PDA

View Full Version : Ott Mõtsnik



eestimees
04.01.07, 19:01
Alles 12aastaselt jalgpalliga tutvust teinud Ott Mõtsnik kuulutati N Liidu tulevikulootuseks, kuid tema karjäär oli täis dramaatikat ja küsimärke. Eesti üheks lootusandvamaks palluriks sirgunud Ott Mõtsniku elu kulgeb justkui ameerika raudteel, pulbitsedes taevapiirini kõrguvast eufooriast, kuid vaheldudes sama ootamatult südantlõhestava dramaatikaga.

Viimasest esimeseks...

Alles 12aastaselt arstide kiuste jalgpalli mängima asunud legendaarsest ründajast Ott Mõtsnikust võinuks saada 90ndatel taasiseseisvunud Eesti vutikoondise võtmemängija. Ent Roman Ubakivi käe all pallivõluriks sirgunud mees otsustas 1989. aastal põgeneda Rootsi, kus ta on sisse seadnud hubase kodu ja tegeleb oma äriga. Jalgpall on kaks aastakümmet tagasi tollasel Komsomoli staadionil pealtvaatajad õhhetama pannud Mõtsniku elust jäädavalt kadunud.

Esimese tutvuse jalgpalliga tegi Mõtsnik Tallinna 1. Keskkooli 5. klassis õppides. Kooli võimlas nägi ta Oktoobri Rajooni Laste ja Noorte Spordikooli jalgpallirühma treeningut. Treener Roman Ubakivi märkas saali tulnud poissi ning tegi talle ettepaneku jalgpallimängu õppima hakata.

„Ott alustas jalgpallitreeninguid liiga hilja, ta oli viis aastat hiljaks jäänud”, meenutab Ubakivi. Vaatamata lapsepõlves läbielatud haigustele ja arstide keelule teha aktiivsemalt sporti, hakkas 12aastane Ott tänu perekonna ja eelkõige ema toetusele käima jalgpalli trennis. Oma esimest jalgpallitreeningut mäletab ta hästi. Harjutati palli peatamist jala siseküljega. „Minul tuli kõik halvasti välja”, meenutab Ott.

Treener Roman Ubakivi:”Mulle meeldis see poiss, kuigi nii tehniliste kui ka füüsiliste katsete sooritamisel jäi ta ligi neljakümne poisi seas viimaseks…” Mõtsnik ise aga viimaseks jääda ei tahtnud. Ta treenis hoolega, jälgis treeneri nõuandeid ning harjutas kodus iseseisvalt. Kord, kui Ott parajasti koduõuel žongleerimist õppis, oli teleris algamas huvitav film. Eesmärk põrgatada palli jalal viiskümmend korda oli aga saavutamata, „Enne normi täitmist filmi vaatama ei lähe”, otsustas noorjalgpallur. Teleri vaatamine jäi tol õhtul ära.

Esimeste võistluste seas oli kindel koht mängudel ajalehe Säde karikale. Arvult kaheksateistkümnenda turniiri võitis 1977. aastal Oktoobri rajooni I võistkond, tublimaks edurivimängijaks tunnistati võitjameeskonna ründaja Ott Mõtsnik. Viimane oli jõudnud esimeste hulka.


N Liidu perspektiivikaim mängija

Oma nooruses pälvis Ott mitmeid erinevaid autasusid ja nimetati korduvalt turniiride parimaks ründajakas. Ott kuulus Oktoobri rajooni spordikooli meeskonda, mis võitis Eesti meistritiitli nii noorte B- kui ka A-klassis ja ka karikavõistlused C-klassis. 1978. aastal oli Mõtsnik Leningradi turniiril suurim väravakütt 31 tabamusega ning juhtis Oktoobri rajooni spordikooli finaali. 1979. aastal N Liidu juunioride meistrivõistlustel tunnistati 16-aastane Ott Mõtsnik turniiri kõige perspektiivikamaks noormängijaks N Liidu noortekoondise vanemtreener Nikolai Kisseljovi poolt. Samal aastal liitus Ott Mõtsnik Tallinna Norma jalgpallimeeskonnaga, kelle koosseisus tuli Eesti NSV meistriks ka täiskasvanute klassis ning viis Eesti NSV noored Balti turniiril võiduni. 1980. aastal nimetati ta Eesti NSV parimaks noorjalgpalluriks. Samal aastal esindas Mõtsnik Eesti meeskonda Ukrainas „Lootuse” turniiril, kus ta pälvis tehnilisema mängija tiitili.

