Algselt postitas Jormma
Vaata postitust
Jormma "kask mõtet" eilse kohta:
*JÄRELDUSI, järeldusi, järeldusi tuleb teha. Mis ei toiminud see ei hakkagi toimima ja ei ole mõtet universumile loota et ehk äkki hakkab toimima. Kui nüüd sellest mängust järeldused tehtaks siis oleks kenasti. Treeneritele panen hingele et osad asjad mis eos juba tunduvad müstilised võivad proovimatta ka jääda . Paberile vaadates oli näha et siit midagi head tulema ei hakka. Proovida tuleb ikkagi reaalsuse piirides. Ja proovimist võiks naabrite vastu minimaliseerida, keegi ei taha naabrilt peksa saada. Proovime rohkem vanuatu ja malta taoliste vastu. Proovimine võiks ka kuidagi loogilisem ja süstemaatilisem olla, eilsest mängust ei saanudki lõpuks aru mida prooviti, vägisi jäi tunne et lihtsalt mängitatakse mängijaid selleks et neid mängitada. Soomel olid poole loogilisemad proovimisele suunatud vahetused ja peale proovimist peaks nagu võrreldav ka asi olema. Eilne proovimine oli pigem kaootiline: puudus loogiline ajaline suhe proovimisel, samuti prooviti asju väga ristirästi ja sellisest proovimisest järeldusi teha on pöörane ülesanne ja proovimise tulemused(mitte skoor) võivad ka fantoompildi tegelikkusest anda.
*KOHALIKU LIIGA POISTEL puudub enesekindlus ja arusaadav et iganädalaselt keskmiselt 100 inimese ees seda julgust ei teki. Esinemise hirm on meie koondist juba pikalt saatnud ja niikaua kui kohaliku liiga publiku arv oluliselt ei suurene tuleb sellele koondises ka tähelepanu pöörata.
Siin tuleks midagi ära teha, suurklubidel on selleks et hirm murda niiöelda riitused (näiteks barcal individuaalne kõksimine rahva ees, paljud klubid lasevad uutel kuttidel mingit laulu teistele klubikaaslastele laulda ja seda filmitakse). Suurklubid teevad neid riituseid selleks et esimene hirm maha saada ja kui siis iganädalaselt saab suure rahva ees mängida kaob hirm sootuks. Meie koondise stsenaariumis see aga ei toimi - need mõned mängud aastas ei ole piisavaks et glossofoobia ravida ja koondise vedajad ei tohiks olla arvamusel et kes saab koondises aega kaotab hirmu. 75% inimestest kannatab selle foobia all ja rehkendatult 3/4 kohaliku liiga koondislasi. Rõhutan et koondise mängud pole piisavad et sellest foobiast üle saada. Koondise vedajad peaksid seda arvestama ja mängijate valikul silmas pidama seda kui suure publiku ees keegi mängib, sest vähese mängu praktikaga mängija mängib ka paremini kui inimene kellel on paanika hoog: egas niisama alati peale neid paanilisi etteasteid me ei loe igalpoolt kriitikat selle kohta kui sitasti ikkagi mängiti ja et rahvaliiga meeskond oleks ka parema etteaste teinud.
Glossofoobia esinemisele viitab ka tõsiasi et mängus ei teha tihti asju nii nagu enne mängu oli kokku lepitud, sest paanikahoos inimene lõpetab ratsionaalselt mõtlemise ja otsued tulevad rutates. Siinkohal panen treeneritele südamele enne IGAT mängu glossofoobidega tegeleda või eelistada mängijaid kes saavad suurema publiku ees mängida et välistada paanikast tingutd ebaõnnestumine (mõned koondisemängud seda foobiat ei ravi, jah küll sümptomid kaovad mõneks ajaks, aga ilma pikajalise ravita tuleb foobia kiirelt tagasi ja vajab iga kord uuesti ravi).
Kohaliku liiga fännidele ütleks siinkohal et alguses kui ma ei jälginud kohalikku liigat arvasin et tõesti siin polegi mängijaid kes oskaks mängida, nüüdseks olen aru saanud et nii see tegelikult ei ole ja kasvõi näiteks floras on meil tegelikult palju andekaid noori pallureid, kahjuks on meil ka tõsised probleemid publikuga ja sellega kaasneva glossofoobiaga.
Erilise kiituse väärib eilsest mängust ainsana Käit. Müstiline kuidas üksi on võimalik mängu niipalju muuta. Käidi ja ülejäänud meeskonna vahe eile seisneski selles et viimastel oli paanikahoog kuigi tehniliselt on kõik võibolla andekad.
