Link loole võrguversioonina
Kirjutanud on siis vabal ajal JK Tajaku (IV Lõuna) väravavahina mängiv noormees.
Hobivutt toob inimesed, koerad ja võrkudeta väravad taas kokku
Madis Aesma, reporter
Kõigepealt tekitas mulle kolmveerand tundi peavalu vali vastutuul. Ja siis heidutas mind kolmveerand tundi silma paistev päike. Imelik, kas pole? Täiskasvanud mees kardab tuult ja päikest!
Ehk saate muredest aru, kui vaatate olukorrale läbi amatöörist jalgpalliväravavahi silmade. Kui tuul puhub näkku, lendavad kõik pallid märksa kiiremini ja kõrgema kaarega. Kui päike pimestab, ei pruugi mõnda kõrgelt lendavat palli õieti nähagi.
Just selliste hädadega pidingi mina, igapäevaelus Postimehe reporter, pühapäeval lõuna paiku Tamme staadionil väravasuul seistes kemplema. Vabatahtlikult, keegi mind sinna ei sundinud.
Nimelt algas läinud nädalavahetusel jalgpallihooaeg kolmanda ja neljanda liiga meeskondadele, millest ühe liige ka mina olen. Viiendas liigas joostakse esmakordselt platsile eelseisval nädalavahetusel. Kolmas ja neljas liiga neljaks tsooniks, viies kaheks. Kokku on meeskondi 114.
Korrutatagu see üheteistkümnega, siis saab hobipallurite arvu, kes kevadest sügiseni igal nädalavahetusel vutiplatsile ronivad. Mis neid küll ometi sunnib vaba päeva jalgpallile kulutama?
Peaasi, et oleks lõbus
«Eesmärk on ikka see, et endal lõbus oleks,» räägib Priit Pettai, kelle koduklubiks on Luunja JK. Luunja, teatavasti, on vähemalt siiamaani märksa tuntum oma kurkide kui jalgpallisatsi saavutuste poolest. «Aga me oleme juba veebruarist saati trenni teinud, ise pingutame nii, kuis suudame.»
Ka neljandas liigas mängiva korp! Sakala vutiklubi eesmärgiks on kodulehekülje andmetel «kehakarastuse põhimõtte järgimine läbi regulaarse jalgpallimängu». «Vormis püsimine pole eesmärk omaette, peamine on ikka pallimängulust,» lausub Rasmus Mägi korporantide tiimist. «Päris jalgpallitrennis käinud mehigi on meil meeskonnas täpselt üks.»
Eesmärgiks liigutada
«Isiklikust seisukohast nõustun sellega sajaprotsendiliselt,» kinnitab neljandas liigas mängiva Quattromed Tartu vutiklubi liige Raival Ilves väidet, et enamik madalamate liigade mängijaid läheb kevadel pallimurule lihtsalt selleks, et kergelt liigutada. «Julgen väita, et see kehtib ka enamiku meeskonnakaaslaste kohta.»
On ka muidugi neid, kes pelgast palliveeretamisest kaugemale vaatavad. Särkidel loomanimesid kandval TÜ Faunal näiteks on sihiks seatud liigavõit ning asja võetakse päris tõsiselt.
«Me ei pane üldse võistkonda kirja inimesi, kes trennidest osa ei võta,» lausub Laur Kelder, kes meeskonnasiseselt on tuntud kui lihtsalt Karu.
Sadu harrastajaid ei paista heidutavat ka see, et nappima kipub platse, kus trenni teha ja liigamänge toksida. «Ega väljakuid ju tegelikult ei ole, kõik mängivad lihtsalt seal, kus saab,» räägib Raival Ilves. «Meie mängisime vahepeal A. Le Coqi õlletehase juures pargis puude vahel. Kõik võimalused kasutatakse ära.»
Kui trenni võib teha ka puude vahel, siis liigamänguks on enamatki vaja kui muruplatsi. Aeg-ajalt selgub näiteks, et mängu alguseks pole kusagilt võtta vilemeest või puuduvad väravavõrgud.
«Mõlemat on ette tulnud,» kinnitab Karu Faunast, lisades sedagi, et varasematel aastatel liitusid faunakatega vutimurul mõnikord ehtsad loomad. «Üks koer võttis meil ükskord mängust ikka päris pikalt osa.»
Ja ega alati saa kõik mängijad matši ajaks kohale tulla. Õigupoolest on üsna tavapärane, et hooaja esimeseks mänguks tulevad kohale pea kõik, kes meeskonda registreeritud. Hooaja lõpus, kui käes külm ja vihmane sügis, on aga raskusi, et ühtteist meest platsile saada.
