Printable View
Litsents on ikka eraldi, jah. Ja miks eraldi tõlkida, ma lihtsalt näitlikustasin, milline on raamatu tootmisprotsess OLENEMATA sellest, mis on selle väljund ehk et arvamus nagu peaksid epubi kirjastamisel reaalsed töötunnid mingil põhjusel kahvatuma paberiga võrreldes, ei päde kuidagi.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Seda, miks juba välja antud paberraamatule LISAKS e-raamat harva ilmub, ma juba nagu selgitasin.
Näiteks.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Iseenesest huvitav küsimus. Selline kampaania on Amazonis kindlasti olnud, et kas just päris tasuta, aga a la paari taala eest sai epubi peale, kui ostsid paberraamatu. Ainuke ja suur aga, et sellega liitusid minu teada ainult väiksemad kirjastused ehk et tegelikult turu marginaalne osa. Põhjuste osas võib ainult spekuleerida, aga võib oletada, et kardeti ikkagi paberraamatute müügi pärast. Kui ostjas tekib tunne, et e-raamat on midagi, mille saab tasuta või kordades odavamalt, kui paberraamatu, on juba edasine tendents ennustatav. See on ka üks ja peamine põhjus, miks e-raamatu hind madalam ei ole ega ilmselt ka lähe.Tsitaat:
Algselt postitas Daz Booob
Krimisari vist (kordan, et vist) oli üsna edukas. See maalehe esoteerikasari on suhtelsielt läbikukkumine (mida oli ka arvata).Tsitaat:
Algselt postitas Daz Booob
Kas sa tahad öelda, et see sari anti edukalt välja ka epubidena või misasja?Tsitaat:
Algselt postitas Daz Booob
E: Aa okei, sain valesti aru, edukas lisandväärtusena per se. No see on filmitrikk. Ma täpselt muidugi ei tea :), aga ma spekuleerin: selle sarja raamatud toodeti kuskil odavas välisriigis odavale paberile Eesti mõistes meeletutes kogustes ja nn lisandväärtuse reaalne tulemus oli see, et sarja edukamad raamatud toetasid vähemedukate põrumist ja väga (võibolla isegi VÄGA) suur osa tiraažist läks makulatuuriks. Kokkuvõttes ilmselt jäi projekt tänu oma massile kasumisse, aga mõned võivad seda ka turusolkimiseks nimetada. Ja nagu näha, siis see töötab ainult mingite kindlate žanritega, ka 'Eesti lugu' ei olnud ilmselt edulugu. Dannar käib piilub õigesse folderisse ja täpsustab.
Mihkel Raud jagab tasuta oma Musta Pori Näkku eraamatut.
Juhul, kui kellelgi veel lugemata.
http://www.mustpori.ee/
Tegelt, infoks veel seda, et kuu lõpus tuleb maailma põnevaima Millenniumi triloogia kolmele raamatule järg, mida huviga ootan!
http://m.ohtuleht.ee/665020
Kardan, et hea asi rikutakse lihtsalt ära.Tsitaat:
Algselt postitas Iceman
Kellele meeldib, kellele mitte aga nüüd on tasuta saadaval ka Kurvitz'a "Püha ja õudne lõhn".
http://nihilist.fm/product/robert-ku...ja-oudne-lohn/
Muuli viimane raamat ei koosne üksnes edulugudest, teinekord tuli kangelastel ette ka äpardusi. 1989. aastal ei pääsenud Rain Rosimannus õnnetu juhuse tõttu õppima Tartu ülikooli sotsioloogiaosakonda. „Kirjandit kirjutama minnes unustas ta prillid koju ega näinud tahvlilt hästi teemasid lugeda. Nii kirjutas ta ristiusu asemel kirjandi eesti usust ja vale teema viis sisseastumiseks vajalikud punktid“ (lk 110). Õnnetu lugu iseenesest, aga sellegipoolest tahaks küsida, mis asi on eesti usk? Kas tulevane hall kardinal kirjutas maausust, taarausust või hoopis usust iseseisvasse Eestisse ja selle kohtusüsteemi? (M. Soidro, Sirp 11.09.15)
Leedid ja hellad velled, maailma kõige täiuslikum inimene:
http://www.apollo.ee/media/catalog/p...276561.jpg.jpg
Mees, kes jaksas lisaks veatule ja säravale jalgpallurikarjäärile olla ka hea poeg, sõber, meeskonnakaaslane, patrioot, kapten, mentor, abikaasa, isa, haritlane, jalgpallisaadik ja heategija. Tema ainsaks patuks oma pikal eluteel oli lapsepõlves asutatud jalgpalliklubi varustuse hankimise jaoks varastatud algkapital ehk kotitäis pähkleid ühest kaubarongivagunist.
