahmed Kantari (Stade Brest), 16-Abdelatif Noussir (Maghreb Fes)
                          Poolkaitsjad: 21-Nordin Amrabat (Galatasaray), 11-Oussama Assaidi (Liverpool), 7-Abdelaziz Barrada (Getafe), 18-Chahir Belghazouani (AC Ajaccio), 10-Younes Belhanda (Montpellier), 19-Kamel Chafni (Stade Brest), 8-Karim El Ahmadi (Aston Villa), 6-Adil Hermach (Al Hilal), 23-Mehdi Namli (Moghreb Tetouan)
                          Ründajad: 9-Youssef El Arabi (Granada), 14-Mounir El Hamdaoui (Fiorentina), 20-Abderrazak Hamedallah (Olympique Safi), 13-Youssef Kaddioui (Royal Armed Forces)

                          Peatreener: Rachid Taoussi (53/2012). Taoussi peaks kodumaa jalgpalli tundma nagu oma turbani volte – ta on töötanud aastaid Maroko noortekoondiste ja kohalike klubide juures, aastatel 1995-2000 oli ka A-koondise juures abitreeneriks. Kui kuulus Erik Gerets 2012.a 22. septembril sule sappa sai, polnud eriline üllatus, et Maroko uueks peatreeneriks nimetati just Taoussi.

                          Võtmeisik: Younes Belhanda (22/PK/Montpellier). Arvestades tõsiasja, et Maroko ACNi koondisesse ei kuulu seekord osavad keskpoolikud nagu Adel Taarabt, Mbark Boussoufa või Houssine Kharja, siis on mullu Montpellieri Prantsuse meistriks tüürinud Belhanda roll selles meeskonnas suisa üüratu. Tema peab mängu käima panema ja kui ta selles põrub, põrub tõenäoliselt ka kogu koondis. Paraku pole Belhanda mänguvalmidus sugugi kindel – nädalapäevad enne turniiri avamängu vigastas ta treeningul kubemelihast ning tema osalemine ACNil sattus suure küsimärgi alla. Mees jäi siiski koosseisu ning viimaste andmete kohaselt peaks avamängus Angolaga ka platsile pääsema.

                          Silm peale: Youssef El Arabi (25/R/Granada). El Arabi, kes siirdus pärast suurepärast hooaega Ligue1-s (Caeni eest 17 väravat) 2011.a ootamatult Saudi Araabiasse, on otsaga Euroopasse tagasi jõudnud ja esindab nüüd Hispaania klubi Granadat. Seal tema püss enam sarnasel kombel paukunud ei ole, kuid ACNil peaks ta koos Belhandaga (kui too ikka muidugi mängida saab) moodustama siiski turniiri ühe ohtlikeima paari, kus siis Belhanda loob ja El Arabi lööb.

                          Mänguplaan: Mänguplaan on selge – kaitsjad Benatia, Kantari ja El Kaoutari peavad taga asjad korras hoidma, El-Arabi ja El Hamdaoui peavad ees väravaid lööma ning nende vahel on Belhanda, kes kogu seda värki koos hoiab.

                          Prognoos: Belhanda geniaalsus viib meeskonna veerandfinaali, kuid see on ka maksimum. Kui Belhanda aga vigastuse tõttu mängida ei saa, on Maroko lootused alagrupist edasi pääsemiseks muidugi märksa väiksemad.

                          CABO VERDE

                          Varasemaid turniire: 0
                          Parim tulemus: -
                          Viimati finaalturniiril: -
                          FIFA edetabeli 69. (Aafrika 15.) koondis
                          Finaalturniirile jõudmiseks: alistati 1) Madagaskar kahe mängu kokkuvõttes 7:1 (võõrsil 4:0, kodus 3:1); 2) Kamerun kahe mängu kokkuvõttes 3:2 (kodus 2:0, võõrsil 1:2)

                          Koosseis:

                          Väravavahid: 12-Fredson (Batuque), 16-Rilly (Mindelense), 1-Vozinha (Progresso Sambizanga)
                          Kaitsjad: 23-Carlitos (AEL Limassol), 3-Fernando Varela (FC Vaslui), 14-Gege (Maritimo), 4-Guy Ramos (RKC Waalwijk), 13-Josimar (FC Dordrecht), 6-Nando (Chateauroux), 18-Nivaldo (Academica Coimbra), 19-Pecks (Gil Vicente)
                          Poolkaitsjad: 5-Babanco, 22-David Silva (both Olhanense), 15-Marco Soares (Omonia Nicosia), 7-Platini (Santa Clara), 17-Roni (Fola Esch), 2-Stenio (Feirense), 8-Toni Varela (Sparta Rotterdam)
                          Ründajad: 21-Djaniny (Olhanense), 10-Heldon (Maritimo), 11-Julio Tavares (Dijon), 9-Rambe (Belenenses), 20-Ryan Mendes (OSC Lille)

                          Peatreener: Lucio Antunes (46/2010). Antunes on alagrupi treeneritest kõige noorem, kuid samas kõige kauem oma koondise eesotsas püsinud. Ning tema käe all on Cabo Verde teinud tõelist tähelendu – kui 2012.a finaalturniirist jäädi esimesena ja ülinapilt eemale, siis nüüd tegi ta ime ära ja juhtis 567 000 elanikuga saareriigi esimest korda Aafrika Rahvaste Karikale. Muuseas, detsembri alguses sai Antunes – kes oli enne koondise peatreeneriks asumist ametis hoopis lennujuhina - end nädala jooksul töövarjuna täiendada Jose Mourinho enda juures.

                          Võtmeisik: Fernando „Nando“ Neves (34/K/LB Chateauroux). Cabo Verde kaptenipaela kandval keskkaitsjal pole küll ette näidata glamuurset klubikarjääri – mees on mänginud Portugali, Šveitsi, Tuneesia, Katari ja Tšehhi liigades, hetkel Prantsuse esiliigas – kuid koondise jaoks on vaatamata tema suhteliselt soliidsele eale tegemist asendamatu mängijaga, kes oma kogemuste toel peab väljakul (ja ka väljaspool väljakut) asjad kontrolli all hoidma. Arvestades, et Cabo Verde mängib ennekõike kaitsest lähtuvalt, on tema roll seda suurem.

                          Silm peale: Jorge Tavares „Djaniny“ Semedo (21/R/Olhanense). 1.90 pika kesktormaja mängijakarjäär on olnud lausa muinasjutuline: 18-aastaselt saabus ta Portugali, et hakata seal tudeerima energeetikat, selle kõrvalt asus ka regionaalliigas mängima, tegi seda aga nii edukalt (kaks hooaega ja 50 väravat), et sõlmis seejärel joonelt lepingu kõrgliigameeskonna Uniao Leiriaga! Seal lõi 28 mänguga 5 väravat ning siis napsas mehe omale juba Portugali hiid Benfica ise, kes, tõsi, on hetkel Djaniny laenanud Olhanensele.
                          Loomulikult ei jäänud Djaniny talent märkamata ka sünnimaal, ja nii kutsuti ta 2011.a lõpus koondisessegi. Seal on ta 7 mänguga löönud 2 väravat (neist ühe legendaarses 2:0 võidumängus Kameruniga), nii et kui muinaslugu samadel tuuridel jätkub, võib tast vabalt kujuneda üks tänavuse turniiri säravamaid ründajaid.

                          Mänguplaan: Siin on asi selge: mängida tuleb kaitsest lähtuvalt ja suure südamega! Otsustavas ACNi valikmängus Kameruniga tõi edu vana hea „buss-värava-ette“- strateegia, kuid tegelikult osatakse kenasti söötugi lükata ja palli hoida (paljud mängijad pallivad klubiliselt ikkagi Portugalis!) ning vasturünnakutel suudetakse kõigile peavalu valmistada. Heldon Nhucki näol on meeskonnas olemas ka üliohtlik karistuslöökide spetsialist, nii et oma karistusala lähistel vastastel roheneemlastele eriti vigu teha ei maksaks!