«Kevadel on kõigil mõnus välja minna ja midagi teha, suvel kaob see aeg ära ja siis sügisel enam ei viitsita, nii see ära vajubki,» lausub JK Tajaku president ja kapten Kristjan Pärnamägi. «Meie meeskonnal on varasematel aastatel samad probleemid olnud.»
«Korra on nii olnud, et transpordiprobleemide tõttu pidime esimesel poolajal mängima kuuekesi üheteistkümne vastu,» lausub Karu. «Aga lasime endale ainult kaks väravat lüüa.»
Järv ja puu
Koeri platsil vaevalt meeskonnaliikmeteks lugeda saab, mõnel teisel viisil aga on looduse sirutatud abikätt ära kasutatud.
«Käärikul on staadion sellise koha peal, et kui aeg sinu kasuks mängib, võib palli näiteks järve lüüa,» annab Rasmus Mägi hüva nõu. «Pallipoisse ega mingeid piirdeid seal pole.»
Jutud käivad ka müstilisest vutiplatsist, kus kasvavat suur puu. Sellist jaburat lisandit on võimalik vabalt meeskonnaliikmeks lugeda, mängides puuga näiteks seinasöötu.
«Kuressaares! Ei, Orissaares,» täpsustab värdväljaku asukohta Margus Lõokene, kes on JK Jalgpallihaigla treener, kapten ja poolkaitsja ühes isikus. «Seda, kas seal liigamänge mängitakse, ma ei tea. Ei usu.»
Harrastajate arv kasvab
Eesti Jalgpalli Liidu president Indrek Kannik lausub, et vutiharrastajaid tuleb aasta-aastalt juurde, igal aastal keskmiselt kümne meeskonna jagu. Sealjuures tõuseb amatööride mängutase pidevalt.
«Ise olen üle kümne aasta FC Toompea meeskonnas mänginud,» lausub Kannik. «Vanasti oli kolmandas liigas meeskondi, kus mõned mehed ikka üldse pallile pihta ei saanud, nüüd aga pole selliseid mängijaid neljandas liigaski.»
Heakene küll, tudengitest, kel loomanimed seljal, võib ju veel aru saada. Mis aga motiveerib vutimurule jooksma poliitikuid? Tõsiseid inimesi, kel vaba aega niigi vähe on?
«Armastus jalgpalli vastu, võimalus end füüsilises vormis hoida ja suhelda omavahel väljaspool tööaega,» lausub Kannik.
Ikka needsamad asjad, mille pärast minagi pühapäeval Tamme staadionil tuult ja päikest trotsisin.
Kirjutanud on siis vabal ajal JK Tajaku (IV Lõuna) väravavahina mängiv noormees.
Hobivutt toob inimesed, koerad ja võrkudeta väravad taas kokku
Madis Aesma, reporter
Kõigepealt tekitas mulle kolmveerand tundi peavalu vali vastutuul. Ja siis heidutas mind kolmveerand tundi silma paistev päike. Imelik, kas pole? Täiskasvanud mees kardab tuult ja päikest!
Ehk saate muredest aru, kui vaatate olukorrale läbi amatöörist jalgpalliväravavahi silmade. Kui tuul puhub näkku, lendavad kõik pallid märksa kiiremini ja kõrgema kaarega. Kui päike pimestab, ei pruugi mõnda kõrgelt lendavat palli õieti nähagi.
Just selliste hädadega pidingi mina, igapäevaelus Postimehe reporter, pühapäeval lõuna paiku Tamme staadionil väravasuul seistes kemplema. Vabatahtlikult, keegi mind sinna ei sundinud.
Nimelt algas läinud nädalavahetusel jalgpallihooaeg kolmanda ja neljanda liiga meeskondadele, millest ühe liige ka mina olen. Viiendas liigas joostakse esmakordselt platsile eelseisval nädalavahetusel. Kolmas ja neljas liiga neljaks tsooniks, viies kaheks. Kokku on meeskondi 114.
Korrutatagu see üheteistkümnega, siis saab hobipallurite arvu, kes kevadest sügiseni igal nädalavahetusel vutiplatsile ronivad. Mis neid küll ometi sunnib vaba päeva jalgpallile kulutama?
Peaasi, et oleks lõbus
«Eesmärk on ikka see, et endal lõbus oleks,» räägib Priit Pettai, kelle koduklubiks on Luunja JK. Luunja, teatavasti, on vähemalt siiamaani märksa tuntum oma kurkide kui jalgpallisatsi saavutuste poolest. «Aga me oleme juba veebruarist saati trenni teinud, ise pingutame nii, kuis suudame.»
Ka neljandas liigas mängiva korp! Sakala vutiklubi eesmärgiks on kodulehekülje andmetel «kehakarastuse põhimõtte järgimine läbi regulaarse jalgpallimängu». «Vormis püsimine pole eesmärk omaette, peamine on ikka pallimängulust,» lausub Rasmus Mägi korporantide tiimist. «Päris jalgpallitrennis käinud mehigi on meil meeskonnas täpselt üks.»
