+Doping

[Andres.]

Olen suht kindel, et ka jalkas on dopingut, ent keegi ei ole nõus rahalehma ära tapma. Kas mitte soccernomicsis ei kirjutatud sellest? Ja The Secret Footballer vist ka mainis midagi.

Praegusegi juhtumi puhul välja öeldud, et ka jalgpall seotud. Jääb huviga ootama, et mis tasemel ja kas tulevad ka mingid nimed välja.

POSTIMEES (01.03): Dopinguskandaal Seefeldis mõjutab peale suusatamise ka teisi spordialasid

"Saksamaa politsei leidis Erfurdis kuritegeliku ühenduse peakorteris toimunud haarangus tosin verekotti, kus on eeldatavalt erinevate sportlaste veri. Ajalehe Kurier loos kirjutatakse, et ulatusliku dopinguskandaaliga on seotud koguni 50-60 profisportlast, sealhulgas ujujad, jalgratturid, jalgpallurid, käsipallurid ja kergejõustiklased. Kui paljud neist on manustanud dopingut, on hetkel veel ebaselge."

+1. For the love of the game. Paljude puhul on see ka ainus võimalus tänavaelust hoiduda ja heaks inimeseks kasvada. Ma lähen nüüd suusatama, kahjuks verekeskus on pühapäeviti kinni.

Ei viitsi ka rohkem neist patustest kangelastest soiguda. Läheb ajab ka parem ise veidi enda süsteemis verd ringi tehes ühe väikse talvise jooksutiiru

[Mask]

Rattamaailm ilmselt järgmist suurt dopinguskandaali vist üle enam ei elaks, sest isegi suurematel tiimidel on rahalisi raskusi (BMC sisuliselt lahkus, CCC küll võttis asja üle. Sky pidi selle aasta lõpus pillid kokku pakkima) ja raskusi sponsoreid leida, nii et ilmselt suurte nimede vahele võtmist ei tasu oodata.

[plastic'99]

puhas rattasport

e: Mask ja juba mainis ka

[Mask]

Ma ei usu, et rattasport on puhtamaks läinud. Mingu effekti võisid need suured skandaalid esialgu tuua (tahaks loota, et 2011 oli üks ajaloo puhtamaid Toure), aga ma arvan, et asi on viimasel 5-6 aastal veelgi hullemaks läinud. Anomaaliad nagu Ryder Hesjedalu võit Girol (ise on ta ka tunnistanud, et kasutas dopingut, aga ainult oma karjääri algusaegadel, yeah right), 41-aastase Chris Horneri võit Vueltal ja ühe teise samanimelise Keenia esiratturi domineerimine suurtuuridel on minu jaoks head tõestused selleks. Täna tuli ka uudis, et Austria rattur Stefan Denifl on väidetavalt veredopingu kasutamise üles tunnistanud. Järjekordne väike mutter suures ja räpases masinavärgis.

Kangerti puhul ma tuletaks meelde, et ta väntas pikalt tiimis, mille dopinguajalugu on pikk ja kuulsusrikas eesotsas meeskonna bossi Vinokourovi, Lance'i ja Contadoriga, rääkimata igasugustest väiksematest kaladest nagu Iglinsky vennad.

Seda naljakam on lugeda Kazhastani meedia juttu, et Poltaranin hakkas alles Mati ja Andrusega koostööd tehes dopingut tarvitama.

[plastic'99]

hea vaatenurk ühelt sponsorilt

hea arvamus Joosep Värgilt.

[diver]

Tänud sisuka vastuse eest! Eelkõige paelub mind hetkel aga see motivatsiooni küsimus. Mis motiveerib inimesi seda ähmast lugu jätkuvalt vaatama, kui igal pool vaid varjud? Mis motiveerib puhtaid sportlasi edasi treenima, eeldusel, et neid üldse on? Kuidas me oskame sellises kontekstis üldse midagi hinnata?

Minu enda jaoks vaid usu küsimus. Kui see täitsa nullis, siis ma ei satu isegi juhuslikult midagi pikemalt kui minutiks vaatama.

