Green Day

[simps]

Minu üks aasta lemmikalbumeid-avastusi, psühhedeelne-popp (järjekordselt) Uus-Meremaalt : Ghost Wave.

https://ghostwave.bandcamp.com/

[Kenny's Heroes]

See jutt on isegi hiljutisemalt käinud, aga eks vast asi raha taha jääb. Massacre on ikkagist bänd, kellel meeldib suurelt reisida ja elada, kuigi nad nüüd päris Rolling Stones pole (ehkki suur eeskuju)
Soojalt soovitaks neilt veel 2000ndate algusest albumit Bravery, Repetition And Noise. Ja kusjuures eelmise aasta Mini Album Thingy Wingy oli ka väga hea.

Selle Ghost Wave'i organi saundid on ju täitsa BJM :P

[simps]

Jah, eks BJM kallis bande ole. Kui siis ainult mõne festivali raames (Schilling, Tallinn Music Week vms) kuna ainult oma nimena nad siin vist (puusalt pakkudes) üle paarisaja inimese kohale ei tõmba (/pigem märksa vähem). Kiidulaulu jätkuks (põhjendatult) veel, et juba 'pre-Jonestown' on äge - Homeland nimeks, 80-te lõpust. Hiljuti tuli too kassett uuesti ka re-reliisina välja.
Ja väljendasin end varem veidi segaselt - eks ma ole ka jõudnud kõik Methrodrone'st (minu lemmik) kuniks kaasajani ära kuulata, kuid ei suuda eelistada ühte ajajärku (vanemat) uuemale - pärleid on nende muusika sõltumata kümnendist-aastast täis
Äkki nagu The Fall'i näide (kuid ehk ka mitte).

[Kenny's Heroes]

Jaa, pea alati kvaliteetne olnud. Aga Fall on omaette ooper mu meelest. Fall on lihtsalt nii palju muutunud, et neil on täiesti oma perioodid... epohhid suisa.

[Mõnuagent 007]

1. Weyes Blood Used To Be
2. Lambchop Relatives #2
3. Weezer Endless Bummer
4. Aurora Conqueror
5. Frank Ocean Nikes
6. The Strokes Oblivius
7. Angel Olsen Shut Up Kiss Me
8. The Weeknd False Alarm
9. Shovels and Rope Botched Execution
10. Prince Rama Shitopia
11. Weezer Summer Elaine and Drunk Dori
12. Moonface The Nightclub Artiste
13. Ladyhawke Wonderland
14. Frankie Animal Kickdrum Kickdrum!
15. Jesu / Sun Kil Moon A Song Of Shadows
16. Anderson .Paak Parking Lot
17. Niki and The Dove Ode To Dance Floor
18. Culler Omori LOM
19. Devendra Banhart Fancy Man
20. PUP If This Tour Doesn't Kill You, I Will

Jou, siin siis mõnutabel 11/16.

Viimase kahe päevaga tõmbas end kuu kuulatuimaks looks lauljatar Weyes Blood, kes laulvat Enya häälega Karen Carpenteri kadunud laule (justkui). Tegelikult on tegu ikkagi originaalloominguga indie-dream-folk-vadeva valdkonnast. Antud laul on ilus ja armas ballaad orkestreeringu ja värkidega. Võib meeldida ka McN-le.

Lambchopi plaadi võtsin kuulata rongisõidul mingist kuradi linnast Taipeisse, mis kestis tubli kaks tundi. Esmalt kuulasin ära Jim Jamesi plaadi, mille järel tuli ka Lambchop ja see teine üllatas mind tõsiselt. Enne tegid nad ikka alt-kantrit, kus kitarr oli ausees ja puha, aga siin tõmmati vokoodrid kapi alt välja ja kukuti kiljuma. Relatives on selle plaadi üks lühemaid laule ehk mingi kuus minutit, aga marulahe taaskord.

