Võtsin taaskord ette igasuvise automatka "hakka kuhugi poole sõitma ja poogen, et kuhu jõuad". Seekord mõjutas tugevalt suunavalikut üks tööalane ülesanne, mistõttu hakkasin ida poole liikuma. Keskpäeval välja sõites selgus, et konditsioneer ei tööta, kuna kuskil olla mingi auk. Igatahes 40 minti sõitnuna pidi keerama metsa vahele ja otsima üles suurepärase ujumisjärve Järvi pikkjärve, mille ääres oli kaks mutti, üks laps ja koer. Järv oli soe ja ujuda sai normaalselt. Mustikaid polnud.
Seejärel toetasin väikeettevõtlust ja käisin Viitna kõrtsus söömas. Rassolnik oli aus, õlu maksis kolmekas, herilasi oli sitaks ja kõik möödunud mehed olid samasugused - lühkaritega ülekaalulised kiilakad.
Siis võtsin suuna Kunda peale, mis oli marulahe linn. Esiteks oli seal tsemendimuusem, mis koosnes neljast toast ja mille peldik oli selline, et kui keharaskusega ust ei lükka, siis on tunne, et oled kinni jäänud. Muuseumist sai teada, et tsement pole betoon ja üleüldse on kõik ilgelt puhas. Oli ka üks tehniline lahendus, mis oli siis peeglitega varustatud telliskorsten, mis liikus ja tekitas mulje, et maailm kõigub.
Linn ise oli muidugi väga vinge, sest seal tundusid elavat ainult veoautod. Seal viibitud kahe tunniga nägin:
- muuseumi piletimüüja
- meest tööriistaga
- meest suitsuga
- meest mootorrattaga.
Võis olla Eesti esimene aus gay-village või siis olid transformer-veokid inimesed välja söönud. Meri tundus ka nii kaugel olevat, et keerasin tagasi maantee poole.
Auto jäi muidugi lollil kombel päikse kätte ja nii oli taas aeg otsida uus järv. Selleks sai Uljaste järv, kus vesi oli soojem poole järve peal, põhjas olid ilged kivirahnud ja parmud ründasid kõikjalt. Muidu igati adekvaatne järv, kus rannas olevad mehed olid kõik kiilakad.
Siis viskas veidi juba õhtusse ja keerasin Kiviõli, kus võtsin hostelitoa. Selgus, et toas pole konditsioneeri ja kui aken lahti teha, siis käisid öö otsa mööda karjuvad kohalikud ja ka seda linna valvavad veokid.
Linn ise oli muidugi ka aus. Küsisin hostelipidajalt, kes oli küll väga sõbralik, et kus siin ka süüa saab. Tema: "Ei saa, kinni on."
Selgus, et ongi kinni. Ainus söögikoht sulgeb uksed kell 16 ja siis vaata ise, mis juua-süüa saad. See on mõjutanud tugevalt ka linna elu, kuna pidevalt kiputakse suurtes paneelmajades üksteist ära tapma. Tuhamäed olid toredad, aga seal ei tuvastanud ühtegi liikuvust ja nii sai lihtsalt ringi kolatud. See-eest oli kohalikus minirimis soojalett, kus müüdi ainsa artiklina viineripitsat. Kõht oli tühi ja nii sai see ostetud. Pitsa koosnes põhjast, viinerist, ananassist ja juustust. Ei soovita. Hosteli külmkappi ta virelema jäigi.
Öö möödus, nagu varem nimetatud, üsna unetult, sest oli ülipalav ja aknast tuli imelisi helisid.
Päev 2
Algas emotsiooniga, et tõmbaks siit jee. Nii sai ka tehtud ja nähtud järgmist superlinna Püssit. Seal jäi mulle silma kuulihaavu täis silt kohalikust noorteklubist. Et "a teeme noorteklubi, siis on neil kuskil tulistada". Või siis "oi, me oleme Püssilt, me peame kõik sildid kuule täis laskma". Mõlemad variandid on head. Nii see siis ühesõnaga läks. Hommikust süüa ei saanud, sest ainsana guuglist väljatulev Püssi söögikoht vastab ainult tellimustele ja teine äsjaavatud koht on nii underground, et väljastab ainult fb-sse menüüsid, aga kus on repo vabrikute söökla, seda ei oska kuidagi leida. Ainsad ringiliikujad tundusid olevat ratastel mutid.
