Kapikirjanikud tahavad ka vahel miskit avaldada, seega andke tuld.
"Armastus on ilus"
Täna on reede hommik, kuna ees on ootamas huvitav päev, otsustasin ma täna tööst pausi teha. Ma alustan oma päeva kerge viskiklaasi, kohvi ja suitsuga, kuigi tavaliselt ma ei alusta joomist kohe hommikul, siis täna on mul eriti hea tuju. Mitmed mu lähedased on öelnud, et mul on probleeme alkoholiga, kuid ma ei tähtsustaks seda üle, mu elukutse sööb närve ja väike lõõgastus on hädavajalik.
Ma kohtun täna lõpuks oma parima sõbra tüdrukuga. Rainer on super inimene ja me oleme juba 20 aastat sõbrad olnud. Me oleme koos jubedalt pulli teinud, aga viimastel aastatel on meil koos seiklusi vähem olnud. Rainer on omandamas magistrikraadi õigusteaduses, tal on töö oma isa advokaadibüroos, sellest hoolimata jääb tal aega tegeleda mitmete hobidega, temaga linnas käies ei pea kartma probleeme, ta on juba lapsepõlvest saati võitluskunstidega tegelenud. Samuti suvel on ta ideaalne kaaslane veidi hipimatele festivalidele, kuna ta on suurepärane muusik ja tal on alati kitarr kaasas, siis on ta iga positivuse festival inimesi ligi tõmmanud ja meie telkide juures on alati olnud parim pidu. Ühesõnaga võimas vend. Ka tema on mulle maininud, et ma võiks alkoholiga piire pidada aga ma usun, et ta ei mõtle seda väga tõsiselt.
Me polnud üle kuu näinud, mis meie puhul on imelik, me saame pea iga nädal kokku, nooremana saime iga päev. Veidi aega tagasi kutsus ta mind ühel vihmasel päeval baari ja ma ei ütle kunagi ära väikesele reedeõhtusele lõõgastusele. Me läksime toredasse õllegurmaanidele mõeldud kohta, kus saab mõnusalt rääkida.
„Mihkel mul on sulle midagi öelda. Ma olen armunud, esimest korda oma elus. Sandra on imeline naine, ta on nagu täiesti teiselt planeedilt. Ma ei suuda oodata, millal sa teda näed“
Ilmselt olin ma õnnelik seda kuuldes, aga lõkkele lõi ka väike kadedus. Ma ei ole kunagi olnud armunud ja pole kellegagi suutnud kaua koos olla, ma olen üksik hunt, kes üle kõige hindab vabadust, ometi igatsen ka mina vahel lähedust ja kedagi väga erilist oma kõrvale. Me tähistasime hommikuni, läksime edasi linna ja Rainer käis nagu ikka rahaga väga pillavalt ümber, varahommikul burxi süües ütles ta midagi naljakat: „Mihkel ma veidi isegi kardan sulle Sandrat tutvustada, teil on niipalju ühist, sarnane muusika ja filmimaitse, ja ta hindab ka väga vabadust“
„ Heh, ma löön ta sult üle“, vastasin ma naljaga, kuid siis märkasin ma Raineri pilgus mingit kummalist ärevust, ja lisasin lõpuks, "ära muretse ma ei vaata sõprade naisi. Ära unusta ma olen ju homo“
Mul on väga raske rääkida tõsist juttu, mulle meeldib lollitada ja igast jama suust välja ajada ja tihtilugu suudan ma enda ümber inimesi närvi ajada, võibolla sellepärast mul ongi nii vähe sõpru, kuid nendele vähestele olen ma väga lojaalne ja hea sõber.
Igastahes tuleme tagasi mu kohtumise juurde mu parima sõbra tüdrukuga. Ma ei usu armastusse, ma pole kunagi olnud kellegisse armunud ja mind on vallanud vaid lühiajaline sümpaatia. Ma pidin nendega kohtuma Raineri ilusas hubases majas Nõmmel, jõin soojenduseks kodus paar õlle ja võtsin kaasa kingiks veini ja endale ühe viski(Jim Beam, kuna kõik su sõbrad joovad Jamesoni, siis ma ei saa ju olla samasugune).
Ukse taha jõudes valdas mind imelik tunne, sees oli kerge värin ja närvilisus, lasin uksekella ja siis ta saabus. Minu esimene kohtumine Sandraga. Mind tabas mingi uskumatu tunne, mu süda hakkas ülikiirelt lööma, külmavärinad ja võimas ärevus said must võitu.
