320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Ajateenistus!

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Algselt postitas futbolidipaul Vaata postitust
    Heremile tehti ettepanek hakata KVJks. Väga õige valik!
    Kirjutaksin ka ise sellele alla. Herem paistis oluliselt realistlikum ja mõistlikum oma kõnedes kui näiteks sm. Terras. Üsna kiiresti on tema tõus kaitseväe redelil toimunud, mingi viie-kuue aasta eest oli ta veel STVP ülem.

    Kommentaar


      Algselt postitas futbolidipaul Vaata postitust
      Heremile tehti ettepanek hakata KVJks. Väga õige valik!
      Kahe käega kirjutan alla. Ma teenisin 1999. aastal aega Tartu ÜJP-s, Herem oli seal siis alles leitnandi (või isegi nooremleitnandi) auastmes staabiohvitser. Ta oli juba toona, verinoore ohvitserina pataljoni kõige silmatorkavamalt intelligentne tüüp. Tasakaalukas, kainelt arvestav ja tuntavalt suure lugemusega. Väga kontrastne, eriti, kui teised pataljonis toimetavad ohvitserid tema kõrvale panna.

      Pluss mul on temaga eluks ajaks väga isiklik mälestus, mida ehk on paslik siinkohal ka meenutada (panin millalgi oma "memuaare" kirja, nüüd on hea võtta).

      Väljaõpe sai läbi, olin Tartus tagasi, aega omajagu mööda veerenud ja kätte jõudnud see päev, kui pidulikul pataljonirivistusel loeti ette pataljoniülema käskkirjad, millega omistati ajateenijaile uusi auastmeid.
      Mina aga olin suutnud vahepeal kerge südamelihasepõletiku hankida, mille suuremalt jaolt juba püstijalu olin läbi põdenud, aga mille tõrjumiseks endiselt igapäevaselt sigavalusaid süste persse sain. Ja siis juhtuski kuidagi nii, et just tolsamal päeval ei olnud pataljoniarsti kohal ja vanemad med.vennad, kes kohe saabuva metsalaagri järel pidid reservi pääsema, olid rivistusel – ja mina, värske med.vend, jäin laatsaretti valvama. Tsivilistist velsker, punapäine proua Anu oli aga pati arstilt kapten Johansonilt saanud korralduse mulle rivistuse ajal järjekordne annus rohulahust persse pressida.
      Need süstid olid sigavalusad. Ravim oli kristalne pulber, mida NaCl sees lahustati ja siis läbi jämedanõelalise süstla lihasesse suruti. Kui pulbrit piisavalt hoolikalt lahuses läbi ei raputanud, siis... Oi. Ai.
      Ja nii ma olin siis kõhuli med.punkti ülevaatuslaual, marlitutsakas karjumahakkamise vastu hambus, perse paljas ja higipull otsa ees jälgimas, kuidas proua Anu sadistliku mõnuga rohukapi ees mulle järjekordset valudroogi valmis raputas.
      Hetk, sekund enne seda, kui ta valmistus seda kuradima kanalisatsioonitoru meenutavat nõelajurakat mu tagapalgeisse rammima, avanes med.punkti uks ja sisse marssis nooremleitnant Herem. Ma ei osanud midagi suurt arvata, aga niipalju mu hirmuähmas aju suutis genereerida, et olukorras, kus ma olen abitus seisusndis kõhuli, püksid rebadel, ei ole mul ilmselt vaja garnisonimäärustikku punktuaalselt jälgida ega püsti karata. Nii ma siis jälgisin, kuis Herem tõsisel muigel oma hiigelsaabastega üle läikiva linoleumi mürtsutas ja minu ees seisma jäi. Põrnitsesin teda, unustades isegi marlitupsu hammaste vahelt sülitamast.
      „Et sedasi!” müristas Herem. „Teate, tavaliselt ma ajateenijate järele ei jookse, reamees Tiits, ja veel vähem palja persega ajateenijate järele, aga mul on teile üks paber ette lugeda!”
      Ja võttis mapi vahelt valge paberilehe ning luges sealt: „Käskkiri! Vastavalt otsusele number see ja too, prim too ja see, käsin: omistada reamees Tiits, Marekile kaitseväeline auaste kapral alates kuupäevast see ja see! Alla kirjutanud: Tartu Üksik-Jalaväepataljoni ülem kapten Klettenberg!”
      Luges, voltis paberi kokku, pistis selle mulle pihku ja tõmbas siis frentšitaskust välja kaks tuliuut rohelist pagunit, millest kummalgi üks triip. Pani need "laibaletile," kus ma palja persega olukorra skisofreenilisust tunnistasin, surus kätt, pööras kannapeal ringi ja lahkus.
      Riviplatsilt kostis Eesti hümni. Nagu minu auks. Minu, palja persega värske Eesti Kaitseväe laskur-sanitar-autojuhi, kapral Tiitsu auks.
      Nii sai minust esimene ja viimane ajateenija Eesti Kaitseväe ajaloos, kes on auastmekõrgenduse vastu võtnud palja persega.

