Naabrid

[Martin]

Eeleelviimane korter, Invaliidi tänaval

Karp kukkus lahti. Sellist jama Tartus küll läbi ei lastaks ja inimesed tunneks ennast solvatuna :P

Enda naabrid on olnud okeid.

Lapsepõlv Tartus Tammsaare tänaval (5-korruseline paneelikas): kõrval olid suvalised, üle ukse see, kes vanaisaga vahepeal tinunni laskis. Teisi ei teadnud, kuid paar püstakut edasi oli Tammaru-Peta, kes ka napsi armastas ja vanaisaga koos töötas.

Lapsepõlv Tartus Pärna tänaval (5-korruseline paneelikas): ei ole ühtegi naabrit vist kunagi näinud. Kõrvalamajas elas vanaema sõbranna, kellel oli äge väike valge koer.

Noorus Tartus Peetri tänaval (sisuliselt eramaja, 2 korterit): alumisel korrusel oli vahepeal bordell, mis tekitas probleeme: A) politsei reidis ka meie korrust, kuigi ust ei teinud me kunagi lahti, kuigi nõuti, karjusime vastu, et see on korter ja tegelege alumistega; b) naaber pakkus emale, et too võiks lisaraha ju nats teenida; c) naabri lapsed olid vahepeal õhtul hilja või öösel aias/maja ees, pere tegi vist tööd; d) taksoga oli minul veider ja emal eriti veider koju sõita, sest taksojuhid silmitsesid kahtlaselt.

Pärast seda oli mingi hull, kes enam ukse taha ei tulnud, kui ühel mu sünnipäeval võttis teda vastu mu täiesti joobes sõber, viiner (nagu päris, mitte see, mis püksis) näpus ja pakkus amspu. Politseid ei kutsutud.

Ülikooliaeg Tartus Peetri tänaval: pärast oli normaalsem, eriti see, kes praeguseni. Raamatupidaja ja tahab kogu aeg maja vuntsida. Pole kunagi millegi üle vingunud.

Suvepraktika Tallinnas (7-korruseline paneelikas): Elasin Narva maantee 1 umbes. Ehk eriti noobel koht. Eriti noobliks tegi selle korterikaaslane lualua, kes teab, see teab. Lisaks elas seal vahepeal Alvin ja by elamine mõtlen ma, et lamas voodi kõrval hundinahal, endal ööklubist tooliga pähe saadult muhk peas vms. Korteri üüris meile väga viks vanaproua, kelle suurim hirm oli, et me varastame ta Sony kassettmaki.

Naabreid ei näinud vist ever, kuid kaevati räigelt. Kõige parem kaebus oli, et keegi on lifti sittunud. Lualua muidugi ajas kõik minu kaela, sest ma olin osa ajast Tartus ja ei saanud ennast kaitsta sellise laimu eest. Välja ei visatud. Sittumise sai enda kaela küll naabri koer, millega vanaproua ka nõus oli.

Tööelu Tartus Uuel tänaval (5-korruseline paneelikas): kõrval naabrid olid vaiksed. Alumised olid klassivenna vanemad ja nende all elab Hando Runnel. Parim mälestus on ühistukoosolekutest ja sellest, kui Runnelil läks mingi meie peo ajal elekter ära ja poeet seisis siis püstakus põlev küünal käes ja laaberdajad muudkui möödusid. Ilus aeg oli.

Ahjaa, Runnel korra süüdistas mind ka mudausside tekitamises. Point siis selles, et mul külalised viskavad kraanikaussi igast jäätmeid, mis uhuvad madalamale ja tekitavad tema korrusel torusse mudaussi, mida ei ole võimalik hävitada ja mis põhjustab, et vesi ajab üles. Ei võta omaks!!!

Rendielu Tallinnas Pronksi tänaval (5-korruseline paneelikas): pole kindel, kas keegi naabrites olid üldse elus. Ei haisenud, kuid kordagi ei näinud.

Tänane elu Tallinnas Niines (8 korteriga maja): ühed naabrid käivad vist öösel tööl, olen kohtunud umbes kaks korda aastas. Üle ukse oli normaalne Martin, kes alkoholi ei joonud, kuid tegi kõvasti sporti, mis tähendas, et võitis igalt poolt auhinnaks pandud alkoholi ja tõi siis selle mulle. Kõva meistrimees oli ka, kahjuks kolis ära, nüüd elab seal mingi tore hipilik pere.

Minu kohal oli mingi vanem vene pere, õudselt jõleda ja kurja ja värdka koeraga, kellele nimeks George. Lisaks nad arvavad, et nad kukuvad mingi hetk mulle kaela, sest eelmine omanik eemaldas ühe vaheseina, umbes teisel päeval, kui ma sisse kolisin, tulid juba selle jutuga ja on mitu korda veel rääkinud, et ära enam midagi eemalda. Mees tossab ka vahel keldris, mis on rõve, sest lõhn levib tuppa.

Üldiselt on normaalne elu ja naabrid.

[vincent]

Praegu on vaikne ja igav. Allkorrusel nt elab isa sõber, kes ei pahanda kunagi, kui mul üleval külalised ja mingi lärm on (harva juhtub ka), vaid ütleb, et normaalne, ma ei pannud tähelegi. Ma ka siis ei pahanda, kui ta vahel pudeli viina on ära joonud ja AC/DC põhja keerab. Ühel pool kõrval on perekond ehitajad, pidevalt mingi saagimine ja kopsimine käib. Kuna öösel nad on vait, siis jällegi ei häiri. Teisel pool on naabrinaine, kellel on nii kõva ja kile hääl, et kui ta õues kellegagi kaks sõna räägib, siis ma kuulen tuppa kõik jutud ära, kinnise aknaga. Muidu on tore inimene ja kui siin oli vaja linnaosavalitsuse mingi sigatsemise vastu võidelda, siis saadeti tema igale poole ametitesse käima. Päevaga tegi tiiru ära mööda kontoreid ja tükiks ajaks oli korras, et kasulik.

