Põhja-Ameerikas on enamikul meeskondadest 30 mängu piir ületatud. Kui viimase aja sündmuste alusel taaskord positiivsed ja negatiivsed elemendid esile kergitada, siis silma on jäänud vähemalt need:
Plussid...
1. Orlando (24-6): Magicit ei tundu hetkel peatavat miski ning meekond kõigubki hetkel suurimate tiitlikandidaatide kannul. Seitsmenda järjestikkuse võidu teeninud O-Towni tiim näidanud head vormi nii kodus kui võõrsil ning domineeriv trio Howard-Lewis-Turkoglu on saanud head back-up`i ka teistelt.
2. San Antonia (20-10): on ehk liiga enneaegne viimaste aastate neljakordset meistrit veel totaalselt maha kanda. Ning mõistagi ei tasu unustada, et liiga ühe parima treeneri Gregg Popovichi hoolealused, Duncani, Parkeri ja Ginobili eestvedamisel, lükkavad viimase käigu sisse alles kevadel. Roger Mason on üllatanud positiivselt.
3. Milwaukee (14-17): Bullsist mullu kinga saanud Scott Skiles on teinud head tööd Bucksis, kes mängib nutikat korvi, just nii nagu treener soovib. Cream City pundil on liiga üks stabiilsemaid rostereid, mis võimaldab aktiivset rotatsiooni. Michael Reddi toibumine on andnud tunduvalt hoogu juurde.
4. Memphis (10-20): nii nagu New Jerseyt idas, võib Tennessee uhkust pidada läänekonverentsi suurimaks üllatajaks siiamaani. Playoffide joon on siiski liiga kaugel ning pääs sinna eeldabki rohkem üleval pool eksisteerivate totaalset mahakäiku. Nii või naa, nõnda küpseid esitusi poleks osanud veel tänavu oodata.
5. Utah (18-14): liiga kahtlemata üks elegantsemaid treenereid, vanameister Jerry Sloan, on murdnud pead vigastustega kogu sügise. Võtmemängijatest Deron Williams,Carlos Boozer & Co. on vahelduva eduga olnud patsientide nimekirjas, kuid Jazz võitleb sellegi poolest vapralt õhtust õhtusse.
Miinused...
1. Washington vs. Oklahoma City: statistika valguses laupäeval (27.12) mängitud Wizardsi ja Thunderi vaheline madistamine oli NBA ajaloo kõige viletsam, sest kunagi varem pole nõnda madala võiduprotsendiga (Wizards 14,8%, Thunder 10%) meeskonnad sel perioodil kohtunud. Taolist statistikat hakatakse ajalooraamatutesse kirjutama alles 25 mängu järel, sest hooaja alguses võiduprotsendid pole veel võrdluskõlblikud.
2. Minnesota (5-24): Taoliselt Wolvesi suguselt samm-sammult arenevalt organisatsioonilt oli luba oodata enamat, kui 5 närust võitu aasta lõpuks. Samas tempos jätkades võideltakse Oklahoma Shitty Thunderiga viimasest kohast. Osaliselt võib ennast muidugi ka mõningate vigastuste abil välja vabandada. Nähtavaks jääb, mida hiljuti treeneripostile naelutatud Kevin McHale suudab enda teisel visiidil välja pigistada.
3. New York (11-18): Arizona päikse alt saabunud Mike D`Antoni paljulubav algus Knicksis on nüüdseks kokku kuivanud ning hetkel ollakse päris sügaval, mida tõestab ka käsil olev kaotuste seeria. Novembrikuised tehingud pole ennast veel üldpildis mingil moel õigustanud - see, kas nad selleks võimalised on kunagi edaspidi, seda näitab tulevik.
4. Michael Beasley: hooaja alguses oodati suurt duelli drafti kahelt esimeselt valikult, Derrick Roselt ja Michael Beasleylt. Samaaegselt, kui Rose on kerkinud Bullsi liidrite hulka, Beasley on vajunud Heatis pingile ega pole, vähemalt siiamaani, midagi muljetavaldavat esitanud, olgugi et potensiaali on kasvõi teistele jagamiseks.
5. Bostoni (28-4), Clevelandi (26-4) ja L.A. Lakersi (25-5) ülekaal: ülejäänud tiimide vaatevinklist mitte-just-nii-väga-meeldiv tõsiasi, et eespool mainitud trio domineerib liigat, kuidas ise soovib - kuid fakt on see, et palju peab juhtuma, juhul kui finaalis pallib keegi väljaspoolne. Õnneks kevadeni on siiski aega...