Enamik sportlasi ei jõuaks ka ideaalselt puhta spordi korral tipu lähedale, kuid ometi tegeleksid sellega. Seetõttu ma arvan, et doping selle suhtes väga laialdast demotiveerivat mõju ei avaldagi. Vaevalt, et treenerid noortele ka mingit ülinegatiivset pilti silme ette maalivad, pigem üritatakse omalt poolt huvi ja entusiasmi oma ala vastu kasvatada. Näiteks ajal kui Kangert ja Taaramäe noorte poistena rattatrenni läksid, oli maailma rattaspordis parasjagu käimas ala ajaloo kõige räpasem ja süngem periood, ometi ei heidutanud see neid ala vahetama.

Eks heas mõttes fanatism ja armastus oma valitud spordiala vastu on põhiline, mis sportlasi sellega tegelema paneb ja hoiab isegi siis, kui on selge, et näiteks suurvõistlustel on parim, mida oodata osalemise rõõm. Eks sportlase elustiiliga võrreldes, mille kaasnevad tihti ka treening- ja võistlusreisid maailma eri paikadesse, võib tavaline rutiinne tööinimese elu ka üsna väheahvatlev tunduda. Mõnel suuremal ja rikkamal spordialal on ka suhteliselt keskpäraste sportlaste sissetulek veel üsna korralik, vähemal võrreldes lihttööliste palkadega.

[Andres.]

mustalt bolditud osas tuleks tagasi ka Kangerti toodud näite juurde - sportlased on ka inimesed nagu igal teisel elualal. Kui kogu ehitussektorist nt 30% on ümbrikus palk, siis oleks õigem süüdistada süsteemi, mitte süsteemis opereerijat. Jah, mõni ettevõtja saab "ausalt" ja seaduslikult tehtud, kuid tal on lihtsalt nii jõhker disadvantage. Jah, me võime neid süsteemi liikmeid süüdistada, kuid see ei vii meid kuigi palju kaugemale, sest paratamatult on inimloomuses süsteemis endale soodsaima võimaluse tekitamine.

Jah. Ma võin millestki inimlikult aru saada, aga see ei tähenda, et seda peaks heaks kiitma/tolereerima. Eeldusel on tegijaid, kes saavad puhtalt hakkama ja ma mitte, siis ma küsiks endalt, et kas tegutsen õiges sfääris. Või suunaksin enda energia, et üritada süsteemi legaalselt muuta. Vähemalt nii ma tahaks naiivselt loota või vähemalt oleks see n-ö ideaalne mõttemall või suund, mille poole igapäevaselt püüelda.

Kui ettevõtjate sullerdamised välja tulevad, siis trambitakse nad samuti meedias mutta, mitte ei esitleta enam kangelastena. Muidugi on ka erandeid ja andeks andmisi.

Eks me ilmselt oleme elus kõik saanud kuskilt mingi hetk n-ö deklareerimata tulu, aga kas see on miski, mille üle äärmiselt uhke olla? Ei tõtta ju kohe seepeale riiklikult või üleilmselt aasta töötaja tiitlile kandideerima. Samas ma ikkagi päris 1:1-le sporti majandusega kõrvutada ei tahaks. Küllap suur osa spordi menukusest seisneb selles, et see on idealiseering. Ja kui see kaob, siis kaob rahva huvi ja raha. Tahad ikka ju telekast näha midagi üllamat ja paremat, kui ehk ise võimeline?

punaselt bolditud osa - verevahetus oli 70. ka "teadus", mis hiljem muutus ebaseaduslikuks. Siin läheb minu jaoks asi lappama jälle selles, et inimestel on tunnetuslikult endal lihtsam hoida kinni seaduspügalatest/reeglistikust, aru saamata, et seal on siiski sisulisem ja konkretsem eesmärk. Näiteks dopingureeglite puhul võiks eesmärki sõnastada ladnalt: "tagada kõikidele sportlastele võrdsemad tingimused, säästa nende tervist" jne. Selle eesmärgi täitmiseks on loodud nimekiri keelatud tegevustest. Samal ajal on hulk tegevusi (läbi nt selle teaduse), mis ei ole veel konkreetselt keelatud tegevuste nimekirjas, kuid mis siiski on sisulises vastuolus põhimõttelise algeesmärgiga.

Selles kontekstis ühte kiita, sest suutis juriidiliselt puhtalt mängida ning teist laita, sest sattus olemasolevate reeglitega vastuollu, tundub nagu liialt primitiivne, sa ei leia?