Aga kui see imal aspekt kõrvale jätta, siis oli üsna hea lugemine, sest 50-60-70-ndate jalgpalliga just üleliia kursis ei ole ju. Raamat on jagatud viieks osaks tema elus suurt rolli mänginud MM'ide kaupa: 1950, 1958, 1970, 1994 ja 2014. Oleks võinud oodata ikka viimase MMi lõpplahendini, mind oleks täitsa huvitanud, mida ta oleks kirjutanud viimasest MMist - ja mitte ainult kahe viimase mängu pärast, vaid ka turniiri algfaasist, kus brasse hoolega edasi tassiti.
Aga tegelikult on hea, et selline jalgpallisaadik olemas on, sest kui vaadata teisi superstaare, nagu Maradona, Georgie Best või kasvõi Pele kaasaegset Garrinchat, siis nemad ei ole ju erilised eeskujud. Jättes kõrvale maradonistid Argentiinas, eksole.
Meanwhile in England, pange oma torrentid valmis:
"Wabariigi vutituus. Eesti jalgpalli kuldinternatsionaali Eugen Einmanni lugu." oli päris hea lugemine. Meeldis autori osav kirjastiil ja sõnakasutus. Soovitan!
Vutituusa olen sirvinud ja kinkisin hiljuti ühele sõbrale. Tundus käre vend see Einmann, peaks mingi aeg ette võtma küll. Esimese Eesti aegseid mängijaid ümbritseb mingisugune ligitõmbav aura, ehk seetõttu, et tegelikult ei ole sellest ajast just liiga palju kirjandust ilmunud. Ja jalgpall ise oli ka veel paljuski teistsugusem tollal, maalähedasem või ürgsem!
Aga kuna elulood on raamatuid lugedes alati esikohal, siis ise võtsin paari nädala jooksul läbi kahe kuulsa jalgpallimaailma tegelase elutee kirjeldused. Pierluigi Collina juba 2003. aastal ilmunud "Minu mängureeglid" on ülevaatlik sissejuhatus mehe silmadesse, kelle tööks oli ohjata platsil ajastu parimaid mängijaid ja kahe kümnendi suurimaid mänge. Seikasid juhtumistest väljakutel ja nende kõrval ning jalgpallikohtuniku hullumeelse ameti tagamaadest. Võin öelda, et sellise tasemega kohtuniku üks tähtsamaid oskusi on olla diplomaatiline ja hästi ettevalmistunud. Viia juhuse osakaal miinimumini.
Vast mitte kõige põnevam raamat jalgpalliteemal aga kindlasti haarav lugemine neile, kel huvi vaadata jalgpallile õigusemõistja seisukohalt.
Teine ja palju mahukam kirjatükk oli sir Alex Fergusoni elulugu. Suurepärane kirjandus ka neile, kes Manchester Unitedist suurt ei pea, kohustuslik aga igale fännile. Võiks arvata, et jalgpalli mõistes terve igaviku ManU peatreeneriks olnud mehe mälestused on punasematest punasemad ja jutt käib ainult sellest, kui üüber ikka kõik Old Traffordil on ei ole asi teps mitte hull.
Täitsa tore papi on. Paljudele ManU legendaarsematele mängijatele pühendatud peatükid on eriti põnevad, eriti suhted Roy Keane-i, Beckhami, Ronaldo ja paljude teistega. Oma osa saavad kõik, ka treenerid ja vastased, seda pigem ikka positiivses mõttes. Kohtunike siunamisele kirjapinda ei kulutatud, mis oleks minu meelest ka raamatu üldisele foonile kahtlemata kahjuks tulnud.
Tõsi, mängude kirjeldamisel on siiski kohati manu prillid ette unustatud ja peaaegu alati võinuks nad juhtida 8:0, kui poleks juhtunud seda ja toda jne...
Leidub huvitavaid fakte(mina küll varem ei teadnud, et Fergie edukas pubipidaja oli), näpunäiteid tulevastele treeneritele ja meeldejäävamaid juhtumeid, konflikte ja huumorit.
