Ehk veidi varem siiski.:rolleyes: Kvaliteet on loodetavasti tõusujärgus.
Aga teatud filme hakataksegi rohkem hindama aja möödudes...
Printable View
Käisin eile Aki Kaurismäki esikal. Saal sai rajult täis, enne sai õlut joodud ja nii oli juba filmi alguses keskilge põiekas. Aga siis algus venis, kõik pidid ilgelt nalja tegema ja kõnet pidama. Kunagi juhtus sama Püha Türa kiusamisega ja siis oli see minu kõige vaevalisem filmikogemus. Seekord pidasin vastu 45 minutit, kui võtsin siis ristikäigu mööda üsna kitsaid Sõpruse reavahesid tualetti. Aga film polnud absoluutselt vaevaline. Ma kartsin küll, et Kaurismäki paneb sellist "mängi ängi", kuna teemaks oli mingi Süüria põgenik ja üleüldse, aga reaalsuses oli tegu väga elurõõmsa ja kohati siganaljaka filmiga. Film kestis ka napilt üle 1,5 tunni, mis tähendas, et ka igav ei hakanud. Jagati veel tasuta longerot, mida ma kohe vetsus käimise järel natuke hävitasin ja siis ronisin enda kohale tagasi. Kõik olid rõõmsad, kõik naersid ja üleüldse oli superhea film. Soovitan väga soe!
Soovitusi juunikuus nähtud filmidest.
Finian's Rainbow (1968, Francis Ford Coppola) 6/10 - Fred AstaireŽi viimane muusikal.
Marx Brothers Go West (1940, Edward Buzzel) 7/10
Arrival (2016, Denis Villeneuve) 7,5/10
The Thing (1982, John Carpenter) 8/10 - ajapikku klassikaks saanud teos.
I Confess (1953, Alfred Hitchcock) 8/10
The Chronicle History of King Henry the Fifth with His Battell Fought at Agincourt in France (1944, Laurence Olivier) 7,5/10
The Exterminating Angel (1962, Luis Buñuel) 8/10 - peetakse üheks Buñueli parimaks. Filmis jääb palju asju vaatajale selgitamata, seega võib see igaühele erinevat mõtet või moraali edasi anda.
In Praise of Love (2001, Jean-Luc Godard) 9/10 - esmakordne kokkupuude GodardŽiga. Väga meeldis.
Woyzeck (1979, Werner Herzog) 8/10
Even Dwarfs Started Small (1970, Werner Herzog) 9/10 - hullumeelne. Aga ega Herzogil endal vist ka peas kõik korras pole. Aa, ja kuna võtete ajal igasugu vigastusi ette tuli, siis lubas Herzog pärast mõnda tõsisemat intsidenti ülejäänud võtete vigastusteta möödumisel kaktusesse hüpata, seejuures lubas ta seda näitlejatel filmida. Hiljem on Herzog öelnud, et sisse hüpata oli palju kergem kui pärast välja saada.
Playtime (1967, Jacques Tati) 8,5/10 - peensusteni läbi mõeldud.
Moonlight (2016, Barry Jenkins) 9/10 - realistlik film, mille teema võib siin Euroopas kauge ja võõrana tunduda.
http://home-of-films.com/wp-content/...-herzog-01.jpg
Even Dwarfs Started Small
Baby Driver - http://www.imdb.com/title/tt3890160/?ref_=nv_sr_1
Hinne kuidagi kahtlaselt kõrge. Ons keegi käinud? Raha ja aja raiskamine või sobiks nädalavavahetusel aega sisustama?
http://www.ohtuleht.ee/816616/mine-k...ks-spikri-ette Hetkel kinodes valik nr. 2.
Kellele meeldib filmi vaadates natuke ajusid kaasa ragistada, siis soovitaks hispaanlaste The Invisible Guest'i.
Saadaval Netflixis http://www.imdb.com/title/tt4857264/
Ma täna natuke breinstormisin ja mõtlesini, et miks pole olemas selliseid nö renditavaid elutuba kinosid, kuhu mahuks mingi 2-10 inimest sisse. Inimesed saaksid sinna minna kino lahtiolekuaegadel ja ise valida filmi mis peale pannakse.
Pornokabiinidest olen kuulnud aga see oleks next level. Ei mingeid VHS kassette! Korralik kahur laseks pildi seina ja sina sõpradega naudiksid olemist nahktugitoolil või diivanil lõsutades.
Plussid
*Ei peaks kannatama teisi ebameeldivaid kinokülalisi
*Ei sõltuks kinoseasside ajakavast
*võib vabamalt võtta
Miinused
*raudselt lagastatakse rohkem kui näiteks mcnamara pole kõrval kulmu kortsutamas
*raudselt oleks neil ka kasutust panopesadena jne
*lahjem heli
*väiksem ekraan/kangas
*Mölalõuast sõprade suu jahvataks rohkem paska kui tavalises kinos
Dunkirkile antud 9,5/10 ei tule tühja koha pealt. Väga raju film, nii visuaalselt kui storyline'i poolest. Soovitus.