Ei ole küll maailma parmi näide, aga pehmema näitena sama keiss ujumises - näiteks said kunagi ebaausa eelise Austraalia ujujad (vist oli Thorpe?), kellele anti lihtsalt paar % parem ujumisülikond kui teistel. Algselt ei läinud reeglitega vastuollu (nagu ei läinud F1 see difuusori keiss), kuid selge oli see, et ujumisriietele olid kehtestatud regulatsioonid mingi põhjusega (tagad võrdsem seis või vähendada lisavahendite mõju). Näiteks nagu suusahüpetes kostüüm jne.

Ei oska kahjuks siin midagi tarka kosta, kui et üks valestitegemine ei õigusta teist. Mingid asjad lihtsalt peavad olema kokku lepitud ja millestki peab lähtuma. Ilmselt on see paratamatus, et antidoping jääbki tagaajajaks. Kui eetiline midagi kellegi jaoks on, see jääb iga spordivaataja enda otsustada. Eks seeläbi me ka oma lemmikud spordis teinekord valimegi, kellele pöialt hoida. A la kellele ei meeldi City või PSG kuna sinna pumbatud kes teab mis väärtusega raha. Norra suusatajate saavutusi ei oskagi hinnata, kuna see ala nii perses, et jääb ähmaseks kas ja kuidas need saavutused teenitud. Hetkeseisuga jääb vaid leppida, et ju siis teevad äkki õiget asja. Pokri ju oletuste pealt ei pista. Aga ega ma seda ala nii vaadata ei viitsi ka ja nii jääb mul ka nende sponsorsisu sisse ahmimata.

sinine bold - üksikindiviid ei peakski kannatama, aga siis tuleks kogu süsteemi parandada, et ülejäänud 99% ei tegeleks keelatud tegevustega. Kui sa päris elus teed seaduse, mida 99% ei täida või ei suuda täita, siis on see sitt seadus, mitte ei ole inimesed kriminaalid.

Jah, süsteemi tuleb muuta, kuid seni on need 99% kehtiva korra järgi n-ö kriminaalid. 99% toetuse puhul aga ei tohiks muutuste läbisurumine olla probleem. Vajadusel ka tagantjärgi õigeks mõistmine?

[diver]

mustalt bolditud osas tuleks tagasi ka Kangerti toodud näite juurde - sportlased on ka inimesed nagu igal teisel elualal. Kui kogu ehitussektorist nt 30% on ümbrikus palk, siis oleks õigem süüdistada süsteemi, mitte süsteemis opereerijat. Jah, mõni ettevõtja saab "ausalt" ja seaduslikult tehtud, kuid tal on lihtsalt nii jõhker disadvantage. Jah, me võime neid süsteemi liikmeid süüdistada, kuid see ei vii meid kuigi palju kaugemale, sest paratamatult on inimloomuses süsteemis endale soodsaima võimaluse tekitamine.

punaselt bolditud osa - verevahetus oli 70. ka "teadus", mis hiljem muutus ebaseaduslikuks. Siin läheb minu jaoks asi lappama jälle selles, et inimestel on tunnetuslikult endal lihtsam hoida kinni seaduspügalatest/reeglistikust, aru saamata, et seal on siiski sisulisem ja konkretsem eesmärk. Näiteks dopingureeglite puhul võiks eesmärki sõnastada ladnalt: "tagada kõikidele sportlastele võrdsemad tingimused, säästa nende tervist" jne. Selle eesmärgi täitmiseks on loodud nimekiri keelatud tegevustest. Samal ajal on hulk tegevusi (läbi nt selle teaduse), mis ei ole veel konkreetselt keelatud tegevuste nimekirjas, kuid mis siiski on sisulises vastuolus põhimõttelise algeesmärgiga.

Selles kontekstis ühte kiita, sest suutis juriidiliselt puhtalt mängida ning teist laita, sest sattus olemasolevate reeglitega vastuollu, tundub nagu liialt primitiivne, sa ei leia?

