Nii poisid kes teist on stressanud? Mina olen 
Mõistagi pole see enam see, mis omal ajal tüütas nälja- ja merehädalisi, kõhukinnisuse all kannatajaid, õnnetuid armastajaid, ämmade sandi iseloomu ohvreid, külmakartlikke ja hambahaigeid. Tollal paljud ei teadnudki, et nad stressi all kannatavad, sest siis ei nimetatud veel vasema jalaga voodist tõusmist stressiks ega mõrtsukaid ja röövleid pättideks. Praegune stress on tark, intellektuaalne ja trendikas, kuigi – mida sagedamini temast räägitakse ja kirjutatakse, seda talumatumaks ta muutub. Juba on stressis beebid ja ülekaalulised onklid, tähtsad ja vähemtähtsad persoonid, juhid ja juhitavad, prouad ja härrad. Stress tabab kõiki, kel on tahtmist teda ära tunda. Veelgi enam. Möödunud suvel, kui keegi põllumajandussaadustega seotud rahvajuht tõi parlamendi ette presentatsioonile kaks siga, süüdistati ajakirjanduses teda põhiliselt nimetatud koduloomadele stressi tekitamises. Avaldati pilte sellest, kuidas stressi tõttu oma väärikuse minetanud seaisa asus ahistama temale sisuliselt võõrast vastassoo esindajat. Sellest võib järeldada, et stress ei laasta üksnes meie ihu ja vaimu, vaid ka moraali ning õhutab seksuaalkuritegudele. Tarkadel poliitikutel on aga igati õigus käsitleda stressi kui poliitilist nähtust, mis õõnestab kolmikleppe aluseid. Nimelt kulutavat stress inimressurssi. Inimressurss aga tagab kiire majandusprogressi, mis peab kestma vähemalt järgmiste valimisteni. Tubli inimressurss, kes pole Ameerikasse või mujale õnne otsima seilanud, on ülesannet mõistnud ning higistab maksimaalselt ärides, pankades, rahvusvahelistes lennukites, poliitnõukodades, Internetis; nuputab, kuidas karjääri teha, presidendiks või mõneks jupijumalaks tõusta, maksuametit tüssata või oma paisuvat vara teiste sulide eest kaitsta. Paljud on sunnitud elama vähemalt kaks päeva korraga, töötama kukelaulust kukelauluni ja on muutunud töönarkomaanideks. Vaid väga soliidse maksusoodustusega on neid võimalik mõnikord stimuleerida naise kõrvale voodisse heitma, et enne rahutusse unne suikumist suure noorpere loomise projekti üle arutleda. Stress aga järab ja järab neid, kuni ohver tarvitamiskõlbmatuks muutub või koguni jalad ees Metsakalmistule toimetatakse. Kui muld peal, saab ta poliitilisest järelhüüdest teada, et “inimressurss kulub, inimressurssi tuleb hoida, inimressurssi peame rohkem investeerima, et inimressurss...”. Seda teatavaks võtnud, keerab inimressurss kirstus teise külje ja uinub rahus. Stressoreid ehk stressiviiruse levitajaid leidub lugematul hulgal. Näiteks liiklemine. Kõik aina liiklevad. Üks noor prominentdaam kurtis hiljuti, et liiklus on muutunud täiesti metsikuks – mingid uimased uimerdavad oma muuseumivarustusega teel ees ja jäävad pidevalt jalgu! Klantsdaam kurtis sügavat stressi. Lihtlabasemat rahvast päästab sedalaadi vaimsetest üleelamistest ehk ühe tähtsa liiklusülema julgustav lubadus viia ohvrite arv sajale laibale aastas, mis hoiaks kokku inimressurssi. Stressist rääkimata.
Kahtlemata aitab ülearuseid pingeid maandada aus poliitiline võitlus. Seda meetodit kasutasid omal ajal edukalt turunaised. Et siis pikad püksid veel moes polnud, esitasid nad vastasele oma argumendid seelikusaba mõõduka kergitamise teel. Ja ei mingisugust stressi! Nagu praegu parlamendiski. Ehk tasub veel kaaluda ekspertide ettepanekut vahetada kroon mõne teise valuuta vastu. Nimelt on tuvastatud, et ressursiväline rahvas (minipalgalised ja pensionärid), kel kroone pole, ei kaeba ka stressi üle.
