kuule chiller. ma kirjutan seekord ilma irooniata.
vahet pole, kas su enesetapumõtted on ainult mõtted, või oled sa tõesti seda võimeline ka tegema. polegi niiväga oluline. igal juhul tundub, et sa oled suhteliselt enesehävitajalik tüüp, ning nii on faking keeruline elada. olen ise ka stressis olnud, ning lapsevanemana on iseenesest suht kole mõelda, kui puntrasse võivad lapsed teise lapse ajada. umbes see ajendaski kirjutama.
ma siiski oletan, et sa usud et elu võib olla päris lahe. mõnel ju on. näiteks minul. samuti usud ilmselt, et suures osas algab kõik lahe ja mittelahe sinust enesest. seda on ilmselt su psühholoog sulle oksendamiseni rääkinud, aga põhimõtteliselt on tal õigus. elu mõeldakse ilusaks ja koledaks uuresti ise. minu jaoks on uskumatu kasvõi see, kui erinevalt minust mu oma tots samadesse asjadesse suhtub, näiteks sitta ilma, ja tema on minuga veel võrdlemisi sarnane. no ja selge on, et sina näed mõningaid asju ikka päris sittadena, ning peaksid seda endale kõigepealt teadvustama ja siis selle osaga endast tegelema.
ütled, et koolis on sind kiusatud, ning ilmselt hakkavadki enamik sinu hädadest, aga unustame selle korraks ära. mis mulle nagu pigem silma hakkas oli see, et sa arvad, et sind ei aktsepteerita isegi siin foorumis ning siingi jätkub seesama halvustav suhtumine. see on tegelikult suht ohtlik märk. nimelt siin ei ole inimestel nimesid ega tausta, pikkust ega toorest jõudu, ilu ega sugu. see on faking internetifoorum, kus kõik on alguses alasti - puhtad lehed. nüüd aga tunned sa, et paljud on pöördunud sinu vastu, ning sind ei sallita. tõenäoliselt on see 100% tingitud sellest, kuidas sa meile siin mõjud. see on päris karm fakt ja selle peale võiksid sa tõsiselt mõelda. ilmselt on sul kalduvus suht süütut irinat isiklikult võtta, solvangutest rohkem pöördesse minna jne. see ongi koht, millest peaksid alustama. kogu maailmal ei ole vandenõud sinu vastu. kui annad põhjust, siis saadetakse sind perse, aga see on internetifoorumi persesaatmine, ning seda tuleb nii ka võtta. teisisõnu tühise asjana. kui sa tuled meiga staadionile või minu poolest kasvõi buppi liidsi vaatama, siis me suhtume sisusse tegelikult normaalselt, vähemalt senikaua, kuni sa ise meisse normaalselt suhtud. lihtne.
tegelikult ei ole sa ju sisutu vend. sulle meeldivad mingisugused raamatud, sa kuulad mingisugust muusikat, sul on sellest oma arvamus, sa fännad mingisugust osa jalgpallist jne. tegele nende asjadega, mis sulle meeldivad ja koos teistega, kellele samasugused asjad meeldivad. ole avatud, ära solvu kogu aeg, ära hala, ole selline, kellega on lahe suhelda. alguses kasvõi vägisi. ning kui tuju keerab jälle perse poole, ning sa ütled inimestele mingeid asju, siis mõtle, kas neil on sellise inimesega koos lahe, või jah?
ja kui enesehävitamise juurde tagasi tulla, siis ütles üks mu tuttav tibin selle kohta väga ilusti. nimelt selleks, et oma preagusest elust vabaneda ei ole vaja end tingimata ära tappa või purjus peaga raudteed mööda kõndida. mine vabatahtlikuks. näiteks üks mu sõber käis mehhikos mingeid faking kilpkonni õiget pidi pööramas. need lähevad seal tormide ajal valet pidi. või mine sõjaväkke ja siis välismissioonile. või lihtsalt iirimaale pooleks aastaks kalkuneid kitkuma ja siis teenitud raha eest pooleks aastaks aafrikasse. sul ei ole sittagi kaotada. kui ei meeldi, tuled ära ja teed midagi muud. see on palju coolim kui surnud olla. pealegi on enamus riikides suhtumine indiviidi oluliselt normaalsem kui väikestes eesti linnades. kui ma peaks täna ilma hariduse ja rahata minema, siis ma ostaks motika (või mopeedi kui lube pole) ja sõidaks lõunasse. hispaaniasse. sealt vajadusel edasi. maroko. senegal. midaiganes. mitte midagi hullemat surnuks olemisest ei saa mingil juhul juhtuda.
ps. kui se oli poos või nali, siis kägistan ma su ise ära, sest ma kirjutasin seda vähemalt pool tundi.
