Vastus teemale \'Green Day\'
20. septembril sellel aastal on väljastatud härraste Franks & Dinsdale ehk Audio Bullyse uus heliplaat. 2003. aastal ilmavalgust näind Ego War oli täiesti suurepärane teos. NAtuke äkki liiga sarnane The Streetsi esikplaadile, kuid ikkagi väga hea plaat. Uuel plaadil nimega Generation nii hästi läinud ei ole. Esiksingel remiks Nancy Sinatra laulust My Baby Shot Me down on küll suurepärane, aga edaspidi läheb kõik selles vanas äraleierdatud uk-garage võtmes. ilusti 4/4 taktimõõt, mõningate murdumiskohtadega ja laisa räpikäiguga, kuid üsna igav ja üheülbaline. Fännidele soovituslik, kuid kes Audio Bullysrst ei tea ning soovivad sellest paremat muljet jätta sis soovitan siiralt Ego War hankida.
Ja jõuluperioodil arvutist ning mp3-dest eemal olles leidsin meelerahu ja jõulutunde ja muud sellist The Cardigansi imeilusat albumit The First Band In The Moon kuulates. Plaat, millelt leidusid sellised meelikõditavaid laule kui Lovefool, Great Divide, Heartbreaker etc. Kahju, et The Cardigansi uuemad plaadid pole suutnud enam nii ilusad olla, kui see 90-ndate keskpaiga meistriteos.
Lisaks kuulan ma praegu IDM/Neo-Electro meitsriteost Metamathicsilt Rewired In My Manor aastast 2002. Kogumikplaat erinevatelt artistidelt ning meeleolult meenutab sellist ängistavat ulmefantaasiat nagu Macross Plus või näiteks Serial Experiments Lain. Natuke unistavad kosmosepildid nagu ENV(itre) \"Blue Moon Rising\" vahelduvad ärevamate ning rohkem neoonvalgust ja kiirelt liikuvaid autotagatulesid silme ette toovate lugudega nagu Kero - Shit Pod Is Hot. Väga huvitav kuulamine, kuid et terve plaat läbi vaadata, peaks olema piisavalt õige tuju, muidu võib mingil hetkel natuke ängistavalt mõjuda. P.s. plaadi kindlalt parim teos on jala mõnusalt tatsuva võttev Kettel \"The Pod\".
20. septembril sellel aastal on väljastatud härraste Franks & Dinsdale ehk Audio Bullyse uus heliplaat. 2003. aastal ilmavalgust näind Ego War oli täiesti suurepärane teos. NAtuke äkki liiga sarnane The Streetsi esikplaadile, kuid ikkagi väga hea plaat. Uuel plaadil nimega Generation nii hästi läinud ei ole. Esiksingel remiks Nancy Sinatra laulust My Baby Shot Me down on küll suurepärane, aga edaspidi läheb kõik selles vanas äraleierdatud uk-garage võtmes. ilusti 4/4 taktimõõt, mõningate murdumiskohtadega ja laisa räpikäiguga, kuid üsna igav ja üheülbaline. Fännidele soovituslik, kuid kes Audio Bullysrst ei tea ning soovivad sellest paremat muljet jätta sis soovitan siiralt Ego War hankida.
Ja jõuluperioodil arvutist ning mp3-dest eemal olles leidsin meelerahu ja jõulutunde ja muud sellist The Cardigansi imeilusat albumit The First Band In The Moon kuulates. Plaat, millelt leidusid sellised meelikõditavaid laule kui Lovefool, Great Divide, Heartbreaker etc. Kahju, et The Cardigansi uuemad plaadid pole suutnud enam nii ilusad olla, kui see 90-ndate keskpaiga meistriteos.
Lisaks kuulan ma praegu IDM/Neo-Electro meitsriteost Metamathicsilt Rewired In My Manor aastast 2002. Kogumikplaat erinevatelt artistidelt ning meeleolult meenutab sellist ängistavat ulmefantaasiat nagu Macross Plus või näiteks Serial Experiments Lain. Natuke unistavad kosmosepildid nagu ENV(itre) \"Blue Moon Rising\" vahelduvad ärevamate ning rohkem neoonvalgust ja kiirelt liikuvaid autotagatulesid silme ette toovate lugudega nagu Kero - Shit Pod Is Hot. Väga huvitav kuulamine, kuid et terve plaat läbi vaadata, peaks olema piisavalt õige tuju, muidu võib mingil hetkel natuke ängistavalt mõjuda. P.s. plaadi kindlalt parim teos on jala mõnusalt tatsuva võttev Kettel \"The Pod\".
Kommentaar