320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Itaalia jalgpalli ajaloo suurim peatükk lõpenud

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Itaalia jalgpalli ajaloo suurim peatükk lõpenud

    Tihtipeale on mulle silma jäänud vingumine Itaalia jalgpalli, kui kaitsva ja igava kallal. Muidugi reeglina on selliste asjade väitjad kuskil minu vanused ja teavad Itaalia jalgpallist sama palju, kui kahe aastane kingapaelte kinnisidumisest. Päris tihti tahaks sellistele vendadele kukile karata ehk siis nägu täis sõimata, kuid hoian tagasi, sest see ei aita nagunii.

    Peatükk algas kuuekümnendatel. Helenio Herrera tuli FC Barcelonast Itaaliasse, et juhtida mõõnas olevat Interit. Et asja lihtsustada lõi ta teadatuntud catenaccio. Kuid vaevalt, et need sõimajad seda teavad, et Herrera näol on üldse tegu argentiinlasega. Vaevalt, et ma eksin, kui ma väidan, et sõna catenaccio teadvad inimestest osad pidasid/peavad seda just itaallaste leiutuseks. Nagu nüüd välja tuli on see tegu hoopis argentiinlaste leiutisega ja huvitaval kombel on nende rahvustiimi mul suht igav vaadata olnud. Kuna Herrera taktika osutus väga tõhusaks, siis siirdusid ka teised selle juurde ja miks poleks pidanud? Taktika jäi väga kauaks saapamaale. See polnud nüüd päris teemas sees.

    Aga nüüd tuleme nüüd teemasse 100% tagasi. Kui mulle oleks öeldud 3-4 aasta eest, et Itaalia jalgpall on kaitsev, ma ei oleks vastu vaielnudki. Kuid vahetuvad jalgpallurite põlvkonnad ning samuti ka treenerid. Viimane treenerite põlvkonna vahetus on Itaalias kaasatoonud suhteliselt vähemärgatava revolutsiooni mängustiili muutuses. Peale on tungimas noored ründava stiiliga treenerid - juba Zdenek Zemani, Roberto Mancini ja Luigi Del Neri nimedestpeaks piisama, et seda selgeks teha. Viimastel suurvõistlustel on ka olnud ehk pisut kaitsvamad figuurid nagu Dino Zoff ja Giovanni Trapattoni koondise eesotsas, kuid vaadake kasvõi uue treeneri käekäiku. Lippi tõi ka seni puutumatusse koondisesse ründava jalgpalli sisse. Helesiniste tulemustes on näha, et Itaalia jalgpallis on toimumas suured suured muudatused. Eriti on väljendunud see selle hooaja käigus.

    Ja kui mõni mäng jääb null null on ikkagi need väheteadvad kriitikud oma lolli plämaga, et Serie A klubide jalgpall on kaitsev. Kasvõi peale AC Milan - Inter (0:0) mängu või siis Juventus - AC Milan (0:0) mängu. Ja mind huvitaks palju need kommenteerijad ka tegelikult mängust teavad. Vast ainult seda, et mäng lõpes 0:0. Niiöelda suured mängivad ka väikestega 0:0 viike või isegi kaotavad mõnikord. Peale selliseid mänge tuleb loomulikult parastamine või nutt, aga sealt tuleb välja kaks põhjust miks sellised tulemused tulevad:

    1. Itaalia väravavahid.

    Serie A on täis klassiga kollkippereid ning peaaegu iga tiimi väravavaht võiks tipude eest läbi lüüa. Nõrgematel klubidel on rohkem vanemate põlvkondade väravavahid, eks-koondislased või nii. Nagu näiteks Bolognal on kunagine Interi staar Gianluca Pagliuca või Chievo Verona endine MM-hõbe Luca Marchegiani. Või siis Parmal on noor välismaallane Sebastian Frey. Kui hakata Serie A heasi väravavahte niimoodi paberile panema, et igale reale üks väravavaht, siis meil läheks vaja ilmselt üle ühe A4 paberi. Ei usu, et teised liigad just sellise väravavahtide tasemega hiilata saavad.