Tsitaat:
Kui ma 1980. aastatel peatreenerina üle piiri Inglismaale siirdusin, oli Inglise jalgpalli lipulaevaks Liverpooli klubi. See meeskond oli hirmuäratav. Kord kaotasime neile eurosarja mängus Pittodrie staadionil(Aberdeen FC-d juhendades) 0:1, mängisime Anfieldil esimesed 20 minutit väga hästi, ent olime poolaja lõpuks ikka 0:2 taga.
Kui mängijad hakkasid peale vaheajarutiini taas staadionile minema, innustas üks neist, Drew Jarvie, meeskonnakaaslasi: "Noh poisid, kaks kiiret väravat ja oleme mängus tagasi!"
Olime kahe mängu kokkuvõttes 0:3 taga ja tema rääkis kahest kiirest väravast nagu need oleks varrukast võtta. Vaatasin Drew`le otsa ja ütlesin: "Jumal õnnistagu sind, poja." Teised mängijad pommitasid selle tsitaadiga Drew`d hiljem kõvasti ja lisasid: "Tead, me ei mänginud just Forfari vastu!"
Ei rikutud IMO, täitsa hea lugemine( minu puhul kuulamine)Tsitaat:
Algselt postitas Tofoa
Polnud paha. Kahjuks torrentis ei ole, sest seda pole veel e-kujul olemas, nii et ostsin Amazonist. Selle juurde käis veel eraldi ooper meie armsa Omnivaga, aga lõpuks sain oma paki kätte siiski.Tsitaat:
Algselt postitas Stok
Kolmandas raamatus käib räige musta pesu pesemine. Kõik laotakse lagedale, mis seni veel peidus oli. Mingi kanepi imemine II liigas ei vääri peatükkigi. Aga muus osas, kui enne veel võis olla kahtlust, et tegemist on Dave Kitson'iga, siis nüüd jäi lõplikust tõest ainult tema enda ülestunnistus puudu. Või siis mõni irvhammas on Kitsoni välja valinud ning temast kolm raamatut kirjutanud. :D Tõesti võtsin vaevaks otsida üles vanu mänguprotokolle (ta mängis ainult 4 hooaega Premmis) ja leida raamatus kirjeldatud sündmustele kinnitust. Oli tõesti nii, et Readingu eest tuli vahetusest mängule ja lahkus enne teisi, ilma et oleks kordagi palli puudutanud ning sellegipoolest said Old Toiletil ühe punkti: http://news.bbc.co.uk/sport2/hi/foot...em/6931068.stm. Oli tõesti nii, et Carlton Cole kasutas Stoke'i kaitsja vigastuse ära, mispeale õnnetu kaitsja sai Ricardo Fulleri käest moltsi, kes omakorda pääses duši alla: http://news.bbc.co.uk/sport2/hi/foot...em/7788420.stm.
Igatahes, hea lugemine, tüübil sulg lippab hästi, ehkki natuke tahab aega, et fuckide ja cuntidega harjuda. Eelmised raamatud on torrentist vabalt laenutatavad, aga võib kolmandat lugeda ka ilma eelmisi lugemata. Lõpuks saad ikka aru, et Tony Pulis on cunt ja John Terry on cunt ja Sunderland läheb alla ja Blackpool on omadega perses ja pärast kõiki teisi tuleb veel üks - Robbie Savage.
Next up:
http://ecx.images-amazon.com/images/I/418RC7EYTHL.jpg
Nüüd siis jõudsin autobiograafiani, mis on väärt kunagi ka teist (vbl ka kolmat) korda lugemist. Võta vibu, Pierluigi Collina!
Selles pole ilmselt midagi imelikku, et tippkohtunik ei saa erinevalt tippjalgpallurist täiesti imbetsill olla (ärge võtke südamesse, Pirlo, GNev ja Zlatan), aga Collina raamat oli tõesti hea, vaid liiga vara sai läbi. Ja vahest sai liiga vara kirjutatud (2003), võinuks ikka pärast karjääri lõppu tagasi vaadata. Raamatu ja ka tema karjääri tipphetkeks oli 2002 MM finaal, mille sabas sörgib 1999 CL finaal. Erinevalt väga paljudest teistest biograafiatest ei ole Collina oma kronoloogiline ega nämmuta väga pikalt sellest, mis meid ei huvita: raske lapsepõlv, veel raskemad algusaastad, raske tee karjääri tippu, probleemid mõistust vajavate eluliste aspektidega (lepingud, perekond, kinnisvara, meelemürgid) - vaid räägib peamiselt kohtunikutööst, kohtunike koolitustest ja treeningutest, mänguks valmistumisest, mängu vilistamisest, kohtuniku ja televisiooni erinevatest vaatepunktidest ja kohtuniku inimlikust küljest. Collinal on väga palju mängijate särke ja mängupalle, ta on ise jalgpalli- ja korvpallifänn, nii klubide kui koondiste tasandil, tal on omad lemmikud mängijad ja lemmikmälestused.
