Jalgpalli klassika

[Mõnuagent 007]

Siia hakkame panema pikemaid lugusid vanade aegade staaridest. vott
Esimeseks
MM finaalturniiril 13 väravat löönud Just Fontaine.

18. augustil 1933. aastal sündinud Just Fontaine kuulub jalgpalli suurnimede hulka. Tema 13 löödud väravat 1958. aasta MM finaalturniiril jääb tõenäoliselt pikaks ajaks püüdmatuks.

1958. aastal peeti MM finaalturniir Rootsis. Eelkõige on antud turniir tuntud Pele nime kaudu, kuid Fontaine saavutus on kindlasti mainimist väärt. Fontaine osales kõigis kuues Prantsusmaa kohtumises ja lõi nende jooksul uskumatuna tunduvad 13 väravat. Juba esimeses kohtumises Paraguai vastu lõi Fontaine 3 väravat meeskonna 7-st tabamusest. Alagrupiturniiril lisas Fontaine veel 5 väravat ning seejärel ootas ees poolfinaal Brasiilia vastu.

Poolfinaalis säras noor brasiillane Pele ning Brasiilia tüüris finaali 5:2 võiduga. Fontaine lõi mängus ühe värava, kuid kolmanda koha mängus jõudis Fontaine 4 tabamuseni ning 13 väravaga teenis prantslane kõige resultatiivsema mängija aunimetuse. Fontaine on ise öelnud, et arvatavasti andis talle eelise tänapäeva mängijate ees see, et tol ajal ei eksisteerinud \"Kuldse jalgpallisaapa\" autasu ning meedia ei pööranud tema väravatesaldole lihtsalt suurt tähelepanu.

Marokos sündinud Fontaine alustas jalgpallurikarjääri US Marocaine Casablanca\'st, kuid tema karjäär sai tuule tiibadesse Prantsusmaale saabudes. Tema esimeseks klubiks Prantsumaal oli Nice, mille ta viis 1956. aastal Prantsusmaa meistritiitlini. Samal aastal tegi Fontaine koondisedebüüdi mängus Ungari vastu. Seejärel siirdus Fontaine antud perioodi Prantsusmaa suurima klubi Reimsi ridadesse, kus ta pidi täitma Real Madridi siirdunud Raymond Kopa\'st tühjaks jäänud kohta.

Mõlemajalgne, ülikiire ning hea peaga mängija Fontaine oli enne 1958. aasta finaalturniiri Prantsusmaa koondise kolmas ründaja, kuid klubikaaslase Rene Bliardi vigastus andis Fontaine\'le võimaluse. Turniiril moodustasid nad hävitava duo Raymond Kopaga ning nende vedamisel pääses Prantsusmaa koondis, kes aastatel 1955-57 polnud Euroopas arvestatav jõud, MM-i kolmandale kohale.

Pärast MM-i viis Fontaine Reimsi 1959. aastal Euroopa Meistrite karika finaali ning järjekordsele Prantsusmaa meistritiitlile. Aastatel 1959 ja 1960 oli Fontaine Prantsusmaa kõrgliiga parim väravakütt, kuid 1961. aastal murdis Fontaine liigamängus kahest kohast jalaluu ning antud vigastus lõpetas Fontaine\'i mängijakarjääri 26 aasta vanuselt. Karjääri jooksul lõi Fontaine koondise eest 21 mänguga 30 väravat ning tema üldsaldoks oli 200 väravat 213-s kohtumises.

Fontaine: \"Ma pidin mängijakarjääri lõpetama 26 aastaselt, just siis, kui ma olin valmis siirduma välismaale. Kes teab, äkki oleks mul läinud sama hästi kui Platinil. Ka tema karjäär hakkas arenema präast Juventusesse siirdumist.\"

Fontaine proovis kätt ka treeneriametis, kuid sellel alal tal nii hästi ei läinud. Fontaine juhendas Prantsusmaa koondist 1967. aastal kõigest kahes mängus, mis on samuti omalaadne rekord. Lisaks treenis ta 1980\'il PSG-d.

Fontaine valiti Prantsusmaa ajaloo paremuselt viiendaks mängijaks. Temast ette poole jäid vaid Michel Platini, Zinedine Zidane, Raymond Kopa ja Laurent Blanc. Samuti valis FIFA Fontaine\'i jalgpalli 125 parima elava mängija hulka.

Ainult üks mängija on löönud MM-il rohkem väravaid kui Fontaine. Selleks on Gerd Müller, kes lõi 1970. aastal 10 väravat ning 1974. aastal 4 väravat. Suvel võib Fontaine\'st mööduda ka Brasiilia ründeäss Ronaldo, kelle seniste MM-i väravate saldoks on 12. Ometi on tõenäoline, et Fontaine\'i rekord, 14 väravat ühel MM-il, jääb püsima pikaks ajaks.

