Serie A 2016/2017

[eika]

Traditsiooniliselt võib linkida ka Paolo Bandini kokkuvõtet ehk The Bandinis 2017: an utterly exhaustive review of the Serie A season, mis minu meelest olnud aastaid parim kokkuvõte vastavatest hooaegadest.

[cannuman]

Eika kokkuvõtte hea. Tean et eika täielikult ei nõustu, aga Dybala vääriks minu hinnangul vähemalt ära märkimist. See raisk on väga väga kõva mängija ja tõi ka neid raskeid punkte minu mälu järgi.

[Jasper]

Non è possibile, sempre loro.

[eika]

Ja kuna postitus tuli liiga pikk, et Foorum lubaseks seda üles panna, siis vol 2 siin

Keskpoolkaitse
Ühe nimega on lihtne. Liigas teisel poolel ehk ilusamat mängu näidanud Napoli aju-süda-mängumootor ja kõik muu oli Hamsik, kes lõpetas aasta poolkaitsja kohta suurepärase kaksikduubliga (10 või rohkem väravat ja 10 või rohkem väravasöötu), mida ükski teine sama positsiooni mängija ei suutnud. Küll suutis sama tembu teha kolm mängijat veel, aga nendest hiljem. Teise valiku osas peab vähe mõtlema. Bonaventura oli üks väheseid Milani väljakumängijaid, kes biiti jagas ja sama jutt Fiorentina Valero osas, aga neil jäi lõppeks ikkagi palju puudu. Atalanta Kessie lõi küll jalaga liigaukse lahti, kuid hooaja teises pooles oli noormees nii kahvatu, et vajus pahatihti pingile. Tema kõrval hooaja esimese poole mänginud Gagliardini hooaja teine pool, siis juba Interi ridades, nii ära ei kukkunud, aga temalgi jääb suti puudu. Sama jutt Lazio keskväljameeste osas. Üritasin Biglia kohta leida numbreid, mis tema asetamist 11 hulka õigustaks, aga neid kahjuks polnud.

Üks väga reaalne optsioon on Nainggolan, kes kaalusin nii antud positsioonile kui ka ründava keskvälja kohale, kuid üldjoontes 9goli hooaeg mulle tänavu nii ei meeldinud kui eelnevatel aastatel- ründes olid staarid tänavu teised mehed ja kaitsesuunal belglane ka nii hullu ei pannud kui tavaliselt. Kuid täiesti alahinnatud on hoopis Juventuse Pjanici hooaeg. Bosnialane pandi sel aastal mängima enda kohta harjumatult madalale ja kuna meeskonnal polnud platsil ka lõhkuvat poolikut, siis oli Pjanici õlul (suuresti tänu sellele, et Marchisio ei saanudki hooajal päris enda vormi tagasi) nii mängu ehitamine, mängu lõhkumine, mängutempo kontrollimine kui ka standardite andmine. Isegi kui mehe varasemate hooaegade statistline saldo on olnud ägedam, siis uues rollis oli Pjanic Scudettotiimi aju ja igati vääriks äramärkimist. Ehk jääb tema.

Paremäär
Väga alahinnatud on Callejoni hooaeg, kes Napoli ründeteerullis suutis teha kaksikduubli, mis igal teisel aastal tõstnuks mehe üheteistkümne hulka. Kuid tänavu oli ründesuunal nii palju ässasid, et hispaanlane jääb napilt, aga kindlalt, välja. Soovmõeldes võiks ju leida põhjuseid, et miks rääkida Bernardeschist (kes küll mängis väga erinevatel positsioonidel) või Felipe Andersonist, aga fakt on, et ega keegi Roma Salahi vastu ei saa. Tänavu võis olla üks hirmuäratavaimaid olukordi platsil see, kui su meeskonnal olid kaitses jäänud augud ning Egiptuse pallivõlur sai täiel kiirusel joosta kaitseliini suunas, sest oma kiirusega suutis ta pea iga kaitsemängija üle joosta. 15+11 saldo võinuks teiste mängijate parema finišeerimisel puhul veel võimsam olla ja tegelikult on räigelt kahju, et/kui Roma ta ära laseb.

