05/11/2004
1. lugu, Itaalia jalgpalli ajalugu
Jalgpalli sarnast mängu mängiti Itaalias juba 15. sajandil, mängu kutsuti Florentine Kickballiks. Tänapäeva jalgpall jõudis Itaaliasse 19. sajandil, kui Inglise, Šoti ja Šveitsi meremehed tõid selle Milaano, Genova ja Toriino linnadesse. 1898. aastal asutati Itaalia jalgpalliliit. Selleks ajaks oli juba jalgpall jõudnud ka teistesse suurtesse linnadesse. Esimesed Itaalia meistrivõistlused mängiti samal aastal mil loodi kohalik jalgpalliliit. Osales neli võistkonda ja kõik mängud toimusid ühe päeva sees. 8. mail Toriinos mängitud meistrivõistluste võitjaks osutus Genova vutiklubi. Lisaks Genovale osalesid ka FC Torinese, Internazionale di Torino ja Toriino Spordiklubi. Oli ka teisi klubisi, kuid need otsustasid mitte osaleda. Genova jalgpallurid võitsid tiitli ka kahel järgneval aastal: 1899 ja 1900. Kolm korda järjest suutsid nad meistritiitli võita ka 1902-1904.
1905. aastal liituti Fifa liigasüsteemidega, mis põhines regioonidel. Siis hakkasid Itaalia jalgpalliliiduga liituma ka paljud põhja-Itaalias asetsevadte linnade klubid. Jalgpalli populaarsus oli Itaalias kasvanud juba hiiglasuureks. Aastatel 1908-1913 suutis 5 korda tiitli enda valdusesse saada klubi nimega Pro Vercelli. 15. Mail 1910 toimus, aga üks tähtsaimaid südmuseid Itaalia jalgpallis. Debüüdi tegi riigi koondis. Milan Arenal võideti tenniseskooriga 6:2 Prantsusmaad. Tänu 1. maailmasõjale ei mängitud Itaalias liigajalgpalli aastatel 1916-1919. Tollal oli raskusi Itaalia jalgpalli taastamisega, kuid vaikselt saadi kohalik vutt siiski jalgadele tagasi.
1929. aastal tehti suur samm edasi jalgpalli arendamisel. Praegune Serie A laiendati 18 meeskonnaliseks. Tekkis ka proffijalgpall. Palk, mis saadi aitas kinni maksta kulud, mis kaasnesid jalgpalliga. 1930. aastal mängiti esimene hooaeg uue süsteemiga, võitis praegune Milaano Inter. Aastad 1934-1938 on seni ilmselt Itaalia jalgpalli säravaimad, selle vahemiku sees suudeti võtta 2 maailmameistritiitlit ning 1 olümpiavõit.
Jällegi segas jalgapalli sõda, mis jättis ala tahaplaanile. 1943. algas ka suure Toriino võistkonna legend. Eesotsas Valentino Mazzolaga mängis tiim nimega Torino. Nad võitsid viis aastat järjest kõik. Nende tähelend lõpes aga 1949. aastal, kui kogu tiim suri traagilises lennuõnnetuses. Itaalia jalgpall kaotas enda parimad mängijad, kelle vägitegusi jäävad Itaalia jalgpalli fännid alati mäletama. Lennuõnnetusele järgnenud viiekümnendad ei olnud Itaalia jalgpallile üldse head. Tappa saadi 1950. ja 1954. aasta MMidel ning 1958. aasta suurvõistlusele ei pääsetudki. See tõi kaasa suured muudatused Itaalia jalgpalli struktuuris. 1965. aastal keelati ära ka võõrmängijate ostmine, mida lubati teha jälle alles 1979. Vahepeal suudeti ennast vutikaardile tagasi mängida: 1968 tuldi Euroopa Meistriteks ning 1970 oldi Mehikko järel MMi teised.
1982. aastal suudeti võita kolmas, ning seni viimane, maailmameistritiitel. 1990. aasta MM toimus, aga Itaalia pinnal. Kodupubliku kurvastuseks lepis treener Azeglio Vicini võitstkond pronskikarva medalitega. Neli aastat hiljem kaotati MM finaalis Brasiiliale penaltitega. 2000. aasta EM-il jäädi lisaajaga finaalis alla Prantsusmaale. Pärast seda ei ole Itaalia jalgpall suutnud midagi erilist korda saata. Ainuke suursaavutus on Itaalia klubijalgpalli tuhast tõusmise hooajal 2002/2003 saavutatud AC Milani Meistrite Liiga võit.
Praeguseks on Itaalia jalgpall üks atraktiivsemaid maailmas. Et teada, kui suur tšempion keegi on peab ta proovima Serie A-d, kus ründavatel mängijatel on vastas maailma ühed parimad kaitsjad ning kaitsvad mängijad peavad ennast tõestama suurepäraste kaitsjate keskel. Igaüks võib kaotada kõigile häbistavalt, isegi esimene viimasele. Klubides liiguvad suured summad, mida tegelikuses pole klubil võib-olla olemaski. Lisaks on paljudel klubidel hiiglaslikud TV lepingud. See kõik on see, mis teeb Itaalia liigast ühe huvitavaima maailmas.
KOMMENTEERI!
