Alles 12aastaselt jalgpalliga tutvust teinud Ott Mõtsnik kuulutati N Liidu tulevikulootuseks, kuid tema karjäär oli täis dramaatikat ja küsimärke. Eesti üheks lootusandvamaks palluriks sirgunud Ott Mõtsniku elu kulgeb justkui ameerika raudteel, pulbitsedes taevapiirini kõrguvast eufooriast, kuid vaheldudes sama ootamatult südantlõhestava dramaatikaga.
Viimasest esimeseks...
Alles 12aastaselt arstide kiuste jalgpalli mängima asunud legendaarsest ründajast Ott Mõtsnikust võinuks saada 90ndatel taasiseseisvunud Eesti vutikoondise võtmemängija. Ent Roman Ubakivi käe all pallivõluriks sirgunud mees otsustas 1989. aastal põgeneda Rootsi, kus ta on sisse seadnud hubase kodu ja tegeleb oma äriga. Jalgpall on kaks aastakümmet tagasi tollasel Komsomoli staadionil pealtvaatajad õhhetama pannud Mõtsniku elust jäädavalt kadunud.
Esimese tutvuse jalgpalliga tegi Mõtsnik Tallinna 1. Keskkooli 5. klassis õppides. Kooli võimlas nägi ta Oktoobri Rajooni Laste ja Noorte Spordikooli jalgpallirühma treeningut. Treener Roman Ubakivi märkas saali tulnud poissi ning tegi talle ettepaneku jalgpallimängu õppima hakata.
„Ott alustas jalgpallitreeninguid liiga hilja, ta oli viis aastat hiljaks jäänud”, meenutab Ubakivi. Vaatamata lapsepõlves läbielatud haigustele ja arstide keelule teha aktiivsemalt sporti, hakkas 12aastane Ott tänu perekonna ja eelkõige ema toetusele käima jalgpalli trennis. Oma esimest jalgpallitreeningut mäletab ta hästi. Harjutati palli peatamist jala siseküljega. „Minul tuli kõik halvasti välja”, meenutab Ott.
Treener Roman Ubakivi:”Mulle meeldis see poiss, kuigi nii tehniliste kui ka füüsiliste katsete sooritamisel jäi ta ligi neljakümne poisi seas viimaseks…” Mõtsnik ise aga viimaseks jääda ei tahtnud. Ta treenis hoolega, jälgis treeneri nõuandeid ning harjutas kodus iseseisvalt. Kord, kui Ott parajasti koduõuel žongleerimist õppis, oli teleris algamas huvitav film. Eesmärk põrgatada palli jalal viiskümmend korda oli aga saavutamata, „Enne normi täitmist filmi vaatama ei lähe”, otsustas noorjalgpallur. Teleri vaatamine jäi tol õhtul ära.
Esimeste võistluste seas oli kindel koht mängudel ajalehe Säde karikale. Arvult kaheksateistkümnenda turniiri võitis 1977. aastal Oktoobri rajooni I võistkond, tublimaks edurivimängijaks tunnistati võitjameeskonna ründaja Ott Mõtsnik. Viimane oli jõudnud esimeste hulka.
N Liidu perspektiivikaim mängija
Oma nooruses pälvis Ott mitmeid erinevaid autasusid ja nimetati korduvalt turniiride parimaks ründajakas. Ott kuulus Oktoobri rajooni spordikooli meeskonda, mis võitis Eesti meistritiitli nii noorte B- kui ka A-klassis ja ka karikavõistlused C-klassis. 1978. aastal oli Mõtsnik Leningradi turniiril suurim väravakütt 31 tabamusega ning juhtis Oktoobri rajooni spordikooli finaali. 1979. aastal N Liidu juunioride meistrivõistlustel tunnistati 16-aastane Ott Mõtsnik turniiri kõige perspektiivikamaks noormängijaks N Liidu noortekoondise vanemtreener Nikolai Kisseljovi poolt. Samal aastal liitus Ott Mõtsnik Tallinna Norma jalgpallimeeskonnaga, kelle koosseisus tuli Eesti NSV meistriks ka täiskasvanute klassis ning viis Eesti NSV noored Balti turniiril võiduni. 1980. aastal nimetati ta Eesti NSV parimaks noorjalgpalluriks. Samal aastal esindas Mõtsnik Eesti meeskonda Ukrainas „Lootuse” turniiril, kus ta pälvis tehnilisema mängija tiitili.