Ründav keskpoolik
See on see teine koht, kuhu sai Nainggolani pikalt kaalutud, aga lõpuks jäi valik üsna kindlalt Papu Gomezele. Atalanta koosseis oli suuresti täiesti üsna tundmatuid nimesid ja tipuründajad ei suutnud midagi skoorida (Petagna lõi viis ja ülejäänud jäid vist nullile). Nii jäi Argentina veterani õlule nii mänguehitamine, noore meeskonna juhtimine kui ka skoorimine, mille kõigega Papu ka hakkama sai. 16 väravat ja 10 söötu vist isegi ei kirjelda piisavalt hästi mehe rolli ja olulisust Atalanta edus.


Vasakäär
Kuigi Interi Perisicil tulid hooti mõned mängud päris hästi välja ja Lazio Keita oli hooaja teises pooles liiga üks paremaid mängijaid, siis antud positsioonile lihtsalt peab Napoli Mertensi panema. Jah, möönan, et mees veetis suurema osa hooajast tipuründajana, aga kuna belglane mängis hooti äärel, siis usun, et sobitub ta ka sinna. Kui vaadata neid tänavusi 25 värava kanti löönud mängijaid, siis hooajal eel võinuks neilt pea kõigilt sellist saldot oodata. Kuid kui hooaja eel oleks keegi öelnud “Mertens lööb tänavu 28 väravat ja võitleb viimase vooruni parima väravaküti tiitli eest”, siis ma oleks teda üsna nõdrameelseks ja/või jalgpallikaugeks pidanud. Aga Mertens tuli, nägi ja peksis võrgud täis. Ja kui Mertensit poleks siia positsioonile saanud panna, siis oleks eeldatavasti saanud nominatsiooni tema tiimikaaslane Insgine, kes mitmendat aastat järjest oli küll räigelt ebastabiile, aga tegi taaskord oma ära.

Ründaja
Tänavu on ikka robustselt mehi, kelle vahel valida. Belotti oli osaline pea pooltes Torino väravates, Icardi ja Immobile olid väga kõvad ning Higuain oli Juventuse Liigahooaja MVP, kes suutis järjepidevalt rasketes olukordades 3 punkti ära tuua. Tunnistan, et proovisin leida võimalust, et kas kuidagi saaks Higuaini Dzekole eelistada (sest kuidas sa jätad võidutiimi parima mehe pingile), aga ainus argument oleks, et Bosnialane lõi üsna palju prügiaja väravaid (noh, näiteks seisudeks 3:0 või 4:1) ja seegi on üsna savijalgadel väide. Dzeko oli siiski üsna vaieldamatult liigahooaja parim mängija ja vägagi väärib kohta, sest 29 väravat ja 9 väravasöötu räägib enda eest ning lisaks kõigele on Bosnia kahur õppinud ära, kuidas väljaspool kasti mängida, mis teeb ta topeltohtlikuks.

Peatreener
Soovi korral saab ennast ära rääkida nii Allegri (suutis taaskord hoida tiimi liigas motiveerituna, mis minu meelest on üsna müstika), Spalletti (tegi Salah-Dzeko duost liiga ohtlikuima ründepaari) kui ka Sarri (kaitsespetsina liigasse tulnud mängija tegi Napolist liiga seksikaimat jalgpalli mängiva tiimi) esiletõstmiseks. Kuid väga keeruline on ühtegi neid eelistada Atalanta liigas neljandake kohale viinud Gasperinile, sest mida Gian Piero tegi oli võimas- sisuliselt võttis ta trobikonna noori, kes enamiku karjääri veetnud Serie Bs ja tegi neist 30 millise ostuhinnaga täkud. Lisame juurde ka kogenud meeste mängimapaneku ja üleüldise seksika 3-4-3 mängupildi, siis pole muud teha kui müts maha võtta.

tl;dr Jasperile
___________Buffon
Conti__Caldara___Fazio__Sandro
_______Pjanic___Hamsik
Salah______Gomez______Mertens
___________Dzeko

[eika]

 

__________________________Abbiati
Maggio__________Nesta______________Thiago Silva_____Balzaretti
___________Hernanes______Cambiasso____Hamsik______ _________
_________Eto`o____________Cavani_______Di Natale____________

 

____________________Buffon
Maicon______Barzagli_________T.Silva______Chiellin i
_____De Rossi_________Pirlo__________Vidal
_____Di Natale________Zlatan________Cavani