Ott Mõtsnikust sai professionaalne jalgpallur juba gümnaasiumi ajal. „Tutvuse kaudu sain võimaluse ka lisaraha teenida – niitsin Pirital muru. Elamine ja söömine oli tasuta, elasime Pirita hotellis. Raha, mis saime polnud küll midagi erilist, aga elasime ära,“ meenutab Mõtsnik päeva Tallinna Normas. Profesionaalse jalgpalluri elu kohta lausub ta:“See oli küllatki karm, kuna vaba aega eriti ei olnud, koguaeg olid trennid. Sai kõvasti trenni tehtud, vahepeal oli trenne liiga palju ja see kurnas tohutult. Treeningu maht oli palju suurem, kui tänapäeval.“

1980. aastal arvati 17-aastane Ott Mõtsnik N Liidu noortekoondisse. „Mõtsnik pääses sinna ikka oma oskuste tõttu mitte läbi tutvuste”, meenutab Roman Ubakivi. “Et sinna süsteemi jõuda näitab juba, kui andekas ta oli.” “Tema taset näitab see, et ta on mänginud oma vanuseklassis liidu koondises,” räägib Urmas Hepner. “Temast olid huvitunud ka Venemaa kõrgliiga meeskonnad. Aga millegipärast otsustas ta Rootsi elama minna, millega tema jalgpalli karjäär ka lõppes. Arvatavasti, kui nii poleks läinud, oleks ka tema nimi olnud maailma areenil tuntud, nagu Mart Poom praegu.”

N Liidu noortekoondisse reeglina eestlasi ei võetud, eriti rikutud ankeediga nagu see oli Mõtsniku puhul – isa oli kirikuõpetaja. Ott ise meenutab seda aega: ”Meeskonnas paistsid kõik minust vanemad välja. Enamik ajas igal hommikul habet. N Liidus oli kõik võimalik, sest kõik tahtsid turniire võita ja sellepärast tehti passid ümber.” Mõtsniku talentti märkasid mitmed N Liidu kõrgliiga klubid ning erilist huvi näitas üles suurklubi Moskva Spartak, kelle peatreener Konstatin Beskov tahtis väga Mõtsnikku oma meeskonda.

1982. aastal valis spordileht „Futbol. Hokei” üleliidulise noorte jalgpalliturniiri, „Pereprava”, põhjal Ott Mõtsniku turniiri sümboolsesse koondisse ning samal aastal valiti ta ka Eesti NSV Jalgpalliföderatsiooni treenerite nõukogu poolt hooaja 1981 sümboolsesse koondisse.

Polnud head halvata. 1977. aastal tekkis palju pahandusi koolist puudumise tõttu. Selle asemel käis ta jalgpalli mängimas või hulkus niisama mõttetult mööda linna. Asjasse sekkus treener Roman Ubakivi, kes hoolitses ka selle eest, et poiss korralikult koolis käiks. „Hea, et Ubakivi sundis mind jalgpalli mängima ja koolis käima,” on Ott tänulik. Kooli ei julgend ma minna, kuna õppida ei jõudnud.” Mõistvat suhtumist näitas üles ka tolleaegse 22. Keskkooli (täna Jakob Westholmi Gümnaasium) klassijuhataja Ele Kosenkranius. Ott lõpetas gümnaasiumi koos teistega.


Tallinnast Riiga ja tagasi

Eestis polnud oma professionaalset meeskonda, kuhu Mõtsnik oleks saanud edasi liikuda ja Ubakivi suunas Mõtsniku koos Tiit Kõmperiga 1982. aastal mängima Riia Daugavasse, kes mängis sel hetkel N Liidu I liigas. „Riia kasuks otsustasin seetõttu, et Venemaa suurklubid saatsid tihti andekaid mängijaid oma farmklubidesse kuhugi Venemaa avarustele ja siis oleks kontakt võib-olla emaklubiga ära kadunud,” selgitab Roman Ubakivi. “Riia oli neile sobiv keskkond arenemiseks. ”Riias said nad korraliku füüsilise koormuse ning aimu professionaalsest jalgpallist. Ott ise meenutab seda aega: „Riia oli rohkem selleks, et sõjaväeteenistust edasi lükata. Huvitav oli näha, kuidas teised trennid tegid ja keskkond oli väga hea.”

Samal aastal hakkas Roman Ubakivi Eestis professionaalset meeskonda looma. Selleks pöördus ta Jägalas paikneva ehitusvägede poliitkooli ülem jalgpallifanaatikust kindralmajor Vassili Gnezdilov poole, kes oli kohe nõus ning surus selle idee partei keskkomitees läbi, kuigi Eesti Spordikomitee oli vastu. Tekkis vajadus Mõtsniku ja Kõmperi järele. „Raske oli Eestist eemal olla ja tulin heameelega tagasi räägib,” Mõtsnik. “Ega Eestist ma minema ei kippund.”