Ei ole küll maailma parmi näide, aga pehmema näitena sama keiss ujumises - näiteks said kunagi ebaausa eelise Austraalia ujujad (vist oli Thorpe?), kellele anti lihtsalt paar % parem ujumisülikond kui teistel. Algselt ei läinud reeglitega vastuollu (nagu ei läinud F1 see difuusori keiss), kuid selge oli see, et ujumisriietele olid kehtestatud regulatsioonid mingi põhjusega (tagad võrdsem seis või vähendada lisavahendite mõju). Näiteks nagu suusahüpetes kostüüm jne.

sinine bold - üksikindiviid ei peakski kannatama, aga siis tuleks kogu süsteemi parandada, et ülejäänud 99% ei tegeleks keelatud tegevustega. Kui sa päris elus teed seaduse, mida 99% ei täida või ei suuda täita, siis on see sitt seadus, mitte ei ole inimesed kriminaalid.

See rasvaseks tehtud lause on vast kõige olulisem asi üldse, mida dopingu ja spordi suhete käsitlemisel silmas pidada. Tippspordis, nagu ka suures äris (kust tuleb enamik spordis olevat sponsorraha), on suvalise inimgrupiga võrreldes tunduvalt rohkem kõrgendatud isikliku saavutusvajadusega inimesi. Eesmärk pühitseb abinõu on nende jaoks iseenesest mõistetav ellusuhtumise viis. Alati pole vaja rahalist auhindagi vahele panna, lihtsalt konkurentidest parem olemine üksi on piisavaks stiimuliks, et keemia mängu tuua.

Seetõttu ongi sponsorite jaoks probleemiks eelkõige sportlaste dopinguga vahelejäämine, mitte dopingu tarvitamine kui selline. Dopingu abiga saavutatud tulemused teevad neile pigem head reklaami eeldusel, et vahele ei jääda, aga kui skandaal puhkeb pestakse oma käed vägagi ruttu asjast puhtaks.

[plastic'99]

Kindel dopingu panemine (mille puhul keegi risti lüüa), pigem jah, pigem ei. Ma isikliku maitse pealt ei arvaks siia esimese hulka, mitte et seda ilmselt kellegi puhul väga võimalik kontrollida oleks, juhuslikku ühekordset näiteks vale/keelatud külmarohu kasutust, millele ei järgne püsivat võistlussooritust parandavat mõju. Ega ei arvaks ka näiteks võimalikku võistluskarjääri lõpetava ühekordse vigastuse ravi, kui just selle käigus mittelubatud võtetega su senisest 1.6-st hoobilt 2.0-i ei tehta.

Aga, kui sa ikka pidevalt tegeled teadlikult millegi keelatuga, et konkurente edestada ja kõrvale serveerid juttu, kui puhas ja õige oled ning ei jäta kedagi materdamata kui dopsiga sisse kukub, no siis ikka ei vabanda kuidagi välja.

-e- Mõnuagendilt väga huvitavad postitused. Samas mina Alaveri suhtes siiski respekti näha ei oska. Kui me ei suuda lubatu piiril kaasa mängida (teadus, analüütika, taustajõud), siis trügime lihtsalt oma saastava väetisega üle kellegi n-ö mahepeenra (kohutav näide muidugi) või teeme lihtsalt ossi kombel atv-ga värskel suusarajal barankasid. Miks peaksime rõõmsad olema, kui suudame kellegi teadustööst sullerdamisega üle olla? Siis on aeg putka kinni panna või leppida oma saamatusega/suutmatusega ja nühkida keskpärastel kohtadel edasi. Vähemalt jääb südamerahu alles ja võid uhke olla, et suutsid patupesas õigeks jääda.

Kui võistlustel on kas või ainult 1 puhas sportlane 100-st ning ta on viimasel kohal, siis talle tehakse ülekohut. Miks peab tema kannatama, et ainsana järgib reegleid, mis ometigi kõigi poolt kokku lepitud?

mustalt bolditud osas tuleks tagasi ka Kangerti toodud näite juurde - sportlased on ka inimesed nagu igal teisel elualal. Kui kogu ehitussektorist nt 30% on ümbrikus palk, siis oleks õigem süüdistada süsteemi, mitte süsteemis opereerijat. Jah, mõni ettevõtja saab "ausalt" ja seaduslikult tehtud, kuid tal on lihtsalt nii jõhker disadvantage. Jah, me võime neid süsteemi liikmeid süüdistada, kuid see ei vii meid kuigi palju kaugemale, sest paratamatult on inimloomuses süsteemis endale soodsaima võimaluse tekitamine.