 

_____________________Marchetti
_____Barzagli__________Bonucci__________Chiellini
Cuadrado_____Vidal_____Montolivo___Hamsik____Asamo ah
_____________Totti_______________Cavani

 

_____________________Buffon
_____Albiol___________Benatia__________Chiellini
Cuadrado_____Vidal___Strootman___Pjanic____Asamoah
_____________Tevez___________Immobile

 

_____________________Buffon
Lichtsteiner____Bonucci_______deVrij_______Holebas
______Pjanic_________Marchiso______Parolo(/Pogba)
______Tevez___________Toni________Candreva(/Anderson)

 

________________________Buffon
Vrjsalko________Bonucci__________Manolas_____Alex Sandro
___Nainggolan____________Pogba__________Hamsik
_____Dybala_____________Higuain_________Insigne

Hoiame siis ühte traditsiooni korralikult au sees. Viimased 6 hooaeg olen hooaja lõpuks kokku pannud sümboolse koosseisu ja ega tänavu ei saa teisiti. Vabandan kõigi ees, kes seda postitust ootasid, et nii hilja peale asi jäi. Tormiline eraelu and shit.

Jutt nagu ikka. Mängude hulk, mida nägin, väga massiivne pole ja sestap võisid mõned väiketiimi tähed paratamatult vääritud tunnustuseta jääda. Vanandan juba eos nende ees. Taktikaks tänavu sümboolselt Juventuse kasutatud 4-2-3-1, millele lülitudes meeskond ka Scudettoralli lõplikult kinni pani.

Väravavahid
Mõnikord on päris äge, kuidas statistika toetab silmatesti ja tänavu võib üsna sirgjooneliselt öelda, et tõrjeprotsentide ja platsil nähtu on omavahel selges seoses. Sellel hooajal enim silmapaistnud väravavahtide tõrjeprotsendid jäid vahemikku 72,5% ja 75%. Ja kui mängupildis oli puudusi, siis toetasid seda ka numbrid. Handanovic ja Reina tundusid tänavu vähem silmapaistvad kui varasematel hooaegadel ja mõlema tõrjeprotsent on hetkel kas napilt üle või alla 70%. Torino Hart ja Fioretina Tatarusanu tundusid väga kohutavad ja mõlema mehe tõrjeprotsentki on liiga mudas ehk 60% ringis. Kõik pädeb!

Kuid räägime siiski tänavuse hooaja parimatest. Statistiliselt saab esile tõsta kahte albaanlast, kahte poolakat ja kahte itaallast. Esimeseks meheks Lazio Staroshka, kelle tõrjeprotsent on lausa 75% ja kelle platsilolles nägi Lazio ka parem välja kui Marchettiga. Kuid teda kuidagi parimaks nomineerida ei saa, sest noormees sai napilt pooled mängud täis. Teinegi Albaania kinnas Berisha tegi väga tubli hooaja, kui sai oma tõrjeprotsendi Atalanta ridades eelpool toodud vahemikku. Kuid tooni andsid tänavu selgelt neli väravavahti. Alustame Skorupskist, kes tegi Empolis mitmeid imemänge ja kelle tõrjeprotsent on 72,5%. Vaieldamatult tubli saavutus nagu ka teisele poolakal Szczesnyl, kelle tõrjeprotsent oli 73,5% ja tegi enda senise karjääri parima hooaja. Statistiliselt on siiski ületamatu Milani Donnarumma, kelle tõrjeprotsent on 75,5% ja keda antud numbrile põhinedes võiks tänavuse hooaja parimaks pidada. Argumendid on olemas ja ega see vale poleks.

Aga on siiski üks mees, kes on boss nii statistiliselt kui ka silmatestis. Buffoni tõrjeprotsent oli küll nõksa viletsam kui Roma esikindlal (ja märgatavalt viletsam kui Donnarummal), aga väga raske on statistiliselt mõõta liidrirolli, kindlust ja rahu, mida Gigi kaitseliinile ja tervele tiimile annab. Varukiiper Neto võiks olla igas teises Itaalia tiimis esikinnas, aga tema platsilolles väristab kaitseliin palju rohkem- isegi kui see statistikas nii ei kajastu. Võib-olla oleks ausam nomineerida Donnarumma, aga tänavune Serie A hooaeg oli (veel) Gigi oma.