Jägalas möödus Mõtsniku ja paljude teiste kaasmängijate sõjaväeteenistuse ning sõduritena mängisid nad jalgpalli N Liidu II liigas Tallinna Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli (KSMK) nime all. Debüüthooaeg lõpetati 16. kohaga. Terve hooaja mängiti peaaegu täismaja ees Komsomoli-nimelisel staadionil. „Muidugi oli fantastiline mängida suure publiku ees, see andis rohkem indu juurde,” meenutab Mõtsnik. “N Liidu liiga oli ikka kõva tasemega. Mäletan siiani, kuidas rahvas skandeeris mu nime stadionil, see oli suurepärane tunne. Alguses oli raske, kuna me olime nii noored, aga vastu tulid vanad. Kodus võitsime tihti, aga väljas saime tappa. Et võita, pidid olema peajagu üle või pidi lihtsalt vedama.”

Ühe kaotuse korral saadeti mängijad karistuseks väeossa. “Ma veetsin ainult ühe öö kasarmus,” mäletab Mõtsnik. “Meid löödi sisse peale kaotust ja saime endale ka mundrid esimest korda selga.”Esimene hooaeg osutus Mõtsnikule edukaks – ta lõi 13 väravat. „Sellist mõtet polnud, et edasi kõrgemale liikuda, kuna Venemaa elu sai päris palju nähtud ja see ei ahvatlenud üldse. Teine asi, kui saanuks Moskvasse.”

Elu värav Tallinna Spordi eest

1984. aastal käis Ott Mõtsnik koos Urmas Hepneriga end Moskva Spartakile näitamas ning mängis duubelmeeskonna eest põhimeeskonna vastu. „Pärast mängu öeldi meile, et me tuleks tagasi siis, kui meil on sõjaväeteenistus läbitud,” meenutab Hepner. “Meiega jäädi rahule. Siis tekkis vaikselt huvi pääseda välismaale mängima, kippusime rohkem Soome poole.” Mõtsniku kohta lausub Hepner: ”Ega eestlane ei tahtnud minna vene meeskonda ning sellega Ott vea tegigi. Kes teab, mis oleks siis saanud, kui Ott oleks Moskvasse läinud…” Mõtsnik ise on eneseskindel ja lausub: “Mul puudus nahaalsus ning ma polnud piisavalt enesekindel, et läbi lüüa jalgpallis.”

Esimene hooaeg Tallinna Spordis kujunes Mõtsnikul õnnetuks. Ta murdis treeninglaagris achielluse kõõluse kahest kohast puruks ning kaks hooaega läks seetõttu kaduma. Rasketel aegadel Ott loobumise peale siiski ei mõelnud: „See oli elustiil ega ma muud osanudki teha, kui ainult jalgpalli mängida.” 1985. aastal lahkus Mõtsnik Tallinna Spordist vigastuse tõttu ning pöördus tagasi järgmise hooaja lõpupoole.
Ott Mõtsnik esindas Eesti NSV koondist rohkem kui kahekümnes mängus, lüües üle kümne värava. Üks meeldejäävamaid mänge toimus 7. septemberil 1987, kui Eesti NSV alistas Etioopia 4-1, kus Mõtsnik lõi kolm väravat. 1988. aastal osales Mõtsnik nii Tallinna Spordi ridades kui ka Tallinna Norma meeskonnas, kelle koosseisus tuli ta teist korda Eesti NSV meistriks.

Tallinna Spordi ajal oli Mõtsnik ka lühikest aega treener. Ubakivi käsul pidi iga Spordi mängija moodustama oma meeskonna, kuhu kuulusid erinevate Tallinna keskkoolide õpilased. Mõtsniku kuulsaim kasvandik on endine Eesti koondise ja FC Flora ründaja Lembit Rajala.

eestimees
04.01.07, 19:02
1987. aastal sai Tallinna Spordi peatreeneriks venelane Valeri Ovtšinnikov, kelle tulek tõi meeskonda muudatusi. “Klubisse tuli palju venelasi ja koos venelastega tuli ka alkohol, mis rikkus väga palju ära,” jutustab Mõtsnik. “Kõik muutus, trennid muutusid. N Liidu liigas oli tavaline, et kohtunikke maksti kinni ja seda oskas ka Ovtšinnikov teha - paigutas nad parimasse hotelli ja andis raha.” Ovtšinnikov ise on Mõtsniku kohta öelnud: “Ott Mõtsnik oli unikaalne nähtus. Ta oleks kindlasti võinud mängida N Liidu kõrgliigas.”