Ott Mõtsnikust sai professionaalne jalgpallur juba gümnaasiumi ajal. „Tutvuse kaudu sain võimaluse ka lisaraha teenida – niitsin Pirital muru. Elamine ja söömine oli tasuta, elasime Pirita hotellis. Raha, mis saime polnud küll midagi erilist, aga elasime ära,“ meenutab Mõtsnik päeva Tallinna Normas. Profesionaalse jalgpalluri elu kohta lausub ta:“See oli küllatki karm, kuna vaba aega eriti ei olnud, koguaeg olid trennid. Sai kõvasti trenni tehtud, vahepeal oli trenne liiga palju ja see kurnas tohutult. Treeningu maht oli palju suurem, kui tänapäeval.“
1980. aastal arvati 17-aastane Ott Mõtsnik N Liidu noortekoondisse. „Mõtsnik pääses sinna ikka oma oskuste tõttu mitte läbi tutvuste”, meenutab Roman Ubakivi. “Et sinna süsteemi jõuda näitab juba, kui andekas ta oli.” “Tema taset näitab see, et ta on mänginud oma vanuseklassis liidu koondises,” räägib Urmas Hepner. “Temast olid huvitunud ka Venemaa kõrgliiga meeskonnad. Aga millegipärast otsustas ta Rootsi elama minna, millega tema jalgpalli karjäär ka lõppes. Arvatavasti, kui nii poleks läinud, oleks ka tema nimi olnud maailma areenil tuntud, nagu Mart Poom praegu.”
N Liidu noortekoondisse reeglina eestlasi ei võetud, eriti rikutud ankeediga nagu see oli Mõtsniku puhul – isa oli kirikuõpetaja. Ott ise meenutab seda aega: ”Meeskonnas paistsid kõik minust vanemad välja. Enamik ajas igal hommikul habet. N Liidus oli kõik võimalik, sest kõik tahtsid turniire võita ja sellepärast tehti passid ümber.” Mõtsniku talentti märkasid mitmed N Liidu kõrgliiga klubid ning erilist huvi näitas üles suurklubi Moskva Spartak, kelle peatreener Konstatin Beskov tahtis väga Mõtsnikku oma meeskonda.
1982. aastal valis spordileht „Futbol. Hokei” üleliidulise noorte jalgpalliturniiri, „Pereprava”, põhjal Ott Mõtsniku turniiri sümboolsesse koondisse ning samal aastal valiti ta ka Eesti NSV Jalgpalliföderatsiooni treenerite nõukogu poolt hooaja 1981 sümboolsesse koondisse.
Polnud head halvata. 1977. aastal tekkis palju pahandusi koolist puudumise tõttu. Selle asemel käis ta jalgpalli mängimas või hulkus niisama mõttetult mööda linna. Asjasse sekkus treener Roman Ubakivi, kes hoolitses ka selle eest, et poiss korralikult koolis käiks. „Hea, et Ubakivi sundis mind jalgpalli mängima ja koolis käima,” on Ott tänulik. Kooli ei julgend ma minna, kuna õppida ei jõudnud.” Mõistvat suhtumist näitas üles ka tolleaegse 22. Keskkooli (täna Jakob Westholmi Gümnaasium) klassijuhataja Ele Kosenkranius. Ott lõpetas gümnaasiumi koos teistega.
Tallinnast Riiga ja tagasi
Eestis polnud oma professionaalset meeskonda, kuhu Mõtsnik oleks saanud edasi liikuda ja Ubakivi suunas Mõtsniku koos Tiit Kõmperiga 1982. aastal mängima Riia Daugavasse, kes mängis sel hetkel N Liidu I liigas. „Riia kasuks otsustasin seetõttu, et Venemaa suurklubid saatsid tihti andekaid mängijaid oma farmklubidesse kuhugi Venemaa avarustele ja siis oleks kontakt võib-olla emaklubiga ära kadunud,” selgitab Roman Ubakivi. “Riia oli neile sobiv keskkond arenemiseks. ”Riias said nad korraliku füüsilise koormuse ning aimu professionaalsest jalgpallist. Ott ise meenutab seda aega: „Riia oli rohkem selleks, et sõjaväeteenistust edasi lükata. Huvitav oli näha, kuidas teised trennid tegid ja keskkond oli väga hea.”