Ülikooli ajal Tartus elasin mingis endises töölisühikas vms, kus kõik korterid olid umbes 10 ruutu suured, täielik kolhoos. Elu oli ka vastav, nädalas paar korda üritas naaberjoodik kell kaks öösel minu ust lahti muukida (ja kõiki teisi, mis enamvähem tema oma lähedusse jäid). Pooltel kordadel naine kostitas teda selle peale koridoris joptvajumatiga, kuni teiselt poolt naabrimees ukse lahti tegi ja küsis, et štoo suuka tvariiš bljäd, poliitsija budjet. Siis sai rahu. Sageli naine kisada ei viitsinud, sel juhul magas habe norinal koridoris, astusin tasakesi üle, kui juhtusin koju tulema.

Selsamal teisel naabrimehel oli naine, kes päevasel ajal oma lapsi vastu kappi loopis vms, kogu aeg mingi jube kisa ja tants ja tagaajamine käis. Kui mees koju tuli, siis jäeti lapsed rahule ja möliseti omavahel. Keppi nad tegid vist kuskil mujal või ei teinud üldse, mul oli pappseinte tõttu selle üle ainult hea meel. Kui koridoris kokku sattusime, olid igati meeldivad inimesed, mees laenas mult kunagi korkide tagasi sisse keeramiseks šveitsi taskunuga ja sulatas selle tera sisse suure augu, aga kuna ta ise selle kõige käigus ka korralikult voolu sai, siis ma väga ei pahandanud.

Paar korterit ehk paar meetrit edasi oli mingi läbuauk, kus rahvast käis pmtslt 24/7 sisse ja välja. Kui uksest käidi, tuli alati korraliku tümmi level max, kui uks kinni oli, polnud mitte midagi kuulda, ma ei kujuta ette mis nad seal seespool seintega olid teinud, munareste pannud seitse kihti või mis. Aa ja kuskil ülevalpool elas mingi vend, kes pildus regulaarselt aknast alla suitsukonisid (mul oli ükskõik) ja vahel ka karbiga rosoljet või kolmeliitriseid klaaspurke (ei olnud ükskõik, aga midagi teha ka ei viitsinud). Kuskil seal kõrgemal oli ka muusik, kes vahel kitra harjutas õhtusel ajal. Tasakesi, võimendiga.

Lapsepõlvekodu Nõmmel oli kahepereelamu, aga kino sai rohkem kui seal kolhoosis vist. Me elasime all, teine perekond üleval. Proual oli jumal teab mitmes mees juba, vahel ikka tõsteti laps õue trepi peale või saadeti koos vanaemaga jalutama, et saaks uue joobariga rahus keppi teha. Vahel tal läksid graafikud sassi ja mehed sattusid kokku ka, siis oli jälle suurem äkšon. Ükskord vanaisa läks ja küsis viisakalt kogu seltskonnalt, kaua see hooramaja siin kestab, sealt edasi oli veidi rahulikum. Üks väga tore mees jäi pikemalt pidama ka ja tema ajal oli täitsa rahulik elu, kahjuks ta küll ükskord tuli taksot sõitmast koju, aga mingit järjekordset teist polti parajasti kapis peitev proua soovitas hiljem tagasi tulla. Noh mees läks ja võttis siis veel ühed kliendid peale, kahjuks need olid kaks äsja vabanenud retsi ja ühel oli jahipüss kaasas.

Ösõnaga jah pärast seda proua leidis lõpuks jackpoti ehk firmajuhist soome mehe, kes oli muidu suhteliselt talutav, ainult täis peaga kammis ära, ükskord jooksis vappu ajal mööda tänavat edasi-tagasi ja karjus uhhuu. Tütreid oli seal peres kaks, vanemast kasvas samasugune fuuria nagu emastki, eredalt on meelde jäänud, kui nad üle tänava elanud sõbra isaga teineteist tänava peal v*ttu saatsid kõvahäälselt ükskord. Noorem tütar oli ja on normaalne, ehkki mingis vanuses oli tal ka samasugune graafikute faas, et pmtslt üks tüüp ronis aknast välja ja mööda seina alla, kui teine 15 minti varem juhtus saabuma.

Põder ehitas majale veel mingi ilgema juurdeehituse, aga siis proua suri ära ja somm kolis soome tagasi, uue majaosa müüs maha, sinna kolisid suisa igavalt toredad inimesed, kellega mingit kammi kunagi pole. Tõsi neil üks järetulija õppis skulptoriks ja mingi aja elas meie kohal korteris, siis tuli küll kohati selgitada, et kui ma palusin sul öösel toas peitliga töötamist võimalusel vältida, siis jah, see võiks kehtida ka saagimise kohta. A muidu oli normaalne ja ega ta paha pärast, nagu ka perepoeg, kes tegi elektroonilist mussi ja täitis vahel maja kosmoselaeva häältega, aga keeras alati bassi vähemaks, kui viisakalt paluda. Vahepeal nad pidasid hoovis jäneseid ja selline kerge sitaka aroom oli kogu aeg seetõttu üleval, aga see projekt õnneks lõppes päevapealt siis, kui neil endal koer ükskord lahti pääses ja ühe jänese pintslisse pani.