Fontaine ise on selle kohta arvanud: \"Meeskonnad on tänapäeval tunduvalt kaitsvamad. Selleks, et minu rekordit lüüa, peaksid meeskonnad selle eraldi eesmärgiks võtma ning mängija peab väravasoonele sattuma juba alagrupiturniiril.\"

[Mõnuagent 007]

Vastus teemale \'Jalgpalli klassika\'

Aafrika sajandi jalgpallur Roger Milla

Roger Milla on tõenäoliselt kõige tuntum Aafrika jalgpallur. Antud nimetust rõhutavad ka arvukad küsitlused, mis omastasid endisele Kameruni supertähele Aafrika 20. sajandi mängija tiitli. Roger Milla juhtimisel sai Kamerunist esimene Aafrika koondist, mis MM-il kaheksa parema hulka pääsenud. Juhtus see 1990. aastal ning Milla ja Kameruni suutis lõpuks raskustega turniirilt välja mängida Inglismaa.

Roger Milla, õige nimega Roger Miller, sündis 20. mail 1952. aastal Kameruni pealinnas Yaoundes raudteetöölise peres. Milla looduslikku talenti märgati juba tema varajases nooruses ning 13 aastaselt liitus ta oma esimese klubi Eclair de Doualaga. Juba 18 aastaselt jõudis ta oma esimese Kameruni meistritiitlini, olles seejuures oma meeskonna põhimängija. Kontinentaalne tunnustus saabus 1976. aastal, mil Millat autasustati Aafrika parima mängija tiitliga.

Kodumaal superstaari seisusesse tõusnud Millast hakati lõpuks huvituma ka Euroopas. 1977. aastal siirdus Milla tollal tugevasse Prantsusmaa klubisse Valenciennes, kuid oodatud edu jäi tulemata. Milla kaks esimest hooaega möödusid reservide eest mängides ning andekale Millale polnud selline saatus sugugi meelt mööda. 1979. aastal siirdus tollal 27-aastane kameruunlane AS Monacosse, kuid selles klubis segasid tema karjääri mitmed vigastused.

Katastroofilise klubikarjäri kõrval andis Millale jõudu edukus rahvusvahelisel areenil. 1978. aastal tegi Milla koondise särgis debüüdi ning 1982. aasta MM-i valikturniiril jõudis Kamerun esmakordselt finaalturniirile. 1982. aastal tegi 30-aastane Milla oma debüüdi MM-il. Kameruni meeskond suutis viigistada kõik 3 alagrupimängu, seal hulgas ka viik hilisema meistri Itaalia vastu. 1984. aastal võitis Milla koos koondisega Rahvuste Karika finaalturniiri. Edukas mäng MM-il andis uue tõuke ka Milla klubikarjäärile.

Milla liitus 1984. aastal Saint-Etienne klubiga ning kuulsusrikka klubi eest leidis Milla lõpuks tee läbimurdeks. Esimesel hooajal jäi Milla arvele 22 väravat 31-s mängus. Tema Saint-Etienne karjääri lõpuks kogunes tema arvele 152 väravat. Milla lahkus Saint-Etienne juurest 1989. aasta 31. mail.

1987. aastal jättis Milla esimest korda koondisega hüvasti. Tema hüvastijätumängudel Doualas ja Yaoundes viibisid 100 000 inimest. Milla valis puhkamiseks Portugali valduses oleva Reunioni saare India ookeanis. Milla asus omna väljateenitud pensionipõlve nautima, kuid peagi helistas Kameruni president isiklikult ning palus Millal jätkata koondise eest mängimist. Milla nõustus pärast lühikest mõtlemisaega ning juhtis Kameruni 1988. aastal teistkordselt Aafrika meistritiitlini.

1990. aasta MM-il mängis vanameister end MM-finaalturniiril jalgpalli ajalukku. Kohe turniiri alguses šokeeris Kamerun maailma, kui San Sirol alistati valitsev maailmameister Argentiina 1:0. Milla lõi esmalt 2:1 võidumängus Rumeenia üle mõlemad Kameruni väravad ning seejärel 1/8-finaalis lisaajal kaks väravat Kolumbia vastu, mis viisid Kameruni 8 parema hulka. Milla tähistas iga väravat tantsuga nurgalipu juures ning seda tähistusmeetodit kasutavad Kameruni mängijad endiselt austusega Milla vastu. Ka veerandfinaalis oldi lähedal üllatusele, kui juhiti Inglismaa vastu 2:1, kuid Gary Linekeri tabamused 5 minutit enne lõppu ning lisaajal viisid poolfinaali Inglismaa koondise.

