320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Romaanid, jutud, luuletused, muud eneseväljendused

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Romaanid, jutud, luuletused, muud eneseväljendused

    Kapikirjanikud tahavad ka vahel miskit avaldada, seega andke tuld.

    "Armastus on ilus"

    Täna on reede hommik, kuna ees on ootamas huvitav päev, otsustasin ma täna tööst pausi teha. Ma alustan oma päeva kerge viskiklaasi, kohvi ja suitsuga, kuigi tavaliselt ma ei alusta joomist kohe hommikul, siis täna on mul eriti hea tuju. Mitmed mu lähedased on öelnud, et mul on probleeme alkoholiga, kuid ma ei tähtsustaks seda üle, mu elukutse sööb närve ja väike lõõgastus on hädavajalik.

    Ma kohtun täna lõpuks oma parima sõbra tüdrukuga. Rainer on super inimene ja me oleme juba 20 aastat sõbrad olnud. Me oleme koos jubedalt pulli teinud, aga viimastel aastatel on meil koos seiklusi vähem olnud. Rainer on omandamas magistrikraadi õigusteaduses, tal on töö oma isa advokaadibüroos, sellest hoolimata jääb tal aega tegeleda mitmete hobidega, temaga linnas käies ei pea kartma probleeme, ta on juba lapsepõlvest saati võitluskunstidega tegelenud. Samuti suvel on ta ideaalne kaaslane veidi hipimatele festivalidele, kuna ta on suurepärane muusik ja tal on alati kitarr kaasas, siis on ta iga positivuse festival inimesi ligi tõmmanud ja meie telkide juures on alati olnud parim pidu. Ühesõnaga võimas vend. Ka tema on mulle maininud, et ma võiks alkoholiga piire pidada aga ma usun, et ta ei mõtle seda väga tõsiselt.

    Me polnud üle kuu näinud, mis meie puhul on imelik, me saame pea iga nädal kokku, nooremana saime iga päev. Veidi aega tagasi kutsus ta mind ühel vihmasel päeval baari ja ma ei ütle kunagi ära väikesele reedeõhtusele lõõgastusele. Me läksime toredasse õllegurmaanidele mõeldud kohta, kus saab mõnusalt rääkida.

    „Mihkel mul on sulle midagi öelda. Ma olen armunud, esimest korda oma elus. Sandra on imeline naine, ta on nagu täiesti teiselt planeedilt. Ma ei suuda oodata, millal sa teda näed“

    Ilmselt olin ma õnnelik seda kuuldes, aga lõkkele lõi ka väike kadedus. Ma ei ole kunagi olnud armunud ja pole kellegagi suutnud kaua koos olla, ma olen üksik hunt, kes üle kõige hindab vabadust, ometi igatsen ka mina vahel lähedust ja kedagi väga erilist oma kõrvale. Me tähistasime hommikuni, läksime edasi linna ja Rainer käis nagu ikka rahaga väga pillavalt ümber, varahommikul burxi süües ütles ta midagi naljakat: „Mihkel ma veidi isegi kardan sulle Sandrat tutvustada, teil on niipalju ühist, sarnane muusika ja filmimaitse, ja ta hindab ka väga vabadust“

    „ Heh, ma löön ta sult üle“, vastasin ma naljaga, kuid siis märkasin ma Raineri pilgus mingit kummalist ärevust, ja lisasin lõpuks, "ära muretse ma ei vaata sõprade naisi. Ära unusta ma olen ju homo“

    Mul on väga raske rääkida tõsist juttu, mulle meeldib lollitada ja igast jama suust välja ajada ja tihtilugu suudan ma enda ümber inimesi närvi ajada, võibolla sellepärast mul ongi nii vähe sõpru, kuid nendele vähestele olen ma väga lojaalne ja hea sõber.

    Igastahes tuleme tagasi mu kohtumise juurde mu parima sõbra tüdrukuga. Ma ei usu armastusse, ma pole kunagi olnud kellegisse armunud ja mind on vallanud vaid lühiajaline sümpaatia. Ma pidin nendega kohtuma Raineri ilusas hubases majas Nõmmel, jõin soojenduseks kodus paar õlle ja võtsin kaasa kingiks veini ja endale ühe viski(Jim Beam, kuna kõik su sõbrad joovad Jamesoni, siis ma ei saa ju olla samasugune).

    Ukse taha jõudes valdas mind imelik tunne, sees oli kerge värin ja närvilisus, lasin uksekella ja siis ta saabus. Minu esimene kohtumine Sandraga. Mind tabas mingi uskumatu tunne, mu süda hakkas ülikiirelt lööma, külmavärinad ja võimas ärevus said must võitu.