[futbolidipaul]

Lapsepõlv Ahtmes
Mina kasvasin üles Ahtmes, mis on üks Kohtla-Järve veider linnaosa. See on ainult magala. Seal pole muud midagi. Tore oli see, et kogu mu hoovi peale, 60 korterit minu ja 60 vastas majas ning 2x30 kõrval majades oli vaid kaks Eesti peret. Meie ja vastas majas olev. Kusjuures nende perepoeg sünidis samal päeval ja samas haiglas. Aga nemad kolisid Jõhvi suht pea ära, mis tegi meist ainukese Eesti pere seal. Kuna mul oli 10 aastat vanem vend, siis polnud see probleem. Aga see selleks. Meie üle ukse elasid mustlased. Tõelised mustlase, keda me ka nii kutsusime. Üritasid meile kogu aeg sodi müüa ja küünlaid eduks panna ja nii edasi. Elasid seal vähemalt 10-kesi. Muidu saime hästi läbi. Diil oli, et nemad meie pesunööri läbi ei lõik ja mina konnasid nende postkasti ei pane. Üks kord läks ütlemiseks, kui nende pere vanaisa ära suri, siis uks lendas pauguga lahti ja kõik käisid koridori peal nutmas ja karjumas. Nagu oleks maailmalõpp saabunud. Muidu polekski lugu, aga nad tegid seda täpselt südaööl ja no ikka korralik karjumine käis koridoris. Lisaks elas meie peal korralik joodikute perekond. No ikka selline, et mõlemad lapsed olid kergelt imelikud. Nemad ikka tülitsesid nii, et nii mõnigi kord visati mõni mees trepist alla. Lõpuks kolis perepea keldrisse elama. Ehk siis meie all ja peal elas sama pere, kes ei loobunud oma joodiku kogemustest. Keldris olid tal sõpraks rotid ka.

Ahjaa. Kui ma kunagi oma Pärnust pärit tolleaegse tüdruku koju tõin, siis sain teada, et lume alt välja sulavad süstlad polegi normaalne asi. Go figure.

Edit: unustasin mainida, et Tatjana elas kõrvalmajas. Kuidas ma küll seda ei näinud

Tudengipõlv Tartus
Minu enda ühikas oli igav, aga mu naise oma Nooruse tänaval oli fun. Seal oli igasugu rahvast koos. Laupäeva hommikul alati magas keegi koridori trepi peal. Rekord oli 10. Igakord kui Pizzaga tulid, lubati Pizza eest kõike anda. Ei proovinudki kunagi järgi. Aga sealne naaber oli pealt 35 aastane üksik vanatüdruk, kes tundus ka Hoarder olevat. Sealsed seinad olid nii õhukused, et isegi kui me telekat rahulikult vaatasime, siis ta karju meie peale. Õnneks oli ta enamus ajast tööl.

Praktika Tallinnas
Elasime töö ühiselamus ja see oli äge. Sealt võis leida igasugust lektuuri. Aasta siis oli vist 2004. Kellegil oli maha jäänud ntx terve aastakäigu (1999) Maajad. Sellised mõnusad karvased naised. Need panime jõulde aeg kuuse alla. Kuna meid oli neli ühes toas, siis keegi meist ei viitsinud prügi välja viia. Käis selline chickeni mäng, et kes esimesena murdub. Kuniks maja hoida teada sai ja kaebas ära. Nii juhtus iga kord. Lisaks oli meil rõdu, kus osad suitsetamas käisid ja konid lillepotti panid. Pärast tuli välja, et majahoidja kasvatas seal taimi. Ilmselgelt ei kasvanud. Aga muidu oli tore.

Esimene maja Londonis
Seal oli samasugune kommuun, aga asi oli nüüd selles, et me olime nagu ajaga edasi liikunud. Enamus maja naabreid ei olnud. Nende meelest oli normaalne enda järgi köögis koristada korra nädalas. Ehk siis köök oli alati sitane. Me ei kutsunud neid kuidagi, pigem vältisime. Ilmselt olid neil head hüüdnimed meile. Mul on üks hea sõbranna, kes on kõige sõbralikum inimene maailmas. Tema ei ütleks isegi kärbse kohta kehvasti. Tema ütles seal ühele, et kui sul midagi öelda pole, siis pigem ole vait. Nice.

Ülejäänud pole olnud märkimist väärt, välja arvatud praeguse üürika naaber. Muidu polegi lugu, aga seinad on nagu paberist ja ma kuulen kõike mis ta räägib ja tümakat mis ta kuuleb. Kutsun träna fänniks.

[Even]

tallinnas, kivimurru tänaval.

lapsepõlvekodus. 2004 kui kolisin sinna, siis ostsis ka korteri üks 19 aastane nolk, kellel oli millegipärast suurem hulk vabaraha sulas. ta elas väga mitu etappi oma elus läbi.

- 19selt mõtles, et hakkab korralikuks ning lisaks uuele korterile võtab naise ja loob kodu
- 21selt naine läks minema ja mõtles, et võtab tänavalt suvalisi
- 22selt ostis mitsubishi lanceri ralliauto ja hakkas mingitel talverallidel käima.
- 24selt läks soome ehitajaks ja tuli eestisse jooma
- 26selt müüs mitsu maha ja ostis infiniti ning võttis naise
- 28selt tema enda sõnade järgi jumalast kogemata tegi naise rasedaks ja sai kaksikud.
- 30selt mõtles, et hakkab korralikuks, kolib minema ning lisaks uuele majale pirital hakkab kodu looma.

ülalmainitud korteri ostis mingi ärimees kellel oli vaja koguaeg uhkeldada, et auto esindused koguaeg pakuvad talle prooviks mingeid vingeid autosi. ühel õhtul sõitis uue audiga hoovi. samal õhtul leidis eks-naine ta vist üles ja loopis kividega auto igastahes sodi. uus naine vaatas pealt ja karjus. peale poolt aastat kolisid minema.

kuni praeguseni elab seal keegi kelle wifi-võrgu nimi on JOHH&KREEBU. nii ma neid kutsungi.

mingi hetk elas veel üks veider paar, kellest õrnem sugupool 365 ja 24/7 käis millegipärast koguaeg tiaaraga. kutsusin neid printsessiks.

paks punane vend kellel koguaeg hoorad käisid. ei tea miks aga teda kutsusin pankrotihalduriks.

tänaseni elab üksik cougar kes koguaeg naiste tantsupeo kava 6x öö jooksul läbi jõudis tantsida. samuti proovid enne üritust. ta millegipärast parkis hoovis alati väga aeglaselt.

mingi hetk mängisime dannari, diana ja veel mingite veidrate inimestega minu saunas pokkerit.

dannar, kes see tööstuse korter on see kus koridorid on nagu versaille lossis? mazz magas seal ehitus-aluste peal muarust... jällegi mingi pokker.