Kamerun pääses MM-ile ka 1994. aastal ning ka seal oli Milla kohal. Alagrupiturniir lõpetati küll kuulsusetu viimase kohaga, kuid tabamusega Venemaa vastu tõusis Milla läbi aegade vanimaks väravalööjaks MM-il. Palo Alto staadionil toimunud mängu võitis küll 6:1 Venemaa, ent mängu 46. minutil lõi Roger Milla Kameruni auvärava. Sel hetkel oli Milla 42 aasta ja 38 päeva vanune.

Esimese aafriklasena kolmedel MM-finaalturniiridel osalenud Millast sai Kameruni kuulsaim inimene. Pärast mängijakarjääri lõppu on Milla osalenud ka kohalikel valimistel, kus ta kogus meeletu koguse hääli, kuid Milla teatas, et ei soovi poliitikaga tegeleda ning loobus talle pakutud ametikohtadest. Millast on saanud Kameruni heatahte saadik ning mees tegeleb usinalt heategevusega.

[Mõnuagent 007]

Vastus teemale \'Jalgpalli klassika\'

Gerd Müllerit võib pidada maailma parimaks ründajaks. Pommitaja hüüdnime kandnud Müllerile kuulub MM-il löödud väravate rekord ning Saksamaa Bundesligas lõi Müller 427 mängu jooksul 365 väravat.

1945. aastal sündinud Müller alustas mängijakarjääri väikeses Nördlingeni klubis, kuid juba 18-aastaselt siirdus ta Müncheni Bayernisse. Kõigest kaks aastat hiljem - 1966 - tegi Müller debüüdi Saksamaa koondises mängus Türgi vastu. Müllerist sai Saksamaa vaieldamatult parim ründaja ning ta lõpetas seitsmel hooajal resultatiivseima mängijana.

1964. aastal kuulus Bayern teise divisjoni ning legendi järgi olevat klubi peatreener Zlatko “Tschik” Cajkovski Müllerit esmakordselt nähes küsinud: \"Mis ma selle tõstjaga peale hakkan?\" Müller nägi välja tõesti jõuline, lühikeste jalgade ning jässaka kehaehitusega. Müller ise \"süüdistas\" selles ema kartulisalatit. Cajkovski oli sunnitud oma seisukohti muutma juba pärast esimest kohtumist 1964. aasta sügisel, kui Müller lõi Freiburgi vastu kaks väravat.

1965. aastal pääses Bayern Mülleri, Sepp Maieri ja Beckenbaueri juhtimisel Bundesliigasse. Esimene hooaeg oli suhteliselt edukas ning Bayern lõpetas 3. kohaga. Lisaks võideti Saksamaa karikas. Esimest korda jõuti meistritiitlini 1969. aastal ning 1972., 1973. ja 1974. aastal võideti Bundesliga taas. Gerd Müller oli alates 1964. aastast kuni 1978. aastani igal hooajal Bayerni suurim väravakütt. 1974., 1975. ja 1976. aastal tõusis Bayern klubijalgpalli tugevaimaks tiimiks, kui võideti Euroopa karikas. 1967. aastal valiti Müller esmakordselt Saksamaa aasta jalgpalluriks.

Mülleri tipphetkeks oli 1970. aasta MM, kus ta lõi 10 väravat. Kübaratrikid Bulgaaria ja Peruu vastu ning ülejäänud neljas mängus löödud neli väravat tõid Müllerile \"Kuldse jalgpallisaapa\". Ometi pidid sakslased MM-ilt lahkuma pronksmedalitega, sest poolfinaalis kaotati hoolimata Mülleri kahest väravast 3:4 Itaaliale. Samal aastal valiti Müller Euroopa parimaks mängijaks.

Järgmised suurturniirid olid Müllerile õnnelikumad. Emsalt võideti 1972. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalis 3:0 Nõukogude Liitu. Samal aastal lõi Müller Bundesligas 40 väravat. 1974. aasta MM peeti Saksamaal ning võit jäeti koju. Müller lõi tunriiril 4 väravat ning sealhulgas ka finaali võiduvärava Hollandi vastu. Selle turniiriga lõppes 28-aastase Mülleri koondisekarjäär. Tema arvele jäi 62 mängu ning muljetavaldavad 68 väravat.