punaselt bolditud osa - verevahetus oli 70. ka "teadus", mis hiljem muutus ebaseaduslikuks. Siin läheb minu jaoks asi lappama jälle selles, et inimestel on tunnetuslikult endal lihtsam hoida kinni seaduspügalatest/reeglistikust, aru saamata, et seal on siiski sisulisem ja konkretsem eesmärk. Näiteks dopingureeglite puhul võiks eesmärki sõnastada ladnalt: "tagada kõikidele sportlastele võrdsemad tingimused, säästa nende tervist" jne. Selle eesmärgi täitmiseks on loodud nimekiri keelatud tegevustest. Samal ajal on hulk tegevusi (läbi nt selle teaduse), mis ei ole veel konkreetselt keelatud tegevuste nimekirjas, kuid mis siiski on sisulises vastuolus põhimõttelise algeesmärgiga.

Selles kontekstis ühte kiita, sest suutis juriidiliselt puhtalt mängida ning teist laita, sest sattus olemasolevate reeglitega vastuollu, tundub nagu liialt primitiivne, sa ei leia?

Ei ole küll maailma parmi näide, aga pehmema näitena sama keiss ujumises - näiteks said kunagi ebaausa eelise Austraalia ujujad (vist oli Thorpe?), kellele anti lihtsalt paar % parem ujumisülikond kui teistel. Algselt ei läinud reeglitega vastuollu (nagu ei läinud F1 see difuusori keiss), kuid selge oli see, et ujumisriietele olid kehtestatud regulatsioonid mingi põhjusega (tagad võrdsem seis või vähendada lisavahendite mõju). Näiteks nagu suusahüpetes kostüüm jne.

sinine bold - üksikindiviid ei peakski kannatama, aga siis tuleks kogu süsteemi parandada, et ülejäänud 99% ei tegeleks keelatud tegevustega. Kui sa päris elus teed seaduse, mida 99% ei täida või ei suuda täita, siis on see sitt seadus, mitte ei ole inimesed kriminaalid.

[Daz Booob]

Mina pole dopingut tarvitanud.

[diver]

Jalgratas on dopingust selliseid hoope saanud, et ma usun selle ala puhtusesse. Jah, Froome tõmbab sõidu ajal inhalaatorit ja muud hägused moodsad ravimid on tõesti ehk olemas. Süsteemset tarvitamist ma ei usu.

Froome ja Sky tiim tervikuna on seal kõige rohkem vett segav nähtus praegu. Aga tervikuna ütleks, et pilt on kõvasti paremaks läinud tõesti, nii mõnedki küllalt usaldusväärsed tiimid ja sõitjad on hakanud võtma sellise kaaluga võite, millest varem vaid unistada võisid. Samas pole ma eriti kindel, kas päris suurtuure ja olulisimaid klassikuid on täiesti puhtalt ikka võimalik võita. Aga taoline korralik ja edukas karjäär, nagu Kangertil peaks puhtalt saavutatav küll olema.

[Rudy]

Jalgratas on dopingust selliseid hoope saanud, et ma usun selle ala puhtusesse. Jah, Froome tõmbab sõidu ajal inhalaatorit ja muud hägused moodsad ravimid on tõesti ehk olemas. Süsteemset tarvitamist ma ei usu.

[Andres.]

Kindel dopingu panemine (mille puhul keegi risti lüüa), pigem jah, pigem ei. Ma isikliku maitse pealt ei arvaks siia esimese hulka, mitte et seda ilmselt kellegi puhul väga võimalik kontrollida oleks, juhuslikku ühekordset näiteks vale/keelatud külmarohu kasutust, millele ei järgne püsivat võistlussooritust parandavat mõju. Ega ei arvaks ka näiteks võimalikku võistluskarjääri lõpetava ühekordse vigastuse ravi, kui just selle käigus mittelubatud võtetega su senisest 1.6-st hoobilt 2.0-i ei tehta.

Aga, kui sa ikka pidevalt tegeled teadlikult millegi keelatuga, et konkurente edestada ja kõrvale serveerid juttu, kui puhas ja õige oled ning ei jäta kedagi materdamata kui dopsiga sisse kukub, no siis ikka ei vabanda kuidagi välja.