Sandra naeratas mulle, mind valdasid kirjeldamatud tunded, ta oli nii teistsugune, temast õhkas nii puhast ja head aurat, ta välimus ei olnud piltilus ja modellilik, kuid ometi ei suutnud ma talt pilku pöörata. See oli mu elu kõige raskem tere. Ta lasi mind sisse, ma ei mälea midagi, mida ta rääkis, ma olin kuskil teises maailmas ja mind valdas eufooria(nagu oleks midagi paremat kui alkohol tarvitanud).
Kas armumine esimesest silmapilgust on võimalik? Me jõudsime elutuppa ja seal seisis Rainer täis elurõõmu. See tõi mind maapeale tagasi, mu hea tuju asendus kadeduse ja vihaga. See oli üks mu elu piinarikkamaid õhtuid. Iga Sandra naeratus, sõna ja liigutus pani mind naeratama. Iga puudutus ja suudlus Raineri ja Sandra vahel tekitas minus väljakannatamatut ebamugavustunnet, kõik need tunded olid minu jaoks nii uued ja uskumatud, isegi viski ei suutnud mu olekut parandada. Me jõime päris palju ja Rainer, kes joob harva vajus varakult ära. Ütlesin, et mul on aeg minna, kuid Sandra tegi ettepaneku, et ta saadab mu ära, ma ju elasin neile nii lähedal. Ma ei suutnud talle vastu puigelda. See oli nii mu elu parim kui ka elu halvim jalutuskäik, meil oli nii paljust rääkida, Ka tema lemmik filmide seas olid 500 Days of Summer, Eternal Sunshine of the Spotless Mind ja Garden State, (hehe, samas kellele ei meeldiks Zach Braff ja Natalie Portman). Samuti meeldib meile mõlemale Psühhedeelne Rock( mu tutvuringkonnas pole palju naisi, täpsemalt pole ühtegi, kes kuulaks selliseid bände nagu The Zombies, Love ja Jefferson Airplane)
Ta ütles, et Rainer on minust rääkinud palju head ja ta ootas juba väga minuga kohtumist. Ma nautisin iga hetke temaga, me jõudsime poole tee peale, ühe ilusa pargi äärde, Sandra tegi ettepaneku veidi rohelist teha, kuigi ma polnud ammu tarvitanud ja olin endele lubanud, et see aasta rohkem ei tee, ei olnud talle võimalik ei öelda. Me suitsetasime ja naersime, nautsimime imelist kevadõhtut, kui Sandral külm hakkas, andsin ma talle oma jope, me käed riivasid, me pilgud kohtusid ja ta vaatas mulle sügavalt silma, ma ei suutnud vastu panna ja ma suudlesin teda, see oli vaid üks imelühike hetk, ometi tundus see kestvat igaviku, see oli mu elu parim hetk. (Nagu klišee mingist imalast armastusfilmist)
Ma olin armunud. Sandra lükkas mind endast eemale, ta tegi seda väga hellalt, tema liigutustes polnud ei viha ega kurjust, ta oli nii rikkumata hing. Ta lausus sõnad, mis tegid mulle rohkem haiget, kui ma kunagi eales oleks ette kujutanud.
„ Mihkel sa oled ülivinge kutt ja sa meeldid mulle, aga ma armastan Rainerit ja ma kavatsen temaga abielluda, hüvasti“
Ja ta keeras otsa ümbr ja lahkus. Ma jäin kohapale tardunult seisma. Ma vaatasin kuidas ta graatsiliselt lahkus, ta on nii imeline. Ma seisin seal veel veidi ja läksin siis koju. Panin Joy Divisioni mängima, võtsin sügavkülmast viina ja jõin ennast magama. Hommikul ärgates lootsin ma, et need imelikud tunded, mis mind eile valdasid on kadunud ja kõige oli süüdi alkohol, kuid oh ei, ma mõtlesin ainult temast. Ta oli ennast mu südamesse murdnud, ma tõin endale sixpacki ja vaatasin 500 Days of Summerit mingi 10. korda elus ja ma hakkasin filmi lõppedes nutma. Ma tean, et Sandra jääb mulle kättesaamatuks, ometi oli mu sees miski mis andis mulle lootust
Sellest õhust on möödas juba 6 kuud, ma küll olen üritanud Rainerit ja Sandrat võimalikult palju vältida, aga meil on Raineriga enamus sõbrad ühised ja paljudel pidudel oleme me koos olnud. Ma polnud peale seda õhtut Raineriga kahekesti kokku saanud, ta kutsus mind juba väga mitmendat korda välja ja kuigi ma üritasin ennast ära nihverdada, olid mul vabandused otsas. Me saime kokku väikeses pubis nõmmel, ma üritasin olla mina ise, kuid see ei tulnud välja ja ta sai aru, et midagi on lahti, ma olin õhtu lõppedes juba päris purjus ja õue suitsule minnes järgnes Rainer, kes ei ole suitsumees, mulle ja päris. „ Ou Mihkel, mis sul viga on, sa oled juba pikka aega väga käest ära olnud, on sul kõik korras?"