      Kommentaar


        Algselt postitas RealFan Vaata postitust
        Kirjutaksin ka ise sellele alla. Herem paistis oluliselt realistlikum ja mõistlikum oma kõnedes kui näiteks sm. Terras. Üsna kiiresti on tema tõus kaitseväe redelil toimunud, mingi viie-kuue aasta eest oli ta veel STVP ülem.
        Herem pole STVP ülem olnud. 2008-12 oli Kirde KRK ülem, väga utreeritult brigaadiga võrreldav.
        308

        Kommentaar


          Nii sai minust esimene ja viimane ajateenija Eesti Kaitseväe ajaloos, kes on auastmekõrgenduse vastu võtnud palja persega.
          Vägev!

          Kommentaar


            Algselt postitas Gallacher Vaata postitust
            Vägev
            sekundeerin

            Kommentaar


              Algselt postitas Markko Vaata postitust
              Herem pole STVP ülem olnud. 2008-12 oli Kirde KRK ülem, väga utreeritult brigaadiga võrreldav.
              Õige, mul oli valesti meeles (ma ise teenisin tol ajal STVP-s). Sealt viie-kuue aastaga kaitseväe juhatajaks polegi vast kõige kiirem tõus.

              Kommentaar


                Algselt postitas Marek_T Vaata postitust
                Kahe käega kirjutan alla. Ma teenisin 1999. aastal aega Tartu ÜJP-s, Herem oli seal siis alles leitnandi (või isegi nooremleitnandi) auastmes staabiohvitser. Ta oli juba toona, verinoore ohvitserina pataljoni kõige silmatorkavamalt intelligentne tüüp. Tasakaalukas, kainelt arvestav ja tuntavalt suure lugemusega. Väga kontrastne, eriti, kui teised pataljonis toimetavad ohvitserid tema kõrvale panna.

                Pluss mul on temaga eluks ajaks väga isiklik mälestus, mida ehk on paslik siinkohal ka meenutada (panin millalgi oma "memuaare" kirja, nüüd on hea võtta).

                Väljaõpe sai läbi, olin Tartus tagasi, aega omajagu mööda veerenud ja kätte jõudnud see päev, kui pidulikul pataljonirivistusel loeti ette pataljoniülema käskkirjad, millega omistati ajateenijaile uusi auastmeid.
                Mina aga olin suutnud vahepeal kerge südamelihasepõletiku hankida, mille suuremalt jaolt juba püstijalu olin läbi põdenud, aga mille tõrjumiseks endiselt igapäevaselt sigavalusaid süste persse sain. Ja siis juhtuski kuidagi nii, et just tolsamal päeval ei olnud pataljoniarsti kohal ja vanemad med.vennad, kes kohe saabuva metsalaagri järel pidid reservi pääsema, olid rivistusel – ja mina, värske med.vend, jäin laatsaretti valvama. Tsivilistist velsker, punapäine proua Anu oli aga pati arstilt kapten Johansonilt saanud korralduse mulle rivistuse ajal järjekordne annus rohulahust persse pressida.
                Need süstid olid sigavalusad. Ravim oli kristalne pulber, mida NaCl sees lahustati ja siis läbi jämedanõelalise süstla lihasesse suruti. Kui pulbrit piisavalt hoolikalt lahuses läbi ei raputanud, siis... Oi. Ai.
                Ja nii ma olin siis kõhuli med.punkti ülevaatuslaual, marlitutsakas karjumahakkamise vastu hambus, perse paljas ja higipull otsa ees jälgimas, kuidas proua Anu sadistliku mõnuga rohukapi ees mulle järjekordset valudroogi valmis raputas.
                Hetk, sekund enne seda, kui ta valmistus seda kuradima kanalisatsioonitoru meenutavat nõelajurakat mu tagapalgeisse rammima, avanes med.punkti uks ja sisse marssis nooremleitnant Herem. Ma ei osanud midagi suurt arvata, aga niipalju mu hirmuähmas aju suutis genereerida, et olukorras, kus ma olen abitus seisusndis kõhuli, püksid rebadel, ei ole mul ilmselt vaja garnisonimäärustikku punktuaalselt jälgida ega püsti karata. Nii ma siis jälgisin, kuis Herem tõsisel muigel oma hiigelsaabastega üle läikiva linoleumi mürtsutas ja minu ees seisma jäi. Põrnitsesin teda, unustades isegi marlitupsu hammaste vahelt sülitamast.
                „Et sedasi!” müristas Herem. „Teate, tavaliselt ma ajateenijate järele ei jookse, reamees Tiits, ja veel vähem palja persega ajateenijate järele, aga mul on teile üks paber ette lugeda!”
                Ja võttis mapi vahelt valge paberilehe ning luges sealt: „Käskkiri! Vastavalt otsusele number see ja too, prim too ja see, käsin: omistada reamees Tiits, Marekile kaitseväeline auaste kapral alates kuupäevast see ja see! Alla kirjutanud: Tartu Üksik-Jalaväepataljoni ülem kapten Klettenberg!”
                Luges, voltis paberi kokku, pistis selle mulle pihku ja tõmbas siis frentšitaskust välja kaks tuliuut rohelist pagunit, millest kummalgi üks triip. Pani need "laibaletile," kus ma palja persega olukorra skisofreenilisust tunnistasin, surus kätt, pööras kannapeal ringi ja lahkus.
                Riviplatsilt kostis Eesti hümni. Nagu minu auks. Minu, palja persega värske Eesti Kaitseväe laskur-sanitar-autojuhi, kapral Tiitsu auks.
                Nii sai minust esimene ja viimane ajateenija Eesti Kaitseväe ajaloos, kes on auastmekõrgenduse vastu võtnud palja persega.


