Algselt postitas telekavaataja
Vaata postitust
320x50 ülemine bänner
Collapse
Teadaanne
Collapse
No announcement yet.
Telekavaataja blogi
Collapse
X
-
Algselt postitas underdoggie Vaata postitustMille põhjal sa erinevate Euroopa liigade ülevaateid teed? Vaatad highlights&goals klippe?
1. Esmaspäeval ärgates vaatan Eurospordi pealt Bundesliga vooru kokkuvõtet, teen märkmeid + loen päeva jooksul mingit Sports.ru blogi.
2. Teisipäeval ärgates vaatan Setanta pealt Ligue1 vooru kokkuvõtet, teen märkmeid + loen päeva jooksul mingit Sports.ru blogi vms.
3. Kolmapäeva ärgates vaatan Setanta pealt LaLiga vooru kokkuvõtet, teen märkmeid + loen päeva jooksul mingit staffi
4. Neljapäeval ärgates vaatan Setanta pealt SeriaA vooru kokkuvõtet, teen märkmeid + loen mingit staffi
Aga kõige parem, kui mõned mängud õnnestub ka ära näha. Sellel nädalavahetusel reedel hui vaatasingi midagi, laupäeval vaatasin Bayernit ja Bayerit, pühapäeval nägin ära Fiorentinat, Dortmundit ja veits Bilbaod.
Eile veidi jõudsin Bremenit vaadata.
Kommentaar
-
12. osa
Kuulsused
Praeguses formaadis oleks raske midagi bookie siseelu pealt lisada. Olen olnud nii aus, kui tööleping lubab. On palju asju, mida ma kirja panna ei saa. Aga teemad on enivei selle poole pealt otsa saanud. Kui kellelgi oleks veel huvitavaid, võib-olla isiklikumaid küsimusi, siis kõige parem koht nende esitamiseks on muidugi SBT kokkusaamised, aga võib ka mulle privaatselt või siia teemasse kirjutada.
Millest ma aga lõpetuseks kirjutan, on inimesed. Teised inimesed. Inimesed, kes pole mina, kuid kellega ma olen elus kokku puutunud. Idee on varasemalt olnud, kuid lõpptõuke andis ilmselt see, kui nägin telekast inimest, kellega ma isiklikult just kunagi kokku puutunud pole. Jah, ma õppisin gümnaasiumis Priit Piilmanni pojaga ühes klassis. Olen viibinud samas hoones, kus Priit Piilmanniga intervjuu tehti ning isegi ühe korra sõitnud ta poja AudiTT-ga. Muide, Kristjan oli mõnda aega ka TJK 1990 sündinud võistkonnas. Täiesti kahe jalaga maa peal inimene.
Aga mitte temast ei tahtnud ma rääkida. Pealkiri kuulsused on muidugi veidi vastuoluline, kuna neid inimesi teab vast 2-3% ühiskonnast ning 60-70% siinsest foorumist. Aga mis seal ikka.
Albert Prosa
See on veidi naljakas, et Albertist seda seeriat alustan. Sest ma ei tundnud teda kuigi palju. Või noh, ma olen tema vastu sadu, kui mitte tuhandeid, kordi jalkaväljakul mänginud. Albert on olnud sedatüüpi ründaja, kellele ei ole Eestis turgu lihtsalt. Ta on selline Suareze või Falcao tüüpi vend. Tartus osati teda hästi süsteemi paigutada. Floras eriti mitte, aga see selleks. Kas te muide teadsite, et lapsepõlves oli Albertil silma all miskit sinikataolist. Tegelikkuses tal vedas, et lapsepõlves silmanägemist ei kaotanud. Olnud kunagi poistega tühermaal ning pannud raketi põlema. Teate küll need raketid, mis toru seest tulevad. Aga mida ei tulnud, oli pauk... Poisid otsustasid siis asja uurida ning toru sisse vaadata. Viimasena oli järjekorras Albert ning kui silma vastu pani, hakkas torust põlevat tulema. Napilt läks silmast mööda...