„On ikka, miks sind huvitab“ Mõistsin kohe, et ta tunneb mind liiga hästi ja et ta ei jäänud rahule. Seepeale said need 10 õlle, mis ma joonud olin minust võitu ja ma asusin rääkima. Ma olen ikka täielik idioot. „ Rainer, kas sa mäletad kui 10 klassis meile meeldis üks ja sama tüdruk?
„ jah mis ta nimi oligi nüüd“
"Kristiina vist, aga igastahes ma sain Kristiinaga hästi läbi ja sa palusid mult, et ma temaga enam ei suhleks ja ma tegin sulle teene ja sa olid temaga vist mingi 2 aastat koos.( tegelikult ei tähendanud Kristiina mulle midagi ja see ei olnud nii raske ohver kui tundub)"
Raineri nägu läks süngeks „ Miks sa mulle seda meelde tuletad“ Seejärel ma laususin need saatuslikud 3 sõna „ Ma armastan Sandrat“
„Wtf mees, mida kuradit“ Rainer läks endast täiesti välja, inimene, kes suudab igas olukorras külma närvi säilitada, oli naise pärast arusta ära, sama naine kes suutis ka mind ühe kohtumisega muuta. Ma läksin veel kaugemale ja tunnistasin, et ma suudlesin teda tol saatuslikul esimesel kohtumisel. Sellega lõppes minu õhtu.
Ma ärkasin järgmine päev räige peavaluga haiglas, üks kena õde lausus mulle. „ Tere hommikust, kuidas te ennast tunnete"
"Sitasti, miks ma siin olen.„
"Te saite eile peksa ja teid toodi teadvusetus olekus siia."
Selge, vastasin ja hoolimata õe keelust haarasin ma oma jope ja tõmbasin sealt uttu. Rainer enam mu kõnedele ei vastanud samuti oli ta mind oma facebooki sõbralistist kustutanud.
Mida ma küll teinud olen.
"Armastus on ilus"
Täna on reede hommik, kuna ees on ootamas huvitav päev, otsustasin ma täna tööst pausi teha. Ma alustan oma päeva kerge viskiklaasi, kohvi ja suitsuga, kuigi tavaliselt ma ei alusta joomist kohe hommikul, siis täna on mul eriti hea tuju. Mitmed mu lähedased on öelnud, et mul on probleeme alkoholiga, kuid ma ei tähtsustaks seda üle, mu elukutse sööb närve ja väike lõõgastus on hädavajalik.
Ma kohtun täna lõpuks oma parima sõbra tüdrukuga. Rainer on super inimene ja me oleme juba 20 aastat sõbrad olnud. Me oleme koos jubedalt pulli teinud, aga viimastel aastatel on meil koos seiklusi vähem olnud. Rainer on omandamas magistrikraadi õigusteaduses, tal on töö oma isa advokaadibüroos, sellest hoolimata jääb tal aega tegeleda mitmete hobidega, temaga linnas käies ei pea kartma probleeme, ta on juba lapsepõlvest saati võitluskunstidega tegelenud. Samuti suvel on ta ideaalne kaaslane veidi hipimatele festivalidele, kuna ta on suurepärane muusik ja tal on alati kitarr kaasas, siis on ta iga positivuse festival inimesi ligi tõmmanud ja meie telkide juures on alati olnud parim pidu. Ühesõnaga võimas vend. Ka tema on mulle maininud, et ma võiks alkoholiga piire pidada aga ma usun, et ta ei mõtle seda väga tõsiselt.
Me polnud üle kuu näinud, mis meie puhul on imelik, me saame pea iga nädal kokku, nooremana saime iga päev. Veidi aega tagasi kutsus ta mind ühel vihmasel päeval baari ja ma ei ütle kunagi ära väikesele reedeõhtusele lõõgastusele. Me läksime toredasse õllegurmaanidele mõeldud kohta, kus saab mõnusalt rääkida.