Julgen duubeldada. Visuaalselt kõva elamus ning sisu oma lihtsuses maha ei jää. Pole vaja komplekset dramatiseeritud armastuslugusid sõjafilmidesse. Lihtsuses on võlu.
Tae Guk Gi: The Brotherhood of War (2004)
Viskasin pilgu vahepeal ka Hollywoodist kaugemale ja katsetasin elus esimest korda Korea filmi. Tegemist siis Korea sõjast rääkiva filmiga.
Sõjastseenid olid väga rajud, väidetavalt sai iga päev katsetel vigastada mitmeid inimesi, mulda lendab ikka igasse ilmakaarde. Lahingute vahepeal läbib filmi pehmem toon, kus esikohal kahe venna omavahelised suhted ja nende perekond. Minu jaoks üks parimaid sõjafilme, mis suudab väga hästi edasi anda seda, kui jube see sõdimine ikkagi on.
Film tasuta vaadatav youtubes inglise supakatega.
http://www.imdb.com/title/tt0386064/?ref_=nv_sr_1
Ootan juba uut Nolani filmi, eriti kui tehtud säärasest huvitavast ajaloolisest sündmusest. Aga kust krt te kõik juba näinud olete seda, kui viisakalt küsida tohib?
Dark Tower
Ootan juba filmi tulekut, kuigi endal pole veel viimane osa läbi loetud. Loodetavasti toimub filmi tegevus enne seda, muidu äkki rikub ära raamatu üllatusmomendi. Ainuke imelik on näitleja valik. Kui raamatus oli Roland ehtne Clint Eastwood, siis filmis on ta mustanahaline. Kuigi näitlejana pole Elba halb, siis valik sellesse rolli on päris arusaamatu.
Korralik film oli see Dunkirk, aga kas öelda, et tegu on nüüd kõige-kõigemaga, ma ka ei oska. Esiteks ei tulnud minul kinost tulles sellist "ohmygod"-efekti nagu Dark Knighti, INterstellari ja selle mustkunstifilmiga. Teiseks, noh, tore film, aga, noh, ma ei tea, äkki olid ootused liiga hullud.
Väga hea elamus Dunkirk - aga Nolanilt seda ootakski, eriti kui teema nii hea valitud. Mõtlema võib panna, kuidas saab film olla nii kiidetud, kui seal on vaevu dialoogi, tegelasi ei arendata, sõjafilmi kohta vähe... sõda ennast ja isegi ze žeermanzeid põhimõtteliselt ei näidata (mis on üks mitmest lahedast nipist ses filmis). Ja kuradima hästi toimib, ilma otsese plotita. Film nagu observeerib ellu jäämist ja selle olukorra suurust ja veidrust. Ning kogu visuaal (enne linastumist uhkeldati mingi kõvema filmi peale tegemist) koos suurepärase heli, pingelise muusika ja detailide autentsusega tuleb suurel ekraanil ära näha. Samas pole Dunkirki tohutu situatsioon kuidagi üle puhutud vaid väga realistlik ja paneb poistele kaasa elama, ilma et sa karakteritest midagi teaks või nendega suhestuda saanuks (miski, millega näiteks see kiidetud sari Band Of Brothers hakkama ei saanud).
Shot Caller - Käisin eile seda vaatamas, väga hea film oli. Sügavam film, kui ma arvata oskasin. Kuna töötan vanglas siis huvitav oli külastajaid vaadata, 4 endist klienti vaatasid ka filmi :D
Juulikuugi peagi möödas ja kuigi see kõige viljakamaks ei osutunud, siis üht-teist head sai siiski vaadatud.
Üheshingamine (2013, James Tusty ja Maureen Castle) 7/10
Frozen Days (2005, Danny Lerner) 7/10
Sacco e Vanzetti (1971, Giuliano Montaldo) 7/10
Bird (1988, Clint Eastwood) 7/10
Beloe solntse pustyni (Ergav kõrbepäike, 1970, Vladimir Motyl) 7/10
The Getaway (1972, Sam Peckinpah) 7/10
Lost in La Mancha (2002, Keith Fulton ja Louis Pepe) – 2018. aastal peaks Gilliami The Man Who Killed Don Quixote lõpuks valmis saama. Näis. Lost in La Mancha on aga dokumentaalfilm tema täielikust ebaõnnestumisest sellesamuse filmi filmimisel 2000. aastal. 7,5/10
Ginger e Fred (1986, Federico Fellini) – läks hinge see üks Fellini hilisematest teostest. Mastroianni endiselt suurepärane. 8/10
Hamlet (1948, Laurence Olivier) 8,5/10
Das Boot (1981, Wolfgang Petersen) – vaimustav. 9/10
Il Posto (1961, Ermanno Olmi) – jääb küll väljaspoole neoralismi tippaega, aga sellega sarnaseid jooni on nimetet filmil palju. 9/10
Kordusvaatamised
Psycho (1960, Alfred Hitchcock) 9/10
La Grande Vadrouille (1966, Gérard Oury) 9/10
Le père Noël est une ordure (1982, Jean-Marie Poiré) – parim komöödia selles mõttes, et vaatajale ei anta isegi aega üürikeseks hingetõmbeks, kuna geniaalsed naljad ja sõnamängud järgnevad üksteisele nauditava kiirusega. Inspireeritud samanimelisest teatrietendusest. 10/10
http://theredlist.com/media/database...theredlist.jpg
Le père Noël est une ordure
Dunkirk ei andnud tõesti päris sellist emotsiooni nagu Reamees Ryan või Band of Brothers. Teisalt, rõhuasetus oli ka üsna erinev. Karakterite arendamine ja hurraa-momendid jäid tahaplaanile. Samas visuaalselt ja heliliselt suurepärane. Osavalt kruviti pinget üles, kuid lõpuks vaenlasi väga ei näinudki. Ajalise nihkega lähenemine oli ka päris originaalne.