Ott Mõtsnik lõi mitmeid ja mitmeid ilusaid väravaid, mis panid Komsomoli staadioni täismaja rõkkama rõõmust ja vaimustusest. „Ma nüüd täpselt ei mäleta millal ja kelle vastu see oli, aga ilusaim värav, mille lõin, oli see ülepea löök...“ püüab Ott meenutada. Värav sündis 21. mail 1987 Tallinna „Sport“ - Gomeli „Gomselmaš“ mängus. Spordiajakirjanik Anton Siht kirjutas Õhtulehes: „60. minutil murdis ta (Žurkin) taas vasakult äärelt läbi, andes täpse söödu Mõtsnikule, kes lõi efektse värava, millist ei näe sageli isegi kõrgliiga meistrivõistlustel.“ Spordilehe ajakirjanik Urmas Eslon kirjeldas väravat nii: „Ning lõpuks pärl: 60. minutil jooksis Mõtsnik end vabaks ja lõi imeliselt pöörd-hüppelt 3:0. Selliseid väravaid löövad ainult meistrid, ja nemadki väga harva!“ Suurepärane käärlöök 16 meetri pealt ristnurka on vast üks ilusaimaid väravaid, mis Eesti publik on kunagi näinud.

Ei kahetse Rootsi minekut

1989. aastal läks Tallinna Sport Kotkasse turniirile. Ott Mõtsnik plaanis juba varakult ette, et sealt jookseb ta Rootsi üle. Selleks oli ta juba eelnevalt kokku leppinud oma endise meeskonnakaaslase Hans Näksiga, kes juba elas Rootsis. Mõtsnik pidi koos Urmas Kaljendiga minema, aga viimane mõtles ümber. „Ma olin juba kõik maha müünud ja mul polnud enam võimalust ümber mõelda,” räägib Ott. “Ainult Peeter Küttis teadis, et ma lähen, kuna temalt küsisin nõu. Kotkas läksin laeva peale, mis suundus Stockholmi ning sadamas ootas mind juba Näks.”

Sealt edasi läksid nad politseisse, kus Ott rääkis oma loo ära ning pärast ülekuulamist paigutati ta pagulaslaagrisse Katrineholmi lähistele. Ott läks sealse linna klubi Katrineholm Värmbol treeningutele ning klubi juhatuse liige võttis ta oma ehitusfirmasse tööle. „Tänu sellele, et mu klubi garanteeris riigile, et ma saan töökoha ja korteri, pääsesin pagulaslaagrist,” on Ott tänulik.

Küsimuse peale, miks ta otsustas emigreeruda vastab ta: ”Tahtsin Rootsis jalgpalli mängida ja muud võimalust mul polnud välismaale siirdumiseks.” Roman Ubakivi: ”Mul oli selline tunne, et ta läheb ning ma mõtlesin, kas võtan ta üldse kaasa või jätaks ta parem koju. Ott oli füüsiliselt ja vaimselt ülekoormatud. Aga ma teadsin, et ta solvub mu peale, kui teda kaasa ei võtaks. Selle riski ma võtsin, et ta läheb Rootsi ära.”
Värmbol klubis veetis Ott Mõtsnik 1989. aasta, kus ta tegi ainult trenni, kuna tal puudus elamisluba. Aasta lõpupoole sai Ott mõned mängud mängida. Sealt edasi siirdus Mõtsnik juba Rootsi I liiga klubisse Atvidabergs FF: „Põhimeeskonna eest sain vigastada: pärast väravalöömist murdsin varbaluu ja hiljem mängisin enamasti duublis, kuna klubi jugoslaavlasest peatreener ütles mulle, et kui ma rootsi keelt ei oska, siis põhisse pole mul asja.“ Peale seda riputas Ott Mõtsnik lõplikult jalgpallisaapad varna ja jättis hüvasti armastud mänguga, mis oli olnud kogu tema elu.

Jalgpalli enam ei jälgi

Ott Mõtsnik rajas oma ehitusfirma „Bygg & Renovering i Åtvidaberg”. „Töid ja tegemisi on palju,” kõneleb Mõtsnik. “Võtan asja rahulikult ja püüan kohaliku jalgpalli ka vahel vaatamas käia. Vormis ma end ei hoia ja jalgpalli mängisin viimati ... kes seda enam mäletab.“ Otil on esimest abielust poeg Ats ja tütar Hanna-Liisa, kes mõlemad elavad nüüd Soomes, ning teisest abielust Natalie, kes elab koos Otiga Rootsis.