-e- Mõnuagendilt väga huvitavad postitused. Samas mina Alaveri suhtes siiski respekti näha ei oska. Kui me ei suuda lubatu piiril kaasa mängida (teadus, analüütika, taustajõud), siis trügime lihtsalt oma saastava väetisega üle kellegi n-ö mahepeenra (kohutav näide muidugi) või teeme lihtsalt ossi kombel atv-ga värskel suusarajal barankasid. Miks peaksime rõõmsad olema, kui suudame kellegi teadustööst sullerdamisega üle olla? Siis on aeg putka kinni panna või leppida oma saamatusega/suutmatusega ja nühkida keskpärastel kohtadel edasi. Vähemalt jääb südamerahu alles ja võid uhke olla, et suutsid patupesas õigeks jääda.

Kui võistlustel on kas või ainult 1 puhas sportlane 100-st ning ta on viimasel kohal, siis talle tehakse ülekohut. Miks peab tema kannatama, et ainsana järgib reegleid, mis ometigi kõigi poolt kokku lepitud?

[Mõnuagent 007]

P.S. Ja jalkast räägiti, et see spordiala on siiani justkui "kõige puhtam"-sport, kuna seda on nii keeruline analüüsida. Ehk kui kossus on pea iga rünnaku lõpuks mingi arusaadav tulemus, siis jalkas pole. Ehk üks õnnestunud löök võib sul tulla lambist ja muuta mängu tulemust, aga mitu hästi rünnatud olukorda ei anna veel alati positiivset tulemust. Ehk öeldi, et hetkel on kõige paremas seisus pesapall, kus on 80% lahendusi läbi analüütika ja tehakse puhast matemaatikat. Kossus olla see protsent 60 ringi tipptiimides. Jalkas võttis sõna Barcelona tippanalüütik, kelle sõnul olla tema kasutegur veel alla protsendi, kuna mängijaid on nii palju ja kogu mäng on pidevas muutumises. Ainsana osati välja tuua, et kõige paremini suutis kasutada analüütikat Ranieri, kes pani õigesti mängima Schmeicheli ja Kante, kes on siiani analüütikute case-study. Öeldi, et Mahrez ja Vardy olid lihtsalt süsteemi realiseerijad, mille lõid neile väravavaht ja Kante. Pmst öeldi, et kui praegu on pesapall tehnoloogiliselt ja analüütiliselt aastas 2019, siis koss on sellest 10 aastat maas ja jalka omakorda 20 aastat maas. Chris Capuano, 17 aastat MLS-s mänginud djüüd ütles, et praegu teab suvaline keskkooli naga mängust rohkem, kui tema teadis enda karjääri keskel. Ehk sisuliselt on kõik läinud andmebaaside peale, kus on kogu sooritus juppideks võetud. Nii sellest, kuidas mängida, kuni selleni, kuidas taastuda ja milliseid asju tarbida ja treenida.

Kui me nüüd lähme tagasi suusatamise (või suvalise kestvusala) juurde, kus on muutujaid suhteliselt vähe:
- ilm, mis mõjutab kõiki
- määrded, mis samuti mõjutavad kõiki

ja siis kolmas näitaja ehk igasugu tervisenäitajad, siis korralikult raha alla pekstes, võid leida iga sportlase geeni- või misiganes pildis näitajaid, mida saab ka seni mitte keelatud ainetega pushida, et ta võidaks. See on nagu kunagi võitis Brawn GP F1 tiitli, kuna leiti mingi difuusori lahendus või mis iganes see oli. Suusas on tegelikult suhteliselt samamoodi. Norralased leiavad sul tänu suurele teadustööle variandid, kuidas viia sportlane sellisele supertasemele, et sul pole tegelikult karta, et millegagi vahele jääd. Kui sellele lahendusele pihta saadakse, siis ilmselt tulevad teised järgi või keelavad ära. Nüüd tuleb siis mängu Eesti koondis, kus on raha vähe ja siis üritavadki meie tüübid suvaliste vananenud lahendustega mingitki eelist saada. Samas need lahendused on vanad, need on ammu lahti hammustatud ja nendega ei jõuagi sa kuhugi. Lõpuks oled ise loll ja mingid rikkamad riigid irvitavad ja löövad patsu.