Vahepeal räägib oma pettumustest - 90-ndatel olid Itaalia klubid 7 aastat jutti CL-i finaalis, Itaalia koondis jõudis kogu aeg veerandfinaali või kaugemale, mistõttu Itaalia kohtunikud ei saanud suurfinaale vilistada. Räägib koduigatsusest ja oma reisimistest, nimelt on ta ekspert maailma vutiväljakute, hotellide ja lennujaamade alal, ent see on enamvähem kõik, mida ta välismaailmast teab. Sest vaid mõni nädal pärast MM finaali läks ta Coppa Italia esimesi ringe vilistama, nii et puhkust saab ta harva, ent see-eest vähe.
Mõnes mõttes oli raske seda raamatut lugeda. Tahaks ise ka murule, aga hooaeg pole veel alanudki. :(
Tra, mis sitta ma nüüd lugesin?
http://www.apollo.ee/media/catalog/p...0170.jpg_1.jpg
Pärit vaesest paljulapselisest perekonnast, vanemad lahutasid, kui ta oli koolilaps, koolis läks halvasti, mängis ööd ja päevad jalgpalli - loed üht autobiograafiat, oled kõiki lugenud. Suareze puhul on uus element tema romantiline suhe oma naisega, kellega kohtus teismeliseeas ning kellele ta läks Euroopasse järele. Ta on igas klubis olnud fännide lemmik ja igas klubis on tal olnud suuri jamasid. Oma esimesest, kodupiirkonna klubist (Urreta) lahkus lemmikklubisse (Nacional) nii, et pidi tagastama kogu oma varustuse. Nacional tingis Euroopa klubi (Groningeni) käest hinda senikaua, kuni üleminek oleks peaaegu katki jäänud. Groningeni fännid põletasid ta särki, kui ta Ajaxiga liitus. Ajaxis pures Otman Bakkal'it. Liverpoolis solvas negritot ja pures Branislavovici ning Chiellinit. Barcas ma ei teagi, mis ta saavutanud on, peale mõnede tiitlite.
Üsna huvitavalt oli kirjutatud tema lugu, ehkki kronoloogiline harutamine on nii 1993. Vbl seepärast algabki raamat Chiellini puremise järelmõtetega. Võib-olla seepärast me ei olegi temast midagi kuulnud Barca ajal, et see raamat, kirjutatud oktoobris 2014, on tal esimene kord elus end avada, südant puistada. Sai hingelt ära rääkida kõik, mis teda vaevas. Selgitada, miks nii läks või võis minna. Äkki ei olegi nii halb mõte, kui need alaharitud ja ülemakstud jõmpsikad juba varajases nooruses oma eluloo avaldavad? Ega keegi ei käse ju neid lugeda, peaasi, et keegi saab südant puistada. Ta ei tea, miks ta hammustab. Ta ei saa aru, miks ta sai kogu aeg järjest raskemaid karistusi. Ta ei tunnista negrito solvamist*, vaid korrutab tsükliliselt, et hispaania keeles ja Uruguays ei ole negro solvav.
Ma arvan, et kirjastus võiks selle raamatu tagasi osta ja hävitada. See on tõlgitud täieliku võhiku poolt. See inimene, Katrina Karu, ei ole elus kunagi jalgpalli näinud. Ta pole isegi sporti näinud. Rääkimata vaatamisest või tegelemisest. Ta ei oska isegi eesti keelt. Lauseehitus on väga kohmakas, millest kumab läbi inglise keele grammatika. Jalgpallialased terminid on tõlgitud sõna-sõnalt, tihti ka vigaselt. Näiteks, teen oletatava tagasitõlke eesti keelest inglise keelde, vaid mõned näited:
ülemus - gaffer, boss
Meistrite liiga - vahel CL, vahel Premm, olenevalt kontekstist
[hooaja] finaalmäng - final game [of the season]
grupimäng - group stage match
väljalangemisvõistlus - knockout/play-off stage
jne.