Oktoobris lendas haussi Shovels and Rope - abielupaarist koosnev bänd, mis meenutab natuke varajasemat White Stripesi. Lugu on hoogne, hea videoga ja ilmselt kupatub ka aasta kuulatuimate sekka üsna jõuliselt sisse.

Prince Rama koosneb kahest õest ja on selline veidi avant-garde'likum popmuusika, mis helgib eredalt ja võtab vahepeal ka elektroonilist värki kampa. Tegu on plaadi lõpulooga, mistõttu on ta veidi eepilisem ja klassikalisem, kuid mulle meeldib antud loo puhul väga, kuidas ta end üles kerima hakkab ja siis lõppeb kuhugi arusaamatusse hõljumisse.

Sealt edasi peaksid olema juba üsna tuntud artistid nagu lesbipopik Ladyhawke või Eesti oma Frankie Animal või postrokkarite Jesu ja masendusrokkari Sun Kil Mooni koostöö. Seega laske heakuulata.

[Montag]

Veitsa indietronicat ka teemasse. Metronomy käesoleva aasta albumilt Summer 08. Allolev lugu ft. Robyn, kelle vokaal on suht safe bet igasuguse elektroonilise muusikaga.

[Kenny's Heroes]

Nii.. aasta kohe läbi ja ajad nii tihedad, et hetkel võimalus oma kokkuvõte ette laduda.
Mr Nestor sai mult sel aastal säärase tip-top 20ne:

Suede "Night Thoughts"
Holy Wave "Freaks Of Nurture"
Wild Nothing "Life Of Pause"
Cass MacCombs "Mangy Love"
Allah-Las "Calico Review"
The Coral "Distance Inbetween"
Ghost Wave "Radio Norfolk"
Goat "Requiem"
David Bowie "Blackstar"
Brian Jonestown Massacre "Third World Pyramid"
Amber Arcades "Fading Lines"
Charles Bradley "Changes"
Light Fantastic "Out Of View"
The Liminanas "Malamore"
Max Romeo "Horror Zone"
Leonard Cohen "You Want It Darker"
Steve Gunn "Eyes On The Lines"
Cavern Of Anti-Matter "Void Beats/Invocation Trex"
Iggy Pop "Post Pop Depression"
Andrew Weatherall "Convenanza"