Aga muidu on tegu pesuehtsa Annelinna düüdiga. Tollases Tammeka tiimis oli ta pigem omamoodi üksik. Ei, ta sai suurepäraselt kõigiga hakkama, aga tal oli puudu kellestki, kes oleks temaga samal lainel. Kõik ülejäänud poisid tol ajal olid vaiksed ja häbelikud (ja pigem kultuursed ja korralikud) eestlased.
Igatahes elu lõpuni jääb mul Albertiga meelde hetk, mil sain erandkorras kanda Tammeka särki. Tollane Tammeka90 treener, Arnold Jädal, kutsus mõned TJK poisid enda tiimi kõrgtasemelisele turniirile Lätti. Liiga hästi too turna ei läinud ja oli viimane öö enne kolmanda koha mängu. Ja no kui teised magasid, siis me vaatasime faking Eurovisiooni finaali vms. Hästi imelik, et kõik teised magasid ja siis me täiesti kainelt (ok, olime 14-aastased) vaatasime kogu saate ära. Tol hetkel oli Ukraina vaib nii suur ja me ikka tahtsime seda võitu lõpuni ära näha.
Järgmisel hommikul me kaotasime ja jäime neljandaks.
Henri Anier
Ka Henri vastu ma olen sadu kordi mänginud. Teda tean siiski rohkem. Ta oli lisaks kõigele ka 4 aastat mu koolikaaslane. Olgu mainitud, et Henri Reaalkooli tüüpi pole. Mitte, et ta liiga rumal oleks, aga teda liigutasid elus muud asjad. Hannes (henri vend, kes ei tea) lahkus ka Reaalkoolist pärast põhikooli.
Henri oli täielik vastand Albertile. Isegi ründajatüübilt. Olgugi, et ta oli ka päris hea finišinguga, olenes ta meeskonnast palju rohkem ning oli väljakul palju suurem meeskonnamängija. See on naljakas, kuna iseloomult on Anier palju isekam kui Prosa.
Kui mõni debiilne mood noorte seas pupolaarseks sai (a la paksud sokid üle teksade), siis oli kindlasti Henri see, kes selle enda peal ellu viis. See kõnnak, mis Anieridele omane oli, ei lähe mul kunagi meelest ära. Selline falce-enesekindlus, kus sa kõigud veidi edasi-tagasi, kui kõnnid.
Igatahes henri jääb mulle meelde olukorraga jalgpalliväljakul. Väljakul ei olegi sõpru ja tuttavaid ja kõik on õige. Aga kunagi ühe mängu ajal sattus kuidagi nii, et ma katsin palli, et meie väravavaht saaks palli kätte. Anieril ei olnud lootustki see kätte saada, selle asemel ta lihtsalt lükkas mu selga ja ma lendasin vastu väravavahi põlve. Õnneks lõppes kõik vaid nii, et pidin 10 minutit toibuma ja järgmised 2 nädalat oli valu roietes hingamisel.
Aga selline Henri oli. Ta võis teha asju, kuna ta lihtsalt võis... Ja halvimal juhul sai ta kodus pai oma issi käest selle eest.
1. osa: sissejuhatus- kuidas telekavaataja pääses Betsafe?
2. osa: kontrastide maailm
3. osa - mida teeb telekavaataja Betsafe's
4. osa - kaotatud põlvkond
5. osa - kuidas sünnib koefitsient
6. osa - Mida ma koefitsientide maailmas vihkan?
7. osa - Inimesed on nii erinevad...