1979. aastal siirdus Müller USA-sse. Ta jäi Bayernis eelneval hooajal vahetusmeheks ning USA-s hakkas ta mängima Fort Lauderdale Strikersis. Mängijakarjääri lõppedes sattus Müller raskustesse. Ta on tunnistanud, et hävitas end. Tema päevad kulusid teleka ees istudes ning naisega vaieldes. Lisaks sattus Müller viinakuradi küüsi. Ometi ei lasknud Bayern oma endisel kangelasel manduda ning 1992. aastal pakuti Müllerile klubi juures tööd. Müller asus tegelema sponsorite, noortetreeneritega ning väravavahtidega. Hiljem sai temast noortetreener ja põhimeeskonna abitreener. Müller on Bayerniga seotud tänaseni.

2003. aastal, kui Bundesliga pidas oma 40. sünnipäeva, autasustati Müllerit tema väljapaistva tegevuse eest Bundesliga ajaloos.

[Mõnuagent 007]

Vastus teemale \'Jalgpalli klassika\'

Garrincha
Garrincha on üks vastuolulisemaid mängijaid jalgpalli ajaloos. Eeskuju palliplatsil, kuid antikangelane eraelus.

Garrincha alias Manuel Francisco dos Santos nägi ilmavalgust 28. oktoobril 1933. aastal Pau Grandes. Ta sündis sünnitraumaga, mis sundis arste sooritama operatsiooni, mille tagajärjel oli Garrincha vasak jalg paremast 6 cm lühem ning kõverdus väljapoole. Ometi ei takistanud see Garrinchal saada üheks maailma parima tehnikaga jalgpalluriks.

Garrincha siirdus Botafogosse 19-aastaselt ning juba esimeses kohtumises lõi ta kübaratriki. Garrincha jätkas ka järgnevatel aastatel suurepärast mängu ning pärast tiitlivõitu 1957. aastal nimetati ta Brasiilia koondise koosseisu. Garrincha nimi tähendas laululindu ning temale iseloomulikuks elemendiks väljakul sai \"banaanilöök\".

Garrincha tutvustas end laiale maailmale 1958. aasta MM-il Rootsis. Paremäär ei teinud kaasa küll kahes esimeses kohtumises, kuid kolmandas mängus NSVL-i vastu sekkus ta vahetusest ning Garrincha näitas end juba esimesel minutil, kui lõi kohe esimesel rünnakul palli posti. Kõigest kümmekond sekundit hiljem andis Garrincha söödu verinoorele Pelele, kelle löök lendas samuti posti. Surve kandis vilja juba 3. minutil ning vaatlejad on seda nimetanud jalgpalli ajaloo suurepäraseimaks kolmeks minutiks. Brasiilia võitis NSVL-i 2:0 ning ka kogu turniiri.

Pärast MM-i hakkasid ilmnema Garrincha halvemad iseloomuomadused. Ta võttis kaalus juurde ning eemaldati seepeale koondisest. 1959. aastal Botafogoga Rootsis korraldatud turneel tegi Garrincha lapse ühele kohalikule neiule. Kodumaale naastes sõitis Garrincha Pau Grandesse ning ajas autoga alla oma isa. Teda jälitanud politseinik leidis staari autoroolist purupurjus ning oma teost mitte teadvana. Sama aasta lõpus tõi Garrincha naine ilmale oma viienda lapse ning armuke esimese lapse.

Hoolimata skandaalsest eraelust kutsuti Garrincha ka järgmisele MM-finaalturniirile. Garrinchast sai kogu Brasiilia kangelane, sest pärast teist mängu vigastada saanud Pele asemel jäi liidrikoorem paremääre Garrincha kanda. Mees ei vedanud toetajaid alt ning jagas nelja väravaga turniiri parima väravaküti aunimetust. Finaalis võideti 3:1 Tšehhoslovakkiat ning teist turniiri järjest tulid Garrincha ja Brasiilia maailmameistriteks.

Riietusruumis MM-i võitu tähistanud Garrincha üllatuseks saabus dušši alla kuulus Brasiilia lauljatar Elza Soares ning sellest sai alguse ligi 15 aastat kestnud armulugu. 7 lapsega seaduslik naine jäi Pau Grandesse ning Garrincha koos Soaresega elasid Rio de Janeiros. Selline amoraalsus ei meeldinud konservatiivsele Brasiiliale sugugi ning Garrinchast sai kodumaal kõige vihatum, kuid samas ka armastatuim jalgpallur. Lisaks juhtis Garrincha autot õnnetuses, kus hukkus tema ämm.

Garrincha kutsuti ka 1966. aasta MM-i koondisesse, kuid alagrupiturniiril tuli vastu võtta koguni kaks kaotust ning sellega oli turniir nende jaoks ka lõppenud. Seejuures oli 1:3 kaotus Ungarile ainus, kus väljakul viibisid koos nii Pele kui Garrincha.