    Sandra naeratas mulle, mind valdasid kirjeldamatud tunded, ta oli nii teistsugune, temast õhkas nii puhast ja head aurat, ta välimus ei olnud piltilus ja modellilik, kuid ometi ei suutnud ma talt pilku pöörata. See oli mu elu kõige raskem tere. Ta lasi mind sisse, ma ei mälea midagi, mida ta rääkis, ma olin kuskil teises maailmas ja mind valdas eufooria(nagu oleks midagi paremat kui alkohol tarvitanud).

    Kas armumine esimesest silmapilgust on võimalik? Me jõudsime elutuppa ja seal seisis Rainer täis elurõõmu. See tõi mind maapeale tagasi, mu hea tuju asendus kadeduse ja vihaga. See oli üks mu elu piinarikkamaid õhtuid. Iga Sandra naeratus, sõna ja liigutus pani mind naeratama. Iga puudutus ja suudlus Raineri ja Sandra vahel tekitas minus väljakannatamatut ebamugavustunnet, kõik need tunded olid minu jaoks nii uued ja uskumatud, isegi viski ei suutnud mu olekut parandada. Me jõime päris palju ja Rainer, kes joob harva vajus varakult ära. Ütlesin, et mul on aeg minna, kuid Sandra tegi ettepaneku, et ta saadab mu ära, ma ju elasin neile nii lähedal. Ma ei suutnud talle vastu puigelda. See oli nii mu elu parim kui ka elu halvim jalutuskäik, meil oli nii paljust rääkida, Ka tema lemmik filmide seas olid 500 Days of Summer, Eternal Sunshine of the Spotless Mind ja Garden State, (hehe, samas kellele ei meeldiks Zach Braff ja Natalie Portman). Samuti meeldib meile mõlemale Psühhedeelne Rock( mu tutvuringkonnas pole palju naisi, täpsemalt pole ühtegi, kes kuulaks selliseid bände nagu The Zombies, Love ja Jefferson Airplane)

    Ta ütles, et Rainer on minust rääkinud palju head ja ta ootas juba väga minuga kohtumist. Ma nautisin iga hetke temaga, me jõudsime poole tee peale, ühe ilusa pargi äärde, Sandra tegi ettepaneku veidi rohelist teha, kuigi ma polnud ammu tarvitanud ja olin endele lubanud, et see aasta rohkem ei tee, ei olnud talle võimalik ei öelda. Me suitsetasime ja naersime, nautsimime imelist kevadõhtut, kui Sandral külm hakkas, andsin ma talle oma jope, me käed riivasid, me pilgud kohtusid ja ta vaatas mulle sügavalt silma, ma ei suutnud vastu panna ja ma suudlesin teda, see oli vaid üks imelühike hetk, ometi tundus see kestvat igaviku, see oli mu elu parim hetk. (Nagu klišee mingist imalast armastusfilmist)

    Ma olin armunud. Sandra lükkas mind endast eemale, ta tegi seda väga hellalt, tema liigutustes polnud ei viha ega kurjust, ta oli nii rikkumata hing. Ta lausus sõnad, mis tegid mulle rohkem haiget, kui ma kunagi eales oleks ette kujutanud.

    „ Mihkel sa oled ülivinge kutt ja sa meeldid mulle, aga ma armastan Rainerit ja ma kavatsen temaga abielluda, hüvasti“

    Ja ta keeras otsa ümbr ja lahkus. Ma jäin kohapale tardunult seisma. Ma vaatasin kuidas ta graatsiliselt lahkus, ta on nii imeline. Ma seisin seal veel veidi ja läksin siis koju. Panin Joy Divisioni mängima, võtsin sügavkülmast viina ja jõin ennast magama. Hommikul ärgates lootsin ma, et need imelikud tunded, mis mind eile valdasid on kadunud ja kõige oli süüdi alkohol, kuid oh ei, ma mõtlesin ainult temast. Ta oli ennast mu südamesse murdnud, ma tõin endale sixpacki ja vaatasin 500 Days of Summerit mingi 10. korda elus ja ma hakkasin filmi lõppedes nutma. Ma tean, et Sandra jääb mulle kättesaamatuks, ometi oli mu sees miski mis andis mulle lootust

    Sellest õhust on möödas juba 6 kuud, ma küll olen üritanud Rainerit ja Sandrat võimalikult palju vältida, aga meil on Raineriga enamus sõbrad ühised ja paljudel pidudel oleme me koos olnud. Ma polnud peale seda õhtut Raineriga kahekesti kokku saanud, ta kutsus mind juba väga mitmendat korda välja ja kuigi ma üritasin ennast ära nihverdada, olid mul vabandused otsas. Me saime kokku väikeses pubis nõmmel, ma üritasin olla mina ise, kuid see ei tulnud välja ja ta sai aru, et midagi on lahti, ma olin õhtu lõppedes juba päris purjus ja õue suitsule minnes järgnes Rainer, kes ei ole suitsumees, mulle ja päris. „ Ou Mihkel, mis sul viga on, sa oled juba pikka aega väga käest ära olnud, on sul kõik korras?"