Kokkuvõttes väga soliidne teos.
Dunkirk oli asjalik, aga ma leian, et pisut rohkem kaost ja segadust oleks filmile hästi mõjunud. Kõik oli pisut hingetu. Vaatasin kunagi filmi nimega Atonement ja rannastseenide osas tekkis paratamatult võrdlusmoment, kus kaotajaks jäi Dunkirk.
seal oli see lege/goat one-take, right?
'Atonementi' one-take on üks mu lemmikuid stseene ever.
https://www.youtube.com/watch?v=QijbOCvunfU
maitse asi. See Atonementi võte on küll korralik filmitegemine, aga mu jaoks liialt üle dramatiseeritud ja liiga palju toimub + mingit efekti on peale puistatud pildile. Dunkirki reaalsus on suhestatavam.
Mis narkootikume tarvitab Luc Besson?
Torusiili joob hommikuti.
Käisin kinos. Wind River oli filmiks. Selline vaikne reservaadielu, kuid kui pauku tehakse, siis paugud on väga kõvad. Jeremy Renner mängib ja puha. Aetakse mõrvar-vägistajat taga. Ilgelt vinge tulevahetusstseen on ka, tisse ei näe, korraks ainult lahkamislaual karvast tutti. Aga suurepärane film on, Mõnu007 kvaliteedikarantiin.
Wind River minu jaoks selle suve parim. Dunkirk jääb tsipa-tsipa alla.
Käisin eile Emojit vaatamas, üsna väga vaevaline vaatamine oli. Mõnu hoiatusgarantii!
Mul naine käis seda emoji värki eile pojaga Solarises vaatamas (kui mulle helistati olid juba neil piletid ostetud ja ma ei saanud neid enam ümber veenda). Väidetavalt ei olnud nii jube kui kirjutatakse. Pojale meeldis pmst sama palju kui supervaras 3 kuigi ta on eriline minionide fänn. Naise arust oli see isegi toredam kuna supervaras oli (ülla-ülla) ettearvatav.
Ise vaatama aga ei lähe kuna mulle tundub juba esialgne idee emoticonidest film teha vastukarva.
Noh, argument "lapsele meeldis" on umbes sama, et "aga mu lapsele meeldib ju iga päev burgereid süüa". Probleem ongi selles, et kuidas lastele kaastunnet tekitades kaupa maha müüakse. Minionide viimased osad on ju ka tegelikult sarnase põhimõttega, aga see film on seejuures eriti küüniline, kus tehakse selgeks, et kui sa sõnumeid piisavalt ei saada ja kui sul pole piisavalt äppe, siis on moibiilis olevad tegelased väga-väga kurvad.
Järgmisena võiks teha toreda filmi Onu Joelist, kes on väga kurb, kui väike poiss või tüdruk temaga koos autoga sõitma ei lähe. Onu Joel ohkab ja nutab kodus õnnetult. Lõpuks istub hea laps temaga autosse ja sõidab päikese poole. The End.
Ja siis saab ka öelda, et tegelikult polnud nii õudne, sest lapsele meeldis ja naine on ka halvemat filmi näinud.
Kõnealune film tundub olevat nii halb, et seda peaks isegi vist vaatama minema.
Täna käidi seevastu Autod 3 vaatamas. Best of the bunch, päris tugevalt.
Peaks ise ka lõpuks mingi filmi vaatama. Praegu on isegi sarjadest ainult GoT mida vaatan ja noh, rohkemaks lihtsalt pole aega leidnud... :/
Selle peale tahaks küsida, et kellele seda filmi suunatud on sinu meelest kui mitte lastele? Kui neile sobib ja vanemad viivad nad kinno seda vaatama siis on tegijatel ju kõik korras. Polegi mõeldud nii vanadele nagu sina Mõnu (sorry, sa pole enam laps :D ).
NB See ei tähenda, et seda vaatama peab minema! Kurat teevad veel muidu järje sellele kui vaatavad, et box office's läheb hästi.
Võta aga nt How to Train Your Dragon ja httyd2 siis need on just sellised animatsioonid mida annab ka täiskasvanud inimesel väga nauditavalt vaadata.