Samal aastal hakkas Roman Ubakivi Eestis professionaalset meeskonda looma. Selleks pöördus ta Jägalas paikneva ehitusvägede poliitkooli ülem jalgpallifanaatikust kindralmajor Vassili Gnezdilov poole, kes oli kohe nõus ning surus selle idee partei keskkomitees läbi, kuigi Eesti Spordikomitee oli vastu. Tekkis vajadus Mõtsniku ja Kõmperi järele. „Raske oli Eestist eemal olla ja tulin heameelega tagasi räägib,” Mõtsnik. “Ega Eestist ma minema ei kippund.”
Jägalas möödus Mõtsniku ja paljude teiste kaasmängijate sõjaväeteenistuse ning sõduritena mängisid nad jalgpalli N Liidu II liigas Tallinna Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli (KSMK) nime all. Debüüthooaeg lõpetati 16. kohaga. Terve hooaja mängiti peaaegu täismaja ees Komsomoli-nimelisel staadionil. „Muidugi oli fantastiline mängida suure publiku ees, see andis rohkem indu juurde,” meenutab Mõtsnik. “N Liidu liiga oli ikka kõva tasemega. Mäletan siiani, kuidas rahvas skandeeris mu nime stadionil, see oli suurepärane tunne. Alguses oli raske, kuna me olime nii noored, aga vastu tulid vanad. Kodus võitsime tihti, aga väljas saime tappa. Et võita, pidid olema peajagu üle või pidi lihtsalt vedama.”
Ühe kaotuse korral saadeti mängijad karistuseks väeossa. “Ma veetsin ainult ühe öö kasarmus,” mäletab Mõtsnik. “Meid löödi sisse peale kaotust ja saime endale ka mundrid esimest korda selga.”Esimene hooaeg osutus Mõtsnikule edukaks – ta lõi 13 väravat. „Sellist mõtet polnud, et edasi kõrgemale liikuda, kuna Venemaa elu sai päris palju nähtud ja see ei ahvatlenud üldse. Teine asi, kui saanuks Moskvasse.”
Elu värav Tallinna Spordi eest
1984. aastal käis Ott Mõtsnik koos Urmas Hepneriga end Moskva Spartakile näitamas ning mängis duubelmeeskonna eest põhimeeskonna vastu. „Pärast mängu öeldi meile, et me tuleks tagasi siis, kui meil on sõjaväeteenistus läbitud,” meenutab Hepner. “Meiega jäädi rahule. Siis tekkis vaikselt huvi pääseda välismaale mängima, kippusime rohkem Soome poole.” Mõtsniku kohta lausub Hepner: ”Ega eestlane ei tahtnud minna vene meeskonda ning sellega Ott vea tegigi. Kes teab, mis oleks siis saanud, kui Ott oleks Moskvasse läinud…” Mõtsnik ise on eneseskindel ja lausub: “Mul puudus nahaalsus ning ma polnud piisavalt enesekindel, et läbi lüüa jalgpallis.”
Esimene hooaeg Tallinna Spordis kujunes Mõtsnikul õnnetuks. Ta murdis treeninglaagris achielluse kõõluse kahest kohast puruks ning kaks hooaega läks seetõttu kaduma. Rasketel aegadel Ott loobumise peale siiski ei mõelnud: „See oli elustiil ega ma muud osanudki teha, kui ainult jalgpalli mängida.” 1985. aastal lahkus Mõtsnik Tallinna Spordist vigastuse tõttu ning pöördus tagasi järgmise hooaja lõpupoole.
Ott Mõtsnik esindas Eesti NSV koondist rohkem kui kahekümnes mängus, lüües üle kümne värava. Üks meeldejäävamaid mänge toimus 7. septemberil 1987, kui Eesti NSV alistas Etioopia 4-1, kus Mõtsnik lõi kolm väravat. 1988. aastal osales Mõtsnik nii Tallinna Spordi ridades kui ka Tallinna Norma meeskonnas, kelle koosseisus tuli ta teist korda Eesti NSV meistriks.