[Mõnuagent 007]

mingi hetk mängisime dannari, diana ja veel mingite veidrate inimestega minu saunas pokkerit.

dannar, kes see tööstuse korter on see kus koridorid on nagu versaille lossis? mazz magas seal ehitus-aluste peal muarust... jällegi mingi pokker.

Oli jah.

[El President]

minu naabriteks on kajakad. kõigil ümbruskonna katustel. aeg-ajalt kaovad ära, aga praegu on jälle kuskilt mingi laine peale lennanud. kisavad, situvad ja poegivad. ja no tõsiselt kahetsen, et püssi pole. või kasvõi kada.

[fitti]

Nüüd on mu naaber hea foorumikasutaja Rein, aga teda ma ei ole veel kordagi näinud.

Reinu olen nüüd ikka viimase kahe-poole-aasta sees paar korda näinud. Enamasti kas läheb jooksma või tuleb jooksmast. Tubli!

Aga muidu on selline imelik asi juhtunud, et esimest korda elus tunneme peaaegu kõiki majas elavaid inimesi nende päris nime pidi. Kortereid on muidugi ka aint 12 vist majas. Okei, üks on airbnb üürikas ja seal on iga nädal uued näod, neid me ei tunne; näiteks ükskord tuli pimedas keldrikoridoris päris ehtne indiaanlane vastu, peas pikad mustad juuksed ja seljas nahkne vest ja tõstis käe ja ei öelnudki 'hau' nagu winnetou, vaid hoopis 'hai' nagu kogu ülejäänud läänemaailm. Shocking.

Aga jah, muus osas valitseb vaikus ja maad on võtnud tõsine pelgu vaib ja kogukonnatunne, jõuludeks toodi koguni salaja kingipakk ukse taha (teame küll, kes vastutab selle eest!) Inimesed on päris normaalsed nagu, polegi midagi erilist välja tuua. Noh, altnaabrimees on ka jooksumees nagu Rein, aga tema teeb seda paljajalu, talle ütlesin küll, et kuule ega meil pole siin vargamäe või kõrboja, kus võib päevad läbi mööda rohetavaid niitusid lipata, süstlavahetuspunkt toodi ka kodule lähemale, vaata oma roosade varvastega ette; aga tema ainult naeratas mõistatuslikult vastuseks ja pani pläts-pläts mööda tänavat ajama.

Et oleks mu loos ka pisut eksklusiivi, siis kolis majja üks kuulus lauljanna, tema harjutab kodus tihti häält, ilus kuulata kohe, kui ta uksest mööda lähed.

Ainus värdjas on vastasmaja naabrimees, kes paneb kojamehe vahele vigases kirjakeeles kurje teateid, kui nende maja ette parkida. Ta nimelt arvab, et tema majaesine ei ole mitte tavaline linnatänav, vaid eraparkla. Vähemalt oli nii kirjas mulle jäetud teates. No temaga ei viitsi vägikaigast ka vedada, tal on vilkurite ja suure vintsiga treilerauto, kui ülearu pushid, siis mine tea, veab su auto kuhugi Paldiski taha võpsikusse, leia see siis sealt üles.

[Saarlane]

KOrra juhtus muidugi ilge jama, kui pärast mingit Päevalehe jõulupidu pidin ühe praeguse tuntud telenäoga koju sõitma, aga kolleegi Laagrisse viies (mul oli taksokaart) selgus, et ta hoiab ümber minu kinni ja magab.

Lauri Tankleri vedasid endale koju?

[Mõnuagent 007]

Lauri Tankleri vedasid endale koju?

Ta oli siis veel Laura Tankler...

[LeeRomeno]

tallinnas, kivimurru tänaval.

lapsepõlvekodus. 2004 kui kolisin sinna, siis ostsis ka korteri üks 19 aastane nolk, kellel oli millegipärast suurem hulk vabaraha sulas. ta elas väga mitu etappi oma elus läbi.

- 19selt mõtles, et hakkab korralikuks ning lisaks uuele korterile võtab naise ja loob kodu
- 21selt naine läks minema ja mõtles, et võtab tänavalt suvalisi
- 22selt ostis mitsubishi lanceri ralliauto ja hakkas mingitel talverallidel käima.
- 24selt läks soome ehitajaks ja tuli eestisse jooma
- 26selt müüs mitsu maha ja ostis infiniti ning võttis naise
- 28selt tema enda sõnade järgi jumalast kogemata tegi naise rasedaks ja sai kaksikud.
- 30selt mõtles, et hakkab korralikuks, kolib minema ning lisaks uuele majale pirital hakkab kodu looma.

Hah päris äge lugeda hea sõbra ja endise kolleegi kohta tema ajalugu :P Kristjanil läheb endiselt hästi. Peale Infinity mahamüümist ostis Subaru Outbacki, aga peale aastat kirus, et ei taha traktoriga sõita ja nüüd on X5 uhke omanik.
Tööalaselt on ka mu eelmise tööandja juures nüüd regionaaldirektor, niiet täitsa vinksvonks.
A lapsed jah tema väitel tulid täiesti uskumatult (väidetavalt oli siis kogu aeg mingi topeltkaitse olemas, aga näe, loodus leidis tee )

[Pints]

Mul tuntud naabreid polegi olnud... või oota Kalamajas elas korrus kõrgemal Jim Ashilevi, seega linnuke kirja.
Vanematekodu oli Kuressaares, naabrid olid enamasti kenad ja köik hoidsid kokku. Kuna elasin Toris, siis seal ikka liikus neid värvikaid tegelasi nagu legendaarne Trapets jne aga üldiselt ei mäleta enam neid sündmusi nii täpselt.
Noarootsis sai elatud ühikas ja tempe üks või kaks tehtud aga see heietamine vast kedagi ei huvita. Naabriteks olid toredad kohalikud, kelle käest sai laenatud ka süüa vahel.