8. osa - invisible mode
9. osa - kummaline oktoobriõhtu
10. osa - kuidas valmisid Aastalõputurniiri koefitsiendid
11. osa - Asjaolud muutuvad kiirelt
Kommentaar
-
Algselt postitas Drogba Vaata postitustJärjekordselt mõnus lugemine Telekavaataja! Kuna nimetasid seda seeriaks, siis loodetavasti tuleb kuulsustel ka mitmeid järgesid
Kommentaar
-
Algselt postitas telekavaataja Vaata postitust4. Osa
Kaotatud põlvkond
Kallid lugejad, ma luban endale siinkohal veidi teemast kõrvale põigata ning puudutada teemat, mis on mulle elu lõpuni jälje jätnud. See on mu isiklik vimm, võivad paljud öelda, aga mingid asjad vajavad rääkimist ja kui juba vabas vormis hakata kirjutama, siis ei pea ju ainult panustamisest rääkima. Ja pealegi, kes ütleb, et spordil ei ole ühtegi seost panustamisega? See lugu, mis ma räägin on rohkem kui 11 aastat vana ja kindlasti olid siis kõigil rasked ajad ja kindlsati on kõik paremuse poole liikunud. Kuid keda see huvitab? Sellel hetkel (või sellel aastal) kadus kübeke jalgpalliarmastust minust. Paljud asjad said elus selgemaks, nooruslik naiivsus oli haihtunud...
On 27. oktoober ja aasta on 2006. On reedene päev ja õues sajab, ei mis sajab, õues kallab külma hilissügist vihma, mis on pooleldi vist isegi lumi. Aga vahet ei ole. 10. klassi õpilasena lõppesid mul tunnid ära ning sammusin kell 6 õhtul algavale U17 Eesti koondise mängule. Olin tõesti ootuses, sest lisaks sellele, et mulle meeldib jalgpall ja meeldib enda koondist igal võimalusel toetada, mängivad seal ka mu eakaaslased. Needsamad poisid, kelle vastu ma olen mitmed korrad, mitmed aastad mänginud...
Milline fantasitiline algus. Tegelikkust ma ju juba teadsin. Ma ju nägin, keda sinna koondisesse kutsuti ja milline uskumatu fopaa see kõik oli. Aastal 2006 oli 90. sündinud poiste seas 3 väga tugevat võistkonda: Flora, Tammeka ja TJK (ehk Tallinna Jalgpalliklubi, mis baseerus Wismaris ja mille hiljem Legion ära ostis). Hooajal 2006 olid eriti tugevad Tammeka ja TJK ning Flora oli... noh ütleme selgelt kolmas tol hooajal. Loomulikult olid mõned poisid ka sellised, kes mängisid endast vanematega (näiteks Viktor Tolbuzov eluaeg Levadia89 eest mänginud), kuid nad olid pigem erandiks.
Niisiis kui koondise esialgne nimekiri avaldati, olid paljud adekvaatsed inimesed loomulikult hämmingus. TJK-st oli 1 mängija, Tammekast 1 (kellele lisandus hiljem Mait Toom, kuna meie vanuseklassis ei olnud lihtsalt silmapaistvaid väravavahte) ning Florast oli 5 mängijat. Kogu olukorra traagika seisnes selles, et koondisekandidaatide 1. kohtumine määrati 30. augustile. Kas teate, mis sel päeval toimus? TJK ja Tammeka otsustav mäng Tartus. See oli kullamäng, kõik teadsid seda ja selleks see osutuski. Aga ilmselt koondist juhendatavatele inimestele ei läinud see piisavalt korda.
Muide see treeningkogunemine lükati hiljem nii meie kui ka Tammeka palvel edasi, viimasel hetkel... Aga see hämmastab, kuidas koondise treener ja jalgpalliliidu inimesed isegi ei jälginud liigat, kust peaksid tulema need pojad, kes riigiau kaitsma peaksid? Mitu korda tollane U17 treener meie mänge vaatamas käis? 0. Kas ta vaatas vähemalt korra tabelisse? Ma kahtlen selles. Tolle hooaja võitis siis Tammeka. Tammeka 90 poisid said omal ajal Arnold Jädalilt super söödukooli. Ma pole varem ega hiljem (mitte ühelgi turniiril - ka välismaal) näinud, et üks noortetiim on nii söödumängus kinni. Tagantjärgi mõeldes, viis Arnold Jädal Tammekaga läbi tikitaka eksperimendi, mis lõppes minu hinnangul suurepäraselt. Tolles võistkonnas olid publikule tuntumatest nimedest ehk Albert Prosa, Mait Toom, Reio Laabus, Mikk Laas, Siim Tenno, Siim Rinken... 2006. aastal oli nende treeneriks Norbert Hurt. Üldiselt oli kriminaalne, et sellisest võistkonnast omaealiste koondisesse kutsuti 2 (ok, võib-olla 3) mängijat.