Tallinna Spordi ajal oli Mõtsnik ka lühikest aega treener. Ubakivi käsul pidi iga Spordi mängija moodustama oma meeskonna, kuhu kuulusid erinevate Tallinna keskkoolide õpilased. Mõtsniku kuulsaim kasvandik on endine Eesti koondise ja FC Flora ründaja Lembit Rajala.
Viimasest esimeseks...
Alles 12aastaselt arstide kiuste jalgpalli mängima asunud legendaarsest ründajast Ott Mõtsnikust võinuks saada 90ndatel taasiseseisvunud Eesti vutikoondise võtmemängija. Ent Roman Ubakivi käe all pallivõluriks sirgunud mees otsustas 1989. aastal põgeneda Rootsi, kus ta on sisse seadnud hubase kodu ja tegeleb oma äriga. Jalgpall on kaks aastakümmet tagasi tollasel Komsomoli staadionil pealtvaatajad õhhetama pannud Mõtsniku elust jäädavalt kadunud.
Esimese tutvuse jalgpalliga tegi Mõtsnik Tallinna 1. Keskkooli 5. klassis õppides. Kooli võimlas nägi ta Oktoobri Rajooni Laste ja Noorte Spordikooli jalgpallirühma treeningut. Treener Roman Ubakivi märkas saali tulnud poissi ning tegi talle ettepaneku jalgpallimängu õppima hakata.
„Ott alustas jalgpallitreeninguid liiga hilja, ta oli viis aastat hiljaks jäänud”, meenutab Ubakivi. Vaatamata lapsepõlves läbielatud haigustele ja arstide keelule teha aktiivsemalt sporti, hakkas 12aastane Ott tänu perekonna ja eelkõige ema toetusele käima jalgpalli trennis. Oma esimest jalgpallitreeningut mäletab ta hästi. Harjutati palli peatamist jala siseküljega. „Minul tuli kõik halvasti välja”, meenutab Ott.
Treener Roman Ubakivi:”Mulle meeldis see poiss, kuigi nii tehniliste kui ka füüsiliste katsete sooritamisel jäi ta ligi neljakümne poisi seas viimaseks…” Mõtsnik ise aga viimaseks jääda ei tahtnud. Ta treenis hoolega, jälgis treeneri nõuandeid ning harjutas kodus iseseisvalt. Kord, kui Ott parajasti koduõuel žongleerimist õppis, oli teleris algamas huvitav film. Eesmärk põrgatada palli jalal viiskümmend korda oli aga saavutamata, „Enne normi täitmist filmi vaatama ei lähe”, otsustas noorjalgpallur. Teleri vaatamine jäi tol õhtul ära.
Esimeste võistluste seas oli kindel koht mängudel ajalehe Säde karikale. Arvult kaheksateistkümnenda turniiri võitis 1977. aastal Oktoobri rajooni I võistkond, tublimaks edurivimängijaks tunnistati võitjameeskonna ründaja Ott Mõtsnik. Viimane oli jõudnud esimeste hulka.
N Liidu perspektiivikaim mängija
Oma nooruses pälvis Ott mitmeid erinevaid autasusid ja nimetati korduvalt turniiride parimaks ründajakas. Ott kuulus Oktoobri rajooni spordikooli meeskonda, mis võitis Eesti meistritiitli nii noorte B- kui ka A-klassis ja ka karikavõistlused C-klassis. 1978. aastal oli Mõtsnik Leningradi turniiril suurim väravakütt 31 tabamusega ning juhtis Oktoobri rajooni spordikooli finaali. 1979. aastal N Liidu juunioride meistrivõistlustel tunnistati 16-aastane Ott Mõtsnik turniiri kõige perspektiivikamaks noormängijaks N Liidu noortekoondise vanemtreener Nikolai Kisseljovi poolt. Samal aastal liitus Ott Mõtsnik Tallinna Norma jalgpallimeeskonnaga, kelle koosseisus tuli Eesti NSV meistriks ka täiskasvanute klassis ning viis Eesti NSV noored Balti turniiril võiduni. 1980. aastal nimetati ta Eesti NSV parimaks noorjalgpalluriks. Samal aastal esindas Mõtsnik Eesti meeskonda Ukrainas „Lootuse” turniiril, kus ta pälvis tehnilisema mängija tiitili.