Tallinnasse saabudes aastal 2006 sai kolitud Sõle ja Paldiski ristile paneelikasse, seal sai elatud vast 5a, siis Sitsi tänavale 17 ruudusesse boxi, sest kolimisega oli kiire... ja siis mitu head aastat Kalevi tänaval Kalamajas. Naabritega on üldiselt vedanud.
Seal Sitsis oli mitu vana kes olid istunud tsoonis 10+ aastat aga üldiselt sõbralikud, koridor oli põlenud ja pompsid kusesid kuhu juhtus... see kül lõppes kui korra ise käredamalt räuskasin ja kriidiga sõestunud pörandale joone tõmbasin, et visuaalselt oleks näha.. peale seda piiri tillid püksi ja maha keegi ei sirista.

Leidisn isegi paar postitust seoses eluga Sitsis ja siis hiljem juba sügaval Koplis.

Aasta oli 2013 ja aadressiks Sitsi 7

1)Olen 25g konjakit ära teeninud. Lähen prügi viima ja koridoris 2 noormeest, ühel käes pikk metallist ese. Küsin, et mis toimetavad, mille peale otsustab üks vehkida selle kangiga. Küsin siis viisakalt, et kas paelad tohin ikka kinni siduda kui actioniks läheb - lubati (ise arutavad vene keeles, mida minuga teha). Paelad kinni, osutan käega ukse suunas - nad otsustavad lahkuda ja tänavad veel viisakalt. Eemalt veel kuulen kuidas arutavad, et kas oleksid minust jagu saanud või mitte. Numbril 110 küsiti minult:"Kas te arvate, et see kang oli varastatud?" Mul käed siis värisesid veidi ja kohe ei jõudnud kohale aga nüüd puhkesin naerma

2)Ohhoooo... peale kosutavat keha kinnitust suitsule vaarudes sain kerge üllatuse osaliseks. Ei hakka pikalt kirjeldama ega täpsemalt seletama.
*raudlatiga vehkiija (juba varem nähtud)
*noaga ust kraapiv ja seina pussitav vennike (nüüd ka ära nähtud)
Ei teagi kas nutta või naerda. Kes küll satub siia hämarasse koridori järgmisena?
Kohtasin koridoris politseid. Itsitasid ja vaatasid ringi, piilusid ka tuppa ning kiitsid uut tapeeti. Soovitasid minul ettevaatlikum olla - et siis pean hakkama ilmselt aknast õues käima või mida nad sellega mõtlesid ei teagi nüüd kohe.

3)Sitsi seiklused. Õues treppidel suitsu nautides märkasin naabermaja trepikojast väljumas suuremat seltskonda, kes mind märgates karjuma hakkasid. Ei osanud midagi kohe arvata ega vastata kuna see lalin polnud tõlgitav. Nähes, et ma kohe kuidagi ei reageeri otsustasid nad minu poole jooksma hakata. Seda on raske sõnadega kirjeldada kuidas joobes ja lalisevad kodanikud, kord püsti, kord kõhuli üle hoovi liikusid. Siht oli neil selge - ükskõik mis hinnaga minuni jõuda. Ei takistanud neid lumehanged, ei jää ega salakaval gravitatsioon. Esimesena jõudis kohale juba tuttav nägu, kes eelmine aasta minuga poksida tahtis. Väsinult vajus Tooliku rümp treppidele ja pistis veel hullemini lõugama oma aeglasematele semudele. Endiselt ei osanud ma midagi sellest tsirkusest arvata. Viimasena jõudis pärale kilekotiga noormees, kes kül hingeldas aga suutis inimkõrvale arusaadavaid sõnu moodustada. Ta teretas viisakalt, pistis käe kilekotti ja ulatas kolm kalapulka. Nimelt olid ka nemad märganud, et minu korteris käib söömas ja magamas üks ilus õuekass, kellele ka nemad siis nüüd andamit tõid. Tänasin neid ja vaatasin kuidas juba tunduvalt rahulikumas tempos poe poole liiguti.

Senini meenutan seda aega pigem positiivselt ja teretan tuttavaid pompše kui neid linnas tuigerdamas näen... vahel käin ja teen endiselt seal treppidel suitsu ja ajan ülemise naabriga juttu. Seal oli ikka korralik seltskond, kes viskas tellisega endal akna sisse kui naisega tülitses, keegi sai nuga ja kohe papist seina taga elas üks muidu sümpaane noormees, kes vahel seal oma boyfriendi pörutas.... ei pea vist mainima, et uni tuli nendel öödel raskelt, sest ka nende voodi oli vastu sama seina aga selle ma tegin tagasi ühe tüdrukuga kes väga armastas ka röökida.... eeee armatsedes.

