Kuum jalgpallisuvi
Ajalugu on põhjust maha vaikida või võltsida neil, kes loodavad sellest kasu saada. Ehk oma võimu ja ambitsioone rahuldada. Aivar Pohlaku lugu (Postimehe Euroopa meistrivõistluste eelses jalgpallilisas) algab mahedate sõnadega, kuid muutub varsti mürgiseks vooks.
1990ndate algul, kui Eesti Jalgpalliliit valis mind peatreeneriks, oli minu ja Pohlaku seis erinev. Olin alates sõjajärgsetest aastatest mängijana ja treenerina koondistega seotud.
1949 jõudsime noortega meistrisarja, kus Norma meeskond püsis üle 30 aasta. Ehitasime Maarjamäe staadioni, mille ümber käib nüüd must äri. Norma loobumisega jalgpallist tekkisid 90ndate algul uued juhtklubid Lantana (hilisem Levadia) ja Flora.
Kutsusin Pohlaku abiks, kuid mitte tema treeneriteadmiste või mängijaoskuste pärast. Vastuolu tekkis kohe, kuna ma ei allunud mitmetasapinnalisele survele jätta välja mõned vene jalgpallurid nagu Pustov, Bragin, Borissov.
Algas allkirjade kogumine, intriigid ja mängijatega manipuleerimine. Tuli võtta uueks abitreeneriks spetsialist Valeri Bondarenko. Lõpetasime esimese MMi valiktsükli 1992-93 tugevas alagrupis viimasena. Kõik oli uus ja raske. Esimeses mängus tuli suur kaotus Šveitsilt, edasi õppisime ja tulemused jalgpalli suurtega jäid üldiselt samasse suurusjärku praeguste tulemustega.
Nüüd, kus iga uus välismaa peatreener kuulutab meedias, et varem siin jalgpalli ei olnud (!), on suudetud tõusta alagruppides kõige enam üks koht. Kas kulutused ja tulemused on proportsioonis, jätan asjaomastele mõtisklemiseks. Kas Läti tee oli vale? Tavaliselt juhib riigi jalgpalli sõltumatu alaliit. Kuidas on meil?
Pohlak otsustab kõik. EJLi ja Flora juhtimine ning raamatupidamine on ühine! Tulemusena kaks jalgpalli – Flora süsteemi oma ja siis teised. Pohlak ehitab oma artiklis ulmelist laeva ja seilab meredel. See laev oleks pidanud lubaduste kohaselt juba aastal 2002 purjetama Jaapani merel MM-finaalturniiril.
Eesti riik areneb, selle sees ka jalgpalli arendamise võimalused. FIFA-UEFA prisked toetused, uued väljakud, treenerite koolitus, mängijate võimalused välismaa klubides jms. See on investeering tulevikku.
Olevik aga ootab paljude probleemide tasakaalustatud lahendamist. Miks noortekoondistel läheb tiitlivõistlustel pidevalt kehvasti? Miks surmatakse maakonnakeskuste jalgpalli Tallinna (Flora) pallurite komplekteerimisega sinna. Miks konkurents kidub ning pealtvaatajate vähesus kimbutab?
Siin on EJLi juhatusel «suure arengu» trummipõrina taustal põhjust tõsiseks kümne aasta tegevuse analüüsiks.
Selle loo lõpetaksin vastukaaluks mitte ainult enda, Hepneri, Kaljendi ja paljude teiste endiste vutimeeste naeruvääristamisele. Nende laotud vundamendil seisab paljuski Eesti jalgpall. Austamata minevikku, ei tule ka lubatud helget tulevikku.
Uno Piir, endine Eesti koondise peatreener
Ajalugu on põhjust maha vaikida või võltsida neil, kes loodavad sellest kasu saada. Ehk oma võimu ja ambitsioone rahuldada. Aivar Pohlaku lugu (Postimehe Euroopa meistrivõistluste eelses jalgpallilisas) algab mahedate sõnadega, kuid muutub varsti mürgiseks vooks.
1990ndate algul, kui Eesti Jalgpalliliit valis mind peatreeneriks, oli minu ja Pohlaku seis erinev. Olin alates sõjajärgsetest aastatest mängijana ja treenerina koondistega seotud.
1949 jõudsime noortega meistrisarja, kus Norma meeskond püsis üle 30 aasta. Ehitasime Maarjamäe staadioni, mille ümber käib nüüd must äri. Norma loobumisega jalgpallist tekkisid 90ndate algul uued juhtklubid Lantana (hilisem Levadia) ja Flora.
Kutsusin Pohlaku abiks, kuid mitte tema treeneriteadmiste või mängijaoskuste pärast. Vastuolu tekkis kohe, kuna ma ei allunud mitmetasapinnalisele survele jätta välja mõned vene jalgpallurid nagu Pustov, Bragin, Borissov.
Algas allkirjade kogumine, intriigid ja mängijatega manipuleerimine. Tuli võtta uueks abitreeneriks spetsialist Valeri Bondarenko. Lõpetasime esimese MMi valiktsükli 1992-93 tugevas alagrupis viimasena. Kõik oli uus ja raske. Esimeses mängus tuli suur kaotus Šveitsilt, edasi õppisime ja tulemused jalgpalli suurtega jäid üldiselt samasse suurusjärku praeguste tulemustega.
Nüüd, kus iga uus välismaa peatreener kuulutab meedias, et varem siin jalgpalli ei olnud (!), on suudetud tõusta alagruppides kõige enam üks koht. Kas kulutused ja tulemused on proportsioonis, jätan asjaomastele mõtisklemiseks. Kas Läti tee oli vale? Tavaliselt juhib riigi jalgpalli sõltumatu alaliit. Kuidas on meil?
Pohlak otsustab kõik. EJLi ja Flora juhtimine ning raamatupidamine on ühine! Tulemusena kaks jalgpalli – Flora süsteemi oma ja siis teised. Pohlak ehitab oma artiklis ulmelist laeva ja seilab meredel. See laev oleks pidanud lubaduste kohaselt juba aastal 2002 purjetama Jaapani merel MM-finaalturniiril.
Eesti riik areneb, selle sees ka jalgpalli arendamise võimalused. FIFA-UEFA prisked toetused, uued väljakud, treenerite koolitus, mängijate võimalused välismaa klubides jms. See on investeering tulevikku.
Olevik aga ootab paljude probleemide tasakaalustatud lahendamist. Miks noortekoondistel läheb tiitlivõistlustel pidevalt kehvasti? Miks surmatakse maakonnakeskuste jalgpalli Tallinna (Flora) pallurite komplekteerimisega sinna. Miks konkurents kidub ning pealtvaatajate vähesus kimbutab?
Siin on EJLi juhatusel «suure arengu» trummipõrina taustal põhjust tõsiseks kümne aasta tegevuse analüüsiks.
Selle loo lõpetaksin vastukaaluks mitte ainult enda, Hepneri, Kaljendi ja paljude teiste endiste vutimeeste naeruvääristamisele. Nende laotud vundamendil seisab paljuski Eesti jalgpall. Austamata minevikku, ei tule ka lubatud helget tulevikku.
Uno Piir, endine Eesti koondise peatreener
Kommentaar