Aasta algas mu jaoks suure hurraaga, kuna ei olnuks isegi paadunud pikaaegse fännina osanud oodata sellist kolmandat tulemist oma lemmikutelt Suede'lt. Kuigi olen teisi 2016 albumeid rohkem kuulanud, sest tegu on ikka päris sünge ja klaustrofoobilise albumiga, selline walls-closing-in affäär. Kuid tabaval hetkel on see jõuline ja kümnesse, keegi pole eriti nii julgelt selliseid teemasid terve albumiga ette võtnud ja lisaks tehti ambitsioonikalt eksperimentaalne, veelgi süngem film ümber. Minu jaoks sel aastal ületamatu.
Indie vallast oli veel üllatajaks Wild Nothing ja Cass MacCombs, kes kumbki polnud just eriti mu jaoks oma eelmiste tegemistega hiilanud, aga nüüd panid päid pöörama siin ja seal, ka mul. Esimene otsustas järsku korraliku indidisko kütte üles võtta tugevate meloodiatega, teine on külalisesinejaid täis suurepäraselt mängitud ja pealtnäha alalhoitud singer-songwriteri cool.
Psühheedeelikutest pühkis Holy Wave põranda puhtaks, sest lood olid iseenesest juba nii palju paremad kui kellelgi teisel. Võrratult ilus kraam Texasest (võiksin öelda, et parem ka kui Tame Impala). Aga ei tasuks mainimata jätta ka BJM'i, Light Fantasticut, uus-tulijaid Uus-Meremaalt Ghost Wave'i (neid Wave'e on palju juba?), Liminanast ja Rootsi Goati, mis juba rohkem maailmamuusika pärusmaa.
Kuigi selle aasta kaasaegne R&B sai kõvasid täiustusi Kingi, Frank Oceani ja Blood Orange'i ja muude uute albumitega, ei taha mulle isiklikult istuda nii silutud kraam ja seepärast päästis souli mees Charles Bradley selles vallas päeva. Mõnus, hingestatud retrokas soul ja tasub singlilugu kasvõi juba fakti pärast kuulata, et must souli mees kaverdab valgete meeste hevit.
Reggae ilmas jäi mul napilt The Frightnrs välja ja Lee Perry oli tore, aga veits üksluine. Teine vanameister Max Romeo aga päästis päeva tugevalt poliitilise ja kvaliteetse albumiga.
Lahkujaid oli palju ja jalustrabavad olid nii Bowie kui Coheni viimased albumid, sest mõlemad tegid midagi harukordset, mida võiks ehk kunsti viimaseks ekstreemiks nimetada ja astusid välja teadlikult oma viimase teosega. Kuigi Bowie tegi seda märksa dramaatilisemal viisil. Ma pole Bowie albumit eriti suutnud siiani kuulata, ehk on nüüd aeg mugavam. Aga nii Bowie kui Coheni albumite avalood olid just eriti suurepärased.
Elektroonikast kiidaks Cavern Of Anti-Matterit ja Andrew Weatheralli, mõlemad üpris eksperimentaalsed, kuid mitte üldse eemaletõukavad. Cavern on endised Stereolabi mehed live pillidega ja Weatherall on meisterprodutsent, kes paneb oma kogemuse gruuvilt maksma. Kes soovivad äratuntavamaid käekirjasid, siis vanade tegijate Toy ja Vangelise tegemised ei valmistanud pettumust.
Lõpetuseks kantriroki poole kaldudes sai Allah-Las ehk oma seni parimaga hakkama - ütlemata mõnus lääne ranniku päikese vaib, aga põimitum mängimine ja enesekindlam kui varem. Kitarrivirtuoos Steve Gunn mu meelest ka aina ületab end, singlilugu võiks kuulata mitu korda järjest. Traditsioonilisemast kantrist kiidaks preilit Margo Price'i ja prouat Loretta Lynni tugevate tegemiste eest.

[Martin]

Soovimata väga solvata, kuid natuke ikka, jääb mulle täiesti arusaamatuks, mida te tabelisse panete. Et kas see on osalt nagu tavalise inimese trollimine ja teiste konkurentide narrimine, et suudan välja pakkuda kõige tundmatuma vinüüli, mida said osta kolmsada inimest, kuid Elmari tabelis olev Toomas Anni imegu näppu, sest hipsteril ei sobi seda kuulata.

Kunagi Postimehe ajast mäletan, kuidas keegi ülemustest sõimas (vist) Valnerit, et kuidas saab nii ajukaid tabeleid koostada, toona oli vist nii muss kui raamatud jms. Pole väga tähelepanu pööranud, kuid neid üldtabeleid olen Ekspressis lapanud ja siis on alati sama mõte tulnud, et see peab ju nali olema.

Fain, populaarsus kuulajate-ostjate seas ei pea ju eriti argument olema, kuid no natuke võiks ju see ka kajastuda. Viskasin siin ka paar nime Wikipediasse ja pärast Spotifysse, et kuulata. Endagi riigis ei jõua bänd top 10sse ning suht rändom sound kah.

Kus on Kanye "Pablo"? Kus on Beyonce ja "Lemonade" või isegi Cohen või midagi?

Musi.

When I get sad, I stop being sad and be awesome instead. True story!

[Mõnuagent 007]

Kanye Pablo polnud tema teiste plaatidega võrreldes väga oossom. Beyonce on väga hea. Cohen ka. Mina neid tabelisse ei pannud, samas.

[Kenny's Heroes]

Elmari tabelis olev Toomas Anni imegu näppu

Täpselt, imegigu näppu ja veel midagi aput.