                          Prognoos: Kui Siniste haide eest palliksid kõik need Cabo Verde päritolu pallurid, kes põhjusel või teisel on valinud esindamiseks emamaa Portugali (Nani, Eliseu, Rolando, Silvestre Varela) või mõne muu riigi (nt Gelson Fernandes Šveitsi) koondise, siis oleks meeskond kindel veerandfinaalide kandidaat. Kuid mängida tuleb ikkagi nende meestega, kellega mängida saab ning arvestades nende nappi rahvusvahelist kogemust, siis paraku tuleb arvata, et siit grupist ja antud hetkel nad edasi ei pääse.

                          Mängude kalender:

                          19.01 18:00 LAV – Cabo Verde
                          19.01 21:00 Angola – Maroko
                          23.01 17:00 LAV – Angola
                          23.01 20:00 Maroko – Cabo Verde
                          27.01 19:00 LAV – Maroko
                          27.01 19:00 Angola – Cabo Verde
                          Väga meeldiv lugemine kohvi/tee kõrvale.

                          Kommentaar


                            Eelvaadete vahele ka tulemus: Elevandiluurannik alistas Abu Dhabis toimunud kontrollmängus vana vaenlase Egiptuse 4:2 (37.(pen) ja 53. Gervinho, 40. L.Traore, 82. Ya Konan - 19., 60.)

                            CIV: Barry - Tiene (46. Boka), Bamba, K.Toure, Eboue (46. Lolo) - Zokora (46.Y.Toure), Razak (46.Ya Konan), Tiote - Gervinho, Gradel (46. Kalou), L.Traore (46.Drogba)

                            Paari sõnaga ka mängust. Esimene pooltund oli Elevantide poolt suisa kohutav, mis selles mõttes polnud ka mingi ime, et keskväljatrio moodustasid oma olemuselt suht-koht puhtad lõhkujad Zokora, Razak ja Tiote. Kuid siis saadi patuga pooleks penalti, mille realiseeris kindlalt Gervinho ja kaks minutit hiljem realiseeris Tiote hea söödu Lacina Traore.

                            Teisel poolajal tegid vahetused asja märksa lõbusmakas, kuigi Drogba puhul oli selgelt näha tema vähene mängupraktika ning Yaya Toure vormile oli oma mõju jätnud põetud külmetushaigus. Aga võit võeti, mis on põhiline, samas kaitsetööga tuleb treeningutel veel kõvasti vaeva näha. Alagrupi avamäng Togo vastu peaks minema ludinal, aga põhja-aafriklastega võib probleeme tekkida.

                            Tänasest algkkoosseisust jääb ACNil kindlasti pingile Razak (tema asemel siis Yaya Toure), ning ilmselt saadab Lamouchi Togo vastu algkkoosseisus platsile ikkagi ka Drogba. Mina jätaks Zokora ka kaugele pingiservale ja tema asemel võiks pigem platsil mütata Ya Konan või Romaric. Kreatiivsust oleks kohe märksa rohkem.

                            Kommentaar


                              ACN 2013 eelvaated vol 2

                              GRUPP B

                              GHANA

                              Varasemaid turniire: 18
                              Parim tulemus: Võitja (1963, 1965, 1978, 1982)
                              Viimati finaalturniiril: 2012 (neljas koht)
                              FIFA edetabeli 30. (Aafrika 4.) koondis
                              Finaalturniirile jõudmiseks: alistati Malawi kahe mängu kokkuvõttes 3:0 (kodus 2:0, võõrsil 1:0)

                              Koosseis:

                              Väravavahid: 12-Adam Kwarasey (Stromsgodset), 16-Fatau Dauda (AshantiGold), 1-Daniel Adjei (Liberty Professionals)
                              Kaitsjad: 23-Harrison Afful (Esperance), 13-Jerry Akaminko (Eskisehirspor), 5-Mohammed Awal (Maritzburg United), 2-Richard Kissi Boateng (Berekum Chelsea), 21-John Boye (Stade Rennes), 19-Jonathan Mensah (Evian Thonon Gaillard), 4-John Pantsil (Hapoel Tel Aviv), 15-Isaac Vorsah (Red Bull Salzburg)
                              Poolkaitsjad: 10-Albert Adomah (Bristol City), 8-Emmanuel Agyemang Badu (Udinese), 6-Anthony Annan (Osasuna), 20-Kwadwo Asamoah (Juventus), 14-Solomon Asante (Berekum Chelsea), 7-Christian Atsu (FC Porto), 9-Derek Boateng (Dnipro Dniepropetrovsk), 11-Mohammed Rabiu (Evian Thonon Gaillard), 22-Mubarak Wakaso (Espanyol)
                              Ründajad: 18-Richmond Boakye Yiadom (Sassuolo), 17-Emmanuel Clottey (Esperance), 3-Asamoah Gyan (Al Ain)