Olles lugenud kümneid ja kümneid autobiograafiaid, on see alles kolmas raamat**, kus ei ole mitte ühtegi roppust. WTF?? Mees, kes pureb väljakul vastaseid, kes närvitseb, tõmbleb, solvab, on nii viks ja viisakas, et ei lase ühtegi sarvilist huulilt? Kas see on ghostwriteri idee? Ei tahaks uskuda. Tõlkija tsensuur? Keeletoimetaja tsensuur? Krt, sellel ei saa keeletoimetajat olla ju, kui Manchesteri parima klubi nimi on ühes lõigus kaks korda City ja ühe korra United. Kui Jordani perekonna nimi on vahel Henderson, siis Hendrikson. Staadionite nimed on vaheldumisi seesütlevas ja alalütlevas käändes (Anfieldis vs Anfieldil, Stamford Bridge'is (tohotillae!) vs Stamford Bridge'il). Ainuke, mis senssi meikis, oli Old Toiletis. Trükivead on omaette teema ja sellest eesti kirjanduses pääsu ei ole.
Bleeding hell, ma maksin selle soperdise eest 17.79€! Minu soovitus: ärge ostke, säästke oma silmi. Fuck, raisk!
* Solvumine ei ole universaalne. Solvumine on siis, kui üks pool tunneb end solvatuna, mitte alles siis kui teine pool teadlikult ja tahtlikult solvab. Kuigi ma kannan lühikest soengut või üldse mitte midagi, ei meeldi, kui mulle öeldakse halvustavalt kiilakas. Saite aru, paksud? :D
** Esimene oli Shanksi oma, kirjutatud 1976, kui kirjalik ropendamine ei olnud lubatud. Teine oli Cantona oma, mis ei olnud tegelikult autobiograafia; ma usun, et Kuningal endal oleks olnud nii mõndagi lisada, kui ta vaid tahtnuks.
Lugesin eelmise aasta lõpus läbi teose:
http://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_1_26116346.jpg.
Selle raamatu kõige hullem osa on tema kaas.
100 aastat Hispaania kahe suurima jalgpallijõu ajalugu, vastasseisu tekkest, kulgemisest ja selle suurimatest hetkedest, lisaks vägagi sisukas pilguheit Hispaania kodusõjale läbi jalgpalliklubide pilgu ning kõik mis sa suudad ligi 550 leheküljelise krempli kaane peale panna on pilt Messist ja Ronaldost???
Oh well...
Ütleme, et see on raamatu sisukust ning mahukust arvestades selge teose alavääristamine. Ent eks kirjastajal ole vast oma ettekujutus ning raamat peab ju eelkõige end ikkagi müüma. Ja kuidas sa paremini seda teeks, kui mitte fotodega meestest, keda nagunii terve ilm täis on.
Raamat ise on absoluutselt KOHUSTUSLIK igale Barcelona fännile ja igale Madridi star shine-ist pimestatuna end fänniks pidama hakanud Reali poolehoidjale. Ja kui mitte siis leidke endale vähemalt sama hea alternatiiv( mitte Wikipedia!), kui leiate.
Kui mina võisin, siis teie peaksite.
Sobib lugemiseks kõigile, kes hispaania jalgpallist huvituvad, hispaania ajaloost huvituvad, teema keskmes olevatest klubidest huvituvad ja üleüldiselt pürenee poolsaare vuti hingeelust ja tagamaadest pilti tahavad ette saada. Suurepärane teejuht haaramaks kätte mõni veelgi spetsiifilisem lugemine sealse jalgpalli ja ajaloo kohta.
Haha, see raamatukaas on küll totaalselt epic. mitte ainult Ronaldo-Messi, aga ka üldine pilt.Tsitaat:
Algselt postitas atleticomadrid
liitun samuti soovitusega, väärt lugemine, nagu enamik Sid Lowe kirjutatu.Tsitaat:
Algselt postitas atleticomadrid
Morbo on parem.
Tartlasi võib-olla huvitab, et Aparaaditehases avas laupäeval 'uksed' inglisekeelsete raamatute pood Montgomery's. Selline ajutise moega väike nurgake kohviku Aparaat kohal.
Väike flavour ka siinsetele lugejatele
Manus 4569
Lisaks jäi silma veel mingi ''Hard men of English football'' nimeline asi ja mingi Vinnie Jonesi näopildiga raamat oli samuti. Kõik raamatud maksavad alla 5 euro.
Ma pole põline tartlane, kus see aparaaditehas asub?