Minu Kopli, tema hiilguses ja ilguses.
Puuduvad kirevad pildid aga püüan sõnadega anda edasi lühikest seika siinses idüllis, et seda jäädvustada.
Jäin aknast vaatama rasvatihast, kes mul trellide (jah trellide, see on Kopli) peal röökida armastab nagu ma oleks terve tema perekonna mõrvanud ja pesa puruks tampinud ühise joomingu käigus... ilmselt alles laulab häält lahti või on tegemist kohaliku dialektiga.
Aknast paistsid ka kohalikud sportlikud (dressides, ilmselt olid just kohe-kohe minemas jooksma) noored, kes parandasid mopeedi... oh seda rõõmu, kui selle tööle saavad. Kuna kõik selle pisikese aparaadi ümber ei mahu askeldama, siis hakkas ühel eksemplaril igav... no tõesti, mis sa tühja passid vaja sooja teha enne trenni.
Lisaks spordile tundus noorhärra huvi näitavat ka aianduse vastu, kui naabrite peenart kannaga korrastas, kõrgemad taimed langetasid kohe austusest pead tulevikulootuse ees. Publiku (minu) õnneks oli tegemist väga andeka isendiga, kes talendikas lausa mitmel alal ja nii sai maast haaratud kaikast kurikas ja kividest pallid... kive lendas vasakule, paremale, kaugele ja lähedale... hoog ei raugenud ka siis kui koondisekaaslane tabamuse sai. Silmad hämmingust suured, mokk töllakil (Saaremaalt pärit anatoomiline eripära), olin justkui hüpnotiseeritud.
Poleks ma eales uskunud, et kulminatsioon on veel saabumata. Kaigas lendas suure kaarega käest ja ette jäi meie õunapuu, jalaga kõrgele okstesse, kergelt kükki, siis keeruga löögid... oo kui sa vaid seda näeks härra Norris.
Püüdsin kinnitada, et tegemist oli ilmselt enesekaitsega ja õunapuu ise provotseeris. No kuulge ÕUNAPUU.. see on ju nii ilmne ja lollilegi selge, pole isamaalisemat nime, raudselt kuulub EKREsse (Kes mulle sünnist saati juba vastikud on.). aga kui ette jäi aiapost, kelle laitmatus käitumises ma ei kahtle, siis vajusid käed nõutusest rüppe, et kas see on unes või ilmsi.
Koputasin aknale, vappus klaas, rappus raam ja korraga olid kõikide pilgud juba minul. Saaremaal me juba teame, et viisakusest suurest tuleb vastata samas keeles, et näidata austust.
Tummalt pörnitsesin uut publikut, keerasin end küljega akna poole, hingasin sügavalt ja siis tegin oma elu kõige graatsilisema tõste. Näitasin, et suudan enda peast kõrgemale jalaga lüüa. Olgu mainitud, et enda pikkuseks pean KRAs mõõdetud 192cm (selline keskmise 7 aastase tüdruku pikkus meitel Saaremaal. Muide kas ma olen varem maininud, et ma Saaremaalt?)
Sõnatult, vaikuses lahkus terve parv... ilma aplausi... ilma, et keegi neist oleks kiitnud minu soorituse tehnilist puhtust või kauneid jalgu... valus, valus ja kole kui sind ei hinnata nagu vananev estraaditäht, kes unistades suurest lavast esineb külajaanitulel.

Praegu naljakas, mõõduvad aastad, siis ei saa enam üldse olla kindel, et kas enam tõusebki, rääkimata kõrgustest või eputamisest
Usun, et tunnustavalt võeti mind karja vastu. Näitasin et mul on mune.... kuna toas kannan lühikesi pükse, siis ilmselt päriselt demonstreerisin nende olemasolu aga naabrinaine töi mulle alles eelmisel nädalal purgiga suppi seega ei kurda. Ahjaa kui seni olen elanud üürikates uhketes ja no nii mitte uhketes, siis see Kopli korter on päris esimene oma kodu, sest pisikese abiga Swedbankilt sai see endale soetatud.
Hüüdnimesid naabritele polegi andnud, kõik nii sarnased (loe slaavi-memmed 60+)... üks IT-kutt elab ka teises otsas, sõbralik ja abivalmis... olen rahul

[Even]

Hah päris äge lugeda hea sõbra ja endise kolleegi kohta tema ajalugu :P Kristjanil läheb endiselt hästi. Peale Infinity mahamüümist ostis Subaru Outbacki, aga peale aastat kirus, et ei taha traktoriga sõita ja nüüd on X5 uhke omanik.
Tööalaselt on ka mu eelmise tööandja juures nüüd regionaaldirektor, niiet täitsa vinksvonks.
A lapsed jah tema väitel tulid täiesti uskumatult (väidetavalt oli siis kogu aeg mingi topeltkaitse olemas, aga näe, loodus leidis tee )

väga lahe! tema ära kolides muutus selle konkreetse maja elu ikka tunduvalt igavamaks. kui ma väga hästi meelde tuletan, siis selle soome asemel oli vist bulgaaria isegi aga võibolla see võis mõnel teisel eluhetkel olla igastahes, ta elas päris naljakalt kohati ja minule tundus uskumatu aga kui sama vanaks sain, siis sain ka poindile pihta. kui kunagi seinad rääkima õpetatakse siis lugusi kindlasti on.

[Epic]

Tahan räntida ja äkki on kellegi jaoks midagi õpetlikku, või oskab mõnda nõu jagada.

Ühel kenal septembripäeval ärkan kella kaheksa kandis, kuigi siinkirjutaja jaoks tegelikult kõige magusam uneaeg siis alles algab - põhjuseks alt korterist tulev õudne bassimürin, mis haaranud terve elamise. Lepin olukorraga, uued naabrid pole esimeste kuude jooksul millegagi silma-kõrva jäänud, ja õnneks kuskil kümne paiku jäi järgi.

Järgmine päev sama lugu. Lähen siis ukse taha ja lasen kella, koputan. Ei miskit, ainult mingi kass karjub. Kutsun politsei. Pidi kaua ootama, aga tulid õnneks ikka kohale. Läbivad sama rutiini, mis mina - ei midagi. Tümps järgi ka ei jää. Elan üürikas, kirjutan korteriomanikule, et selline lugu. Tuleb õhtul läbi, räägime olukorrast ja lähme laiali omaniku lubadusega tegeleda teemaga.