Eestist on Ott kaugenenud ega plaani siia enam naasta: ”Algusaastatel oli jube koduigatsus, mis on loomulik, aga enam mitte. Mul on kogu elu nüüd siin.” Mõtsnik ise ei kahetse, et Eestist lahkus ning ütleb, et see oli positiivne pööre tema elus, mis oli talle vajalik ja positiivne.

Rääkides tänapäeva jalgpallist jääb Ott üha vaiksemaks ja napisõnalisemaks. Küsimuse peale, kas ta pole huvitatud naasma armastatud mängu juurde treenerina või hoopiski kohtunikuna kuulen kiiret ja selget vastust: ”Ei! Absoluutselt mitte, pole huvitatud. Mul pole kannatust, et treener olla ja ma olen jalgpallist tüdinenud!” Ott pole eriti kursis jalgpallimaailmas toimuvaga, aga tema lemmikuks on Brasiilia: “Olen kogu aeg olnud Brasiilia jalgpallifänn, mulle meeldib, kuidas nad mängivad. Klubitasandil ma jalgpalli enam ei jälgi.”

Eesti koondise võimaluste kohta vastalanud EM-valitsüklis ta Eestile mingeid lootusi ei anna: “Võimalust edasipääsuks ei ole, liiga tugev alagrupp. Ega ma polegi Eestit mitte kunagi mängimas näinud. Olen rohkem kursis olnud lehe kaudu.”

Samas mainib Ott, et Eesti jalgpall on talle täiesti võõraks jäänud ning ta ei tea, mis klubid Eesti meistrivõistlustel mängivad ning kes on parimad mängijad. Andres Operi nime on ta kusagilt kuulnud.

“Ta oleks ka täht tänapäeval, selles pole kahtlust,” hindab Roman Ubakivi. “Ta oli tehniline ja kunstiku tüüpi mängija, kes mängis originaalselt. Ta oli omapärase stiiliga mängija ning palliga andekas, kes mängis tundega. Ta võis alati üllatada. Ta oli unikaalselt andekas mängija ja suur talent. Kahjuks ta ei kasutanud oma potentsiaali ära. Tema potentsiaal suri organiseerimatuse kätte, mis tol ajal valitses jalgpallis. Polnud elementaarseid tingimusi, mida jalgpallurid vajasid. Nemad said talonge, mitte raha nagu teiste klubide mängijad. Nemad mängisid jalgpalli armastusest mängu vastu. Müts maha tema ees. Mõtsniku, Kõmperi ja Hepneri põlvkond tegid suure asja ära, neil õnnetus professionaalne jalgpall Eestis taastada. Nad olid võtmetegijad Eesti jalgpalli taassünni juures. Mõtsnik andis rohkem Eesti jalgpallile, kui ta vastu sai. Tema tasemel ründajat pole Eestis enam olnud- ta on erand.”

-21-
05.01.07, 00:48
legendaarne vend, pole midagi öelda muud vist.

marcello
05.01.07, 20:38
Lihtsalt täpsustuseks:Tegu ikka KSMK-ga mitte KSKM-ga
Kõrgema SpordiMeisterlikkuse Kool

Raivo19
05.01.07, 23:12
Lihtsalt täpsustuseks:Tegu ikka KSMK-ga mitte KSKM-ga
Kõrgema SpordiMeisterlikkuse Koolläbi aegade ülbemaid nimetusi ühele satsile eestis,mis pandud,eks ole

marcello
05.01.07, 23:17
läbi aegade ülbemaid nimetusi ühele satsile eestis,mis pandud,eks ole

See nimepanek oli vist seotud sellega,et poisid saaksid oma ajateenistuse rahulikult siin ära veeta.Vist....
Aga ülbe nimi jah,eriti tulemusi vaadates

Sats1
06.01.07, 16:58
Mu tuttav elab Eesti jalgpallis umbes 30 aastat. Ta ütleb, et kõige silmahakkavad pallurid (eestlastest) NSVLu alal-Roman Ubakivi ning Ott Mõtsnik

urmar
06.01.07, 17:40
Mu tuttav elab Eesti jalgpallis umbes 30 aastat. Ta ütleb, et kõige silmahakkavad pallurid (eestlastest) NSVLu alal-Roman Ubakivi ning Ott Mõtsnik

Selleks, et Ubakivi mängimas näha, peab ikka 40 aastat mängu jälgima juba. kindlasti oli tasemel ka Ants Kommussaar. Mõtsnik oli muidugi geenius, teiste meie omade kõrval.

eestimees
06.01.07, 18:27
Ants Kommusaare on sündinud 23.02.1947. Alustas jalgpalli mängimist treeneri Artur Veinberg käe all Kohtla-Järve spordiühingus. Juba 1961. aastal, kõigest 13 aastaselt, mängis ENSV liigas Kohtla-Järve eest oma vanema venna Peeter Kommusaare nime all. Kuulus omalajal 15 aastat ENSV koondise ning nimetati 3 korda Baltimaade parimaks mängijaks. Keeldus korduvalt erinevate NSVL klubide lepingutest nii Ukriana suurklubi Shakhtar Donetsk kui ka Venemaa Zenit Peterburig omast perekondlikel põhjustele. Samuti sai pakkumise ka NSVL ajal Roosti klubidelt. Kommusaare mängis ligi 400 mängu ENSV liigas lüües rohkem kui üle 100 värava.