                Sinu tekst on õhtulehte jõudnud!

                Kaitseminister Jüri Luik teeb valitsusele ettepaneku nimetada järgmiseks kaitseväe juhatajaks praeguse kaitseväe peastaabi ülema brigaadikindral Martin Heremi, kes asuks ametikohale 5. detsembril.

                Kommentaar


                  Algselt postitas Indrekolen Vaata postitust
                  Jah, ilusti küsiti. Palusin nimed välja võtta ja lubasin.

                  Kommentaar


                    Heremilt hea vastus Kunnasele- http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mar...se?id=80943165
                    Elu on lühike, pidu on pikk.

                    Kommentaar


                      Huvitav kuidas ma varem seda lugenud pole aga naersin küll korralikult.
                      Aitäh Kapral Tiits.

                      Kommentaar


                        Kaitseväele ja teistele jõuametitele automaattulirelvade ostmiseks välja kuulutatud riigihankele esitas pakkumuse neli relvatootjat.


                        Võib-olla saab praegusest vanarauast lahti.
                        Inter - ausaim klubi Itaalias.

                        Kommentaar


                          Tervist,
                          Kysimus selline, et kui olen aasta-aastalt vigaste diskidega ajapikendust saanud ja iga aasta palutakse uuesti tulla. Nyyd elan v2lismaal juba aasta aega. T2nu sellele mul muidugi ei ole haigekassat eestis ja no ilmselgelt ma oma raha eest uuringutele ei l2he. Kas v2lismaa arsti diagnoos on ka sobiv? Vnoh, ei teagi mis muidu pihta hakata. T66lt 2ra saamine selleks et teises Euroopa otsas arstlikule komisjonile oma paberit ette n2idata on niigi vaevaline.
                          Giggs will tear you appart.

                          Kommentaar


                            Lihtsam otse KRAst küsida
                            308

                            Kommentaar


                              Kas nad kuidagi sinuga ühendust on võtnud välismaal?
                              Kui ei, siis võib ilmselt sujuvalt ignoreerida.
                              Inter - ausaim klubi Itaalias.

                              Kommentaar


                                Algselt postitas krissucool Vaata postitust
                                Tervist,
                                Kysimus selline, et kui olen aasta-aastalt vigaste diskidega ajapikendust saanud ja iga aasta palutakse uuesti tulla. Nyyd elan v2lismaal juba aasta aega. T2nu sellele mul muidugi ei ole haigekassat eestis ja no ilmselgelt ma oma raha eest uuringutele ei l2he. Kas v2lismaa arsti diagnoos on ka sobiv? Vnoh, ei teagi mis muidu pihta hakata. T66lt 2ra saamine selleks et teises Euroopa otsas arstlikule komisjonile oma paberit ette n2idata on niigi vaevaline.
                                Vaeva oma pead selliste asjadega. Ära koli lihtsalt Eestisse tagasi.

                                Kommentaar

                                Working...
                                X