    „On ikka, miks sind huvitab“ Mõistsin kohe, et ta tunneb mind liiga hästi ja et ta ei jäänud rahule. Seepeale said need 10 õlle, mis ma joonud olin minust võitu ja ma asusin rääkima. Ma olen ikka täielik idioot. „ Rainer, kas sa mäletad kui 10 klassis meile meeldis üks ja sama tüdruk?

    „ jah mis ta nimi oligi nüüd“
    "Kristiina vist, aga igastahes ma sain Kristiinaga hästi läbi ja sa palusid mult, et ma temaga enam ei suhleks ja ma tegin sulle teene ja sa olid temaga vist mingi 2 aastat koos.( tegelikult ei tähendanud Kristiina mulle midagi ja see ei olnud nii raske ohver kui tundub)"
    Raineri nägu läks süngeks „ Miks sa mulle seda meelde tuletad“ Seejärel ma laususin need saatuslikud 3 sõna „ Ma armastan Sandrat“

    „Wtf mees, mida kuradit“ Rainer läks endast täiesti välja, inimene, kes suudab igas olukorras külma närvi säilitada, oli naise pärast arusta ära, sama naine kes suutis ka mind ühe kohtumisega muuta. Ma läksin veel kaugemale ja tunnistasin, et ma suudlesin teda tol saatuslikul esimesel kohtumisel. Sellega lõppes minu õhtu.

    Ma ärkasin järgmine päev räige peavaluga haiglas, üks kena õde lausus mulle. „ Tere hommikust, kuidas te ennast tunnete"
    "Sitasti, miks ma siin olen.„

    "Te saite eile peksa ja teid toodi teadvusetus olekus siia."
    Selge, vastasin ja hoolimata õe keelust haarasin ma oma jope ja tõmbasin sealt uttu. Rainer enam mu kõnedele ei vastanud samuti oli ta mind oma facebooki sõbralistist kustutanud.

    Mida ma küll teinud olen.

    #2
    Üks väiked katkend, kui veab siis tulevasest raamatust.


    Ma jõudsin oma tulevase ohvri ukse juurde, see on mulle nii tuttav ja kallis paik, mu nooruspõlv möödus siin kandis. See on mu parima sõbra korter. Mihkel on vangis ja praegu elab siin tema poeg. Ma mäletan selgesti tema lapsepõlve, ta on ikka veel nii noor ja tal võiks terve elu veel ees olla, paraku täna saavad tema unistused otsa.

    Ma kuulen korteris muusikat. „Fleetwood Mac – Rumours” Jah ta ei ole tavaline kurjategija. Ta on tark, tundeline ja hea inimene, 20 aastane peabki veel olema sellinne, aga see ei ole minu otsustada. Kui mulle antakse ülesanne, siis ma pean selle täitma, vahet pole, kes ja miks, sellepärast mul ei ole peret ja ma ei armasta kedagi. Kui sa ärkad hommikul ülesse ja sa tead, et tänane päev võib jääda su viimaseks, siis on väga julm kedagi armastada, veel hullem, kui keegi peaks sind armastama, juba ainuüks mõte sellest tekitab külmavärinaid. Mida tunnevad naised, kelle mehe elu on koguaeg ohus, kas ta saab elada tavalist elu? Ei, seega mõne tegevuse juures pere loomine on ebainimlik. Ja seda räägib mees, kelle tõttu on kindlasti mõni naine kaodanud oma mehe või lapsed oma isa, see ei lohuta neid, et nende mees või isa oli samuti kurjategija.