Kriminaalne on ka see, mis tehti TJK-ga. Vaatamata Tammeka võidule, oli tugevaim kaitse siiski TJK-l. Keskkaitsjate paar Külm + (ja Härra tagasihoidlikkus) telekavaataja oli raudselt parim liigas. Lisaks oli mõlemal selleks ajaks hooajapikkune kogemus 2. liigas. Üldse meesteliigas mängimine annab noorele jalgpallurile väga palju juurde ja tol hetkel tähendas 2. liiga sisuliselt Esiliiga B oma tasemelt. Aga kedagi sellest keskkaitsjate paarist isegi ei kaalutud koondisesse kordagi. Ilmselt ei sobinud vms. Küll aga sobisid suurepäraselt SC Reali 2 füüsiliselt oluliselt nõrgemat (tol hetkel) poissi. Kas asi võis olla, et nende taga oli Tiiduse-nimeline treener? Ei hakka spekuleerima. Fakt on see, et koondise põhikeskkaitsja paar oli 91 sündinud poisid, kui 90-liiga parim paar ei sobinud. Oh well...
Oli TJK-s veelgi enam andekaid poisse, aga nagu ma aru sain või nagu meile peenelt vihjati, on TJK kvoot 1 mängija. Alguses oli vähemalt seegi hea, et selleks üheks mängijaks osutus Aleksander Savtšenko. Aleksandr oli jumala äge sell, kes mängis TJK-s kaitsva poolkaitsja rolli. Ta oli Aleksandr Dmitrijev nr.2 ja kui Savtšenkot oleks koondisesse kutsutud ja lastud tal normaalselt areneda, oleks meie koondisel ehk rohkem valikut praegu keskpoolkaitsesse. Sorri Antonov Iljuša, aga Savtšenko oli sinust andekam. Savtšenko kahjuks tuli Hispaaniast tagasi Paponov, kes viibis pool aastat Palencia jalgpalli internaatkoolis ja kus temas mingisugust annet ei nähtud (milline üllatus). Ja kohe, kui Paponov tagasi tuli, kadus järsku Savtšenko anne ära ja meie võistkonnast sai ainult Paponov koondisse.
Paponov Maksimist olen ka siin foorumis juba pikemalt rääkinud ja ilmselt te arvate, et ta on mul pinnuks silmas. Võimalik, et ongi. Aga ainult seepärast, et ta on jalgpallis mingeid asju saavutanud ainult tänu oma isa tutvustele. Ta ise oli nimelt Katsevi käe all ENSV ajal mänginud. Hea tutvus. Katsev Joosep on suur nina Jalgpalliliidus. Savtšenko elas kahjuks ainult oma emaga ning ta ema (kuigi võimalusel käis ikka vaatamas) oli kõigest med- tööline ja liiga suuri jalgpallilisi kontakte ei omanud. Milline ebaõnn, milline faking ebaõnn kaotada koondise jaoks superandekas kaitsev poolik, sest et pole tutvusi... Muideks Aleksandr oli jumala eestimeelne tüüp (tervitused Paponovile), kelle ainukeseks miinuseks oli ehk ManU fännamine.
ManU-t fännas ka Martin Klasen, kellega koos, lisaks ka Hardi Vilt ja Jürgen Pallo, me seda õnnetut Eesti Horvaatia mängu vaatasime. Me vaatasime, kuidas Eesti koondis imeb üksteise järel väravaid. 7-1 jäi see mäng. U17 koondise eesmärk oli treeneritel oma pojad sisse nihverdada, et nad võimalusel end näitaksid ja äkki saaks müüa. Ma ei tea, mida nendest Reali poistest sealt loodeti, ainuke, mis nad said oli psühholoogiline trauma. Henrik Ojamaa isetses end ilusti välisakadeemiasse ja ülejäänud olid lihtsalt saamatuse hunnik. See mäng oli lihtsalt üks totaalne pask.