Nädalavahetus on rahulik, esmaspäeval ka, aga siis jälle sama. Helistan taas politseisse. Ei jaksa neid ootama jääda, aga elukaaslane ütleb pärast, et ei käinud kedagi. Järgmine päev jälle sama põmm-põmm lugu. Elu tundub tõelise põrguna. Tunnistan ausalt, täielik afektiseisund tuli korraks peale. Elukaaslane rahustab maha, läheb ise rääkima. Oh üllatust, seekord isegi keegi tuleb ukse peale. Naispersoon teatab, et tal kombeks koristada muusika saatel (kes see kurat koristab iga päev???).

Mõni päev hiljem teatab omanik, et postitas pretentsioonidega kirja. Oh, tore, saab uuesti normaalselt elama hakata. Ja sai kenasti, nii umbes kuu aega. Siis lastakse juba keset ametlikku öörahu mitu tundi oma õudust, inimesed karjuvad. Helistan politseisse taas. Tullakse kohale, kiiremini kui eelmine kord, ja saavad isegi kodanikega jutule. Lendan ka peale, kui kuulen järsku juttu mingisugusest minupoolesest puurimisest. Wtf, meil ei olegi puuri siin.

Üritan kodanikele seletada, et korteriühistus elamisega kaasnevad teatud reeglid - ei tohi häirida naabreid jne. Meil on isegi üürilepingus üks lepingu rikkumise punkt, mis naabrite kohta käib. Tegu tänapäeva standardlepinguga. Juhuslikult käib elukaaslane ülikoolis samal kursusel puukidele (nii oleme hakanud neid kutsuma) korteri vahendanud maakleriga. Jutust temaga selgub, et see naabrite häirimise punkt on ka neil kodanikel lepingus olemas. Aga ju siis ei loetud lepingut, või ei osatagi lugeda, sest tundub, et inimestel on vaimne areng kuskil seisma jäänud.

Kohtumine umbjoobes isasega lõppeb sellega, et mind hakatakse erinevate nimedega nimetama ning ähvardatakse maha lüüa. "Kell 10 hommikul tulen ukse taha". Oss läheb nii bravuurikaks kätte ära, et politsei hinnangul on parem, kui korterist lahkun. Sai nii tehtud. Mingi aja pärast läheb politsei ära. Pidu läheb edasi, natukene vaiksemalt. Väikene võit. Aga ega see ei olnud väärt seda adrenaliini või mingi muu asja doosi, mis absoluutselt magada ei lasknud. Hommikul Tallinnasse sõit, väsinud suverehvidega, kui räme lumi tuli maha. Võin öelda, et elu kõige jubedam päev. Aga vähemalt oli pärast seda elukvaliteet enamvähem normaalne. Kuni detsembri alguseni.

2. detsember - esimene advent, rahu ja jõuluootuse aeg. Inglismaal suur derbide päev, tuleb pärast pikka tööpäeva väga mõnus pühapäev. Aga ei. Magada saab vaid mõned tunnid ja bass mürtsub kella 19ni õhtul välja. Eks siis tuleb uuesti hakata asjaga tegelema. Jõudsin tegudeni paar nädalat hiljem. kui reedel jälle see õudne mürin tuli ning laupäeval isane emase peale karjus (minge lõpuks lahku, kaua võib omavahel niimoodi tülitseda) ja ringi laamendas. Saatsin korteriühistule kirja, et seal all ei ole normaalne olukord. Öeldi, et palutakse korteriomanikul üürnikega rääkida.

Möödusid päevad ja puukide korteri numbriga parkimiskoht jäi tühjaks. Koht, mis sai mingil hetkel nende jaoks spetsiaalselt tekitatud, aga vaatamata millele käis isane veel mitu kuud teiste jaoks vabu parkimiskohti kinni parkimas. Aga see selleks. Igatahes oli väikene lootus juba südame, et oh, see võib olla üks väga tore jõulukingitus, kui nendest loomadest lahti saab. Kahjuks aga mitte.

Pühad läbi ja kodanikud naasid. Tulid täpselt sel ajal, kui ma hakkasin end täna Tallinnasse tööle sättima. Ukerdavad oma džiibiga ette, sest on ju raske oodata, kui keegi tagurdab välja ja läheb omi asju ajama. Lõpuks saan kuidagi mööda. Vaatan, et kas tõesti, nagu kuskil kriminullis, hakatakse mind jälitama. Lähen esmalt poodi, pargin ära, hüppan kähku läbi, lähen tagasi auto juurde ja seal ta ongi, härra kellega viimane jutt oli, et "löön sul sahtli tühjaks." Korteriühistule kirjutades palusin küll anonüümsust, aga võetakse see kiri teemaks. Sõimatakse ja ähvardatakse jälle, lisaks öeldakse midagi stiilis, et koos korteriomanikuga lähme kohtuni välja kui vaja (kaebate kohtusse inimesed, kes tahavad rahulikult oma kodus elada?). Ei soovi suhelda inimesega, kes ei oska normaalselt rääkida, ütlen et õppige elama ja et miks te teete teistele seda, mida te ei taha et teile tehakse, ning istun autosse ära.

Täiesti p*tsis inimesed ja olukord.

[Mehhanisaator]

Tahan räntida ja äkki on kellegi jaoks midagi õpetlikku, või oskab mõnda nõu jagada.

Ühel kenal septembripäeval ärkan kella kaheksa kandis, kuigi siinkirjutaja jaoks tegelikult kõige magusam uneaeg siis alles algab - põhjuseks alt korterist tulev õudne bassimürin, mis haaranud terve elamise. Lepin olukorraga, uued naabrid pole esimeste kuude jooksul millegagi silma-kõrva jäänud, ja õnneks kuskil kümne paiku jäi järgi.