Garrincha mängijakarjäär hakkas hääbuma, sest võimust võtsid mitmed vigastused ning pidev alkoholi pruukimine tekitas tõsiseid probleeme kehakaaluga. 1968. aastal lahkus Garrincha Botafogost ning tema karjäär lõppes väiksemate klubide rivistuses. Botafogos jäi tema saldosse 232 väravat ning seda 581 kohtumise jooksul.

1970-ndate lõpus kolis Garrincha koos Elza Soaresega Roomasse. Seal tabasid Garrinchat pidevad maksu- ja abieluprobleemid. Lohutust leidis ta alkoholist, mille liigtarbimine viis maailma ühe parima jalgpalluri teise ilma 1983. aastal 49-aastasena.

Garrincha haual Rio de Janeiro lähistel on epigraaf: \"Siin puhkab rahus inimene, kes oli rõõmuks kogu rahvale -- Mane Garrincha\".

[Mõnuagent 007]

Vastus teemale \'Jalgpalli klassika\'

Diego Maradona
1960. aasta 30. oktoobril sündis Buenos Airese eeslinnas Villa Fioritos maailma jalgpalliajaloo üks säravamaid nimesid Diego Armando Maradona. Maradona oli vanim pere kuuest lapsest.

Tänavatel jalgpalliga tutvunud Maradonat nägi Argentinos Juniorsi noortemeeskonna Los Cebollitase peatreener Goyo Carrizo, kui 10-aastane tulevikutäht saabus meeskonna katsetele. Carrizo oli poisi oskustest rabatud ning ei suutnud kuidagi uskuda, et Maradona on tõesti kõigest 10 aastane. Los Cebollitas ehk Sibulakesed püsisid 136 mängu võitmatuna ning Maradonast sai juba noorena tuntud tegija. Argentinos Juniorsi pallipoisiks olnud Maradona püüdis pealtvaatajate pilke ka mängude poolajal väljakul trikitades.

Maradona jõudis juba 15-aastaselt Argentinos Juniorsi profimeeskonda. Maradona mängis selles klubis 4 hooaega ning 1980. aasta kevadeks oli ta meeskonda esindanud 166-s kohtumises ning löönud koguni 111 väravat. 16-aastaselt debüteeris Maradona ka rahvuskoondises 5:1 võidumängus Ungari vastu. 1978. aastal toimusid MM-finaalturniir, kuid argentiinlaste peatreener Cesar Menotti pidas Maradonat MM-iks liiga nooreks ning pettunud Diego pidi mänge televiisorist jälgima. Aastal 1978. jõudis Maradona juunioride maailmameistritiitlini, olles turniiri parim mängija ning juhtides Argentiina finaalis 2:0 võidule NSVL-i vastu.

1981. aastal siirdus Maradona oma lemmikklubisse Boca Juniorsi ning juba esimeses mängus 22. veebruaril lõi Maradona 2 väravat ning viis meeskonna 4:2 võidule Tallerese üle. Samal aastal juhtis Maradona Boca Juniorsi Argentiinas tiitlivõiduni ning 1982. aasta finaalturniiril võis Maradona juba väljakule joosta.

Argentiina pääses esimeselt alagrupiturniirilt edasi võitudega Ungari ja Salvadori üle, kuid teises voorus kaotati Itaaliale 1:2 ning Brasiiliale 1:3. Maradona lõi finaalturniiril 2 väravat, kuid tõrvatilgaks oli vastasmängija löömise tõttu eemaldamine Brasiilia vastu. Hoolimata suhteliselt ebaõnnestunud turniirist, ei jäänud Maradona Euroopa klubide poolt märkamata ning samal aastal siirdus Maradona mängima Kataloonia suurklubi FC Barcelonasse.

4. septembril tegi Maradona Barcelona särgis debüüdi Valencia vastu ning 2:1 võidumängus lõi Maradona värava. Samal aastal võitis Barcelona Copa Del Rey ning meistritiitli, kuid Barcelona perioodil oli Maradonal hädasid tervisega. Esmalt põdes ta hepatiiti ning seejärel jättis Andoni Goikoetxea tekitatud vigastus ta 14-ks nädalaks platsilt eemale. Samuti läks Maradona tülli klubi juhtkonnaga ning ta vahetati SSC Napolisse. Maradona pidas oma viimase mängu Barcelona eest 5. mail 1984 ning selle aja jooksul lõi ta 58-s kohtumises 38 väravat.