Kui uskuda kodukat, siis Riia ja Kastani nurgal.Tsitaat:
Algselt postitas Stok
Aparaaditehas on Tartu Telliskivi loomelinnak.
Kas ma olen ainus, kellel nüüd "Meie linn on linnulaat" kummitab?
Kirjutasin Areeni raamatuarvustuse, mis saab hoiatuse, et inimesed seda jumala eest ei loeks. Sisu on siis selline:
Põnev karjäär, igav raamat
Jari Litmase nime teavad ka need eestlased, kes teda kunagi jalgpalliväljakul näinudki pole. Eestlannast naine, kinnisvara Tallinnas – pole ime, et eestikeelse tõlkesaanud biograafia esitlusele jalgpalliäss isiklikult kohale tuli. Ühesõnaga on Litmanen väga meeldiv inimene ja suur sportlane, seepärast ongi nüüd järgnevat väga raske öelda, aga siit see tuleb… „Litmanen 10“ on väga-väga-väga igav raamat. Vähe sellest, see on kõige igavam eesti keeles välja antud spordibiograafia pärast mõne aasta tagust Roger Federeri biograafia trükki.
Kas saab valida veel halvemat biograafia algust, kui „sündisin seal ja seal, lapsepõlves mängisin palju õues ja mulle meeldis väga trenni teha“? Litmanen just seda teeb ja teeb seda mitukümmend lehekülge jutti. Ikka sellest, kuidas ja millises spordisaalis ta Lahtis trennis käis ja kuidas tema isa ka jalgpalli mängis. Hea küll, hitiks saanud Zlatan Ibrahimovici biograafia alustas samas taktis, aga Zlatani tänavatel veedetud poolkuritegelik lapsepõlv on mugavalt tugitoolis lugedes intrigeeriv, kuid Litmase lapsepõlves oli ainus intrigeeriv hetk väide, et lapsepõlv oli raske, sest perekond sai tema lapsepõlve jooksul lubada ainult ühe perereisi Las Palmasesse.
Kogu raamatu esimest meeleolukat detaili peab ootama 50 lehekülge, kui Jari räägib enda ühest esimesest mängust Soome särgis ja särgivahetusest tulevase superstaari Bebetoga, mille järel sai ta peatreenerilt pahandada. Seejärel tuleb veel poolsada lehekülge heietusi Soome jalgpalli telgitagustest ja alles 100. lehekülje kandis jõuab Litmanen hetkedeni, mille pärast seda raamatut ilmselt otsiti ehk tema karjäärini erinevates tippklubides üle Euroopa. Sealt saab raamat ka väikse hoo sisse ja muutub kergemini loetavaks, aga kui keegi selleni jõuab, siis väärib ta küll eraldi medalit. Loetavusele ei tule kasuks ka põhinarratiivi vahele pikitud meenutused sõpradelt-perekondadelt, mis kõik on sarnased ja kokku võetavad lausega „tore poiss oli, tegi palju trenni„. Kui ma poleks pidanud seda raamatuarvustuse tegemiseks läbi lugema, siis oleks ma selle juba ammu käest visanud ja üritanud ära unustada, et selle raamatuga mul teed üldse ristusid.
Nägin seda raamatut oma ekraanil, kui viimati Apollo e-poes käisin. Kuna mul Litmaneniga mingisugust seost ei ole (poolteist tagasihoidlikku hooaega Liverpoolis poolteise kümnendi eest ei loe), siis sinna ta ka jäi. Et noh, kui juba minusugune selle vastu huvi ei tunne, siis ta vist eestikeelse trükiga rikkaks ei saa? Küllap ei ostaks keskmine eestlane ka näiteks Marians Paharsi raamatut, ehkki see atleticomadridi postitatud link oli väga huvitav.
Miinvail, hommikul käisin postkontoris paki järel. Varsti kritiseerin Gerrardi järjekordset soperdist, aga Mark Halsey (Premmi ex-kohtunik) loo võtan suurima põnevusega kõigepealt käsile.
Raamaturiiulile on tekkinud viimase 3-4 aasta jooksul päris märkimisväärne kogus Indrek Harglat. A see viimane Raudrästiku aeg oli selline kuidagi meh... Mitte halb, aga Melchiori lood vist on lati liiga kõrgele ajanud
Kas sa ei pea Pirlo soperdist raamatuks või on Litmaneni raamat tõesti nii vilets? Federeri pole lugenud.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Polegi nii raskestiloetavaid raamatuid lugenud kui Pirlo ja Messi oma. Litti omaga ei hakka vaeva nägemagi siis
Loen ja ei usu oma silmi. Kas Sa lugesid Pirlot eesti keeles? Ma vaatasin huvi pärast isegi oma arvustuse üle ja jään Sinuga eriarvamusele.