Jalgpallitreeneri hariduse omandas Kommusaar Moskva Kehakultuuri Keskinstituudis, töötades samal ajal ka Moskva Spartaki juures, ning Kiievi Kehakultuuri Instituudis praktiseerides Kiievi Dünamos. Kutsuti korduvalt Venemaa klubi Moskva Spartaki peatreeneriks. Samuti on saanud töö pakkumisi nii Küproselt kui ka Soomest aga seoses perekonnaga pole läinud.

Kommusaar oli aastaid Pärnu Kalakombinaadi ja Tallinna Spordi treener ja eestvedaja. Tegei tugevat koostööd Norma Tallinna treeneri Uno Piiri ja Roman Ubakiviga ning tast pidi saama esimene taasiseseisvunud Eesti koondise peatreener.


Ants Kommusaar komenteerib Eesti jalgpalli hetke olukorda november 2006.

Miks käib nii vähe publikut Eesti MV?

Sellepärast, et siin pole midagi vaadata. Pole ju üldse taset, see on kõvatsi alla läinud võrreldes ENSV tasemega, siis käis ka palju rahvast vaatamas. Magedat mängu ei lähe keegi vaatama. Mida kohalikud vaatavad, kui Viljandi tuleb Tallina mängima ning Kuressaares mängivad kaks võõrast meeksonda kohalike jaoks. Ikka tullakse oma linnameeskonda vaatama mitte suvalisi pallureid kuskilt Tallinast.

Mis selle tingib, et absoluutsesse tippu eestlased ei ole jalgpallis siiski jõudnud?

Eestis on vale süsteem koguaeg olnud. Selle asemel, et teha Eesti üks korralik jalgpallihall tehakse hoopis Kehtnasse jalpallikool kuhu viikase bussiga lapsi. Kõik on olnud vale suunitluseks alates treenerite nõukogu loomise jätmisest Pohalku süü läbi.

Kuidas hindate Eesti koondise mänge vast alanud valiktsükklis?

Kuidas nüüd öeldagi…siin polegi midgai öelda. Eesti mängustiil pole muutunud alates Teituri ajast. Eesti mäng on rajatud siiski põhiliselt võitluse peale, et mingit mängu ilu pole. Minu jaoks on seal puudusi liiga palju ning nende analüüs võtab liiga palju aega aga niimoodi nagu mängitakse pole sealt midgai loota. Mäng on väga masendav ja see kogu seis on masendav ning enam allapoole ei anna minna. Viimane aeg on midagi ette võtta. Minu jaoks on tähtis mängu ilu, mida hetkel pole ollagi.

Mida tulevikus Eesti koondise juures muuta?

Muuta tuleks nii palju, et tuleks teha paralleelselt teine koondis, selle nimi võiks olla Eesti klubide koondis, sinna peaks koondama mängijad, kes oma oskustelt ja vanustelt oleksid võimelised mängima sel tasemel et nendega võiks arvestada juba 2008 koondises. Teisse koondisse paksid kuulma noored ja andekad ning täietsi teised treenerid. Minuarust peaks koondise juures olema sellise hea isloomuga treener kes valiks välja andekad noored. See tekitab konkurentsi. Tuleks tuua sõltumatu spetsialist EJL juurde tööl, kes kontrollib kogu seda süsteemi tööd koostöös treenrite nõukoguga.

Kas Eesti koondise mängijate valik on õigustatud ning taktika?

Raske öelda, minuarust pole mitte midagi õigustatud sest tagajärge pole. Naljaks on, et Reim on ikka veel koondises oma vanuse juures. Ma ei tea miks teda hoitaks, ju seepärast et ta saaks rohkem mänge juurde koondise eest.

Kas jääte Jelle Goesi tehtud tööga rahule?