                              Peatreener: Kwesi Appiah (52/2012).
                              Mängijana vasakkaitses toimetanud Appiah kuulus aastatel 1987-1992 ka Ghana koondisesse ja kandis seal mõnes mängus kaptenipaelagi. Treenerina ta just eriti tuntud pole – 2011.a oli Ghana U23 koondise peatreeneriks ning tema nimetamine A-koondise lootsiks eelmise aasta aprillis oli üpris suur üllatus.

                              Võtmeisik: Kwadwo Asamoah (24/PK/Torino Juventus).
                              Vaatamata mitte just üleliia kõrgele vanusele sõidab Asamoah juba oma neljandale järjestikusele ACN finaalturniirile ja seekord peab ta olema väljakul liider, tahab seda või mitte, sest ei ole tal sedakorda kõrval ei Michael Essieni, Sulley Muntarit, Kevin-Prince Boatengi ega Andre Ayew’d, kellele muidu võinuks raskel hetkel toetuda. Ning Ghana rahval on Asamoahi suhtes eriti kõrged nõudmised ja ootused, sest on ju ikkagi tegemist Juventuse põhimehega! Seejuures on ka Ghana treener Kwesi Appiah kasutamas Asamoahi koondises sarnases rollis nagu tal on Juventuses ehk siis vasakkaitsjana, kuigi Ghana kontekstis tundub see mehe ande raiskamisena. Sest kui Juventus mängib üldjuhul süsteemis 3-5-2 ning Asamoah saab suhteliselt palju toimetada ka ründefaasis, siis Ghana 4-5-1 puhul peab ta märksa selgemalt tagapool passima. Ghana üldisele kreatiivsusele see kasuks ei tule.

                              Silm peale: Christian Atsu (21/PK/FC Porto).
                              Ghana järjekordne uue põlvkonna mängumees Atsu debüteeris A-koondise eest 2012.a 1. juunil MM-valikmängus Lesothoga ning lõi kohe koondiseukse põmaki! lahti, kui avas mänguskoori (Ghana võitis lõpuks 7:0). Teine värav tuli ACN-valikmängus Malawiga (1:0) ning Atsut hakati hoobilt võrdlema Ghana ühe läbi aegade parima mängumehe Abedi „Pele“ Ayew’ga, mõned leidsid Atsu mängustiilis sarnasusi koguni Lionel Messi endaga! Tõsi, äärepoolkaitsja (-ründaja) klubikarjäär Portos pole samal kombel tuult tiibadesse saanud, kuid ehk annavad noormehe (eeldatavalt suurepärased) esitused ACNil hoo sisse ka tema Porto-karjäärile?

                              Mänguplaan: Nagu märgitud, on mänguskeemiks 4-5-1, kus eriti suur roll kahel alumisel keskpoolikul, kelleks on Emmanuel Agyemang-Badu ja Anthony Annan (kui Annan ei peaks vigastusest paranema, siis Derek Boateng). Ülemisel poolkaitsekolmikul (siin on mitmeid valikuid, ainus kindel tüüp on ilmselt Mubarak Wakaso) + ründajal (Gyan) on üpris vabad käed ning väravad peavad just sealt tulema. Samas on sellesama Wakaso näol olemas ka väga hea karistuslöökide toimetaja ja ilmselt sünnib finaalturniiril nii mõnigi Ghana värav ka standardolukordade järel. Mänguplaani võivad muidugi tulla väiksed korrektiivid, juhul kui peatreener Appiah kuulab mõistuse häält ning Kwadwo Asamoahi ikkagi keskväljale nihutab, kust mehest oleks koondisele kõige rohkem kasu.