Eesmärgiks liigutada
«Isiklikust seisukohast nõustun sellega sajaprotsendiliselt,» kinnitab neljandas liigas mängiva Quattromed Tartu vutiklubi liige Raival Ilves väidet, et enamik madalamate liigade mängijaid läheb kevadel pallimurule lihtsalt selleks, et kergelt liigutada. «Julgen väita, et see kehtib ka enamiku meeskonnakaaslaste kohta.»
On ka muidugi neid, kes pelgast palliveeretamisest kaugemale vaatavad. Särkidel loomanimesid kandval TÜ Faunal näiteks on sihiks seatud liigavõit ning asja võetakse päris tõsiselt.
«Me ei pane üldse võistkonda kirja inimesi, kes trennidest osa ei võta,» lausub Laur Kelder, kes meeskonnasiseselt on tuntud kui lihtsalt Karu.
Sadu harrastajaid ei paista heidutavat ka see, et nappima kipub platse, kus trenni teha ja liigamänge toksida. «Ega väljakuid ju tegelikult ei ole, kõik mängivad lihtsalt seal, kus saab,» räägib Raival Ilves. «Meie mängisime vahepeal A. Le Coqi õlletehase juures pargis puude vahel. Kõik võimalused kasutatakse ära.»
Kui trenni võib teha ka puude vahel, siis liigamänguks on enamatki vaja kui muruplatsi. Aeg-ajalt selgub näiteks, et mängu alguseks pole kusagilt võtta vilemeest või puuduvad väravavõrgud.
«Mõlemat on ette tulnud,» kinnitab Karu Faunast, lisades sedagi, et varasematel aastatel liitusid faunakatega vutimurul mõnikord ehtsad loomad. «Üks koer võttis meil ükskord mängust ikka päris pikalt osa.»
Ja ega alati saa kõik mängijad matši ajaks kohale tulla. Õigupoolest on üsna tavapärane, et hooaja esimeseks mänguks tulevad kohale pea kõik, kes meeskonda registreeritud. Hooaja lõpus, kui käes külm ja vihmane sügis, on aga raskusi, et ühtteist meest platsile saada.
«Kevadel on kõigil mõnus välja minna ja midagi teha, suvel kaob see aeg ära ja siis sügisel enam ei viitsita, nii see ära vajubki,» lausub JK Tajaku president ja kapten Kristjan Pärnamägi. «Meie meeskonnal on varasematel aastatel samad probleemid olnud.»
«Korra on nii olnud, et transpordiprobleemide tõttu pidime esimesel poolajal mängima kuuekesi üheteistkümne vastu,» lausub Karu. «Aga lasime endale ainult kaks väravat lüüa.»
Järv ja puu
Koeri platsil vaevalt meeskonnaliikmeteks lugeda saab, mõnel teisel viisil aga on looduse sirutatud abikätt ära kasutatud.
«Käärikul on staadion sellise koha peal, et kui aeg sinu kasuks mängib, võib palli näiteks järve lüüa,» annab Rasmus Mägi hüva nõu. «Pallipoisse ega mingeid piirdeid seal pole.»
Jutud käivad ka müstilisest vutiplatsist, kus kasvavat suur puu. Sellist jaburat lisandit on võimalik vabalt meeskonnaliikmeks lugeda, mängides puuga näiteks seinasöötu.
«Kuressaares! Ei, Orissaares,» täpsustab värdväljaku asukohta Margus Lõokene, kes on JK Jalgpallihaigla treener, kapten ja poolkaitsja ühes isikus. «Seda, kas seal liigamänge mängitakse, ma ei tea. Ei usu.»
Harrastajate arv kasvab
Eesti Jalgpalli Liidu president Indrek Kannik lausub, et vutiharrastajaid tuleb aasta-aastalt juurde, igal aastal keskmiselt kümne meeskonna jagu. Sealjuures tõuseb amatööride mängutase pidevalt.
«Ise olen üle kümne aasta FC Toompea meeskonnas mänginud,» lausub Kannik. «Vanasti oli kolmandas liigas meeskondi, kus mõned mehed ikka üldse pallile pihta ei saanud, nüüd aga pole selliseid mängijaid neljandas liigaski.»
Heakene küll, tudengitest, kel loomanimed seljal, võib ju veel aru saada. Mis aga motiveerib vutimurule jooksma poliitikuid? Tõsiseid inimesi, kel vaba aega niigi vähe on?
«Armastus jalgpalli vastu, võimalus end füüsilises vormis hoida ja suhelda omavahel väljaspool tööaega,» lausub Kannik.
Ikka needsamad asjad, mille pärast minagi pühapäeval Tamme staadionil tuult ja päikest trotsisin.
Kommentaar