Maradona karjääri tipphetkeks oli 1986. aasta MM, kus ta viis oma meeskonna jalgpalli hinnatuima tiitlini. Kõige meeldejäävamaks osutus kohtumine Inglismaa vastu, mille eel olid mõlemad riigid Falklandi saarte pärast sõtta asunud. Esmalt lõi Maradona käega värava, kuid kohtunikud lugesid värava määrustepäraseks. Hilisemal pressikonverentsil lausus Argentiina nr. 10 legendaarseks saanud sõnad: \"Isegi kui seal oli käsi, siis see oli Jumala käsi.\" Kõigest 5 minutit pärast vastuolulist väravat lõi Maradona ühe MM-ide ajaloo ilusaima värava, kui ta alustas läbimurret oma väljakupoolelt ning mängis läbi terve inglaste kaitseliini ja lõpetas rünnaku väravaga. Antud värav nimetati 2002. aastal sajandi väravaks ning 6-le kohale Channel 4 valitud 100 parima spordimomendi nimekirjas. Maradona lõi ka poolfinaalis Belgia vastu mõlemad Argentiina väravad ning finaalis Lääne-Saksamaa vastu, mille Argentiina võitis 3:2, andis ta ühe väravasöödu.

Hooajal 1986/87 viis Maradona Itaalia meistritiitlini ka seni keskmike hulka kuulunud koduklubi SSC Napoli ning lisaks sellele sai Napoli ka Itaalia karika. Järgmisel kahel hooajal pidi Napoli leppima Itaalias teise kohaga, kuid hooajal 1989 võitis Napoli UEFA karika. Hooajal 1989/90 võitis Napoli taas Serie A. Maradona Napoli karjäär lõppes 1991. aasta kevadel, olles selleks ajaks löönud 259-s kohtumises 118 väravat.

MM-il 1990 juhtis Maradona taas Argentiina koondist, kuid sedakorda sai Lääne-Saksamaa finaalis revanši. Argentiina kaotas juba avamängus üllatuslikult 0:1 Kamerunile ning alagrupist saadi edasi kolmandana. Seejärel alistati 1:0 Brasiilia ning seejärel penaltitega Jugoslaavia ning Itaalia. Finaalis löödi vaid üks värav ning selleks oli Andreas Brehme 85. minutil löödud penalti.

Pärast 1990. aasta MM-i hakkas Maradona täht kustuma. Märtsis 1991 andis Maradona positiivse dopinguproovi, mis näitas kokaiini tarbimist ning pidi väljakuilt eemale jääma 15-ks kuuks. Võistluskeelust vabanedes ei soovinud Maradona enam Napolisse naasta ning siirdus taas Hispaaniasse - Sevilla CF-i. Suurt edu ta Sevillas veedetud hooaja jooksul ei saavutanud ning saldoks jäi 8 väravat 29-s kohtumises.

1993. aastal naases Maradona kodumaale ning asus mängima Newell\'s Old Boysi meeskonda. Hoolimata suhteliselt halvast füüsilisest vormist ja suurenevast kehakaalust, suutis Maradona end mängida ka selle klubi fännide südametesse, näidates suurepärast mänguvaistu ning imelisi sööte, kuigi väravaarve jäi selles klubis avamata.

Maradona nimetati ka 1994. aastal MM-ile sõitvasse koondisesse. Avamängu 4:0 võidus Kreeka vastu lõi Maradona 3:0 värava. Järgmises mängus võeti 2:1 võit Nigeeria üle, kuid seejärel puhkes lõkkele skandaal. Maradona oli andnud taas positiivse dopinguproovi ning teises ringis pidi Maradona juba tribüünilt pisarsilmi jälgima Argentiina 2:3 kaotust Rumeeniale.

Järjekordse võistluspausi järel üritas Maradona veel naasta, kuid ainult Boca Juniorsis pidas ta vastu kaks aastat ning aastal 1997 lõpetas ta mängijakarjääri. Järgnevatel hooaegadel külastas Maradona kokaiinisõltuvusest vabanemiseks pidevalt võõrutuskliinikuid. Mõned korrad üritas Maradona alustada ka treenerikarjääriga, kuid taas edutult. 2000. aastal valiti ülemaailmsel küsitlusel Maradona sajandi parimaks jalgpalluriks, kuid FIFA otsustas auhinna anda ka Pelele. 2001. aastal pidas Maradona hüvastijätukohtumise, milles osalesid sellised staarid nagu Ferrara, Šuker, Stoichkov, Cantona, Higuita ja Romario.