*JÄRELDUSI, järeldusi, järeldusi tuleb teha. Mis ei toiminud see ei hakkagi toimima ja ei ole mõtet universumile loota et ehk äkki hakkab toimima. Kui nüüd sellest mängust järeldused tehtaks siis oleks kenasti. Treeneritele panen hingele et osad asjad mis eos juba tunduvad müstilised võivad proovimatta ka jääda . Paberile vaadates oli näha et siit midagi head tulema ei hakka. Proovida tuleb ikkagi reaalsuse piirides. Ja proovimist võiks naabrite vastu minimaliseerida, keegi ei taha naabrilt peksa saada. Proovime rohkem vanuatu ja malta taoliste vastu. Proovimine võiks ka kuidagi loogilisem ja süstemaatilisem olla, eilsest mängust ei saanudki lõpuks aru mida prooviti, vägisi jäi tunne et lihtsalt mängitatakse mängijaid selleks et neid mängitada. Soomel olid poole loogilisemad proovimisele suunatud vahetused ja peale proovimist peaks nagu võrreldav ka asi olema. Eilne proovimine oli pigem kaootiline: puudus loogiline ajaline suhe proovimisel, samuti prooviti asju väga ristirästi ja sellisest proovimisest järeldusi teha on pöörane ülesanne ja proovimise tulemused(mitte skoor) võivad ka fantoompildi tegelikkusest anda.
*KOHALIKU LIIGA POISTEL puudub enesekindlus ja arusaadav et iganädalaselt keskmiselt 100 inimese ees seda julgust ei teki. Esinemise hirm on meie koondist juba pikalt saatnud ja niikaua kui kohaliku liiga publiku arv oluliselt ei suurene tuleb sellele koondises ka tähelepanu pöörata.
Siin tuleks midagi ära teha, suurklubidel on selleks et hirm murda niiöelda riitused (näiteks barcal individuaalne kõksimine rahva ees, paljud klubid lasevad uutel kuttidel mingit laulu teistele klubikaaslastele laulda ja seda filmitakse). Suurklubid teevad neid riituseid selleks et esimene hirm maha saada ja kui siis iganädalaselt saab suure rahva ees mängida kaob hirm sootuks. Meie koondise stsenaariumis see aga ei toimi - need mõned mängud aastas ei ole piisavaks et glossofoobia ravida ja koondise vedajad ei tohiks olla arvamusel et kes saab koondises aega kaotab hirmu. 75% inimestest kannatab selle foobia all ja rehkendatult 3/4 kohaliku liiga koondislasi. Rõhutan et koondise mängud pole piisavad et sellest foobiast üle saada. Koondise vedajad peaksid seda arvestama ja mängijate valikul silmas pidama seda kui suure publiku ees keegi mängib, sest vähese mängu praktikaga mängija mängib ka paremini kui inimene kellel on paanika hoog: egas niisama alati peale neid paanilisi etteasteid me ei loe igalpoolt kriitikat selle kohta kui sitasti ikkagi mängiti ja et rahvaliiga meeskond oleks ka parema etteaste teinud.
Glossofoobia esinemisele viitab ka tõsiasi et mängus ei teha tihti asju nii nagu enne mängu oli kokku lepitud, sest paanikahoos inimene lõpetab ratsionaalselt mõtlemise ja otsued tulevad rutates. Siinkohal panen treeneritele südamele enne IGAT mängu glossofoobidega tegeleda või eelistada mängijaid kes saavad suurema publiku ees mängida et välistada paanikast tingutd ebaõnnestumine (mõned koondisemängud seda foobiat ei ravi, jah küll sümptomid kaovad mõneks ajaks, aga ilma pikajalise ravita tuleb foobia kiirelt tagasi ja vajab iga kord uuesti ravi).
Kohaliku liiga fännidele ütleks siinkohal et alguses kui ma ei jälginud kohalikku liigat arvasin et tõesti siin polegi mängijaid kes oskaks mängida, nüüdseks olen aru saanud et nii see tegelikult ei ole ja kasvõi näiteks floras on meil tegelikult palju andekaid noori pallureid, kahjuks on meil ka tõsised probleemid publikuga ja sellega kaasneva glossofoobiaga.
Erilise kiituse väärib eilsest mängust ainsana Käit. Müstiline kuidas üksi on võimalik mängu niipalju muuta. Käidi ja ülejäänud meeskonna vahe eile seisneski selles et viimastel oli paanikahoog kuigi tehniliselt on kõik võibolla andekad.
Leave a comment: