Ehk veidi varem siiski.:rolleyes: Kvaliteet on loodetavasti tõusujärgus.
Aga teatud filme hakataksegi rohkem hindama aja möödudes...
Printable View
Käisin eile Aki Kaurismäki esikal. Saal sai rajult täis, enne sai õlut joodud ja nii oli juba filmi alguses keskilge põiekas. Aga siis algus venis, kõik pidid ilgelt nalja tegema ja kõnet pidama. Kunagi juhtus sama Püha Türa kiusamisega ja siis oli see minu kõige vaevalisem filmikogemus. Seekord pidasin vastu 45 minutit, kui võtsin siis ristikäigu mööda üsna kitsaid Sõpruse reavahesid tualetti. Aga film polnud absoluutselt vaevaline. Ma kartsin küll, et Kaurismäki paneb sellist "mängi ängi", kuna teemaks oli mingi Süüria põgenik ja üleüldse, aga reaalsuses oli tegu väga elurõõmsa ja kohati siganaljaka filmiga. Film kestis ka napilt üle 1,5 tunni, mis tähendas, et ka igav ei hakanud. Jagati veel tasuta longerot, mida ma kohe vetsus käimise järel natuke hävitasin ja siis ronisin enda kohale tagasi. Kõik olid rõõmsad, kõik naersid ja üleüldse oli superhea film. Soovitan väga soe!
Soovitusi juunikuus nähtud filmidest.
Finian's Rainbow (1968, Francis Ford Coppola) 6/10 - Fred AstaireŽi viimane muusikal.
Marx Brothers Go West (1940, Edward Buzzel) 7/10
Arrival (2016, Denis Villeneuve) 7,5/10
The Thing (1982, John Carpenter) 8/10 - ajapikku klassikaks saanud teos.
I Confess (1953, Alfred Hitchcock) 8/10
The Chronicle History of King Henry the Fifth with His Battell Fought at Agincourt in France (1944, Laurence Olivier) 7,5/10
The Exterminating Angel (1962, Luis Buñuel) 8/10 - peetakse üheks Buñueli parimaks. Filmis jääb palju asju vaatajale selgitamata, seega võib see igaühele erinevat mõtet või moraali edasi anda.
In Praise of Love (2001, Jean-Luc Godard) 9/10 - esmakordne kokkupuude GodardŽiga. Väga meeldis.
Woyzeck (1979, Werner Herzog) 8/10
Even Dwarfs Started Small (1970, Werner Herzog) 9/10 - hullumeelne. Aga ega Herzogil endal vist ka peas kõik korras pole. Aa, ja kuna võtete ajal igasugu vigastusi ette tuli, siis lubas Herzog pärast mõnda tõsisemat intsidenti ülejäänud võtete vigastusteta möödumisel kaktusesse hüpata, seejuures lubas ta seda näitlejatel filmida. Hiljem on Herzog öelnud, et sisse hüpata oli palju kergem kui pärast välja saada.
Playtime (1967, Jacques Tati) 8,5/10 - peensusteni läbi mõeldud.
Moonlight (2016, Barry Jenkins) 9/10 - realistlik film, mille teema võib siin Euroopas kauge ja võõrana tunduda.
http://home-of-films.com/wp-content/...-herzog-01.jpg
Even Dwarfs Started Small
Baby Driver - http://www.imdb.com/title/tt3890160/?ref_=nv_sr_1
Hinne kuidagi kahtlaselt kõrge. Ons keegi käinud? Raha ja aja raiskamine või sobiks nädalavavahetusel aega sisustama?
http://www.ohtuleht.ee/816616/mine-k...ks-spikri-ette Hetkel kinodes valik nr. 2.
Kellele meeldib filmi vaadates natuke ajusid kaasa ragistada, siis soovitaks hispaanlaste The Invisible Guest'i.
Saadaval Netflixis http://www.imdb.com/title/tt4857264/
Ma täna natuke breinstormisin ja mõtlesini, et miks pole olemas selliseid nö renditavaid elutuba kinosid, kuhu mahuks mingi 2-10 inimest sisse. Inimesed saaksid sinna minna kino lahtiolekuaegadel ja ise valida filmi mis peale pannakse.