Järgmine päev sama lugu. Lähen siis ukse taha ja lasen kella, koputan. Ei miskit, ainult mingi kass karjub. Kutsun politsei. Pidi kaua ootama, aga tulid õnneks ikka kohale. Läbivad sama rutiini, mis mina - ei midagi. Tümps järgi ka ei jää. Elan üürikas, kirjutan korteriomanikule, et selline lugu. Tuleb õhtul läbi, räägime olukorrast ja lähme laiali omaniku lubadusega tegeleda teemaga.

Nädalavahetus on rahulik, esmaspäeval ka, aga siis jälle sama. Helistan taas politseisse. Ei jaksa neid ootama jääda, aga elukaaslane ütleb pärast, et ei käinud kedagi. Järgmine päev jälle sama põmm-põmm lugu. Elu tundub tõelise põrguna. Tunnistan ausalt, täielik afektiseisund tuli korraks peale. Elukaaslane rahustab maha, läheb ise rääkima. Oh üllatust, seekord isegi keegi tuleb ukse peale. Naispersoon teatab, et tal kombeks koristada muusika saatel (kes see kurat koristab iga päev???).

Mõni päev hiljem teatab omanik, et postitas pretentsioonidega kirja. Oh, tore, saab uuesti normaalselt elama hakata. Ja sai kenasti, nii umbes kuu aega. Siis lastakse juba keset ametlikku öörahu mitu tundi oma õudust, inimesed karjuvad. Helistan politseisse taas. Tullakse kohale, kiiremini kui eelmine kord, ja saavad isegi kodanikega jutule. Lendan ka peale, kui kuulen järsku juttu mingisugusest minupoolesest puurimisest. Wtf, meil ei olegi puuri siin.

Üritan kodanikele seletada, et korteriühistus elamisega kaasnevad teatud reeglid - ei tohi häirida naabreid jne. Meil on isegi üürilepingus üks lepingu rikkumise punkt, mis naabrite kohta käib. Tegu tänapäeva standardlepinguga. Juhuslikult käib elukaaslane ülikoolis samal kursusel puukidele (nii oleme hakanud neid kutsuma) korteri vahendanud maakleriga. Jutust temaga selgub, et see naabrite häirimise punkt on ka neil kodanikel lepingus olemas. Aga ju siis ei loetud lepingut, või ei osatagi lugeda, sest tundub, et inimestel on vaimne areng kuskil seisma jäänud.

Kohtumine umbjoobes isasega lõppeb sellega, et mind hakatakse erinevate nimedega nimetama ning ähvardatakse maha lüüa. "Kell 10 hommikul tulen ukse taha". Oss läheb nii bravuurikaks kätte ära, et politsei hinnangul on parem, kui korterist lahkun. Sai nii tehtud. Mingi aja pärast läheb politsei ära. Pidu läheb edasi, natukene vaiksemalt. Väikene võit. Aga ega see ei olnud väärt seda adrenaliini või mingi muu asja doosi, mis absoluutselt magada ei lasknud. Hommikul Tallinnasse sõit, väsinud suverehvidega, kui räme lumi tuli maha. Võin öelda, et elu kõige jubedam päev. Aga vähemalt oli pärast seda elukvaliteet enamvähem normaalne. Kuni detsembri alguseni.

2. detsember - esimene advent, rahu ja jõuluootuse aeg. Inglismaal suur derbide päev, tuleb pärast pikka tööpäeva väga mõnus pühapäev. Aga ei. Magada saab vaid mõned tunnid ja bass mürtsub kella 19ni õhtul välja. Eks siis tuleb uuesti hakata asjaga tegelema. Jõudsin tegudeni paar nädalat hiljem. kui reedel jälle see õudne mürin tuli ning laupäeval isane emase peale karjus (minge lõpuks lahku, kaua võib omavahel niimoodi tülitseda) ja ringi laamendas. Saatsin korteriühistule kirja, et seal all ei ole normaalne olukord. Öeldi, et palutakse korteriomanikul üürnikega rääkida.

Möödusid päevad ja puukide korteri numbriga parkimiskoht jäi tühjaks. Koht, mis sai mingil hetkel nende jaoks spetsiaalselt tekitatud, aga vaatamata millele käis isane veel mitu kuud teiste jaoks vabu parkimiskohti kinni parkimas. Aga see selleks. Igatahes oli väikene lootus juba südame, et oh, see võib olla üks väga tore jõulukingitus, kui nendest loomadest lahti saab. Kahjuks aga mitte.

Pühad läbi ja kodanikud naasid. Tulid täpselt sel ajal, kui ma hakkasin end täna Tallinnasse tööle sättima. Ukerdavad oma džiibiga ette, sest on ju raske oodata, kui keegi tagurdab välja ja läheb omi asju ajama. Lõpuks saan kuidagi mööda. Vaatan, et kas tõesti, nagu kuskil kriminullis, hakatakse mind jälitama. Lähen esmalt poodi, pargin ära, hüppan kähku läbi, lähen tagasi auto juurde ja seal ta ongi, härra kellega viimane jutt oli, et "löön sul sahtli tühjaks." Korteriühistule kirjutades palusin küll anonüümsust, aga võetakse see kiri teemaks. Sõimatakse ja ähvardatakse jälle, lisaks öeldakse midagi stiilis, et koos korteriomanikuga lähme kohtuni välja kui vaja (kaebate kohtusse inimesed, kes tahavad rahulikult oma kodus elada?). Ei soovi suhelda inimesega, kes ei oska normaalselt rääkida, ütlen et õppige elama ja et miks te teete teistele seda, mida te ei taha et teile tehakse, ning istun autosse ära.

Täiesti p*tsis inimesed ja olukord.

Igakord kui vaikus küta tümmaasi vastu. Kuna sa elad peal on vana hea oosel “klaveri lükkamine” ka võimalus. Kui soov pole tolle isasega maid jagada jääbki ilmselt erinevatesse kohtadesse kaebamise variant.

[$$$]

Proovi kõrvatroppe, saad äkki magada vähemalt.