Lugesin eesti keeles. Ju oli tegemist " tõlkes kaduma läinud" variandiga ehk, et originaalkeelest oleks eesti keelde paremini saanudTsitaat:
Algselt postitas Stok
Siin on muidugi vahe sees sitalt tõlgitud ja muidu sital raamatul. Messi puhul oli tegu mõlema variandiga
Ei ole lugenud Pirlot. Ei pakkunud huvi. Litmanen topiti Hõbemäe poolt kätte, seepärast lugesin. Ja, noh, ma väldin niiehknaa selliseid tõlkebiograafiaid. Kohe kindlasti väldin neid, kus mängija pole veel karjäärigi lõpetanud, aga Litmanen oli ikka täielik kirves.Tsitaat:
Algselt postitas marcello
Pirlo on tõlgitud originaalkeelest, tõlkijaks Angelo Nerazzuro. Pidi väga kehv olema tõesti, ise lugesin inglise keeles ja ei kurda. Messi raamatu ostis Naine mulle, lugesin ühe peatüki ja andsin tagasi. Ei viitsi lugeda mingi hullunud fänni oodi, kus peategelane ise üldse sõna ei saa (ei taha võtta). Ehkki Cantona raamatu ma ju lugesin läbi. :STsitaat:
Algselt postitas marcello
Peab vist ikka paganama hea naine olema...Tsitaat:
Algselt postitas Stok
A mis Rogeri raamatul viga on? Võib-olla kui kuivem kui mõni teine jah, aga tennisehuvilise jaoks kohustuslik raamat.
http://www.rahvaraamat.ee/p/roger-fe...=9789949302246Tsitaat:
Algselt postitas keenjus250
Seda mõtled?
Mis siin valesti oli:
- ei ühtegi kontakti raamatu subjektiga.
- ei mingit kirjeldust tüübi iseloomust, mõttemaailmast ega muust sellisest.
- lihtsalt võtab ilmunud intekad, mängukokkuvõtted ja kirjutab järjestusse. See pole raamat, see on faking haltuura, mida üritatakse kuulsa sportlase nimega maha müüa.
Viimases "Kirjandusministeeriumis" tutvustas Juur uut raamatut "Musta patsiga mees",mis jutustab karmi elusaatusega tõstjast Saul Hallapist.Ausalt öeldes ei olnud sellisest mehest midagi kuulnud,aga tundub huvitav lugemine olema.Kas keegi on juba jõudnud lugeda ja jagaks kommentaare loetu kohta?
https://images-na.ssl-images-amazon....4,203,200_.jpgTsitaat:
Algselt postitas Stok
Saage tuttavaks, Mark Halsey, endine Premier League'i kohtunik ning üks parimaid omasuguste seas. Rahvusvaheliselt mitte eriti tuntud, kuna alustas kohtunikuametiga suhteliselt hilja, alles 28-aastaselt, kuid tegi väga kiiret karjääri ja jõudis vaid 10 aastaga Premmi. Teadupärast FIFA arvates on kõik üle 45-aastased kohtunikud kõbid, eksole.
Niisiis, põnev sissevaade inglise kohtuniku ellu 20 aasta vältel + kohustuslik sissejuhatus lapse- ja nooruspõlve kohta. Sain teada, et Graham Poll oli ilge t*ra, kes juhtus samal ajal olema ka parim inglise kohtunik, ent kes põhimõtteliselt kasutas oma seisust ära ja valis ise endale tippmänge ning ussitas kohtunike grupi kallal nii, nagu oskas. Kui Poll näitas Josip Simunicile kolme kollast kaarti, siis seda mängu Halsey loomulikult ei vaadanud, aga tema telefon läks järsku punaseks. Alguses tundis ta heameelt, aga üsna kiirelt taipas, et see seadis kogu inglise kohtunikkonna lolli olukorda ja halba valgusesse.
Räägib pikalt ja isegi veits tüütavalt oma kõrivähist, millest ta vastu ootusi täielikult paranes, ehkki kemo ajal arvati, et mees tuleb intensiivi viia, nii halvasti talus seda. Teine pool raamatust ei möödu leheküljeta, kus ta ei tuletaks oma haigust meelde. Ma vist noore ja tervena ei oska seda väga hinnata veel.