                              Prognoos: Ghanat on seekord esindamas küll üsna omapärane ja vähe kokkumänginud seltskond (meeskonnas on koguni 10 Aafrika meistrivõistluste finaalturniiride debütanti), kuid kui kaitse toimib, keskväljal on asjad kontrolli all ning Asamoah Gyan taas väravasoone leiab, siis miks mitte ei võiks nad finaaligi välja jõuda. Sest jalgpallikool on seal vägev ja gaanalased on varemgi tõestanud, et noorus pole nende puhul heade tulemuste saavutamisel mingiks takistuseks.

                              MALI

                              Varasemaid turniire: 7
                              Parim tulemus: Teine koht (1972)
                              Viimati finaalturniiril: 2012 (kolmas koht)
                              FIFA edetabeli 25. (Aafrika 3.) koondis
                              Finaalturniirile jõudmiseks: alistati Botswana kahe mängu kokkuvõttes 7:1 (kodus 3:0, võõrsil 4:1)

                              Koosseis:

                              Väravavahid: 16-Soumbeyla Diakite (Stade Malien), 1-Mamadou Samassa (Guingamp), 22-Aly Yirango (Djoliba AC)
                              Kaitsjad: 4-Adama Coulibaly (AJ Auxerre, France), 5-Idrissa Coulibaly (Al Lekihwiya), 23-Ousmane Coulibaly (Stade Brest), 19-Salif Coulibaly (Djoliba), 2-Fousseiny Diawara (AJ Ajaccio), 21-Mahamadou Ndiaye (Vitoria Guimaraes), 3-Adama Tamboura (Randers), 13-Molla Wague (SM Caen)
                              Poolkaitsjad: 20-Samba Diakite (Queen's Park Rangers), 12-Seydou Keita (Dalian Aerbin), 6-Momo Sissoko (Paris St Germain), 18-Samba Sow (Racing Lens), 8-Kalilou Traore (Sochaux), 17-Mahamane Traore (Nice), 14-Sambou Yatabare (Bastia)
                              Ründajad: 9-Cheick Tidiane Diabate (Girondins Bordeaux), 7-Cheick Fantamady Diarra (Stade Rennes), 11-Sigamary Diarra (AC Ajaccio), 10-Modibo Maiga (West Ham United), 15-Mahamadou Samassa (Chievo Verona)

                              Peatreener: Patrice Carteron (42/Prantsusmaa/2012).
                              Mali on mängijana kaitses rüganud Carteroni jaoks esimeseks juhendatavaks rahvuskoondiseks. Klubidest on mees juhendanud Dijoni ja Cannes’i, mängijana tegi tegusid teiste aga näiteks Lyonis Olympique’is ja St. Etienne’is. 2001.a käis laenul Sunderlandis ning lõi 8 mängu jooksul ka ühe värava. Kellele? Newcastle’ile.

                              Võtmeisik: Seydou Keita (33/PK/Dalian Aernin).
                              Kuna vigastus jätab finaalturniirilt taas kõrvale Mali teise tuntud keskväljaässa, Fulhamis päris kenasti pildile naasnud Mahamadou Diarra, siis peab Keita taas keskel vastutuse endale võtma ja kastanid tulest tooma. Vähemalt on koondises tagasi viimati 2010.a ACNil Malit esindanud Momo Sissoko (PSG), kuid tal napib mängupraktikat ja on küsitav, kas ta suudab Keitale täieväärtuseline keskväljapartner olla. Keita kui koondise kogenuim liige peab ohjad kindlalt enda kätte haarama ja mänguvankri teel hoidma.

                              Silm peale: Cheick Diabate (25/R/Bordeaux).
                              Diabatet väljakul mitte märgata on väga keeruline, kuna tegemist on 1.94 pika ja füüsiliselt väga võimsa ründajaga. Kuna ründemängijatega on Malil problemaatiline – Mamadou Samassa maadleb vigastusega ning Modibo Maigal napib mängupraktikat ja sellest johtuvalt ka enesekindlust – siis seda enam peab juba 2005.a Mali A-koondise eest debüteerinud Diabate talle pandud ootusi-lootusi täitma. Mullusel turniiril jäi ta 3 väravaga jagama väravaküttide edetabeli esikohta, tõsi, neist väravatest kaks sündisid küll pronksimängus ja motivatsioonipuuduse käes vaevelnud Ghana vastu.