Kuidas saab rahule jääda, kui koondist pole ollagi. Koondis ei mängi normaalselt tänapäeva jalgpalli vaid nii-öelda ruudujalgpalli Goesi all. Küsimus ei ole Goesi veas vaid asi hakkab mädanema ikka peast – süsteem on nii mäda. Minu jaoks on see paras nali, et Hollandi sõjaväe instruktorist sai nüüd äkki Eesti koondise peatreener. Ta võib olla hea teoreetik ja koolituste läbi viija aga kui koondise treeneriks hakata peab teatud etapid läbikäima.

Mida te arvate Eesti noortekoondise tasemest, arvestades viimaseid U17 koondise mänge?

Kui üldiselt võtta noortekoondiste taset, siis on see masendav. Tagajärjed on ju teada. Asi on ju selles ka, et Pohlak tegi headest treeneritest platsi puhtaks ning seetõttu tase kannatab nagu näha. Noortekoondiste seis ei ole ju normaalne, et saadakse tappa koguaeg nii suurelt ning Pohlak korrutab et see normaalne areng. Ma ei näe kuskilt, et seis paremaks läheks.

Millised treenerid tuleks tuua nii koondise kui ka noortekoondiste juurde?

Kõige paremad –Bondarenko, Rüütli, Tiidus ja kindlatsi Ratnikov. Nimed ei ole tähtsad riik on niigi väike ja kõik teavad kes on need parimad. Teenimatult on kaks parimat noorte treenerit välja jäetud kelleks on Bondarenko ja Ratnikov. On ju teada et sõltumatult mis koha saab Valga või Viljandi või Kuressaare siis treenerid ei vahetata vaid jäävad samaks, sest üks mees (Pohlak) ju juhib vägesid ja tähtsi on see et mehed on tema süsteemist ja kuulekad.

Peaks looma treeneritenõukogu kuhu kuulavad riigi parimad treenerid ja spetsialistid. Aga prageu otsustab ainult üks mees ja see on nagu tsikrus Eestis ning seda teab igaüks.

Mida Te arvate Aivar Pohlakust?

Ta on kõva majandus mees aga jalgpallist peaks ta kõvasti kaugemale hoidma. Pohlak, kui isiksus on aferist. Inimene kes kogu see aeg valetab ja lubab. Ütleks lühidalt, et ta on Eesti jalgpalli persepanija. Eesti jalgpall on läinud ainult allamäge, seda on näha ju. Tema jutt on see, et nooretekoondised kaotavad ja see on tema arvates normaalne. Mis sellest Florast on saanud? Ainult reaklubi on, hea kui medali saavad. Pohlak ei ehitanud Eesti jalgpalli ülesse, kõik oli olemas, ta tuli ja lõi platsi puhtaks kõigist.


Kas Te oleksite asunud Eesti koondise peatreeneriks või treeneriks Eesti taasiseseisvumise puhul?

Igaljuhul. Aga miski pärast Pohlak mind ei salli, seda ma ei tea siiani.

Kas Pohlak dikteeris keda tohib ja keda ei tohi koondisse võtta?

Absoluutselt. Asi on ikka väga kurb. Ta viskas välja kõik mängijad, kes talle polnud kuulekad.

Kuidas Te komenteerite Pohalku öeldut, et Tarmo Rüütli andis esimeses mängus Teitur Thordarson mängu meelega ära? Kuidas Te üldse reageerite Pohlaku süüdistusi Rüütli ja Ratnikovi suunas?

Minu arust võib Pohlak rääkita, mida tahab, tema öeldut ei saa kunagi uskuda. Iga normaalne treener teab, mis mees see Pohlak on. Sellist lollust saab ainult Pohlak rääkida. Minuarust Pohlak süüdistab kõiki, kes on tast paremad või võiksid teda segada ning kes võivad ohustada tema autoriteeti või ei ole kuulekad, nagu ei olnud seda Arno Pijpers. Ratnikov ja Rüütli on ääretult hed jalgpalli spetsialistid ja suurepärased treenerid ja isiksused.

urmar
06.01.07, 19:46
Üldiselt väga rumal jutt Kommussaarelt. Polegi midagi öelda. Kust sa selle üldse välja võtsid? Nagu mäletada võib, on Kommussaar alati paljudega riius. Kui Levadias oli, siis ei sallinud Levadat, Spordi ajal oli ta ka pinnuks paljudes silmades. Vene ajal segas tema karjääri perekond. Vaenlasi nii palju, justkui vene ajal neli aastaega ja imperialism.

eestimees
06.01.07, 20:07
Üldiselt väga rumal jutt Kommussaarelt. Polegi midagi öelda. Kust sa selle üldse välja võtsid? Nagu mäletada võib, on Kommussaar alati paljudega riius. Kui Levadias oli, siis ei sallinud Levadat, Spordi ajal oli ta ka pinnuks paljudes silmades. Vene ajal segas tema karjääri perekond. Vaenlasi nii palju, justkui vene ajal neli aastaega ja imperialism.