Koju sõites, juba täiesti läbimärjana, formuleerisin ma endale paar põhimõtet või lubadust, või nimetage, kuidas tahate.
1. Kui sa midagi teed või lubad või hakkad tegema, tee pühendunult ja anna endast 100% selleks. Vastasel juhul ära tee.
2. Kui Paponov peaks kunagi A-koondise eest kas või kutsutud olema, lõpetan igasuguse Eesti jalgpalli jälgimise ära. Maksim Paponov on kui sümbol sellest, mis kõik noortejalgpallis valesti on. Õnneks ta oli veel rumalam kui ma arvasin ning langes kokkumängu petturite küüsi.
1. osa: sissejuhatus- kuidas telekavaataja pääses Betsafe?
2. osa: kontrastide maailm
3. osa - mida teeb telekavaataja Betsafe's"The most beautiful thing we can experience is the mysterious. It is the source of all true art and all science. He to whom this emotion is a stranger, who can no longer pause to wonder and stand rapt in awe, is as good as dead: his eyes are closed."
Kommentaar
-
Algselt postitas telekavaataja Vaata postitust9. Osa
Kummaline Oktoobri õhtu
...
Tõtt-öelda jäi tol hooajal teiseks Rakvere Linnameeskond ning pääses ka esiliigasse, kust nad pole enam välja langenud (vähemalt mitte 2. liigasse).
Tegelikult ma tahtsin blogi autorilt küsida, et miks endal jalgpallis auk sisse tuli? Pole vist seda lugu rääkinud? Vabandan, kui pole piisavalt tähelepanelik olnud. Igatahes on sul hästi kirjutatud lood, põnev lugeda.
Kommentaar
-
Algselt postitas -21- Vaata postitustMeeldiv lugemine. Kahju, et nii hilja ainult märkasin. Saan aru, et kerge ving võib sees olla, aga hr Külm ja Tagasihoidlikkus poleks neil päevil seda tulemust muutnud. Viga oli süsteemis. Kogu see noortekoondiste asjaajamine tol päevil oli ikka ääretult sitt, alates treenerist, komplekteerimisest kuni treeningkogunemisteni välja (ühel treeningul sain putsaga kõrva piirkonda, verejooksu pidama ei saanud. Mitte ükski jalgpalliliidu töötaja minuga ei tegelnud, kuniks ühe teise koondislase lapsevanem mind EMO-sse viis ja seal õmblema pandi). Mitte kordagi ei tekkinud seal olles tunnet, et tegemist on meeskonnaga, veel enam ühtse rahvuskoondisega. Ja kui käes oligi mängupäev, olid väljakul vaid indiviidid. Absoluutselt kõik asjad, mis oli tolleks ajaks tehtud soodustasid ebaõnnestumist. Ma olen kuskil 75 prossa kindel, et me oleks oma aasta nooremate klubiga sellele koondisele kuivalt sisse sõitnud. Kummalised ajad. Ja ära muretse, traumat ei saanud. Sel teemal, kes tol päeval seda särki kandma oleks pidanud ja kes mitte, me võimegi vaidlema jääda. Aga üleüldine mälu peegeldab kogu sellest kompotist täielikku bardakki.
Kommentaar
-
Algselt postitas Andres. Vaata postitustNorimise mõttes täpsustan, ilmselt ei suutnud vastu panna ja oli soov off-topicu triivida, sorri. Tarva eelkäija nimeks oli toona (2007) Virumaa JK Rakvere. 2010 Rakvere FC Flora nime all kukuti siiski Esiliigast välja (oma olemuselt oli tolle aasta võistkond kõige vähem Rakvere, mis ta on olnud). Tegelikult oleks pidanud juba 2009 adios olema, kuna tabelis vaatas vastu viimane koht, aga oli teisi loobujaid. 2011 Tarva kujus võideti II liiga ära ja pärast seda pole enam madalamale asja olnud. Mis ehk märkimisväärne, et kui vaadata Rakvere 2011 hooaja protokolle, siis koosseis on väga suures osas sama säilinud tänaseni.