vahet pole, kas su enesetapumõtted on ainult mõtted, või oled sa tõesti seda võimeline ka tegema. polegi niiväga oluline. igal juhul tundub, et sa oled suhteliselt enesehävitajalik tüüp, ning nii on faking keeruline elada. olen ise ka stressis olnud, ning lapsevanemana on iseenesest suht kole mõelda, kui puntrasse võivad lapsed teise lapse ajada. umbes see ajendaski kirjutama.
ma siiski oletan, et sa usud et elu võib olla päris lahe. mõnel ju on. näiteks minul. samuti usud ilmselt, et suures osas algab kõik lahe ja mittelahe sinust enesest. seda on ilmselt su psühholoog sulle oksendamiseni rääkinud, aga põhimõtteliselt on tal õigus. elu mõeldakse ilusaks ja koledaks uuresti ise. minu jaoks on uskumatu kasvõi see, kui erinevalt minust mu oma tots samadesse asjadesse suhtub, näiteks sitta ilma, ja tema on minuga veel võrdlemisi sarnane. no ja selge on, et sina näed mõningaid asju ikka päris sittadena, ning peaksid seda endale kõigepealt teadvustama ja siis selle osaga endast tegelema.
ütled, et koolis on sind kiusatud, ning ilmselt hakkavadki enamik sinu hädadest, aga unustame selle korraks ära. mis mulle nagu pigem silma hakkas oli see, et sa arvad, et sind ei aktsepteerita isegi siin foorumis ning siingi jätkub seesama halvustav suhtumine. see on tegelikult suht ohtlik märk. nimelt siin ei ole inimestel nimesid ega tausta, pikkust ega toorest jõudu, ilu ega sugu. see on faking internetifoorum, kus kõik on alguses alasti - puhtad lehed. nüüd aga tunned sa, et paljud on pöördunud sinu vastu, ning sind ei sallita. tõenäoliselt on see 100% tingitud sellest, kuidas sa meile siin mõjud. see on päris karm fakt ja selle peale võiksid sa tõsiselt mõelda. ilmselt on sul kalduvus suht süütut irinat isiklikult võtta, solvangutest rohkem pöördesse minna jne. see ongi koht, millest peaksid alustama. kogu maailmal ei ole vandenõud sinu vastu. kui annad põhjust, siis saadetakse sind perse, aga see on internetifoorumi persesaatmine, ning seda tuleb nii ka võtta. teisisõnu tühise asjana. kui sa tuled meiga staadionile või minu poolest kasvõi buppi liidsi vaatama, siis me suhtume sisusse tegelikult normaalselt, vähemalt senikaua, kuni sa ise meisse normaalselt suhtud. lihtne.
tegelikult ei ole sa ju sisutu vend. sulle meeldivad mingisugused raamatud, sa kuulad mingisugust muusikat, sul on sellest oma arvamus, sa fännad mingisugust osa jalgpallist jne. tegele nende asjadega, mis sulle meeldivad ja koos teistega, kellele samasugused asjad meeldivad. ole avatud, ära solvu kogu aeg, ära hala, ole selline, kellega on lahe suhelda. alguses kasvõi vägisi. ning kui tuju keerab jälle perse poole, ning sa ütled inimestele mingeid asju, siis mõtle, kas neil on sellise inimesega koos lahe, või jah?
ja kui enesehävitamise juurde tagasi tulla, siis ütles üks mu tuttav tibin selle kohta väga ilusti. nimelt selleks, et oma preagusest elust vabaneda ei ole vaja end tingimata ära tappa või purjus peaga raudteed mööda kõndida. mine vabatahtlikuks. näiteks üks mu sõber käis mehhikos mingeid faking kilpkonni õiget pidi pööramas. need lähevad seal tormide ajal valet pidi. või mine sõjaväkke ja siis välismissioonile. või lihtsalt iirimaale pooleks aastaks kalkuneid kitkuma ja siis teenitud raha eest pooleks aastaks aafrikasse. sul ei ole sittagi kaotada. kui ei meeldi, tuled ära ja teed midagi muud. see on palju coolim kui surnud olla. pealegi on enamus riikides suhtumine indiviidi oluliselt normaalsem kui väikestes eesti linnades. kui ma peaks täna ilma hariduse ja rahata minema, siis ma ostaks motika (või mopeedi kui lube pole) ja sõidaks lõunasse. hispaaniasse. sealt vajadusel edasi. maroko. senegal. midaiganes. mitte midagi hullemat surnuks olemisest ei saa mingil juhul juhtuda.
ps. kui se oli poos või nali, siis kägistan ma su ise ära, sest ma kirjutasin seda vähemalt pool tundi.