1. lugu, Itaalia jalgpalli ajalugu
Jalgpalli sarnast mängu mängiti Itaalias juba 15. sajandil, mängu kutsuti Florentine Kickballiks. Tänapäeva jalgpall jõudis Itaaliasse 19. sajandil, kui Inglise, Šoti ja Šveitsi meremehed tõid selle Milaano, Genova ja Toriino linnadesse. 1898. aastal asutati Itaalia jalgpalliliit. Selleks ajaks oli juba jalgpall jõudnud ka teistesse suurtesse linnadesse. Esimesed Itaalia meistrivõistlused mängiti samal aastal mil loodi kohalik jalgpalliliit. Osales neli võistkonda ja kõik mängud toimusid ühe päeva sees. 8. mail Toriinos mängitud meistrivõistluste võitjaks osutus Genova vutiklubi. Lisaks Genovale osalesid ka FC Torinese, Internazionale di Torino ja Toriino Spordiklubi. Oli ka teisi klubisi, kuid need otsustasid mitte osaleda. Genova jalgpallurid võitsid tiitli ka kahel järgneval aastal: 1899 ja 1900. Kolm korda järjest suutsid nad meistritiitli võita ka 1902-1904.
1905. aastal liituti Fifa liigasüsteemidega, mis põhines regioonidel. Siis hakkasid Itaalia jalgpalliliiduga liituma ka paljud põhja-Itaalias asetsevadte linnade klubid. Jalgpalli populaarsus oli Itaalias kasvanud juba hiiglasuureks. Aastatel 1908-1913 suutis 5 korda tiitli enda valdusesse saada klubi nimega Pro Vercelli. 15. Mail 1910 toimus, aga üks tähtsaimaid südmuseid Itaalia jalgpallis. Debüüdi tegi riigi koondis. Milan Arenal võideti tenniseskooriga 6:2 Prantsusmaad. Tänu 1. maailmasõjale ei mängitud Itaalias liigajalgpalli aastatel 1916-1919. Tollal oli raskusi Itaalia jalgpalli taastamisega, kuid vaikselt saadi kohalik vutt siiski jalgadele tagasi.
1929. aastal tehti suur samm edasi jalgpalli arendamisel. Praegune Serie A laiendati 18 meeskonnaliseks. Tekkis ka proffijalgpall. Palk, mis saadi aitas kinni maksta kulud, mis kaasnesid jalgpalliga. 1930. aastal mängiti esimene hooaeg uue süsteemiga, võitis praegune Milaano Inter. Aastad 1934-1938 on seni ilmselt Itaalia jalgpalli säravaimad, selle vahemiku sees suudeti võtta 2 maailmameistritiitlit ning 1 olümpiavõit.
Jällegi segas jalgapalli sõda, mis jättis ala tahaplaanile. 1943. algas ka suure Toriino võistkonna legend. Eesotsas Valentino Mazzolaga mängis tiim nimega Torino. Nad võitsid viis aastat järjest kõik. Nende tähelend lõpes aga 1949. aastal, kui kogu tiim suri traagilises lennuõnnetuses. Itaalia jalgpall kaotas enda parimad mängijad, kelle vägitegusi jäävad Itaalia jalgpalli fännid alati mäletama. Lennuõnnetusele järgnenud viiekümnendad ei olnud Itaalia jalgpallile üldse head. Tappa saadi 1950. ja 1954. aasta MMidel ning 1958. aasta suurvõistlusele ei pääsetudki. See tõi kaasa suured muudatused Itaalia jalgpalli struktuuris. 1965. aastal keelati ära ka võõrmängijate ostmine, mida lubati teha jälle alles 1979. Vahepeal suudeti ennast vutikaardile tagasi mängida: 1968 tuldi Euroopa Meistriteks ning 1970 oldi Mehikko järel MMi teised.
1982. aastal suudeti võita kolmas, ning seni viimane, maailmameistritiitel. 1990. aasta MM toimus, aga Itaalia pinnal. Kodupubliku kurvastuseks lepis treener Azeglio Vicini võitstkond pronskikarva medalitega. Neli aastat hiljem kaotati MM finaalis Brasiiliale penaltitega. 2000. aasta EM-il jäädi lisaajaga finaalis alla Prantsusmaale. Pärast seda ei ole Itaalia jalgpall suutnud midagi erilist korda saata. Ainuke suursaavutus on Itaalia klubijalgpalli tuhast tõusmise hooajal 2002/2003 saavutatud AC Milani Meistrite Liiga võit.
Praeguseks on Itaalia jalgpall üks atraktiivsemaid maailmas. Et teada, kui suur tšempion keegi on peab ta proovima Serie A-d, kus ründavatel mängijatel on vastas maailma ühed parimad kaitsjad ning kaitsvad mängijad peavad ennast tõestama suurepäraste kaitsjate keskel. Igaüks võib kaotada kõigile häbistavalt, isegi esimene viimasele. Klubides liiguvad suured summad, mida tegelikuses pole klubil võib-olla olemaski. Lisaks on paljudel klubidel hiiglaslikud TV lepingud. See kõik on see, mis teeb Itaalia liigast ühe huvitavaima maailmas.
KOMMENTEERI!
Kommentaar