Pornokabiinidest olen kuulnud aga see oleks next level. Ei mingeid VHS kassette! Korralik kahur laseks pildi seina ja sina sõpradega naudiksid olemist nahktugitoolil või diivanil lõsutades.
Plussid
*Ei peaks kannatama teisi ebameeldivaid kinokülalisi
*Ei sõltuks kinoseasside ajakavast
*võib vabamalt võtta
Miinused
*raudselt lagastatakse rohkem kui näiteks mcnamara pole kõrval kulmu kortsutamas
*raudselt oleks neil ka kasutust panopesadena jne
*lahjem heli
*väiksem ekraan/kangas
*Mölalõuast sõprade suu jahvataks rohkem paska kui tavalises kinos
Dunkirkile antud 9,5/10 ei tule tühja koha pealt. Väga raju film, nii visuaalselt kui storyline'i poolest. Soovitus.
Julgen duubeldada. Visuaalselt kõva elamus ning sisu oma lihtsuses maha ei jää. Pole vaja komplekset dramatiseeritud armastuslugusid sõjafilmidesse. Lihtsuses on võlu.
Tae Guk Gi: The Brotherhood of War (2004)
Viskasin pilgu vahepeal ka Hollywoodist kaugemale ja katsetasin elus esimest korda Korea filmi. Tegemist siis Korea sõjast rääkiva filmiga.
Sõjastseenid olid väga rajud, väidetavalt sai iga päev katsetel vigastada mitmeid inimesi, mulda lendab ikka igasse ilmakaarde. Lahingute vahepeal läbib filmi pehmem toon, kus esikohal kahe venna omavahelised suhted ja nende perekond. Minu jaoks üks parimaid sõjafilme, mis suudab väga hästi edasi anda seda, kui jube see sõdimine ikkagi on.
Film tasuta vaadatav youtubes inglise supakatega.
http://www.imdb.com/title/tt0386064/?ref_=nv_sr_1
Ootan juba uut Nolani filmi, eriti kui tehtud säärasest huvitavast ajaloolisest sündmusest. Aga kust krt te kõik juba näinud olete seda, kui viisakalt küsida tohib?
Dark Tower
Ootan juba filmi tulekut, kuigi endal pole veel viimane osa läbi loetud. Loodetavasti toimub filmi tegevus enne seda, muidu äkki rikub ära raamatu üllatusmomendi. Ainuke imelik on näitleja valik. Kui raamatus oli Roland ehtne Clint Eastwood, siis filmis on ta mustanahaline. Kuigi näitlejana pole Elba halb, siis valik sellesse rolli on päris arusaamatu.
Korralik film oli see Dunkirk, aga kas öelda, et tegu on nüüd kõige-kõigemaga, ma ka ei oska. Esiteks ei tulnud minul kinost tulles sellist "ohmygod"-efekti nagu Dark Knighti, INterstellari ja selle mustkunstifilmiga. Teiseks, noh, tore film, aga, noh, ma ei tea, äkki olid ootused liiga hullud.
Väga hea elamus Dunkirk - aga Nolanilt seda ootakski, eriti kui teema nii hea valitud. Mõtlema võib panna, kuidas saab film olla nii kiidetud, kui seal on vaevu dialoogi, tegelasi ei arendata, sõjafilmi kohta vähe... sõda ennast ja isegi ze žeermanzeid põhimõtteliselt ei näidata (mis on üks mitmest lahedast nipist ses filmis). Ja kuradima hästi toimib, ilma otsese plotita. Film nagu observeerib ellu jäämist ja selle olukorra suurust ja veidrust. Ning kogu visuaal (enne linastumist uhkeldati mingi kõvema filmi peale tegemist) koos suurepärase heli, pingelise muusika ja detailide autentsusega tuleb suurel ekraanil ära näha. Samas pole Dunkirki tohutu situatsioon kuidagi üle puhutud vaid väga realistlik ja paneb poistele kaasa elama, ilma et sa karakteritest midagi teaks või nendega suhestuda saanuks (miski, millega näiteks see kiidetud sari Band Of Brothers hakkama ei saanud).
Shot Caller - Käisin eile seda vaatamas, väga hea film oli. Sügavam film, kui ma arvata oskasin. Kuna töötan vanglas siis huvitav oli külastajaid vaadata, 4 endist klienti vaatasid ka filmi :D