                              Mänguplaan: Malil on koosseisus palju häid keskpoolkaitsjaid, kuid kvaliteetseid ääremängijaid napib. Seega on nende mäng kardetavasti suhteliselt ühekülgne, keskväljal üritatakse lõhkuda vastaste mängu ning ründes kesktormajad mõne sööduga löögile mängida (ning alati võib muidugi Seydou Keita kaugelt peale vuhistada). Mullu Alain Giresse’i käe all asi toimis, kas toimib ka nüüd – elame-näeme.

                              Prognoos: Mali tegi mullu suurepärase turniiri ja võitis suisa pronksmedalid, kuid selle tulemuse kordamine ehk ületamine saab olema küll väga raske ülesanne. Pigem kaldun ma arvama, et seekord jäädakse grupis kolmandaks ja veerandfinaali ei pääsetagi.

                              Kommentaar


                                NIGER

                                Varasemaid turniire: 1
                                Parim tulemus: Alagrupiturniir (2012)
                                Viimati finaalturniiril: 2012 (alagrupiturniir)
                                FIFA edetabeli 105. (Aafrika 28.) koondis
                                Finaalturniirile jõudmiseks: alistati Guinea kahe mängu kokkuvõttes 2:1 (võõrsil 0:1, kodus 2:0)

                                Koosseis

                                Väravavahid: 1-Moussa Alzouma (Garde Nationale), 16-Daouda Kassaly (Chippa United), 22-Rabo Saminou (Sahel SC)
                                Kaitsjad: 15-Ismael Alassane (Mangasport), 21-Mohamed Bachar (AS Douanes), 13-Mohamed Chicoto (AS Marsa), 8-Kourouma Fatokouma (Chabab Al Hociema), 5-Lucky James (AS Douanes), 18-Koffi Dan Kowa (ES Zarzis), 4-Kader Amadou Dodo (Olympic), 19-Issiaka Koudize (Garde Nationale), 23-Mohamed Soumaila (Olympic)
                                Poolkaitsjad: 20-Moutari Amadou (FC Mans), 14-Issoufou Boubacar (Club Africain), 3-Karim Lancina (unattached), 6-Abdoul Idrissa Laouali (Mangasport), 17-William Ngounou (IF Limhamn Bunkeflo), 12-Souleymane Sakou (Olympic), 10-Boubacar Talatou (Thanda Royal Zulu)
                                Ründajad: 11-Issoufou Alhassane (Wydad Fes), 9-Kamilou Daouda (JS Saoura), 2-Moussa Maazou (Etoile Sahel), 7-Modibo Sidibe (unattached)

                                Peatreener: Gernot Rohr (59/Saksamaa/2012).
                                Rohr töötas kaks viimast aastat Gaboni koondise peatreenerina ja kui meenutada Gaboni tegemisi 2012.a kodusel finaalturniiril, siis pani ta selle meeskonna mängima vägagi head jalgpalli ning veerandfinaalis kaotati Malile alles pärast penaltiseeriat. Mängijana tõusis Rohr Bordeaux Girondinsi legendiks, treenerina pole sakslane midagi eriti ekstraordinaalset seni veel ära võita suutnud.

                                Võtmeisik: Moussa Maazou (23/R/Etoile du Sahel).
                                Maazoul on vaatamata noorusele selja taga värvikas karjäär Euroopas, kuhu mahtusid erinevad klubid Belgias (Lokeren, Zulte-Walegrem), Venemaal (Moskva CSKA) ja Prantsusmaal (Monaco, Bordeaux, Le Mans). Paraku pole Maazoud õnnistatud just maailma parima iseloomuga ning nii pühkis ta eelmisel aasta suvel Vana Maailma tolmu jalgelt ja sõlmis lepingu hoopis Tuneesia klubi Etoile du Saheliga. Muuseas, just samal ajal saabus Sahelist Tartu Tammekasse testimisele Guinea ründaja Ousmane „Pato“ Barry.
                                Kellel on pisutki meeles mullune, Nigeri jaoks ajalooline esimene ACNi finaalturniir, siis see mäletab ehk ka seda, et Maazou kiirus nii palliga kui pallita on suisa hämmastav (meest hakati finaalturniiri ajal hüüdma lausa „jalgpalli Usain Boltiks“). Võimaluste realiseerimine jättis paraku paremat soovida, kuid kui ka selle elemendiga asjad seekord korras peaksid olema, siis kujutab Niger ja heas vormis Maazou igale vastasele vägagi arvestatavat ohtu.

