Easy Rider
Printable View
Üks minu läbi aegade lemmikuid. Või siis see veidi varasem Steve McQueeni meistriteos.
Ma tegelikult kirjutasin juba siia üles mitmeid pikki ja keerulisi mõtteid, aga siis taipasin, et see kõik on marginaalse tähendusega.
Esiteks on kogu see lohetüdruku värk meile, euroopa kultuurrahvale, niivõrd 2011, et seda pole isegi mõtet enam jutuks võtta. Teiseks, sellest tulenevalt, oligi õnnetu mahakäinud Fincheri versiooni vaja ainult neile, kes seni on suutnud raamatu või rootsi filmiversiooni eest kuskil sügavas urus peituda. Nii et jumal tänatud, et ma filmiarvustusi kuskile lehte raha eest ei tee, sest mõne sellise toimetaja ei pruugiks minu järgneva filmiülevaate peale vaimustuda ega honorari välja maksta.
"Mis mulle meeldis, külastades kinoteatrit, kus näidati ameerikas tehtud filmi; võrreldes samasuguse rootsis tehtud filmiga, ja mida kõike sealt ütlemata kena näha oli või ei olnud"
PAREM
1. Rooney Mara
2.?
HALVEM
1. kõik muu
OLEKS SIIS JUBA VÕINUD
1. bondi asemel jälle brad pitti võtta
Ma käsisin Lohetüdruku filmi rootsi keelset versiooni itaalia keelsete subtiitritega paar aastat tagasi Roomas vaatamas. Oli viimane seanss ja ma parajalt purjus. Jättis kustumatu elamuse, peaks mainima.
Mahakäinud Fincher. Peale seniiti jõudmist teadagi millise kahe filmiga on kõik tema ülejäänud olnud minu jaoks sellised 6/10 tükid, sealjuures SN oli imho eriline madalpunkt (mis on seniidi vastand?) Tunnistan, et võib-olla see on selline 'usain-bolt-võidab-20-meetriga-aga-näe-raisk-ei-jookse-maailmarekordit'-pettumus, aga igal juhul me ju teame, et ta mõistaks ka paremini.
Eks Reznor müdistas kuskil taustal igati mõnusalt, nagu ikka, aga mitte kuskil ei tekkinud tunnet, et 'fakk, see film on ikka eriti eeskujulikult helindatud', nagu näiteks 'Drive'iga' oli. Minu jaoks jäid tiitrid ja Immigrant Song soundträki parimaks osaks. Või noh, üldse filmi parimaks osaks.
Dannarile peaks see film meeldima küll, jah.
No kui Immigrant Song oli/on parim osa, siis on latt liiga kõrgel, absoluutselt seniidilt väljas. A ma lihtsalt olen reznorist pisut liialt sees viimasel ajal. Eks ma ise järgmine nädal püüa kaeda seda filmi.
Maitse värk. Ma vaatasin moluvihiku filmi nt esimest korda reedel. See aitas pisut kogu sellest arvamusahelast, mis filmi väljatulemisel oskarite kandideerimisel järgnes, pisut distantseeruda. Mingist Newsweeki aastaväljaandest lugesin vist pikka lugu Zuckenbergist endast, kus ta filmi kohta arvamst avaldas ning pisut üllatas, et püüti sündmustes üsna ajalootruuks (tänaseks) jääda. Filmi tempo oli kah sobivalt valitud.
Buttoni film oli visuaalselt küll kena, aga lugu ju polnudki. Isegi forrestgumpilik ajaloosündmuste sissepõimimine puudus. Brad pitt tegi oma ilusa näo ja oligi kõik. Ja noh, Malickil on visuaalia lihtsamate vahenditega ju efektsemadki.
Enam igavamat filmi ei ole, nuhk,sõdur,rätsep,plekksepp vms. tulin poole pealt ära.
Raske on leida lamedamat (sõna eestikeelses tähenduses) filmi kui "Contagion" - Sodergberghi hetke värskeim. Näitlejateplejaad esmaklassiline: Winslet, Law, Fishburne, Damon, Cotillard, Paltrow, Cranston, Gould jpt. Tulemus - null. Ülemaailmne "seagripi" epideemia tapab miljoneid elanikke, selle keskel voolavad tuimalt paljude tegelaste erinevad ja vahel omavahel põimuvad lood. Mitte, et "ühe kangelase pääsemine suurest katastroofist" stiilis filmid paremad oleks. Antud teose puhul sa ühel hetkel mõistad, et sa tiksudki siin sõidul lihtsalt kaasa ja mingeid emotsioone ühe või teise tegelase suhtes ei teki, ega saagi tekkida, kuna selleks ei anta aega ega põhjust.
Teine suht sarnane pudru ja kapsad oli "Killer Elite". Samuti korralik koosseis - Statham, Owen, De Niro, Purcell ja Yvonne Strahovski (tisse ei näidata :(). Pingutatult tõsine olla üritav stoori, mis lõppkokkuvõttes lihtsalt ei olnud põnev. Nalja ei tehtud, kuid samas polnud ka piisavalt tõsine, et teda tõsiselt saaks võtta. Psühholoogilist pinget ei suudetud samuti üles kruvida. Ehk mis siis nagu järgi jääb, what's the point? Alles hiljuti nähtud "The Debt" oli palju põnevam ajastu spiooni-action-thriller.
Kordan veel varasemat: äärmiselt hea film. Nautisin. Kindlasti pole kõigil võimalik aeglase tempoga harjuda, aga kui see on täis selliseid brilljantseid näitlejaid, suurepärast taustamuusikat ja Külma Sõja olustikku, siis tsiteeritu tundub olevat sigade ette pärlite loopimise moodi.
The Dept oli tõesti hea. Ma nagu ei arvanud, et võib olla, aga oli. Ega enamus filmides muidugi ei saa esitata saksa hümni ka ja eriti niivõrd veenval moel, aga ka muus osas kandis see film end ilusti välja.
Käisin seda Hollywoodi Sherlockit vaatamas.
Toimib niikaua, kuni on nutikat dialoogi ja ajastu vaimule vastavaid interjööre. Kui märuliks läheb ja aegluubis peks hakkab, tundub see ülepingutatud. Ma saan aegluubis peksust aru sellises ulmekas nagu Matrix, aga 19. sajandi Inglismaal?
Nagu neil alati kombeks, tahavad jänkid ka seekord Moriarty'st hullu maailmahävitajat teha. Tema kurjad plaanid on mastaapsed ning kogu ühiskonna saatus ripub Sherlocki ja Watsoni käes. Miks ei võiks Moriarty osav kuritegelik mängur olla nagu Doyle'il? Ma ei usu hulludesse maailmahävitajatesse.
Filmi parim osa on Stephen Fry Mycroftina. Aga teda on ikka selgelt liiga vähe.