Tegelikult ma tahtsin blogi autorilt küsida, et miks endal jalgpallis auk sisse tuli? Pole vist seda lugu rääkinud? Vabandan, kui pole piisavalt tähelepanelik olnud. Igatahes on sul hästi kirjutatud lood, põnev lugeda.
Mis puudutab su küsimust, siis lühike vastus: 90% enda soov + 10% rahulolematus olukorraga Legionis.
Ühe 2008. aasta märtsikuu (1 kuu enne hooaja algust) hommikul ei suutnud ma voodist püsti tõusta alaselja valude pärast. Otsustasin teha pausi ning samal ajal keskenduda keemiaeksamile vms. Pool aastat hiljem, kui võistkonda naasesin, oli kõik teistsugune. Hakkasin kõikides trennides käima (ka duubelvõistkonnaga) ning üritasin end igatpidi tõestada. Aga tol hetkel treeneriametis olev Šapovalov lihtsalt ignoreeris mind igatepidi. Ehk siis autasuks kõikides trennides 110% andmise eest oli vahetusest sekkumine 92. minutil näiteks. Enesekindlus langes, sellises olukorras on raske noorel mängijal midagi näidata. Aga ometigi mina ja Plotnikov käisime trennides kõige rohkem.
Off-Topic.. jajah seesama Plotnikov Vitja. Tüüp oli tol hetkel ka Legioni 2. liiga koosseisus. Miks ta kogu aeg trennis oli? Sest ta töötas Wismaris housekeeperina. Ühel päeval ta ajas oma debiilsusega närvi Viktor Passikuta ning kusagil 15 minutit enne õhtust trenni nad läksid kättpidi kokku ja ainult õnneliku juhuse tõttu ei tekkinud suuremat sorti kaklus. Ma ei ole kindel, et Passikutal kõik väga hästi oleks olnud, kui kaklus toimunuks.
Aga jah, hooaja lõpus, kus üleminekumängudele saamine oli selge, ei viitsinud enam "põhimängijad" isegi mängudel väga käia ja sain kohti põhikoosseisus. Aga ma teadsin, et see on ainult seetõttu, et teised ei käi kohal.
Lõpuks saime siis esiliigasse ja ma hakkasin uueks hooajaks valmistuma. Aga mingil järjekordselt jäisel kunstmurul peetaval trennil lendas keegi sisse ja hüpekas läks. Kuna ma tundsin, et uus hooaeg ei too mulle positiivseid emotsioone, siis ma lihtsalt läksin koju ja ei võtnud kordagi enam ühendust Legioniga. Siis oli vist see 3 aasta reegel ka. Otsustasin oma elule keskenduda. Mingi hetk tuli tõeline jalgpalliigatsus tagasi ning siitsamast foorumist sain teada klubist nimega Visadus ja nii see jälle veerema hakkaski...
Off-Topic... Seda mõnitamistaset, mis Legionis oli, kirjeldab ka 2008 detsembris peetud aastalõputurniir. Me saime tol hetkel esiliiga turniiri ja oli supervõimalus mängida endast kõrgemal asetsevate tiimidega. Selle asemel kutsuti meie eest mängima Dmitri Kruglov ja Konstantin Vassiljev ning noored said mängu kokku kaheks minutiks. Meid lihtsalt kutsuti sinna istuma.
Mind on elus alandanud vaid üks inimene ja selleks on härra lugupeetud treener Šapovalov.
Kommentaar
-
Algselt postitas rallikas Vaata postitustTulevikus loeks hea meelega pajatusi Telekavaataja, RoMario ja teiste poolt raamatus "Ausalt ja ilustamata Eesti jalgpallist".
Kommentaar
Bottom 300x250
Collapse
Kommentaar