Mõistagi pole see enam see, mis omal ajal tüütas nälja- ja merehädalisi, kõhukinnisuse all kannatajaid, õnnetuid armastajaid, ämmade sandi iseloomu ohvreid, külmakartlikke ja hambahaigeid. Tollal paljud ei teadnudki, et nad stressi all kannatavad, sest siis ei nimetatud veel vasema jalaga voodist tõusmist stressiks ega mõrtsukaid ja röövleid pättideks. Praegune stress on tark, intellektuaalne ja trendikas, kuigi – mida sagedamini temast räägitakse ja kirjutatakse, seda talumatumaks ta muutub. Juba on stressis beebid ja ülekaalulised onklid, tähtsad ja vähemtähtsad persoonid, juhid ja juhitavad, prouad ja härrad. Stress tabab kõiki, kel on tahtmist teda ära tunda. Veelgi enam. Möödunud suvel, kui keegi põllumajandussaadustega seotud rahvajuht tõi parlamendi ette presentatsioonile kaks siga, süüdistati ajakirjanduses teda põhiliselt nimetatud koduloomadele stressi tekitamises. Avaldati pilte sellest, kuidas stressi tõttu oma väärikuse minetanud seaisa asus ahistama temale sisuliselt võõrast vastassoo esindajat. Sellest võib järeldada, et stress ei laasta üksnes meie ihu ja vaimu, vaid ka moraali ning õhutab seksuaalkuritegudele. Tarkadel poliitikutel on aga igati õigus käsitleda stressi kui poliitilist nähtust, mis õõnestab kolmikleppe aluseid. Nimelt kulutavat stress inimressurssi. Inimressurss aga tagab kiire majandusprogressi, mis peab kestma vähemalt järgmiste valimisteni. Tubli inimressurss, kes pole Ameerikasse või mujale õnne otsima seilanud, on ülesannet mõistnud ning higistab maksimaalselt ärides, pankades, rahvusvahelistes lennukites, poliitnõukodades, Internetis; nuputab, kuidas karjääri teha, presidendiks või mõneks jupijumalaks tõusta, maksuametit tüssata või oma paisuvat vara teiste sulide eest kaitsta. Paljud on sunnitud elama vähemalt kaks päeva korraga, töötama kukelaulust kukelauluni ja on muutunud töönarkomaanideks. Vaid väga soliidse maksusoodustusega on neid võimalik mõnikord stimuleerida naise kõrvale voodisse heitma, et enne rahutusse unne suikumist suure noorpere loomise projekti üle arutleda. Stress aga järab ja järab neid, kuni ohver tarvitamiskõlbmatuks muutub või koguni jalad ees Metsakalmistule toimetatakse. Kui muld peal, saab ta poliitilisest järelhüüdest teada, et “inimressurss kulub, inimressurssi tuleb hoida, inimressurssi peame rohkem investeerima, et inimressurss...”. Seda teatavaks võtnud, keerab inimressurss kirstus teise külje ja uinub rahus. Stressoreid ehk stressiviiruse levitajaid leidub lugematul hulgal. Näiteks liiklemine. Kõik aina liiklevad. Üks noor prominentdaam kurtis hiljuti, et liiklus on muutunud täiesti metsikuks – mingid uimased uimerdavad oma muuseumivarustusega teel ees ja jäävad pidevalt jalgu! Klantsdaam kurtis sügavat stressi. Lihtlabasemat rahvast päästab sedalaadi vaimsetest üleelamistest ehk ühe tähtsa liiklusülema julgustav lubadus viia ohvrite arv sajale laibale aastas, mis hoiaks kokku inimressurssi. Stressist rääkimata.Kahtlemata aitab ülearuseid pingeid maandada aus poliitiline võitlus. Seda meetodit kasutasid omal ajal edukalt turunaised. Et siis pikad püksid veel moes polnud, esitasid nad vastasele oma argumendid seelikusaba mõõduka kergitamise teel. Ja ei mingisugust stressi! Nagu praegu parlamendiski. Ehk tasub veel kaaluda ekspertide ettepanekut vahetada kroon mõne teise valuuta vastu. Nimelt on tuvastatud, et ressursiväline rahvas (minipalgalised ja pensionärid), kel kroone pole, ei kaeba ka stressi üle.
Kuidas läks? 
Kommentaar