Siin seminaril olid näiteks vabatahtlikena paarsada MITi magistrit, kes tegelevadki igapäevaselt spordialade analüüsimise ja eelise leidmisega. Ehk need mastaabid on pöörased ja ausalt öeldes tekib mul seda kõike vaadates isegi teatud respekt Alaveri suhtes, et ta üleüldse suutis korra kogu süsteemi üle mängida.

[Mõnuagent 007]

"Bolt, Federer, Fourcade, Vassiljev Kostja, Kangert, Gasol, Ovechkin, Kalla, Vonn"

Ei: Federer, Vassiljev, Gasol, Ovechkin
Pigem ei: Vonn
Pigem jah: Bolt, Fourcade, Kangert, Kalla

Puhtalt personaalne arvamus, ärge maha lööge.

Noh, oleneb, et kuidas nüüd võtta. Sinu "ei"-sektor on veidi komplitseeritum ehk seal aitab näiteks üks laks amfetamiini pingehetkel, mis läheb juriidiliselt dopingu alla. Või siis mõni rajum valuvaigisti, mis sisuliselt nähtavat eelist ei anna, aga samamoodi on keelatud ainete nimekirjas. Ehk "pigem jah"-sektor + kestvusalad on lihtsamini taaskord eelist saavad asjad, aga halbade asjaolude kokkusattumisel on kõigil võimalik mingil hetkel midagi leida. Sport on viimase piirini viidud ja needsamad sponsorid, kes nüüd suure hurraaga jeed tõmbavad, on ju needsamad, kes samuti ootavad tulemusi. Ehk olukord ongi rumal, kus:
- sportlasel on nõue olla järjest parim, kuna nii toob ta kasu võistkonnale ja sponsoritele. Kuni keegi vahele ei jää, on kõik hea. Kui sportlane vahele jääb, siis on tema kannataja. Sponsor läheb edasi, tiim jääb ka ellu, aga sportlasel on kogu karjäär läbi. Ehk profisport on üdini piiril käimine ja sealt on väga lihtne üles minna, kuid suurim kaotaja on lõpuks ikkagi sportlane.

Või võtame nii:
- Maradona lõi käega värava. Täielik reeglitele sülitamine, täielik pask. Aga ei mingit jama, kõik on okei.
- Maradona tõmbas enne mängu kokaiini, mis tema sooritust suuremalt paremaks ei teinud. Võibolla võttis pingeid maha, äkki aitas valu vastu paremini, pigem lihtsalt sõltuvus.

Kumb oli suurem pettus? Kumma eest sai ta aga karistada?

Olin viimased kaks päeva Bostonis spordianalüütika konverentsil, kus üks paneeliteema oli see, et kui kaugele saab analüütikaga minna. Seal näidati näiteks programme, mis loevad sul juba mängijate kehakeelt, et kes on pinges, kellel on mingi soortiuse jaoks vaja kui palju energiat ja kelle liigutused on pigem vigastust tekitavad. Tõsine arutelu tekkis sellest, et kui kaugele saab sellega minna, sest mingi hetk tulevad delikaatsed isikuandmed mängu. USA-s minnakse analüütikaga ja kogu soorituse optimeerimisega niivõrd viimase piirini, kuna (nagu ütles Houston Rocketsi GM) on USA ühiskond nii kapitalistlik, et kogu sooritust määrab vajadus olla parim ilma vahendeid valimata. Kõik kaalutakse läbi, kõik arvutatakse välja. Noor ja andekas mängija võib niimoodi tulevikus välja praagitud saada, kuna tema tervis analüüsitakse läbi sellise piirini, et kui tal on näiteks mingi vastunäidustus legaalsele ravimile, mis samas aitab sooritust parandada, siis see võib talle takistuseks saada. Euroopas on siiani sellele vastu võideldud. Venemaal on kogu üritus pigem maineprojekt, mis on veel omakorda ohtlikum. Samas kui sportlane selle kõige all läheb üle piiri, siis kannatab ikkagi tema. Süsteem töötab samas edasi.

Ja nagu ütles ka üleeile Kangert - spordis on sisuliselt kõik andmed saadaval, aga meie oleme veel piisavalt lollid, et neid mitte lugeda osata ja nii siis sportlased lihtlabaste asjadega vahele kukuvadki. Kui meil pandaks raha kogu analüütikale suurte riikidega võrdselt alla, siis ei peaks kuskil suva alpimajas kanüüli otsas istuma.