Paremkaitse
Kuna kõik kolm eelmise hooaja kandidaati parimale kohale ehk Peres, Florenzi, Vrjsalko erinevate põhjustel (esimene oli hooaja suurimaid floppe, teine vigane ja kolmas läks nahui) sellel hooajal ei tootnud, siis tuleb tänavu vaadata uusi nimesid. Tabelikeskmise seas oli ehk silmapaistvaim järjekordne Torino mängija ehk Zappacosta, kuid tema hooaeg nii äge ei tundunud, et teda reaalse kandidaadidna võtta. Napoli Hysaj võiks juba kaalumisel olla, sest nii palju kui mina Napolit vaadanud olen, siis ta on kaitseliinis ehk ainus, kes sitta pole tootnud. Teisalt pole ma Napolit nii palju vaadanud väitmaks, et ta ongi väga kindel kaitsja ja teiseks jäi tema roll üsna lahtiselt mängiva Napoli ründemängu juures üsna kesiseks. Reaalselt parimaks paremkaistjaks oli liigas vast Dani Alves, kes platsil olles alati lammutas ja tegi. Kuid tema miinuseks räägib vaid 1300 mänguminutit ehk nii super ta ka nendes mängudes polnuks, et nii väikese mahu pealt teda esile tõsta. Jääbki alles üks mängija, kes ihaldatud koha meeskonnas saab ja selleks on Atalanta 23-aastane läbimurdehooaja teinud Andrea Conti, kes reaaluses oli küll pigem wingback, aga sellele vaatamata tegi täiesti suurepärast tööd nii kaitsesuunal kui ka ründesuunal (saldoks 8 väravat, mis antud positsioonil on igati jõhker saldo).

Keskkaitse
Taaskord sarnane keiss, kus eelmise hooaja 2 selgelt parimat mängijat tänavu enam nii head polnud. Bonucci ega Manolas polnud küll halvad, kuid väga säravat mängu ei näidanud kumbki. Bonuccil oli lihtsalt varajasega võrreldes veel vähem tööd kaitses ja neljamehelises kaitses kadus ta roll ka ründesuunal alt ehitamise osas. Manolase hooaja algus oli äge, aga aasta teisel poolel (kui tulid jutud mehe lahkumisest) kadus ka mehe vorm või tahe ning viimastel kuudel oli teda raske platsil ära tunda. Kummaline ärakukkumine ja mine sa tea, mis selle taga oli. Niisiis vaatame mujale. Paljudele meeldib Napoli koll Koulibaly, kes on jõhker põkk, kellest naljalt mööda ei minda. Teisalt ma teda väga ei hinda, sest järjepidevalt satun mängudele, kus ta rabistab ja jobistab. Nii jääb esile kaks staar-keskkaistjat. Esiteks Roma soodushange Fazio, kelle esimesed mängud oli küll kompavad, aga kes samas tõusis mäng-mängult aina paremasse hoogu ja hooaja lõpuks võis teda pidada selgelt liiga parima hooaja teinud keskkaitsjaks. Vaieldamatult hea leid Romalt, sest mees oli võrdselt hea nii maas kui õhus. Teiseks meheks, kes koha saab, on Juventuse poolt jaanuaris ära ostetud Atalanta keskkaitsja Caldara. 23-aastane noormees tõusis mängivasse koosseisu peale Atalanta esimeste mängude feilimisi ja Mattia enam tagasi ei vaadanud. Lisaks suurepärasele tööle kaitses suutis Caldara lüüa ka 7 väravat ja debüteerida koondises. Üks võimsamaid ja ootamatuid esiletõuse viimastest aastatest.

Vasakkaitse
Kuigi Roma Emerson, Napoli Ghoulam, Atalanta Spinazzola vääriksid äramärkimist, siis selle lausega antud äramärkmine ka piirdub. Liigas oli üks boss vasakkaistja ja selleks oli Juventuse Alex Sandro. Kui vaja, siis hoiab asjad kaitses lukus, kui vaja tõuseb ja peksab tsenderdusi, kui vaja teeb lõikeid keskele. Sisuliselt ideaalne vasakkaistjale igale maailma treenerile- anna ülesanne kätte ja mees teeb selle ära.