    Ometi, seistes Taneli ukse taga, ma tunnen kurbust. Tanel oli mulle nagu poja eest, ma olen tema isaga 30 aastat sõber olnud, me oleme koos tulest ja veest läbi käinud.
    Ma lasen uksekella, ma kuulen kuidas ta muusika vaiksemaks paneb. Uks avaneb. Ta vaatab mulle rõõmsalt otsa ja tervitab mind soojalt, ta surub mu kätt, liigagi õrnalt, kohe tunda, et ta ei ole kunagi kelleltki elu võtnud.
    „Kuule ma käisin täna isal külas, ta ütles, et sa pole teda ammu vaatamas käinud, ta igatseb sind ja loodab sind peagi näha”
    Terav valu läbis mu rindkeret, „kas sa oled üksi, mul on vaja sulle midagi tähtsat öelda” Ma nägin ta silmis midagi, mingit üllatusmomenti, kas väikest kahtlusekübet või isegi hirmu, kuid see oli vaid korraks ma võisin ka seda endale ette kujutada. Vahet ei ole, see ei muuda midagi, ma ei tohi murduda.
    „Jah, tule edasi”
    „Kuule viitsid panna Black Sabbathi mingi albumi, mul on sulle midagi tähtsat öelda ja ma ei tahaks et keegi su naabritest seda kuulda võiks”
    „Okei kohe”, ta läks elutuppa ja pani muusika põhja” Seekord ma ei täheldanud väiksematki kahtlusenooti, ega hirmu. Väga hea, see teeb asja kergemaks. Kuid samas üllatab mind, ta on tark inimene, ta peab ju teadma, mis vahelejäämine talle toob, või on ta tõesti nii ülbelt enesekindel ja arvab, et ta ei jäägi kunagi vahele. Kui vaid ta isa poleks vangi sattunud, ta poleks iial midagi nii rumalat teinud. Võibolla olen ka mina süüdi, ma hoidsin tast eemale lähtudes oma elutõest; "ära hooli kellestki ja sa ei saa haiget". Tundub, et ma olen ebaõnnestnud.

    Kui ma tast hoolin, siis miks ma selle ülesande enda peale võtsin? Ma tean, et ta usaldab mind, ta ei kahtlusta, et ma võiks talle iial midagi halba teha. Ma tahan, et see kõik läheks kiiresti, ta ei tohi piinelda.
    Ma nägin et köögis oli kardin akna ette tõmmatud. Ma pidin muusika tõttu karjuma. „Kuule, kas sa mulle kohvi viitsid teha, ma ei ole mitu ööd korralikult magada saanud” Proovige ise magada, kui te teate, et te peate paari päeva pärast kellegi lähedase tapma.

    „Muidugi võin, ta astus kööki, ma järgnesin talle, ta võttis veekannu ja hakkas seda täitma, ma nägin oma võimalust, tegin ühe kiire sammu, vana poksijana virutasin talle välkkiirelt vastu nina, ta kukkus pikali, ma läksin põlvedega ta rinnale, sellega olid tema võimalused läinud, minust ei ole just väga palju tugevamaid. Ma haarasin ta kõrist, tavaliselt ei lähe kaua enne kui elu neist lahkub, kuid seekord see kõik tundus lõpmatuna, ta ei kaodanud teadvust ja vaatas mulle otsa, ta silmad oli täis hirmu ja üllatust, ta võitleb kuid tema nõrgad lootusetud hoobid vastu mu rinda ei tee mulle midagi, veel mõni sekund ja sellega on kõik, mu ette kerkivad mälestused, ma olin talle sõbra eest, viimased paar aastat lausa isa eest, ma tunnen midagi märga oma põsel, see on pisar, millal ma viimati nutsin? Kas ma üldse olen? Ma naasen reaalsusesse ja näen, et ta on surnud, ma tunnen vaid seletamatut tühjust. Ma pühin pisara ja lahkun ta korterist. Koridoris tulevad mulle vastu Sergei ja Artur, ma noogutan neile ja lähen edasi sõna lausumata.

    Ma olen kurjus. Ma olen pimedus. Ma olen surm

    Kommentaar


      #3
      Lalalaa-lalaa

      Kommentaar


        #4
        Oo ma ei pannudki seda viimast postitust tähele, TheKing, väga hea kirjutis sul.


        Aga iga talupoeg on võimeline kirjutama, küll väga lihtsalt, aga ka lihtsuse taga võib olla sügavam mõte. Ehk siis tuli inspiratsioon ja panin kiirelt kirja.


        Rahulik laupäev

        Kaks alkohoolikut istuvad säästumarketi taga. Toomas on 60 ja Martin on 20. Mõlemal on walteri balloon käes ja arutavad elu üle, nagu ikka õlle kõrvale see asi käib.

        Järsku liitub nendega kolmas mees, Siim on 30 ja tal on käes kaks 0,33 õllenauti.

        „Tsau mehed, kuidas läheb“

        „Ah, nagu ikka“, vastavad teised. „Ou Siim nalja teed vä? Kahest õllest ei saa sittagi ju“. Küsib Martin naerdes.