Ott Mõtsnikust sai professionaalne jalgpallur juba gümnaasiumi ajal. „Tutvuse kaudu sain võimaluse ka lisaraha teenida – niitsin Pirital muru. Elamine ja söömine oli tasuta, elasime Pirita hotellis. Raha, mis saime polnud küll midagi erilist, aga elasime ära,“ meenutab Mõtsnik päeva Tallinna Normas. Profesionaalse jalgpalluri elu kohta lausub ta:“See oli küllatki karm, kuna vaba aega eriti ei olnud, koguaeg olid trennid. Sai kõvasti trenni tehtud, vahepeal oli trenne liiga palju ja see kurnas tohutult. Treeningu maht oli palju suurem, kui tänapäeval.“
1980. aastal arvati 17-aastane Ott Mõtsnik N Liidu noortekoondisse. „Mõtsnik pääses sinna ikka oma oskuste tõttu mitte läbi tutvuste”, meenutab Roman Ubakivi. “Et sinna süsteemi jõuda näitab juba, kui andekas ta oli.” “Tema taset näitab see, et ta on mänginud oma vanuseklassis liidu koondises,” räägib Urmas Hepner. “Temast olid huvitunud ka Venemaa kõrgliiga meeskonnad. Aga millegipärast otsustas ta Rootsi elama minna, millega tema jalgpalli karjäär ka lõppes. Arvatavasti, kui nii poleks läinud, oleks ka tema nimi olnud maailma areenil tuntud, nagu Mart Poom praegu.”
N Liidu noortekoondisse reeglina eestlasi ei võetud, eriti rikutud ankeediga nagu see oli Mõtsniku puhul – isa oli kirikuõpetaja. Ott ise meenutab seda aega: ”Meeskonnas paistsid kõik minust vanemad välja. Enamik ajas igal hommikul habet. N Liidus oli kõik võimalik, sest kõik tahtsid turniire võita ja sellepärast tehti passid ümber.” Mõtsniku talentti märkasid mitmed N Liidu kõrgliiga klubid ning erilist huvi näitas üles suurklubi Moskva Spartak, kelle peatreener Konstatin Beskov tahtis väga Mõtsnikku oma meeskonda.
1982. aastal valis spordileht „Futbol. Hokei” üleliidulise noorte jalgpalliturniiri, „Pereprava”, põhjal Ott Mõtsniku turniiri sümboolsesse koondisse ning samal aastal valiti ta ka Eesti NSV Jalgpalliföderatsiooni treenerite nõukogu poolt hooaja 1981 sümboolsesse koondisse.
Polnud head halvata. 1977. aastal tekkis palju pahandusi koolist puudumise tõttu. Selle asemel käis ta jalgpalli mängimas või hulkus niisama mõttetult mööda linna. Asjasse sekkus treener Roman Ubakivi, kes hoolitses ka selle eest, et poiss korralikult koolis käiks. „Hea, et Ubakivi sundis mind jalgpalli mängima ja koolis käima,” on Ott tänulik. Kooli ei julgend ma minna, kuna õppida ei jõudnud.” Mõistvat suhtumist näitas üles ka tolleaegse 22. Keskkooli (täna Jakob Westholmi Gümnaasium) klassijuhataja Ele Kosenkranius. Ott lõpetas gümnaasiumi koos teistega.
Tallinnast Riiga ja tagasi
Eestis polnud oma professionaalset meeskonda, kuhu Mõtsnik oleks saanud edasi liikuda ja Ubakivi suunas Mõtsniku koos Tiit Kõmperiga 1982. aastal mängima Riia Daugavasse, kes mängis sel hetkel N Liidu I liigas. „Riia kasuks otsustasin seetõttu, et Venemaa suurklubid saatsid tihti andekaid mängijaid oma farmklubidesse kuhugi Venemaa avarustele ja siis oleks kontakt võib-olla emaklubiga ära kadunud,” selgitab Roman Ubakivi. “Riia oli neile sobiv keskkond arenemiseks. ”Riias said nad korraliku füüsilise koormuse ning aimu professionaalsest jalgpallist. Ott ise meenutab seda aega: „Riia oli rohkem selleks, et sõjaväeteenistust edasi lükata. Huvitav oli näha, kuidas teised trennid tegid ja keskkond oli väga hea.”