[orbitaaljaam]

[Jasper]

selle hooaja parim post?

Mulle meeldis, kuidas Atalanta jorsid rääkisid, et me oleme paremad kui Inter ja väärime kõrgemat kohta ja võidame kindlasti. Võeti ja pandi suu kinni. Väga ilus. Hämmastust tekitab Pioli. Seis on 7-1 ja siis sa paned sisse Palacio? Päriselt? Kui isegi sellistes mängudes ei saa noored mänguaega, siis millal veel? Candreva suutis kuidagi KAKS korda rikkuda võimaluse saata Icardi üks ühele väravavahiga. Gagliardini ost oli puhas geeniuse lüke, nüüd järjest kaks väravat juba löönud ja kindlalt parim keskväljal Interi eest. Kessie, Caldara ja Petagna ei saa kuidagi Gagliardini taseme lähedalegi. Meeldiv oli näha, et staadionil oli 60k inimest.

Paratamatult liigub mõte hooaja algusele. Hetkel võiks vabalt olla teisel kohal ja võidelda tiitli eest.

[atleticomadrid]

The Calabrese club was in its first ever top flight campaign and spent all of it in the bottom three – except for the final 77 minutes.

Crotone pani lõpus ikka täiesti hullu. Aprilli ja maikuuga võideti 2x rohkem mänge(6), kui terve senise hooajaga, lisaks veel 2 viiki ja tuligi kokku viimasest 10st mängust ainult 2 kaotust! Tundub, et Empoli seda päris ei oodanud ja eks väga suure osa hooajast nautisid nad all kolmikuga mugavat punktivahet. Impotentne rünnak maksis siis lõpuks ikkagi kätte. Võib öelda, et Palermo rebis viimase hingetõmbega Empoli endaga sügavikku kaasa
Selle imelise seeriaga üllatas aga Crotone paljusid skeptikuid, kellest osad pidasid neid lausa üheks halvimaks Serie A-sse tõusnud meeskonnaks üldse. Pidu pidavat olema suuremgi, kui Serie B võidu puhul ja treener Davide Nicola on lubanud juba ette võtta lubatud jalgrattasõidu Torinosse

[orbitaaljaam]

Serie A sellel aastal kõige resultatiivsem liiga. Statistikakunnid võivad numbrid otsida.

[Rocheteau]

Hah. Crotone suutis kodus Laziot 3-1 võita ning Empoli oskas võõrsil Palermole 1-2 kaotada, mis tähendab et Crotone säilitas koha Serie A's ning Empolis kukkus alla.

[count]

C*ntil on tabletit jälle võtmata jah? Põhimõte pärast on Meistermeeskonnast ainult üks mees põhis ja siis mingi kari pasapruune.Las ta siis olla,kui arvab,et nii on õige.

Tabel on tehtud võimalikult objektiivne. Selleks on kasutatud ennekõike mängijate statistilisi numbreid ja statistikaid koguvate lehekülgede andmeid, et vältida oma isiklike lemmikutega täidetud tabelit.

Kes selle põhjal rubentussist välja jäi? Individuaalsete supernumbritega pole ju meeskonnas mitte keegi rohkem hiilanud, võetud on väga nadide individuaalsete statistiliste numbritega meeskondlik tiitel. Dybalat ei saa ühelegi teisele ründajale eelistada, sest lõi ainult 10 väravat vs siis 22+ mehed ja ründavaks keskpoolikuks Hamsiku ja Gomese vastu jäi ta statistiliselt mõlemale mehele selgelt alla. Sama jutt ka Pjanici kohta, kes jäi kõikidest konkurentidest selgelt lahjemaks ja jäi Lulicite ja Savicite taseme kategooriasse. Higuaini panus võrreldes Dzeko/Belotti/Icardiga on olnud samuti numbriliselt selgelt kehvem. Kõik suured ründajad ületasid koos söötudega vähemalt 30 väravas osalemise numbri, Higuainil sinna asja polnud. Pead süüdistama oma lemmikuid, et paremaid numbreid ette ei suutnud kerida. Peatreeneriks ei saa ka ju panna meest, kes suvel ostis kõik konkurendid tühjaks sadade miljonite eest, kuid sellest olenemata on teinud oma selle aastakümne ühe halvima hooaja. Kaotuste arv võrreldes varasemate tema meeskondadega on negatiivses mõttes muljetavaldav. Meeskonna tulemused peaksid koduliigas olema teinud sammu edasi, mitte sammu tagasi.