noo eks see inimese enda arvamus. välja on võetud erakogust. ei ole jutt nii rumal üldse. kõik on tõsi mis käib pohlaku kohta ja tema tegemiste kohta. ok, jätab selle teema nüüd puhtaks arutamast eesti jalgpalli arengu üle

urmar
06.01.07, 20:22
noo eks see inimese enda arvamus. välja on võetud erakogust. ei ole jutt nii rumal üldse. kõik on tõsi mis käib pohlaku kohta ja tema tegemiste kohta. ok, jätab selle teema nüüd puhtaks arutamast eesti jalgpalli arengu üle

Viimast korda võtan sõna: ei ole nõus enamusega, mida ta pohlakust räägib. Tõest on asi oi kui kaugel.

Sats1
06.01.07, 21:56
Selleks, et Ubakivi mängimas näha, peab ikka 40 aastat mängu jälgima juba. kindlasti oli tasemel ka Ants Kommussaar. Mõtsnik oli muidugi geenius, teiste meie omade kõrval.

Mu tuttav tuli jalgpalli 70-te algusel.

Sats1
09.01.07, 14:41
Selleks, et Ubakivi mängimas näha, peab ikka 40 aastat mängu jälgima juba.

Urmar ,
Sul on vale info-Ubakivi mängis 70-tel JK Norma ridades, ning 1974 aastal ta mängis Eesti NSV koondise ridades.

eestimees
12.07.07, 20:01
mõtsnik augustis eestis jalka saatel lisaaeg mõtlemisainet

urmar
12.07.07, 20:23
mõtsnik augustis eestis jalka saatel lisaaeg mõtlemisainet

Kas see tähendab, et osaleb Lisaaja saates? Võiks selgemalt väljendada.

eestimees
12.07.07, 20:31
Kas see tähendab, et osaleb Lisaaja saates? Võiks selgemalt väljendada.

ma mõtlesin et lisaaeg võiks taga jutu teha

urmar
12.07.07, 22:54
ma mõtlesin et lisaaeg võiks taga jutu teha

See oleks hea mõte küll ja äkki on keegi visa teletöötaja olemas, kes vanad väravad kuskilt välja otsib. ;)

lennat
12.07.07, 23:13
See oleks hea mõte küll ja äkki on keegi visa teletöötaja olemas, kes vanad väravad kuskilt välja otsib. ;)

Vanad väravad on küllap EMEX-is või Kuusakoskis. Vaevalt keegi neid sealt enam leiab ;)

urmar
13.07.07, 01:13
Kui vaja paneme hambapasta tuubi tagasi, küll need väravad ka kuskil on. :)

Sats1
13.07.07, 09:01
Vanad väravad on küllap EMEX-is või Kuusakoskis. Vaevalt keegi neid sealt enam leiab ;)
Kes otsib-leiab !

ott mötsnik
18.09.07, 23:20
Ott siin nr9, ei teadnud, et keegi peale palju aastaid on huvitatud minust, mul on väga hea meel, see mis ma olen teinud on köik läbi fanaatilise treeningu ja tänu fanaatilise treeneri(Roman Ubakivi).Tagant järgi möeldes oli se täielik pörgu(köik suved treening läägrid, see oli raske, 3korda päevas, palju kordi mötlesin ett löpetan, aga jalgpall on nagu narkootika, sa ei sa ilma). Tänu Ubakivile(kuigi meil oli palju erinevaid arvamusi) tulin ma nii kaugele. On kellelgi kusimusi, vastan hea meelega. Uks soov on mul!!!!!!!!!!! Kas kellelgi on hea tuttav et saada meie mängudest filme välja? Tervitan köikki jalgpalli fänne.

urmar
19.09.07, 02:34
Tere Ott! Kahjuks sel ajal kui Sina hiilgasid videomakke eriti ei olnud veel. Eks tead seda isegi. :) Kuid ETV arhiivides peaks neid ikkagi olema. Küllap millalgi saad need omale kah! Siingi kommenteerib vahel üks ETV asjamees.

Sats1
21.09.07, 13:46
Kas kellelgi on hea tuttav et saada meie mängudest filme välja? Tervitan köikki jalgpalli fänne.
Mu tuttav (endine Eesti Televisiooni töötaja) ütles, et umbes/üle 50% Eesti Televisiooni arhiivist on erakäes. Mul pole teada, kas FC Spordi mängide salvestused erakäes, Eesti Televisiooni arhiivis või prügikastis. Eestis elab meie spordiajaloo kirjanik Tiit Lääne võib olla ta saab abi andma.