„Mihkel mul on sulle midagi öelda. Ma olen armunud, esimest korda oma elus. Sandra on imeline naine, ta on nagu täiesti teiselt planeedilt. Ma ei suuda oodata, millal sa teda näed“
Ilmselt olin ma õnnelik seda kuuldes, aga lõkkele lõi ka väike kadedus. Ma ei ole kunagi olnud armunud ja pole kellegagi suutnud kaua koos olla, ma olen üksik hunt, kes üle kõige hindab vabadust, ometi igatsen ka mina vahel lähedust ja kedagi väga erilist oma kõrvale. Me tähistasime hommikuni, läksime edasi linna ja Rainer käis nagu ikka rahaga väga pillavalt ümber, varahommikul burxi süües ütles ta midagi naljakat: „Mihkel ma veidi isegi kardan sulle Sandrat tutvustada, teil on niipalju ühist, sarnane muusika ja filmimaitse, ja ta hindab ka väga vabadust“
„ Heh, ma löön ta sult üle“, vastasin ma naljaga, kuid siis märkasin ma Raineri pilgus mingit kummalist ärevust, ja lisasin lõpuks, "ära muretse ma ei vaata sõprade naisi. Ära unusta ma olen ju homo“
Mul on väga raske rääkida tõsist juttu, mulle meeldib lollitada ja igast jama suust välja ajada ja tihtilugu suudan ma enda ümber inimesi närvi ajada, võibolla sellepärast mul ongi nii vähe sõpru, kuid nendele vähestele olen ma väga lojaalne ja hea sõber.
Igastahes tuleme tagasi mu kohtumise juurde mu parima sõbra tüdrukuga. Ma ei usu armastusse, ma pole kunagi olnud kellegisse armunud ja mind on vallanud vaid lühiajaline sümpaatia. Ma pidin nendega kohtuma Raineri ilusas hubases majas Nõmmel, jõin soojenduseks kodus paar õlle ja võtsin kaasa kingiks veini ja endale ühe viski(Jim Beam, kuna kõik su sõbrad joovad Jamesoni, siis ma ei saa ju olla samasugune).
Ukse taha jõudes valdas mind imelik tunne, sees oli kerge värin ja närvilisus, lasin uksekella ja siis ta saabus. Minu esimene kohtumine Sandraga. Mind tabas mingi uskumatu tunne, mu süda hakkas ülikiirelt lööma, külmavärinad ja võimas ärevus said must võitu.
Sandra naeratas mulle, mind valdasid kirjeldamatud tunded, ta oli nii teistsugune, temast õhkas nii puhast ja head aurat, ta välimus ei olnud piltilus ja modellilik, kuid ometi ei suutnud ma talt pilku pöörata. See oli mu elu kõige raskem tere. Ta lasi mind sisse, ma ei mälea midagi, mida ta rääkis, ma olin kuskil teises maailmas ja mind valdas eufooria(nagu oleks midagi paremat kui alkohol tarvitanud).
Kas armumine esimesest silmapilgust on võimalik? Me jõudsime elutuppa ja seal seisis Rainer täis elurõõmu. See tõi mind maapeale tagasi, mu hea tuju asendus kadeduse ja vihaga. See oli üks mu elu piinarikkamaid õhtuid. Iga Sandra naeratus, sõna ja liigutus pani mind naeratama. Iga puudutus ja suudlus Raineri ja Sandra vahel tekitas minus väljakannatamatut ebamugavustunnet, kõik need tunded olid minu jaoks nii uued ja uskumatud, isegi viski ei suutnud mu olekut parandada. Me jõime päris palju ja Rainer, kes joob harva vajus varakult ära. Ütlesin, et mul on aeg minna, kuid Sandra tegi ettepaneku, et ta saadab mu ära, ma ju elasin neile nii lähedal. Ma ei suutnud talle vastu puigelda. See oli nii mu elu parim kui ka elu halvim jalutuskäik, meil oli nii paljust rääkida, Ka tema lemmik filmide seas olid 500 Days of Summer, Eternal Sunshine of the Spotless Mind ja Garden State, (hehe, samas kellele ei meeldiks Zach Braff ja Natalie Portman). Samuti meeldib meile mõlemale Psühhedeelne Rock( mu tutvuringkonnas pole palju naisi, täpsemalt pole ühtegi, kes kuulaks selliseid bände nagu The Zombies, Love ja Jefferson Airplane)
Ta ütles, et Rainer on minust rääkinud palju head ja ta ootas juba väga minuga kohtumist. Ma nautisin iga hetke temaga, me jõudsime poole tee peale, ühe ilusa pargi äärde, Sandra tegi ettepaneku veidi rohelist teha, kuigi ma polnud ammu tarvitanud ja olin endele lubanud, et see aasta rohkem ei tee, ei olnud talle võimalik ei öelda. Me suitsetasime ja naersime, nautsimime imelist kevadõhtut, kui Sandral külm hakkas, andsin ma talle oma jope, me käed riivasid, me pilgud kohtusid ja ta vaatas mulle sügavalt silma, ma ei suutnud vastu panna ja ma suudlesin teda, see oli vaid üks imelühike hetk, ometi tundus see kestvat igaviku, see oli mu elu parim hetk. (Nagu klišee mingist imalast armastusfilmist)
Ma olin armunud. Sandra lükkas mind endast eemale, ta tegi seda väga hellalt, tema liigutustes polnud ei viha ega kurjust, ta oli nii rikkumata hing. Ta lausus sõnad, mis tegid mulle rohkem haiget, kui ma kunagi eales oleks ette kujutanud.