    2. Väiksemad lähevad nõrgemate vastu kaitsvama taktikaga, kui tavaliselt.

    Vot seda tehakse kohe kindlalt igas liigas. Kui sama ründavalt, kui mõne endatugevuse tiimiga mängides, suurte vastu minna, siis võrdub see samaga, mis mängijate lihtsalt ära väsitamine ja 3-punki ära kinkimine. Seda on tõestanud Zeman Leccega, kui kasvõi eelmise aasta detsembris mindi AC Milani vastu ründavalt mängima ja karistuseks saadi 5:2 kaotus, kui ma ei eksi tulemusega.

    Tegelt on ka kolmas põhjus, miks Itaalia jalgpallis tekinud 0:0 viike, 1:0 võite või siis kaitsvalt mängima minemist. Ründajate pealekasv on väga nigel nii, et kas siis imporditakse sisse ründajaid välismaalt või minnakse mängima kontrate peale, mis on Itaalia ründajatele väga meelepärane mänguviis. Kuid ka see probleem hakkab lahendust leidma.

    Ma usun, et minu sõnum on selge. Ma ei taha väita, et kaitsva vuti pooldajad on lõplikult kadunud - neid veel on ja väga hea, et on. Põhjus on lihtne - ajalugu tuleb säilitada. Ükskõik, kui koledat ja igavat mängu minevikus mängiti, oli, on ja jääb selle stiili igaveseks Itaalia jalgpalli ajalukku. Kuid see periood on saanud oma lõpu nagu eelajalooline-, vana-, kesk- ja uusaeg. Kui teie arusaam on ikka veel selline, et saapamaa jalgpall on kaitsev, siis mina ei oska teid aidata. Pöörduge ehk Itaalia jalgpallist palju teadva psühhiaatri juurde.

    See teema on siis pühendatud noortele poistele, kelle arusaam jalgpallist pole veel küps. Ja, et teil huvitavam oleks, tuleb hääletus ka!
    0
    Kaitsev
    0%
    0
    Ei ole kaitsev
    0%
    0
    sigpic

    #2
    Vastus teemale \'Itaalia jalgpalli ajaloo suurim peatükk lõpenud\'

    Tubli!
    Omalt poolt lisaksin, et Zoff mängis 2000 EM finaalis päris ründavat vutti. ja ka Trapp 2004 Rootsi ja Bulgaaria vastu. Lippi muidugi on toonud siise uut verd ja uusi taktikalisi lahendusi..aga ta alles katsetab...praegu ju võib veel...

    Kommentaar


      #3
      Vastus teemale \'Itaalia jalgpalli ajaloo suurim peatükk lõpenud\'

      no ma ei tea...minu jaox siiski ei ole ryndamine põhieesmärk sest see ei too alati endaga au...itaalia oli 2000 em-i finaalis ryndav pool aga kaotasid ja seega mäletataxe aint kaitsetaktikat mida rakendati yhemeheylekaalus oleva kodumeeskonna vastu
      vähesed mäletavad ka brasiilia 94`aasta catenacciot
      võit on eesmärk nr. 1(fair play reeglitest kinni pidades ikka)
      seejärel efektiivsus
      ja siis alles ilu ehk ryndav jalgpall



      mulle käib närvidele see et kui mingi jobu arvab et catenacio on pärit milanist ja raiub et milan on kaitseteam...kes siis mäletab kaitsvat sacchi milani ja capello milani kes võitis finaali 4-0
      eelviimane cl finaal oli ka kaitsev kuid arvustus et tyypilne itaalia on vale sest finaalid ongi yldjuhul kaitsvad...parim näide on loomulikult `94 finaal kus maailma ryndavaim meeskond bra ka aint kaitsele rõhku pani
      jokers to the right
      clowns to the left of me

      Kommentaar


        #4
        Vastus teemale \'Itaalia jalgpalli ajaloo suurim peatükk lõpenud\'

        Praegu tundub Itaalia jalgpall täitsa ründav võrreldes Prantsuse liigaga, kus aega raisatakse keskväljal kemplemiseks, mitte mängimiseks.
        AC Milan tarvitas catenacciot 90ndate algul küll. Mul on meeles fakt Spordilehest (?), kus öeldi, et klubi tuli meistriks nii, et kõige rohkem lõi väravaid ühes mängus 2. Kuid siis oli kogu maailmas selline kole jalgpalli ajastu. 1992 aasta EM-i alagrupimängud tekitavad judinaid siiamaani.
        Tammeka on jumal ja mina olen jumala prohvet maa peal!

        Kommentaar

        Working...
        X