Aga sinuga nüüd kaasa mõeldes, siis Cohen jäi mul napilt välja - väga hea album on, Kanye ja Beyonce pole mu saund, kuigi Beyonce on respektaabel popartist ja isegi ühes teises nimekirjas tõin ta olude sunnil välja. Aga see, et näiteks Coheni album välja jäi, on vähemalt mulle seletus, kui palju head muusikat tuleb aasta jooksul välja, sama oli ka eelmine ja üle-eelmine jne. Ja seda enam ongi mu meelest äärmiselt vajalik teha selliseid nimekirjasid ja tuua välja kõiki neid fantastilisi põrandaaluseid tegijaid, eriti kui ma sellega pidevalt tegelen, sest nad jäävad ju enamikel nii avastamata. Olen kuulnud paljudelt vanema muusika austajatelt mitmeid aastaid kuidas 'muusika on ikka nii perse läinud' ja kuigi ma võisin kunagi sama mõelda, aga ma vastan: pane kindad kätte, labidas pihku ja hakka kaevama. Sest nii palju tegijaid igast eri vallast teevad midagi, mis mu meelest (ja pea kõigi kes neid kuulavad) peaks olema palju enam kuuldud, aga me teame ju ammu, milline on pop-promo kära võimsus. Ja ära saa valesti aru - mul pole kaugeltki mingit põhimõtet võtta vähetuntud asju enne tuntumaid esile mingisuguse 'cuuli' pärast. Lihtsalt leiangi et nad on paremad, käsi südamel, otsides pidevalt uut, mitte võttes vastu lihtsat raadiolainelt nagu švamm.
Seepärast, nagu sa ütlesid et mingi tont Postimehes ütles Valnerile, et ta teeb 'ajukaid' nimekirjasid, ajab mul kergelt harja punaseks, sest see on niivõrd ignorantne ja tänamatu suhtumine inimestesse, kellel on päris kirg muusika vastu (samahästi, misiganes kultuuri vastu, eksole) ja soovivad läbi selle kire ja tehtud töö tuua esile neid artiste, kes kindlasti vääriks enamat ja kes liigutaksid enamaid inimesi, kui nad vaid nendeni jõuaksid (omast kogemusest, palju palju juhtumeid)
Võibolla on see wishful thinking või nii ja tõesti, lihtsalt rohkemaid inimesi ei kotigi ja las tuleb skaiplussist igamehe ila ja võib ju viina kõrvale respekti edasi kuulata, aga kui tuleb mõni tore mees ja ütleb et Beatles oli hea või The Fall oli mega aga tänapäeval on kõik kusi, siis - seltsimees, ära inise ja uuri nati ise ka, või siis vaata musuguste maniakkide aastanimekirjasid


edit: Cohen oli mul ju nimekirjas, ajasid mind ka segadusse. Mõte jääb samaks

[zelee]

Ma täna just mõtlesin, et miks kriitikute maitsemeel üldjuhul suhteliselt tugevalt erineb tavakasutajast ning seep jõuavad tabelitesse ka lood/albumid mida mina või ilmselt paljud sinna ei paneks. Järeldus on tegelt lihtne ja loogiline. Muusika hulk mida kriitikud läbi kuulavad on lihtsalt nii kolossaalne, et esile tõusevadki tavakuulaja jaoks ebanormaalsed lood mis kriitikutele on värsked ja huvitavad.

Ja Childish Gambino on friiking hea. Oleks ta natuke varem tulnud oleks aasta tabelites kõrgele saanud.

[Tofoa]

Pange siis see albumite tabel siia ka üles.

[Aílton]

Kuulan liiga vähe muusikat, et mingit tõsist tabelit siia panna. Märgin lihtsalt ära mõned lood, mis lõppevast aastast meelde jäävad.
Mick Pedaja- "Valgeks"
Meisterjaan- "Bambusest laev" Lugu on tegelt vanem, aga minuni jõudis tänavu
Leonard Cohen- "You Want it Darker"

[Jasper]

ma panin aastahitiks selle

[maamesilane]

Eesti asjadest said see aasta ostetud vaid Põhja Konn ja Progress!