„ Mihkel sa oled ülivinge kutt ja sa meeldid mulle, aga ma armastan Rainerit ja ma kavatsen temaga abielluda, hüvasti“
Ja ta keeras otsa ümbr ja lahkus. Ma jäin kohapale tardunult seisma. Ma vaatasin kuidas ta graatsiliselt lahkus, ta on nii imeline. Ma seisin seal veel veidi ja läksin siis koju. Panin Joy Divisioni mängima, võtsin sügavkülmast viina ja jõin ennast magama. Hommikul ärgates lootsin ma, et need imelikud tunded, mis mind eile valdasid on kadunud ja kõige oli süüdi alkohol, kuid oh ei, ma mõtlesin ainult temast. Ta oli ennast mu südamesse murdnud, ma tõin endale sixpacki ja vaatasin 500 Days of Summerit mingi 10. korda elus ja ma hakkasin filmi lõppedes nutma. Ma tean, et Sandra jääb mulle kättesaamatuks, ometi oli mu sees miski mis andis mulle lootust
Sellest õhust on möödas juba 6 kuud, ma küll olen üritanud Rainerit ja Sandrat võimalikult palju vältida, aga meil on Raineriga enamus sõbrad ühised ja paljudel pidudel oleme me koos olnud. Ma polnud peale seda õhtut Raineriga kahekesti kokku saanud, ta kutsus mind juba väga mitmendat korda välja ja kuigi ma üritasin ennast ära nihverdada, olid mul vabandused otsas. Me saime kokku väikeses pubis nõmmel, ma üritasin olla mina ise, kuid see ei tulnud välja ja ta sai aru, et midagi on lahti, ma olin õhtu lõppedes juba päris purjus ja õue suitsule minnes järgnes Rainer, kes ei ole suitsumees, mulle ja päris. „ Ou Mihkel, mis sul viga on, sa oled juba pikka aega väga käest ära olnud, on sul kõik korras?"
„On ikka, miks sind huvitab“ Mõistsin kohe, et ta tunneb mind liiga hästi ja et ta ei jäänud rahule. Seepeale said need 10 õlle, mis ma joonud olin minust võitu ja ma asusin rääkima. Ma olen ikka täielik idioot. „ Rainer, kas sa mäletad kui 10 klassis meile meeldis üks ja sama tüdruk?
„ jah mis ta nimi oligi nüüd“
"Kristiina vist, aga igastahes ma sain Kristiinaga hästi läbi ja sa palusid mult, et ma temaga enam ei suhleks ja ma tegin sulle teene ja sa olid temaga vist mingi 2 aastat koos.( tegelikult ei tähendanud Kristiina mulle midagi ja see ei olnud nii raske ohver kui tundub)"
Raineri nägu läks süngeks „ Miks sa mulle seda meelde tuletad“ Seejärel ma laususin need saatuslikud 3 sõna „ Ma armastan Sandrat“
„Wtf mees, mida kuradit“ Rainer läks endast täiesti välja, inimene, kes suudab igas olukorras külma närvi säilitada, oli naise pärast arusta ära, sama naine kes suutis ka mind ühe kohtumisega muuta. Ma läksin veel kaugemale ja tunnistasin, et ma suudlesin teda tol saatuslikul esimesel kohtumisel. Sellega lõppes minu õhtu.
Ma ärkasin järgmine päev räige peavaluga haiglas, üks kena õde lausus mulle. „ Tere hommikust, kuidas te ennast tunnete"
"Sitasti, miks ma siin olen.„
"Te saite eile peksa ja teid toodi teadvusetus olekus siia."
Selge, vastasin ja hoolimata õe keelust haarasin ma oma jope ja tõmbasin sealt uttu. Rainer enam mu kõnedele ei vastanud samuti oli ta mind oma facebooki sõbralistist kustutanud.
Mida ma küll teinud olen.
Kommentaar