Ehk pidi minema sööma Kohtla-Järvele, mis on vaieldamatult kõige igavam peatuskoht siiamaani. Üsna o-koo linn, päris ilusate majadega ja inimestega. Mujal oli neid na vähe. Palavus küttis muidugi täiega ja söögikoha otsingul jõudsin mingisse kohta, kus pakuti sushit ja ka mingit sööki. Õlu maksis 2.50 poolekas, ma võtsin veidi välismaisema ja kolmese. Oli okei ja külm. Päevapraadiks oli praetud kana üsna mõrkja ja maitsetu keedukartuliga (ilmselt eile tehtud ja ülessoojendatud) ja nelja viiluga toorest tomatist. Baari nurga juures veetsid aega erinevas vanuses kohalikud tegijad, aga seda seepärast, et läheduses asus Araxese alkopood. Kohtla-Järve tõi mulle meelde valusaid mälestusi minevikust, kuna ma käisin kunagi järjest paari sealtpärit tüdrukuga, kes omavahel olid klassiõed ja seetõttu raksu läksid ja üleüldse oli väga halb. Tegin veel pildi tähtsast kohalikust peatuspunktist ehk Evesti piljardibaarist, mille ees üks tüüp detsembris teise ära tappis ja nii pidi jälle minema.
Oli taas aeg ujuda, sest see kuradi auto, fakk. Igatahes jäi järgmisena ette Voka paisjärv, aga see oli nii kuradi külm, et seal sai kümne mintsaga läbi käidud.
Omamoodi võluvam koht on Sillamäe, kus sai tehtud mitteturistikat ehk pilt promenaadilt, aga vaatega teisele poole. Siis sai nuusutatud lehkavat merd ja siis mindud kohalikku muuseumisse, mille pilet maksis kolmeka ja koosnes suuresti üsna venekeelsest sisust. Oli nukke, oli mineraale ja oli vanu grammofone. Olla olnud ka Tiit Vähi pilt, aga ilmselt oli see ka venekeelne…
PArim intsident juhtus startides Sillamäe promenaadi mant, kui korraga saabus autoakna juurde eriti peenikest kasvu härrasmees, kes palus end viia Rimi juurde. Ma kasutasin algul kohe meetodit, et ma ei oska venekeelt, aga siis näitasin end taaskord eriti sita läbirääkijana ja võtsin ta ikka peale. Selgus, et polnudki päris narkomaan, kes mulle nuga tahab anda ja värki, vaid tal oli vaja saada töötukassasse, aga kuna ta kõndis kepi toel ja oli sitaks palav, siis vajas ta abi. Kuigi ma väitsin endiselt, et ma ei räägi venekeelt, siis rääkis ta pikalt ära oma eluloo, kuidas pole seal ikka mitte midagi teha ja vanemad läksid venemaale tagasi, aga seal olla veel sitem ja nii edasi. Pärast pakkus viiekat, aga ma viisakalt keeldusin. Las ostab pärast viina või midagi.
Vahepeal oli küll peatükk sugulaste otsimine Vaivara kalmistult, aga seal ei juhtunud mitte midagi meeldejäävat.
Ja nüüd siis jõudsin Narva. Hotellis on normaalne kondikas, linnas on sitaks palav ja lähed Kreenholmi otsima. Yolo!
Seejärel toetasin väikeettevõtlust ja käisin Viitna kõrtsus söömas. Rassolnik oli aus, õlu maksis kolmekas, herilasi oli sitaks ja kõik möödunud mehed olid samasugused - lühkaritega ülekaalulised kiilakad.
Siis võtsin suuna Kunda peale, mis oli marulahe linn. Esiteks oli seal tsemendimuusem, mis koosnes neljast toast ja mille peldik oli selline, et kui keharaskusega ust ei lükka, siis on tunne, et oled kinni jäänud. Muuseumist sai teada, et tsement pole betoon ja üleüldse on kõik ilgelt puhas. Oli ka üks tehniline lahendus, mis oli siis peeglitega varustatud telliskorsten, mis liikus ja tekitas mulje, et maailm kõigub.
Linn ise oli muidugi väga vinge, sest seal tundusid elavat ainult veoautod. Seal viibitud kahe tunniga nägin:
- muuseumi piletimüüja
- meest tööriistaga
- meest suitsuga
- meest mootorrattaga.
Võis olla Eesti esimene aus gay-village või siis olid transformer-veokid inimesed välja söönud. Meri tundus ka nii kaugel olevat, et keerasin tagasi maantee poole.
Auto jäi muidugi lollil kombel päikse kätte ja nii oli taas aeg otsida uus järv. Selleks sai Uljaste järv, kus vesi oli soojem poole järve peal, põhjas olid ilged kivirahnud ja parmud ründasid kõikjalt. Muidu igati adekvaatne järv, kus rannas olevad mehed olid kõik kiilakad.
Siis viskas veidi juba õhtusse ja keerasin Kiviõli, kus võtsin hostelitoa. Selgus, et toas pole konditsioneeri ja kui aken lahti teha, siis käisid öö otsa mööda karjuvad kohalikud ja ka seda linna valvavad veokid.
Linn ise oli muidugi ka aus. Küsisin hostelipidajalt, kes oli küll väga sõbralik, et kus siin ka süüa saab. Tema: "Ei saa, kinni on."