[#11]

C*ntil on tabletit jälle võtmata jah? Põhimõte pärast on Meistermeeskonnast ainult üks mees põhis ja siis mingi kari pasapruune.Las ta siis olla,kui arvab,et nii on õige.

[ElNino9]

Väga lamp. Mõtlesin et paned terve Roma siis selle 3-5-2. Oleks naljakam.

[count]

Enne viimase vooru algus oleks aeg üles riputada selle Serie A hooaja parimatest parimate algrivistus ja ka duubel koosseis. Tabel on tehtud võimalikult objektiivne. Selleks on kasutatud ennekõike mängijate statistilisi numbreid ja statistikaid koguvate lehekülgede andmeid, et vältida oma isiklike lemmikutega täidetud tabelit. Aluseks võtsin, et mängija peab olema mänginud vähemalt 20 liigamängu, ehk siis vähemalt tiba rohkem kui pooled kõikidest võimalikest mängudest, seetõttu jäid koosseisudest välja paar paberil tugevat mängijat, kes roteerimise tõttu tegid kaasa ainult umbes kümnes mängus. Lisaks on samaväärsete mängijate puhul arvesse võetud mängija individuaalset oskust, ehk kui hästi saaks sama mängija hakkama ükskõik mis teises maailma meeskonnas. Kasutusele võtsin kõikides tippmeeskondades laineid löönud 3-5-2/3-4-3 hübriid moodustise, kus üks äärepoolik on ründavam ja teine kaitsvam, sama asi keskpoolikutega.
Kõik selge? Nomineerimine võib alata!


Väravavaht

Selle hooaja Kuldse Kinda võitja Wojciech Szczęsny. Puurilukk, kes isiklikult tõi nii mõneski mängus kolm punkti koju ja hooaja läbivalt suutis näidata nii kõvat taset, et isegi teistel suurtel liigadel polnud statistiliselt samaväärset meest vastu pakkuda.
Duublisse on enamvähem sama lihtne valik Gianluigi Donnarumma. Nii noorena Milani üksi kogu hooaja vältel vedanud väravavahist on tulemas kindel maailma tipptase. Sai kirja muljetavaldava arvu tõrjeid.
Nimetamist väärivad mehed on veel Empolit üksi terve hooaja vedanud Skorupski ja oskuste poolest Interi Handanovic.


Keskkaitse

Esimesed kaks keskkaitsjat olid väga lihtne valik, kuna tegemist on samuti selle hooaja euroopa paremikku kuuluvate meestega. Frederico Fazio ja Kostas Manolas. Üks lõhkuv koljat, kes on ühtlasi ka Serie A selle hooaja parim ost ja teine iga aasta aina paremaks minev Kreeka vägilane, kelles on ühendatud toores jõud ja metsik kiirus. Kolmanda mehena osutus valik Atalantas imemänge teinud Mattia Caldara kasuks. Duubelmeeskonna moodustavad täpselt 20 mängu täis saanud Giorgio Chiellini, alla oma võimete liuelnud Leonardo Bonucci ja Napoli kaitseliini suur koll Kalidou Koulibaly. Statistiliselt oli Napoli mees kõige edukam ja Bonucci kõige nõrgem ja jäi isegi alla Atalanta Toloile ja Lazio DeVrij-le, kuid individuaalselt peaks mehed ükskõik mis meeskonnas siiski oma ära tegema, niiet valik osutus vana rasva peal nende kasuks.


Äärepoolkaitsjad

Kordan üle, et ühe äärepooliku üritasin valida taktikaliselt omaselt kaitsvama ja teise ründavama.

Vasakus ääres sai ilma igasuguse konkurentsita võimsa esikoha Alex Sandro. Arvatavasti peaks mees mahtuma ka kõikvõimalikes suurliigasid ühendavatest tabelites algkoosseisu. Tase on lihtsalt nii kõrge, et teeb isegi kadedaks. Sunniks iga treeneri meeskonna taktika talle sobivaks vorpima.
Duubli jaoks jäi silma Napoli Faouzi Ghoulam, korralikult ründesse sööte ja kaitses võimu.
Ülejäänud vasakpoolikud peaks korralikult peeglisse vaatama, sest on mängitud alla igasugust arvestust.