Plussid...
1. Orlando (24-6): Magicit ei tundu hetkel peatavat miski ning meekond kõigubki hetkel suurimate tiitlikandidaatide kannul. Seitsmenda järjestikkuse võidu teeninud O-Towni tiim näidanud head vormi nii kodus kui võõrsil ning domineeriv trio Howard-Lewis-Turkoglu on saanud head back-up`i ka teistelt.
2. San Antonia (20-10): on ehk liiga enneaegne viimaste aastate neljakordset meistrit veel totaalselt maha kanda. Ning mõistagi ei tasu unustada, et liiga ühe parima treeneri Gregg Popovichi hoolealused, Duncani, Parkeri ja Ginobili eestvedamisel, lükkavad viimase käigu sisse alles kevadel. Roger Mason on üllatanud positiivselt.
3. Milwaukee (14-17): Bullsist mullu kinga saanud Scott Skiles on teinud head tööd Bucksis, kes mängib nutikat korvi, just nii nagu treener soovib. Cream City pundil on liiga üks stabiilsemaid rostereid, mis võimaldab aktiivset rotatsiooni. Michael Reddi toibumine on andnud tunduvalt hoogu juurde.
4. Memphis (10-20): nii nagu New Jerseyt idas, võib Tennessee uhkust pidada läänekonverentsi suurimaks üllatajaks siiamaani. Playoffide joon on siiski liiga kaugel ning pääs sinna eeldabki rohkem üleval pool eksisteerivate totaalset mahakäiku. Nii või naa, nõnda küpseid esitusi poleks osanud veel tänavu oodata.
5. Utah (18-14): liiga kahtlemata üks elegantsemaid treenereid, vanameister Jerry Sloan, on murdnud pead vigastustega kogu sügise. Võtmemängijatest Deron Williams,Carlos Boozer & Co. on vahelduva eduga olnud patsientide nimekirjas, kuid Jazz võitleb sellegi poolest vapralt õhtust õhtusse.
Miinused...
1. Washington vs. Oklahoma City: statistika valguses laupäeval (27.12) mängitud Wizardsi ja Thunderi vaheline madistamine oli NBA ajaloo kõige viletsam, sest kunagi varem pole nõnda madala võiduprotsendiga (Wizards 14,8%, Thunder 10%) meeskonnad sel perioodil kohtunud. Taolist statistikat hakatakse ajalooraamatutesse kirjutama alles 25 mängu järel, sest hooaja alguses võiduprotsendid pole veel võrdluskõlblikud.
2. Minnesota (5-24): Taoliselt Wolvesi suguselt samm-sammult arenevalt organisatsioonilt oli luba oodata enamat, kui 5 närust võitu aasta lõpuks. Samas tempos jätkades võideltakse Oklahoma Shitty Thunderiga viimasest kohast. Osaliselt võib ennast muidugi ka mõningate vigastuste abil välja vabandada. Nähtavaks jääb, mida hiljuti treeneripostile naelutatud Kevin McHale suudab enda teisel visiidil välja pigistada.
3. New York (11-18): Arizona päikse alt saabunud Mike D`Antoni paljulubav algus Knicksis on nüüdseks kokku kuivanud ning hetkel ollakse päris sügaval, mida tõestab ka käsil olev kaotuste seeria. Novembrikuised tehingud pole ennast veel üldpildis mingil moel õigustanud - see, kas nad selleks võimalised on kunagi edaspidi, seda näitab tulevik.
4. Michael Beasley: hooaja alguses oodati suurt duelli drafti kahelt esimeselt valikult, Derrick Roselt ja Michael Beasleylt. Samaaegselt, kui Rose on kerkinud Bullsi liidrite hulka, Beasley on vajunud Heatis pingile ega pole, vähemalt siiamaani, midagi muljetavaldavat esitanud, olgugi et potensiaali on kasvõi teistele jagamiseks.
5. Bostoni (28-4), Clevelandi (26-4) ja L.A. Lakersi (25-5) ülekaal: ülejäänud tiimide vaatevinklist mitte-just-nii-väga-meeldiv tõsiasi, et eespool mainitud trio domineerib liigat, kuidas ise soovib - kuid fakt on see, et palju peab juhtuma, juhul kui finaalis pallib keegi väljaspoolne. Õnneks kevadeni on siiski aega...
Kommentaar