Järgnevad aastad veetis Maradona enamasti Kuubal, kus Che Guevarast vaimustunud endine jalgpallur lävis tihedalt Fidel Castroga. 18. aprillil 2004 teatati Maradona raskest südameinfarktist ning vutilegend vaagus Buenos Airese haiglas elu ja surma vahel. Sajad fännid kogunesid haigla ümbrusesse. Nende kergenduseks suutis Maradona raskest seisukorrast väljuda ning 25. aprillil suutis ta juba ilma abivahenditeta hingata. Peagi vabastati Maradona haiglast ning ta siirdus Kuubale tervist taastama.

Maradona võttis sellest õppust ning asus 2005. aasta keskel tööle Boca Juniorsi asepresidendina. 2005. aasta sügisel alustas Maradona ka telesaatejuhi karjääri. Esimeses La Noche del 10 (\"#10 öö\") saates oli Maradona külaliseks Pele ning hoolimata vanadest eriarvamustest möödus saade väga sõbralikus õhkkonnas ning saade nautis meeletut vaatajamenu.

[Sir. Nuutu]

Vastus teemale \'Jalgpalli klassika\'

Mitte et sellest tekstist inspireeritud sain, vaid Maradona on minu silmis alati parim jalgpallur olnud!

[Mõnuagent 007]

Vastus teemale \'Jalgpalli klassika\'

Johan Cruijff

Johan Cruyff või Cruiff (õige nimega Hendrik Johannes Cruijff) sündis 25. aprillil 1947. aastal Amsterdamis. Tema karjääri alguses oli oluline roll koristajast emal, kes palus Ajaxi noortetreeneritel kaasata oma 12 aastane poeg klubi treeningutega.

Profiks sai Cruyff 17-aastaselt ning kohe esimeses kohtumises Ajaxi eest lõi ta värava. Kaks aastat hiljem debüteeris Cruyff Hollandi koondises Ungari vastu ning selles kohtumises lõi ta lisaminuteil 2:2 viigivärava. Cruyffi karjääri algus kattus Hollandi suurima treenerigeeniuse Rinus Michelsi karjääri kõrghetkedega.

Michels võttis kasutusele mängujoonise, mis sai tuntuks totaalse jalgpallina. Totaalne jalgpalli saladus peitus selles, et kogu meeskond koosnes võrdselt mitmekülgsete oskustega mängijatest ning vajadusel suutsid kõik mehed mängida väljakul suvalist positsiooni, mis võimaldas pidevalt asetustega varieerida. Johan Cruyffist sai Michelsi joonise keskpunkt. Mängu alguses asus ta nr. 10 koha peal, kuid mängu arenedes liikus ta pidevalt äärtele, mis ajasid lootusetult sassi vastaste kaitsejoonise.

Cruyff oli võimas, väga hea kehakontrolli, tehnika ja kiirusega mängija. Samuti oli ta õnnistatud suurepärase väljakunägemisega. Ainsaks miinuseks oli Cruyffil liiga keev temperament, mis põhjustas eemaldamise tema teises koondisemängus Tšehhoslovakkia vastu, millele järgnes aasta pikkune koondisest eemaldamine.

Ajaxis möödus Cruyffi karjääri üks edukamaid perioode. Juba 1968. aastal jõuti Euroopa karika finaali, kuid seal kaotati AC Milanile. 1971. aastal mängiti taas Euroopa karika finaalis ning seekord võidukalt, kui alistati Panathinaikos 2:0. Cruyff oli vaieldamatult meeskonna parim mängija ning valiti ka samal aastal Euroopa aasta jalgpalluriks. Järgneval kahel hooajal jätkus Ajaxi võidukäik, kui esmalt alistati Inter ning seejärel Juventus. Cruyff oli mõlemas võidus meeskonna hing lüües Interi vastu kaks väravat ning tekitades 1:0 võidumängus Juventuse vastu Torino klubi kaitseliinis korduvalt paanikat. Hooajal 1971/72 oli Cruyff nii Hollandi liiga kui ka Euroopa karikasarja parim väravakütt.

1973. aastal valiti Cruyff teistkordselt Euroopa aasta jalgpalluriks, kuid hooaja lõpus müüdi Cruyff ligi miljoni naela eest Barcelonasse. Cruyff juhtis ka Kataloonia suurklubi tiitliteni ning juba esimesel hooajal võideti La Liga ning võitude seas oli ka suurepärane 5:0 Real Madridi vastu.

1974. aastal mängis Holland esimest korda pärast 1938. aastat MM-finaalturniiril. Esimene kohtumine mängiti Uruguai vastu ning uruguailased üritasid igal võimalusel Cruyffi füüsiliselt töödelda ning temalt mängutuju röövida. See ei õnnestunud ning kohtumine lõppes Hollandi kindla 2:0 võiduga. Järgmistes alagrupimängudes viigistati Rootsiga 0:0 ning alistati 4:1 Bulgaaria. Ka teises faasis mängiti alagruppides ning seal alistusid hollandlastele Saksa DV, Argentiina ja Brasiilia. Enne finaalkohtumist oli Hollandi vastu löödud 1 värav ning nad ise olid vastaste väravasse toimetanud 14 palli.

Finaal toimus Müncheni Olümpiastaadionil. Fännid ootasid suurt vastasseisu - Beckenbauer vs. Cruyff. Hollandi loovale ja ründavale mängustiilile astus vastu kaalutlevad ja distsiplineeritud sakslased. Cruyffi oli personaalselt katma pandud Berti Vogts, kuid juba esimesel minutil jäi Vogts kaitses hätta. Holland sooritas 15 täpset söötu ning seejärel spurtis Cruyff Vogtsist mööda ning kukutati karistusalas Hoenessi poolt. Hollandlaste kasuks määrati penalti ning tulpidemaa koondise pääses 1:0 juhtima, enne kui sakslased üldse mängus palli puutuda said. Hollandlastel ei õnnestunud siiski mängu võita. Vogts suutis edaspidi Cruyffiga hakkama saada ning Gerd Mülleri võiduvärav andis tiitlivõidu sakslastele.

Cruyff aitas Hollandi ka järgmisele MM-finaalturniirile, kuid loobus enne finaalturniiri jalgpallist. Cruyff ei põhjendanud enda loobumist ning kogu Holland üritas teda ümber veenda, kuid asjatult. Holland jõudis küll ka temata finaali, kuid taas kaotati seal korraldajamaale, kelleks seekord oli Argentiina. Cruyffi saldoks jäi 33 väravat 48-s maavõistluskohtumises.

1979. aastal siirdus Cruyff mängima USA jalgpalliliigasse Los Angeles Aztecsi meeskonda. Ka USA-s ei leidunud Cruyffile vastast ning ta valiti taas aasta mängijaks. Järgmisel hooajal mängis Cruyff juba Washingtonis, et seejärel pöörduda tagasi Euroopasse. Lühikese aja veetis Cruyff Levante klubis ning seejärel naasis ta Ajaxisse. Ajaxi rivistuses võitis Cruyff kaks aastat järjest Hollandi meistritiitli.

1984. aastal tegi Cruyff järjekordse šokeeriva otsuse, kui siirdus mängima Ajaxi rivaalide Feyenoord Rotterdami ridadesse. Feyenoord jõudis Cruyffi juhtimisel kohe liiga ja karika võiduni. Seejärel lõpetas Cruyff oma mängijakarjääri lõplikult. 752-s ametlikus kohtumises lõi Cruyff 425 väravat ja võitis 3 korda Euroopa aasta jalgpalluri aunimetuse.

Mängijakarjääri lõppedes asus ta treeneritoolile ning seda oma vana klubi Ajaxi eesotsas. 1987. aastal juhtis Cruyff taas Ajaxi Euroopa karikani ning seejärel asus Cruyff Barcelona etteotsa. Cruyffil kulus 2 hooaega, et viia Barcelona tippu. Vahemikus 1991-94 võitis Barcelona 4 Hispaania meistritiilit ning 1992. aastal võideti esimene Euroopa Meistrite Karikas, kui finaalis alistati 1:0 Sampdoria. Barcelona aastatel oli Cruyff sunnitud üle elama ka südameoperatsiooni, milleni viis tema harjumus treeneripingil alati sigaretti imeda. Pärast operatsiooni jättis Cruyff suitsetamise ning tegeles selle asemel pulgakommide imemisega.

Cruyffi suhted Barcelonaga läksid 1994. aastal halvemaks, kui esmalt pidas Cruyff salajasi läbirääkimisi treenimaks MM-il Hollandi koondist. Järgneval hooajal alistuti Copa Del Rey sarjas koduväljakul teises divisjonis mänginud Real Betisile ning järgmises mängus ka Atletico Madridile. Kunagi varem polnud Cruyffi juhendatud Barcelona kodustaadionil kaotanud kahte kohtumist järjest. Lisaks tekitas paksu verd ka Johan Cruyffi otsus värvata klubisse oma poeg Jordi ning hakata talle maksma 1,25 miljoni naelast aastapalka. 1996. aastal lõppes Barca bosside kannatus ja Cruyff vahetati Bobby Robsoni vastu välja.

Tänapäeval on Cruyff taas Barcelona juures tagasi, olles klubi presidendi nõuandja. Cruyff on aktiivne ühiskonna tegelane, tegeledes aktiivselt noorteakadeemiate loomisega ning toetades aktiivselt suitsetamise vastast liikumist.