        „Ma saan ühe tüdrukuga hiljem kokku ja tahan veidi tööd veel teha ja homme lähen trenni. Ma ei kavatse oma elu niimodi raisata nagu teie. Kas te ei ole mõelnud, et võiks teha midagi muud peale joomise?“

        Toomas kohe toriseb, „ah mis ma vana mees ikka enam teen, kunagi oli kõik tore ja kerge, vot siis ma tegin ikka igast asju, aga praegu pole siin elus enam miskit teha, ma pigem võtan rahulikult ja naudin igat päeva“.

        Martin on natukene elavama jutuga, „kuule jah praegu on elu päris rahulik, aga tulevik tuleb helgem, mul on niipalju plaane ja ükskord ma teen midagi suurt. Kiiret ei ole ju, ma alles 20 ja naudin oma noorust“

        Martini viimases lauses on tunda kerget kurbusenooti ja kahtlusepoega.

        Siim muigab kergelt, aga ta teab, et tema moraalilugemine ei aita. Mõlemad on tavalised veidi elus pettunud mehed, kes arvavad, et olevik on kõige halvem aeg ja midagi ei ole võimalik ise oma tegevusega muuta, kõik hea on juba olnud või tuleb kunagi kauges tulevikus.

        Siim naudib oma õllesid ja kuulab veidi nukralt teiste juttu, peamiselt mängib ikka sama plaat ja tundub, et ega kumbki neist ei kavatse oma elu muuta.

        Siim on teistsugune, tal on unistused ja ta elab nende nimel, ta ei igatse taga minevikku ja ta ei ole naiivselt optimistlik, et õnn saabub ise õuele. Tema filosoofia on, et elamine on parim viis millegi saavutamiseks, iga risk, iga ebaõnnestumine ja kordaminek viivad eesmärgile lähemale. Ta teab, miks nii erinevas vanuses mehed nagu Toomas ja Martin sõbrad on,

        Toomas küll räägib, et elu oli ilus, aga ta näeb Martinis noort ennast, ta oli ise samasugune, kes arvas, et küll jõuab ja elu on pikk ja nüüd vanamehena, ta toriseb et jah kunagi oli tore ja vahva, aga tegelikult ta kahetseb, et ta ei proovinud elada.

        Siim lõpetab oma teise õlle ja jätab hüvasti, Toomas ja Martin küll meelitavad, et tule tee veel paar õlle, aga Siim on endas kindel. Teised lähevad uue ballooni järgi, nende eesmärk on lihtne, tuleb jääda piisavalt purju, et mitte tunda.

        Siim seab sammud oma järgmiste eesmärkide suunas.

        Kommentaar


          #5
          See on kurb hetk, kui su elu ainuke unistus on kirjutada, kuid sa ei oska üldse luuletada(Hey mu sõbrad, kas keegi ütleks mulle, mis on fucking riim)

          Ooo Charles Bukowski, palun ütle mulle,
          kuidas sa suutisd luua midagi nii suurt
          Ooo Erich Maria Remarque, palun ütle mulle
          kuidas sa suutsid luua midagi nii suurt
          Ooo Ernest Hemingway, palun ütle mulle,
          kuidas sa suutsid luua midagi nii suurt
          Ooo Mihhail Bulgakov, palun ütle mulle
          kuidas sa suutsid luua midagi nii suurt

          Ka mina olen näinud elu
          Ka mina olen näinud surma
          Kuid ma ikka ei suuda
          Kirjutada
          Kirjutada miskit suurt
          Kuigi ma joon ja joon
          Ja kogu mu keha on täis
          Fucking inspiratsiooni
          kuid paberil see kõik
          näeb hoopis teistmoodi välja
          kui teil mu suured iidolid

          Ma loodan, et kord
          Jah, teie
          21. sajandi suured füüsikud
          suudate ka luua midagi suurt
          näiteks ühe ajamasina
          et ma lõpuks saaksin näha
          tõelist valu, mis tooks pisarad mu silmile

          Sest kui pole pisaraid
          Pole ka kunsti
          Mitte seda päris
          Mis tuleb südamest
          Seega mu suured iidolid
          Ma vajan teie valu
          Et olla miskit erilist
          Andke mulle oma süda
          Ja ma luban
          Et terve maailm saab teada
          Mis on kunst

          Kommentaar


            #6
            pungub
            valusalt pungub sünge sügavik
            ja haarab käsi kabuuri
            kui soccerneti foorumist
            pean lugema
            nihilist-effemmi
            kuuluvat
            kultuuri

            Kommentaar

            Working...
            X