Poll ja vähk ei olnud siiski tema ainsad vihavaenlased. 2009. aastal sai Halsey hea sõbra Keith Hackett'i asemel PGMOL ehk kohtunike liidu bossiks Mike Riley, kes väidetavalt ei oska absoluutselt inimestega suhelda, vaid tunneb raamatupidajana ainult numbreid. Riley võttis omale koheseks ülesandeks vanad peerud minema kupatada ja nooremaid asemele upitada, riskides seeläbi kaotada väärtuslikku kogemust. Näituseks tehti onu Howardile pärast 2010 MM finaali selgeks, et tema karjääri tipphetk on möödas ning nüüd on aeg noorematele ruumi teha, kusjuures uueks Inglise esikohtunikuks ei saanud mitte Mark Clattenburg vaid... Michael Oliver. Me veel vaatame seda asja, Mike Riley!
Ahjaa, kas te mäletate seda Mikel-Ramires-Clattenburg romaani? Seda ka mäletate, et Mikel olevat kohtunike riietusruumi läinud? Aga seda te vist ei teadnud, et Mikel ründas Clatt'i, nii et abikohtunikud ja Chelsea staff pidid sekkuma? Halsey kommenteerib, et kui selline asi oleks juhtunud mudaliigas, oleks mängija saanud eluaegse mängukeelu, aga kuna tegu on Chelseaga, siis vaikis Riley asja maha. Päeva lõpuks on ju Chelsea kohtunike leivaisa.
Mis on järgmine asi, mis Halsey hinge kriibib. Ta tahab, et kohtunikud saaksid oma nutsu otse telerahadest, mitte PL, FA või PFA käest. Et PGMOL kontor asuks teistest eemal. Et PGMOLi juures töötaks psühholoog, kes aitaks kohtunikke selle sita eest, mis neile twitteris, MOTDis ja tiguposti teel kaela valatakse. Et tehnoloogia ehk videokohtunik võetaks juba kiiremini kasutusele - ma ei ole nüüd 100% kindel, aga minu arust Collina ka pooldas tehnoloogiat. Ehkki tema raamat ilmus juba enne Chelsea asutamist.
Raamatupiduril õnnestus siiski Halsey lõpuks välja süüa, närides tasapisi hinge kallal. See nägi välja nii, et Halseyle anti kolme nädala jooksul kas neljanda kohtuniku roll või divarimäng vilistada ning siis neljandal nädalal korraga mingi suur mäng, a' la Liverpool-Man United. Selle aja peale muidugi mängutunnetus veits roostes ja kipuvad vead tulema. Hinded langevad, tuju langeb, scouserid saadavad kirju soovidega, et vähk võiks tagasi tulla (süüdlane saadi kätte ja avaldas ajalehes avaliku vabanduse). Siis jälle kolm nädalat mõttetuid mänge ja uuesti Premmi tippmäng. Lõpuks oli vanal kopp nii ees, et lõpetas enne ära kui päris bitter'iks muutub. Ma loodan, et õnnestus, sest raamatus ta Poll'i ja Riley aadressil küll tagasi ei hoidnud. :D
Mängijate ja treeneritega sai ta siiski päris hästi läbi, valdavalt, sest ta oli tõeline vanakooli mees, kes lasi mängul lennata ja pigem luges sõnu peale kui jagas kaarte. Aga kui nii saab mängu kontrolli all hoida, siis miks mitte? Igatahes on tal nüüd virnade kaupa signeeritud mängusärke ja häid tuttavaid nii treenerite kui klubide töötajate seas. Rääkimata kolleegidest, v.a. Poll ja Riley.
Matchday menüü:
* 2 banaani
* energiajook (vbl spordijook, kirjas oli energy drink)
* 2 kofeiinigeeli
* 5 kofeiinitabletti
* proteiinijook
* pakk šokolaadiküpsiseid
* veepudelid väljaku igas servas, sest pärast kemoteraapiat kadus tal süljeeritus ära
Koht oligi ajutine, aga selle järelkajadena on äsja minu kätte sattunud kaks pildil olevat Torrese raamatut. Et kui keegi soovib, siis õlle eest annan ära. Tartus. Seda, kas lugeda üldse kõlbab, ei tea. Mjaasa võib-olla oskab selle kohta rääkida?Tsitaat:
Algselt postitas wordprez