Selgus, et ongi kinni. Ainus söögikoht sulgeb uksed kell 16 ja siis vaata ise, mis juua-süüa saad. See on mõjutanud tugevalt ka linna elu, kuna pidevalt kiputakse suurtes paneelmajades üksteist ära tapma. Tuhamäed olid toredad, aga seal ei tuvastanud ühtegi liikuvust ja nii sai lihtsalt ringi kolatud. See-eest oli kohalikus minirimis soojalett, kus müüdi ainsa artiklina viineripitsat. Kõht oli tühi ja nii sai see ostetud. Pitsa koosnes põhjast, viinerist, ananassist ja juustust. Ei soovita. Hosteli külmkappi ta virelema jäigi.
Öö möödus, nagu varem nimetatud, üsna unetult, sest oli ülipalav ja aknast tuli imelisi helisid.
Päev 2
Algas emotsiooniga, et tõmbaks siit jee. Nii sai ka tehtud ja nähtud järgmist superlinna Püssit. Seal jäi mulle silma kuulihaavu täis silt kohalikust noorteklubist. Et "a teeme noorteklubi, siis on neil kuskil tulistada". Või siis "oi, me oleme Püssilt, me peame kõik sildid kuule täis laskma". Mõlemad variandid on head. Nii see siis ühesõnaga läks. Hommikust süüa ei saanud, sest ainsana guuglist väljatulev Püssi söögikoht vastab ainult tellimustele ja teine äsjaavatud koht on nii underground, et väljastab ainult fb-sse menüüsid, aga kus on repo vabrikute söökla, seda ei oska kuidagi leida. Ainsad ringiliikujad tundusid olevat ratastel mutid.
Ehk pidi minema sööma Kohtla-Järvele, mis on vaieldamatult kõige igavam peatuskoht siiamaani. Üsna o-koo linn, päris ilusate majadega ja inimestega. Mujal oli neid na vähe. Palavus küttis muidugi täiega ja söögikoha otsingul jõudsin mingisse kohta, kus pakuti sushit ja ka mingit sööki. Õlu maksis 2.50 poolekas, ma võtsin veidi välismaisema ja kolmese. Oli okei ja külm. Päevapraadiks oli praetud kana üsna mõrkja ja maitsetu keedukartuliga (ilmselt eile tehtud ja ülessoojendatud) ja nelja viiluga toorest tomatist. Baari nurga juures veetsid aega erinevas vanuses kohalikud tegijad, aga seda seepärast, et läheduses asus Araxese alkopood. Kohtla-Järve tõi mulle meelde valusaid mälestusi minevikust, kuna ma käisin kunagi järjest paari sealtpärit tüdrukuga, kes omavahel olid klassiõed ja seetõttu raksu läksid ja üleüldse oli väga halb. Tegin veel pildi tähtsast kohalikust peatuspunktist ehk Evesti piljardibaarist, mille ees üks tüüp detsembris teise ära tappis ja nii pidi jälle minema.
Oli taas aeg ujuda, sest see kuradi auto, fakk. Igatahes jäi järgmisena ette Voka paisjärv, aga see oli nii kuradi külm, et seal sai kümne mintsaga läbi käidud.
Omamoodi võluvam koht on Sillamäe, kus sai tehtud mitteturistikat ehk pilt promenaadilt, aga vaatega teisele poole. Siis sai nuusutatud lehkavat merd ja siis mindud kohalikku muuseumisse, mille pilet maksis kolmeka ja koosnes suuresti üsna venekeelsest sisust. Oli nukke, oli mineraale ja oli vanu grammofone. Olla olnud ka Tiit Vähi pilt, aga ilmselt oli see ka venekeelne…
PArim intsident juhtus startides Sillamäe promenaadi mant, kui korraga saabus autoakna juurde eriti peenikest kasvu härrasmees, kes palus end viia Rimi juurde. Ma kasutasin algul kohe meetodit, et ma ei oska venekeelt, aga siis näitasin end taaskord eriti sita läbirääkijana ja võtsin ta ikka peale. Selgus, et polnudki päris narkomaan, kes mulle nuga tahab anda ja värki, vaid tal oli vaja saada töötukassasse, aga kuna ta kõndis kepi toel ja oli sitaks palav, siis vajas ta abi. Kuigi ma väitsin endiselt, et ma ei räägi venekeelt, siis rääkis ta pikalt ära oma eluloo, kuidas pole seal ikka mitte midagi teha ja vanemad läksid venemaale tagasi, aga seal olla veel sitem ja nii edasi. Pärast pakkus viiekat, aga ma viisakalt keeldusin. Las ostab pärast viina või midagi.
Vahepeal oli küll peatükk sugulaste otsimine Vaivara kalmistult, aga seal ei juhtunud mitte midagi meeldejäävat.
Ja nüüd siis jõudsin Narva. Hotellis on normaalne kondikas, linnas on sitaks palav ja lähed Kreenholmi otsima. Yolo!
Kommentaar