No see film läheb antud teemal ikka kaugele teistest ette.Tsitaat:
Algselt postitas Katk
Printable View
No see film läheb antud teemal ikka kaugele teistest ette.Tsitaat:
Algselt postitas Katk
Et väärtustada häid filme, peab vahetevahel muidugi ka kehvemaid vaatama. Aga kas on tõesti mõtet vaadata filmi, mille puhul on juba ette teada, et see on halb? Või vaadata filmi just seetõttu? (näiteks Plan 9 from Outer Space peetakse nii halvaks, et osade arvates on see hea. Endal pole veel tekkinud võimalust antud filmi vaadata)
Augustikuus olen aga liikumas täieliku filmistroofi suunas, sestap võib juba üheainsa seni nähtud filmi kohta kokkuvõtte ära teha.
Dunkirk – väga nauditav, ent nagu Nolani filmide puhul mul isiklikult tihtipeale kipub olema – emotsioonitu. Kuigi filmi nö siseneda oli lihtne ja kohati näisid filmitegelaste hingetõmbed veest väljudes ühtivat enda omadega. Tugev sõjafilm. 8/10
Suvel pole eriti filme jõudnud vaadata, aga mõned siiski on nähtud:
1. My Father and My son - Babam ve Oglum. Pole vist varem Türgi filme vaadanud ja pettuma ei pidanud, tõsiselt korralik teos, väga head näitlejad. Suurepärane kirjutamine. Vaataja hakkab tegelastest hoolima. Kuna tegu on ikkagi lõunamaa filmiga, siisi kohati on emotsioonid eestlase jaoks ülevõlli, kuid mind see suures plaanis väga ei häirinud.
Igastahes soovitan kõigile ja ma arvan, et tegu on ühe parimatest võõrkeelsetest filmidest läbi aegade.
8/10
2. Your Name - Jaapan ja animatsioonid on üks super kombo. Järjekordne super huvitav lugu, ei ole päris nii maagiline ja keerukas kui animatsioonide kuninga Miyazaki linateosed, kuid korralikku emotsiooni see film tekitas ja filmi esimene pool oli ka mõnusalt segane ja läks päris kaua aega, et täpselt aru saada mis toimub.
8/10
Zootoopia vaatasin ka lõpuks ära, üllatas mind korralikult. Terve film oli tore vaatamine ja kordagi igav ei hakanud, nagu mitme teise USA animatsiooni puhul. Sisu oli korralik, mõte oli hea, rassism on paha ja elagem kõik sõbralikult koos. Väga head häälelugejad olid ka seekord.
7,5/10
Nii kaks filmi veel ja imdb top 100 on läbi vaadatud, võtsin aasta algsues eesmärgi, et vaataks kõik rahva lemmikud ära, hetkel on veel pikk tee minna, sest lausa 70 filmi on veel vaatamata.
Milline Miyazaki oma sul nii keerukas on? Sinu nimi oli täpselt õige piiri peal, et saaks korra "vaddafakk nüüd juhtus", siis veel korra ja siis natuke veel. Marulahe film oli.Tsitaat:
Algselt postitas karl54
ma pole pärast nelja vaatamist ka Totorost aru saanud. kogu konks on, et tuleb kassbuss ja kõik lapsed naeravad 10+ minutit.
Palju säravaid ja huvitavaid tegelasi ja maagiline maailm, sisu poolest nad vist pole jah nii keerulised. Pigem see visuaalne pool võib ära kammida. Selles mõttes jah "Sinu nimi" tekitas tõesti rohkem seda ma ei saa sittagi aru momenti, kuid nt kõrvaltegelased jäid pigem keskpärasteks ja suurt huvi ei tekitaud. Aga eks filmi mõte oligi kahe noore loole keskenduda. Kindlasti mu top 5 animafilm.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Aga kui ma juba mitte Usa ja Inglismaa filmidest rääkima hakkasin, siis mõtlesin, et mis mu top 20 on. tegelikult olen näinud päris vähe ja kindlasti enamus head on nägemata, nt Rootsi ja Vene kino on täitsa puutumata, viga mille kavatsen õige pea kõrvaldada.
Aga minu top 20, animafilmid jätsin sedapuhku välja. Samuti jätaks välja Sergio Leone filmid.