Paremal äärel oli valik väga raske, kuna individuaalse taseme poolest oleks kõige tugevam ehk Dani Alves, kuid napilt üle 10 mängu teinud meest ei saa kuidagi arvestada aasta parimate tabelisse, seega läks tiitel Atalanta imelapsele Andrea Conti-le. Atalanta eduloole korralikult tuge andnud parem äär töötas nii kaitses kui ründes üpris resultatiivselt. 2.3 vaheltlõiget ja pea samapalju täkkleid mängus on äärepoolikult ilus number, nagu seda on otseselt osaleda kaheksas väravas ja viies väravasöödus.
Duubelmeeskonnas võttis sama positsiooni sisse ründesse töötav äär ja stabiilse superhooaja teinud Felipe Andreson.
Mainida oleks võinud veel Toriino Zappacostat ka Napoli Hysaj-d.


Keskkpoolikud

Nagu äärepoolikutega, siis üks keskpoolik on valikus lõhkuvam ja teine ründele orienteeritum.
Ei saa ka siin liinis ilma Atalantata ja auga väljateenitud ja ütleks et kõige hämmastavama hooaja tegi ründava keskpoolikuna Alejandro Gomez. 14 väravat, 10 söötu, 2.5 killer passi mängus, 2.3 dribla jne jne. Ühesõnaga kui keegi peaks olema "peasüüdlane", miks Atalanta sellise hooaja on teinud, siis on see tema.
Teine keskpoolik on selle hooaja liiga MVP kandidaat ja maailma mastaabis kõige ahvatlevam mees suvisel üleminekuturu aknal - Radja "Ninja" Nainggolan. Ükskõik mis meeskonda see mees mängima panna ja hakkaks juhtuma. 11 väravat, 5 söötu, 2 killer passi, 2 täkklit, 1 vaheltlõige ja samapalju puhtaks löömiseid mängu kohta. Mees keda jagus kõikjale ja kes oma imeväravatega otsustas nii mõnegi olulise kolme punkti saatuse.

Duublisse Napoli higi ja veri Marek Hamsik, kes sarnaselt eelpool nimetatutele vedas kogu Napoli keskvälja masinavärki ja lõi lauda muljetavaldavad numbrid - 11 väravat, 9 söötu, 2 killer passi mängu kohta jne.
Teiseks lõhkuvamaks duubliks valisin Kevin Strootman-i, kes tegi üle paari aasta taas sellise hooja, mida jalgpallimaailm oli harjunud temalt ootama ja nägema, väga palju musta tööd ja vastaste tuju rikkumist 4 väravat, 7 söötu,3 täkklit ja 2 vaheltlõiget koos 1.5 driblaga.
Mainimist väärivad veel Lazio Lucas Biglia, Atalanta Remo Freuler ja Interis korraliku esimese hooaja poole teinud Ever Banega.


Vasak äärerünne

Enamuses hooajast mängis ta keskründajat, kuid paberite järgi sobib igale äärele ja tegi seda ka praktikas. Oma isikliku rekordhooaja teinud Dries Mertens 27 väravat ja 9 söötu. Ei oska nagu rohkem midagi kommenteerida - müstika kuidas Sarri kogu eesliini keskpärasusest sellise paugu välja suutis imeda.
Duublis astuks samale kohale meeskonnakaaslasne Lorenzo Insignie. 17 väravat, 8 söötu, 4 lööki mängus jne.
Mainimist väärivad veel Toriino Adem Ljajic ja Interi Ivan Perisic.