                                Silm peale: Issoufou Boubacar Garba (22/PK/Club Africain).
                                Pisike aga sitke Garba mängis kaks viimast hooaega Tai kõrgliigas, mullu juulis sõlmis aga nelja aasta pikkuse lepingu Tuneesia klubiga Club Africain. Kõva võitleja Garba ei anna keskväljal vastasele mingit hingamisruumi ning on kompromissitu töörügajana koondise jaoks väga oluline lüli.

                                Mänguplaan: Kui Maazou on elu ja tervise juures, siis on asi lihtne – pall talle jooksu peale ning siis vaatame mis edasi saab. Et individuaalselt mänguklassilt jäävad nigerlased üldjuhul alagrupikaaslastele alla, siis üritatakse seda kompenseerida kõva võitluse ja vea piiril mängimisega. Ebamugavad vastased kõigile.

                                Prognoos: Nigerlased on küll aasta võrra kogenumad ja lisaks pole neil seekord alagrupikaaslasteks ebamugavaid põhja-aafriklasi, kuid sellest hoolimata ei suudeta seegi kord alagrupist edasi rühkida.

                                KONGO DEMOKRAATLIK VABARIIK

                                Varasemaid turniire: 15
                                Parim tulemus: Võitja (1968, 1974)
                                Viimati finaalturniiril: 2006 (veerandfinaal)
                                FIFA edetabeli 107. (Aafrika 29.) koondis
                                Finaalturniirile jõudmiseks: alistati 1) Seišelli saared kahe mängu kokkuvõttes 7:0 (võõrsil 4:0, kodus 3:0); 2) Ekvatoriaal-Guinea kahe mängu kokkuvõttes 5:2 (kodus 4:0, võõrsil 1:2)

                                Koosseis

                                Väravavahid: 23-Landu Bakala (AS MK Etancheite), 1-Robert Kidiaba (TP Mazembe Englebert), 16-Parfait Mandanda (Charleroi)
                                Kaitsjad: 2-Mpeko Issama (AS V Club), 3-Jean Kasusula (TP Mazembe Englebert), 14-Larrys Mabiala (Karabukspor), 19-Chancel Mbemba (Anderlecht), 17-Cedric Mongongu (Evian Thonon Gaillard), 7-Landry Mulemo (Kortrijk), 21-Gabriel Zakuani (Peterborough United)
                                Poolkaitsjad: 22-Mukuntima Kisombe (Daring Club Motembe Pembe), 18-Cedric Makiadi (SC Freiburg), 10-Zola Matumona (Primeiro Agosto), 8-Tresor Mputu (TP Mazembe Englebert), 7-Youssouf Mulumbu (West Bromwich Albion), 20-Nzinga Luvumbu (SC Rojolu)
                                Ründajad: 12-Yves Diba (Al Riad), 4-Patou Kabangu (TP Mazembe Englebert), 13-Alain Kaluyituka (Al Kharitiyath), 11-Deo Kanda (TP Mazembe Englebert), 15-Lomana Lua Lua (Karabukspor), 6-Buge Manzia (Shark XI FC), 9-Dieudonne Mbokani (Anderlecht)

                                Peatreener: Claude Le Roy (64/Prantsusmaa/2011).
                                Aafrikas „Valge võluri“ hüüdnime kandev Le Roy on kahtlemata üks turniiri värvikamaid treenereid. Mees on juhendanud mitmeid erinevaid meeskondi Aafrikas ja Aasias, 1988. aasta Aafrika meistrivõistlustel juhendas ta Kameruni koondise kullale ja 20 aastat hiljem Ghana pronksile. Kongo DV koondis pole talle võõras – ta oli seal peatreeneriks ka aastatel 2004-2006 ning 2006.a finaalturniiril viis meeskonna veerandfinaali. Le Roy on muuseas suur sõber mullu Sambia koondise tiitlile juhendanud Herve Renardiga.

