Tere!
Teemat sundis algatama laupäevane mäng Soomega. Tjah, kõik oli tore, rahvast (loe: eestlasi) kui murdu, meeleolu oli ülev jne-jnt. Aga!...
Meenub, et aastad (võibolla 3-4) tagasi jälgisin Eesti korvpallikoondise mingisuguse kohtumise teleülekannet. Saku suurhall oli rahvast tulvil, meeleolu samuti ülev, aga see, mis mind muigama ajas, oli võrdlus, millelt leidsin end, vaadates fänne ja nende kaasaelamist, eelkõige kaasaelamise helilist poolt. Kuivõrd tol hallil ajal (ikka seesama 3-4 aastat tagasi) tehti jalgpallitribüünidel omade toetuseks ja vastase laituseks häält peamiselt hüüetega-lauludega (või kisaga-käraga-urinaga-röginaga, vastavalt iga indiviidi loomingulisusele ja vokaalsetele võimetele), sekka üksikud löökriistad, mida oli alati tore (et mitte öelda uhke ja ülev) kuulata, mõjus masendavalt uus nähtus, mida külvas sel hetkel uudne ja seninägematu sinine terroripasun. Pisikene papist või plastist pasun lõi tribüünidel täpselt sellise atmosfääri, et raske oli aru saada, mis kurat toimub! Kui Eesti ründas, täitis Eesti esihalli imal ja kiimane pinin, mis summutas järjest üksikumaks jäävad \"Eesti-Eesti\" hüüded (kardetavasti summutati hüüdvad suud sellesamase sinise freewarega), juhtus aga vastane ründama, ei juhtunud atmosfääri helilises pooles suurt midagi, võibolla muutus üksnes pisut intesiivsemaks see pinin (põmst sama, mis juhtub heliliselt kui sumisevat herilast p...st näpistada). Mäletan, et olin suht kindel sel hetkel, et hirmus riistapuu Suurhalli seinte vahelt vallale ei pääse, ammugi veel Arena tribüünidele, kus teadupärast au sees Eesti rahva kauaaegsed laulutraditsioonid, mehemeel ja vennaarm ning kus vanataat kõrvu põlvepikku poisikesega karjub oma hääle ära nii et kurk verine. Ei! Sellist asja ei saa juhtuda, oli minu kindel arusaam. Tundsin kaasa korvpallifännidele, kes oma hääle pininale kaotavad ning keerasin telekal hääle maha. See oli mõni aasta tagasi...
Kuid mida pidid minu vaesed kõrvad kuulma eelmisel laupäeval sel jumala poolt maha jäetud Finnairi staadionil?! Ko-hu-tav! Õigupoolest oleks ma pidanud staadioniväravas pakutud jõletoru vastu võtma ja selle kuhugi ära peitma, sest ilmselt suruti see pläru kätte mõnele minu järel staadionile saabunud alaealisele eestimaalasele, kes siis ühines ühtaselt üle Eesti tribüüniosa laotunud pinipasunakooriga. Ausõna -- ei olnud ilus. Mõjus ahistavalt ja ahastavalt. Lisaks sellele jäid kuulmata mitmed väärt hääled, mis olid sulgunud ümber siniste tattipritsivate torude, mis omakorda lämmatas mittepinisevate fännide laulukoori... (osastav kääne)
Siit ettepanek -- bännida eelpool kirjeldet\' pinipasun jalgpallistaadioneilt, kuna see segab jalgpallifännide kaasaelamist mängul.
Arvamused, härrased-prouased?
pRmt!
aiFo.
Kommentaar