1. Seven Samurai (Jaapan) - Kurosawa suutis teha palju imelisi filme, aga ma arvan, et ikkagi just see jäi tema parimaks, kui öelda Kurosawa nimi kellegile, siis vast esimesena seostub see film või kui sa ei tea Kurosawat siis vähemalt sellest filmist oled kuulnud. Sellega on see asi, et paljude jaoks on see aegunud, aga millegipärast mind see ei ole häirinud ja iga vaatamine on omamoodi naudin.
2. Life is Beautiful (Itaalia) - Siinkohal ma arvan, et peaks korra veel vaatama, sest huvitaval kombel kriitikud ei ole selle filmi nii suured fännid ja pigem on see läinud peale rahvale. Aga jälle täpselt minu maitse, sõjafilm kus praktiliselt reaalset sõda ei näidata ja on ülesehitatud emotsioonile ja karakterite arendamisele. Lõpus nutsin ka.
3. Oldboy (Oldeuboy) (L-Korea) - See võiks vabalt essa olla, sitaks vägivalda, sitaks haige teema, sitaks põnev. Natuke Tarantiinolik aga veidi karmim. Min-sik Choid olen näinud kolmes filmis ja kõigis kolmes on ta olnud suurepärane, vapustav näitleja.
4. City of God (Brasiilia) - Sellinne film, mida vast kõik on korra näinud, ise olen mingi 4-5 korda vist vaadanud ja lapsena oli lemmik film, viimase 5 aasta jooksul pole näinud ja võibolla enam nii suur fänn pole, aga emotsiionid olid alati laes seda vaadates.
5. Das Boot (Saksamaa) - Üks paremaid sõjafilme üldse, suutis inimeste tundeid suurepäraselt edasi anda, hirmu tekitamiseks pole vaja näidata reaalset sõda.
6. M (Saksamaa) - 1931, poleks uskunud, et peale Chaplini filmide midagi nii vanast ajast võib meeldida, The Wizard Of Oz ja Casablanca on küll lemmik filmide seas, aga no 10 aastat on suur vahe. Võtan päris kindlasti Langi teised filmid ka ette.
7. Wild Tales (Argentiina) - Suutis räigelt üllatada, olli teistsugune ja omamoodi humoorikas.
8. Elite Squad (Brasiilia) - Põnev, väga põnev ja olin terve film ekraani ette naelutatud. Kriitikutele film pole väga vist meeldinud, ise vaatasin seda suht lapsena, ehk kui enamus eespoololevad on mitu korda üle vaadatud, siis seda peaks veel üle tsekkama, sest kunagi oli mingi ämblikmees ka mu lemmik film. Ehk hetkel võib olla sellinne nostalgia värk.
9. Yojimbo (Jaapan) - Veel Kurosawat ja siint sai alguse ka Leone triloogia, kes ahvis oma esimese kuulsa triloogia filmi Yojimbo pealt. Väidetavalt Kurosawa olevat talle ka kirja saatnud, kus ta olevat filmi kiitnud, "see on suurepärane film, aga see on kahjuks/kuid see on minu film".
10. Amelie (Prantsusmaa) - Mis tabel see on kui Prantsuse filme sees pole. Mul oli lapsena videokasett sellest ja ma arvan, et 10 korda olen seda filmi raudselt vaadanud. Jällegi pole vast 10 aastat seda vaadand, et sellinne nostalgia teema jälle.
11. The Hunt (Taani) Kuigi Bergmani pole veel avastanud, siis skandinaavia on ikka esindatud. Mads Mikkelsen on üks mu lemmik näitlejaid ja see film rabas korralikult. Mõtemapanev teema ja mulle ajas see küll hirmu peale. Sest reaalsuses oleks ilmselt kõik sarnane sellele filmile, kui midagi sellist peaks juhtuma, lapsesuu ei valeta.
12. My Father and My Son (Türgi) - Sellest juba eespool kirjutasin.
13. I Saw the Devil (L-Korea) - Õõvastav, vägivaldne, hirmus.
14. Cinema Paradiso (Itaalia) - Jälle üks armas lugu, kindlasti kurb, aga Itaalia oskab nende emotsioonidega mängida.
15. Dangal (India) - Sest mulle meeldib Aamir Khan ja ma hakkasin nutma ka jälle, neid filme pole palju, mis pisara esile manavad. Üks lemmik spordifilme samuti.