Parem äärerünne

Vaata mis nurgast tahad, kuid numbrid teevad oma töö ja raskes konkurentsis suutis üks mees oma mängu nii kõrgele ajada, et ühe hooajaga oma niigi krõbe 30 milline hinnalipik tulistati duublisse. Daamid ja härrad, teil ei ole enam vaja muretseda kui Messi läheb pensionile, sest tema uuendatud ja kiirem versioon on täiesti olemas - Mohamed "Momo" Salah. 15 väravat ja 11 väravasöötu 2,5 killer passi 3 lööki mängus jne jne. Kuna on olnud au näha kõiki tema selle hooaja liigamänge, siis võin kinnitada, et mõni tema või meeskonnakaaslase latt-post siia sinna ja need numbrid peaksid olema kahega korrutatud.
Duublit läheb esindama pea sama hullu hooajaga hakkama saanud Jose Callejon. 13 väravat, 11 söötu, 1.9 killer söötu jne. Olgu mängijana nii ebameeldiv sukelduja kui üldse olla saab, kuid numbrid on mehel korralikud.
Mainimist väärivad veel Lazio Felipe Anderson ja Toriino Iago Falque taassünd.


Tipurünne

Pole vist varem kunagi olnud olukorda Serie A-s kui 22+ väravat lööb täis kuus meest ja neist enamus võiks parema õnne korral rääkida 30 väravast. Ründajaid igale maitsele ja igas suuruses. Kuid võitjaks saab tulla ainult üks. BeiN sportsi poolt kõige suurema sammu edasi teinud mängijaks ja Serie A MVP-ks valitud Edin "Bosnia Teemant" Dzeko. Enne viimast vooru kõik klubi rekordid purustanud ründaja, kes kõikide eelduste kohaselt tõstab hooaja lõpus pea kohale ka liiga, kui mitte kogu euroopa, Kuldse Saapa. Järjekordselt on õnnestunud kõiki tema mänge näha ja arvestades tema oskust ennast õigesse kohta positsioneerida, siis 28 väravale peaks julgelt sama palju juurde liitma. Iga mäng on olnud tal luksus vähemalt paar 100% võimalust ära raisata, kuid siiski lüüa piisavalt,et võidaks kogu meeskond. Ka söötude kohapealt pole mees kitsi. Kirja on saanud 7 söötu, kuid kahjuks pole võimalik tema musta tööd kuidagi numbritesse kirjutada. Hokilaadselt sööte lugedes oleks see number kolm korda suurem. Võimsad 4.7 lööki väravale räägivad enda eest (lähimal konkurendil oli see number ühe võrra väiksem), koljati mõõtu tipuründaja kohta pole paha ka 1.1 killer passi ja sama palju dribblamisi mängu kohta.
Duublis tuleb samale kohale raske valiku järel Andrea Belotti. 25 väravaga uhkel kolmandal kohal olev mees on oma oskuste pagasiga pea kõige perfektsem tipuründaja liigas. Lähim konkurent oleks napilt välja jäänud Icardi. Toriinot terve hooaja tassinud mees näitas väga ilusaid mänge ja on kindlasti tulevikku vaadates järgmisteks hooaegadeks iga meeskona unistuste mängija.


Peatreener

Samuti väga lihtne valik. Maurizio Sarri on võtnud täiesti keskpärased Insigne, Callejoni ja Mertensi ja teinud nendest täielikud loomad. Võtke ükskõik millise ründaja eelmiste tööandjate näitajad ja need ei küündi Sarri saavutuste lähedalegi. Sarril oli ka luksus omada kahte samaväärset keskpoolikute armeed ja see andis võimaluse igat mängu maksimumiga mängida. Kaitse jäi kergelt nõrgaks kohaks, kuid suutis lõhkuvate poolikute abiga ka seal enamvähem kõik korras hoida.
Duubli treeneriks on samuti lihtne valik Atalanta imelise hooaja arhitekt Gian Piero Gasperini. Sarnaselt Sarrile, pani Gasperini keskpärased mehed mängima absoluutselt tipptasemel mängu. omaette tõestus sellest on Atalanta mängijate individuaalsed statistilised supernumbrid. Taktikaliselt astus nii mõnelegi suuremale tegijale peale ja sõitis korralikult üle.

tl:dr
parim XI:

duubel:

[Devil]

Seda olukorda saab lahendada liiga 18 meeskonnaliseks tegemisega. Pole normaalne, et hooaja lõpus, kui veel mängida üle viie vooru pole 10+ klubil mitte millegi peale mängida. 18 kohaga oleks ka tabeli keskmikel võitlust kuni lõpuni välja ja kogu liiga võidaks.

Ma näeks peamise kasutegurina ka suutlikust esineda paremini C ja E League's.