Samal aastal hakkas Roman Ubakivi Eestis professionaalset meeskonda looma. Selleks pöördus ta Jägalas paikneva ehitusvägede poliitkooli ülem jalgpallifanaatikust kindralmajor Vassili Gnezdilov poole, kes oli kohe nõus ning surus selle idee partei keskkomitees läbi, kuigi Eesti Spordikomitee oli vastu. Tekkis vajadus Mõtsniku ja Kõmperi järele. „Raske oli Eestist eemal olla ja tulin heameelega tagasi räägib,” Mõtsnik. “Ega Eestist ma minema ei kippund.”
Jägalas möödus Mõtsniku ja paljude teiste kaasmängijate sõjaväeteenistuse ning sõduritena mängisid nad jalgpalli N Liidu II liigas Tallinna Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli (KSMK) nime all. Debüüthooaeg lõpetati 16. kohaga. Terve hooaja mängiti peaaegu täismaja ees Komsomoli-nimelisel staadionil. „Muidugi oli fantastiline mängida suure publiku ees, see andis rohkem indu juurde,” meenutab Mõtsnik. “N Liidu liiga oli ikka kõva tasemega. Mäletan siiani, kuidas rahvas skandeeris mu nime stadionil, see oli suurepärane tunne. Alguses oli raske, kuna me olime nii noored, aga vastu tulid vanad. Kodus võitsime tihti, aga väljas saime tappa. Et võita, pidid olema peajagu üle või pidi lihtsalt vedama.”
Ühe kaotuse korral saadeti mängijad karistuseks väeossa. “Ma veetsin ainult ühe öö kasarmus,” mäletab Mõtsnik. “Meid löödi sisse peale kaotust ja saime endale ka mundrid esimest korda selga.”Esimene hooaeg osutus Mõtsnikule edukaks – ta lõi 13 väravat. „Sellist mõtet polnud, et edasi kõrgemale liikuda, kuna Venemaa elu sai päris palju nähtud ja see ei ahvatlenud üldse. Teine asi, kui saanuks Moskvasse.”
Elu värav Tallinna Spordi eest
1984. aastal käis Ott Mõtsnik koos Urmas Hepneriga end Moskva Spartakile näitamas ning mängis duubelmeeskonna eest põhimeeskonna vastu. „Pärast mängu öeldi meile, et me tuleks tagasi siis, kui meil on sõjaväeteenistus läbitud,” meenutab Hepner. “Meiega jäädi rahule. Siis tekkis vaikselt huvi pääseda välismaale mängima, kippusime rohkem Soome poole.” Mõtsniku kohta lausub Hepner: ”Ega eestlane ei tahtnud minna vene meeskonda ning sellega Ott vea tegigi. Kes teab, mis oleks siis saanud, kui Ott oleks Moskvasse läinud…” Mõtsnik ise on eneseskindel ja lausub: “Mul puudus nahaalsus ning ma polnud piisavalt enesekindel, et läbi lüüa jalgpallis.”
Esimene hooaeg Tallinna Spordis kujunes Mõtsnikul õnnetuks. Ta murdis treeninglaagris achielluse kõõluse kahest kohast puruks ning kaks hooaega läks seetõttu kaduma. Rasketel aegadel Ott loobumise peale siiski ei mõelnud: „See oli elustiil ega ma muud osanudki teha, kui ainult jalgpalli mängida.” 1985. aastal lahkus Mõtsnik Tallinna Spordist vigastuse tõttu ning pöördus tagasi järgmise hooaja lõpupoole.
Ott Mõtsnik esindas Eesti NSV koondist rohkem kui kahekümnes mängus, lüües üle kümne värava. Üks meeldejäävamaid mänge toimus 7. septemberil 1987, kui Eesti NSV alistas Etioopia 4-1, kus Mõtsnik lõi kolm väravat. 1988. aastal osales Mõtsnik nii Tallinna Spordi ridades kui ka Tallinna Norma meeskonnas, kelle koosseisus tuli ta teist korda Eesti NSV meistriks.
Tallinna Spordi ajal oli Mõtsnik ka lühikest aega treener. Ubakivi käsul pidi iga Spordi mängija moodustama oma meeskonna, kuhu kuulusid erinevate Tallinna keskkoolide õpilased. Mõtsniku kuulsaim kasvandik on endine Eesti koondise ja FC Flora ründaja Lembit Rajala.
Kommentaar