                                Võtmeisik: Diumerci Mbokani (27/R/Anderlecht).
                                Mbokani karjäär on nii klubilises kui koondise mõttes kulgenud kui ameerika mägedel. Mees säras täiega Standard Liege’is, siirdus siis suurte lootustega AS Monacosse, kuid seal läks untsu kõik mis untsu minna sai. Korraks käis laenulepingu alusel Bundesligas Wolfsburgis, kuid ka seal oli põrumine täielik. Nii naasis Mbokani 2011.a augustis Belgiasse Brüsseli Anderlechti, kus on taas end leidnud ning lööb mõnuga väravaid.
                                2011.a mais pääses Mbokani rahvusvahelisse spordimeediasse aga hoopis erakorralisematel põhjustel – väidetavalt ei soovinud ta ühes valikmängus platsile joosta ning olevat teeselnud vigastust. Koondise eelmine treener Robert Nouzaret teatas seepeale, et tema Mbokaniga enam tegemist teha ei taha ning jalgpalliliit määras ründajale eluaegse koondisekeelu! Kuid uus treener Claude Le Roy saatis selle keelu põrgu ning ennistas Mbokani koondisekoha. Arvestades mehe tänavuse hooaja vormi (Belgia liigas 15 ja Meistrite Liiga alagrupiturniiril 2 väravat), siis tundub, et tegemist on mõistliku põrgusaatmisega.

                                Silm peale: Tresor Mputu (27/R(PK)/TP Mazembe).
                                Kui Mbokani karjäär on olnud vastakas, siis Mputu oma on seda enam. Väidetavalt on tegemist riigi ja võib-olla isegi kogu Aafrika läbi aegade ühe andekama ründemängijaga, keda on võrreldud Samuel Eto’o ja teiste Musta Mandri tippründajatega, kuid mingitel müstilistel põhjustel pole ta kodumandrilt ja Mazembe klubist siiani kusagile mujale siirdunud. Huvi Mputu vastu on küll tuntud paljudest tippklubidest (nt Londoni Arsenalist), kuid reaalse üleminekuni pole jõutud. Siiski – värskeimad kuulujutud viivad Mputu veel sel talvel 2,3 miljoni naela eest Mazembest Glaskow Celticusse.
                                2010.a jõudis Mputu koduklubi Mazembe ajaloolise saavutuseni, kui klubide MMi poolfinaalis alistati Brasiilia klubi Internacional ning jõuti finaali, kus tuli küll tunnistada Milano Interi 3:0 paremust. Mputu ise aga sellel turniir osaleda ei saanud, kuna sama aasta augustis oli talle kohtuniku ründamise eest määratud ühe aasta pikkune mängukeeld.

                                Mänguplaan: Konkreetselt mänguplaanist on selle seltskonna puhul üpris raske rääkida, sest Kongo DV on üks müstiline riik ja müstiline on ka sealne jalgpallikoondis. Kui meeste mängulust suudetakse Le Roy poolt teatud raamidesse suruda ning liigselt kaarte ei korjata, siis on kõik võimalik. Kodumaal ja võõrsil mängivate pallurite arv on enam-vähem võrdne ning kui see kompott väljakul ühise keele leiab, võib sealt veel midagi ägedat sündida. Avamäng Ghanaga on otsustav: kui sealt saadakse positiivne tulemus (võit, viik või isegi minimaalne kaotus), on kõik võimalik.

                                Prognoos: Kõhutunne ütleb, et Kongo DV on selle turniiri kõige mustem hobune, kes edeneb lausa poolfinaali välja. Kuid seal kaotatakse Elevandiluurannikule 2:6

                                Mängude kalender
                                20.01 17:00 Ghana – Kongo DV
                                20.01 20:00 Mali – Niger
                                24.01 17:00 Ghana – Mali
                                24.01 20:00 Kongo DV – Niger
                                28.01 19:00 Ghana – Niger
                                28.01 19:00 Mali – Kongo DV

                                Kommentaar

                                Working...
                                X