16. Bicycle Thieves (Itaalia) - Miks ma selle nii taha olen pannud, vapustav film, kui võtta filmiajaloo mõttes ja unustada emotsioonid (Emotsioone see film tekitas ka sitaks), siis ilmselt üks paremaid filme läbi aegade. Kõik näitlejad olid amatöörid, sellel ajal valitses suur tööpuudus, ikkagi peale sõda ju ja sellest see film ka räägib. Igastahes Vittorio De Sica oli geenius, peaosaline oli väga närviline ja ei tundnud ennast hästi, kuid De Sica kasutas selle suurepäraselt ära. Ja lõpuks tuli kokku midagi väga siirast.
17. Downfall (Saksamaa) - Nii kuulus film, et pole kommentaare vaja, oli väga hea ka otseloomulikult.
18. The Lives of Others (Saksamaa) - Veidi uuema aja Saksa kinoklassikat, jälle üks filmidest, mida on raske kritiseerida, tegevus toimub ida-Saksamaal, kus teadupärast oli kultuur range järelvalve all.
19. Like Stars on Earth (India) - Väga liigutav film, vist nutsin ka veidi vahepeal.
20. Amores Perros ja La Haine jäävad napilt välja, seega emotsiooni pärast on The Raid: Redemtion (Indoneesia) tabelis, sest see on ebareaalselt kõva action film ja kindlasti üks paremaid mis kunagi näinud. Kuigi pole päris minu žanr.
Saksa 4
Itaalia 3
Brasiilia 2
India 2
Jaapan 2
L-Korea 2
Taani 1
Prantsusmaa 1
Türgi 1
Argentiina 1
Indoneesia 1
Nagu juba mainitud, siis august kujunes filmide vaatamise osas suhteliselt katastroofiliseks, mispärast kaasan ka mõned filmid negatiivse poole pealt. Lisaks reformisin ka enamiku hindeid. (nii et paremad filmid siiski ei jagaks ühte pulka kehvematega) Et anda mingi proportsioon edaspidi pandavate hinnete osas: 10 – täpselt 10; 9 – 40; 8 – 148; 7 – 232; 6 – 169; 5 – 113; 4 – 56; 3 – 17; 2 – 3; 1 – 4.
Hollywood or Bust (1956, Frank Tashlin). Kerge, lõbus. Dean Martin & Jerry Lewis. 6/10
The Silence of the Lambs (1991, Jonathan Demme). Pingeline, kaasahaarav. 7/10
Black Hawk Down (2001, Ridley Scott). Kuigi siin üritatakse kajastatada päriselt juhtunud sündmusi, siis ei suuda film hoiduda asetamast ameeriklasi heroilisesse staatusesse, stiilis "vaprad Ameerika sõdurid päästavad maailma". 5/10
Insomnia (2002, Christopher Nolan). Väga nauditav, aga samas mitte midagi eriliselt meeldejäävat. 7/10
The Village (2004, M. Night Shyamalan). Õudus on vististi enim allakäinud filmižanr. 3/10
Sama režissöör on teinud siiski ka veidi paremaid filme, näiteks The Sixth Sense (1999).
Ja vaatasin üle ka Chaplini City Lights (1931). Aegumatu.
https://wizjalokalna.files.wordpress...till.jpg?w=780
Võimalik, et üks parimaid filmilõppe, mis iial tehtud. Charles Chaplini "City Lights".
Aga Woody Alleni filmidest – viimati on hakanud häirima see pidev korduvus. Ikka samad intriigid, korduvalt. Eredaim näide ehk ongi mitte väga kaua aega tagasi linastunud Café Society, mis tõesti tekitas tunde, et Allenil pole enam midagi uut filmimaailmale pakkuda. Kui aga sellel sajandi keskpärasusest mõnda pärlit otsida, siis Midnight in Paris võiks kahtlemata sellele pretendeerida.
Nii nagu võis korduvuse üle kaevata Alleni filmide puhul, (vähemalt võib kindel olla filmi kvaliteedis, ent ei midagi enamat) võib sama tähelepaneku teha ka Kusturica filmiteoste puhul, kes kipub samuti ennast kordama. Life is a Miracle on film, mille puhul see enim segavaks on osutunud. See siiski ei takista nautimast Kusturica imepärast, ainulaadset maailma.
Siin on asjatundjaid, küsin. Kas see võimatult hea näitlejakomboga film on meie kinodesse tulemas? Plaanidest ei paista.
https://www.youtube.com/watch?v=ukJ5dMYx2no
Julgen soovitada palju tähelepanu saanud filmi The Square (Ruut).
Sai naerda, sai ehmatada, sai mõelda.
Sai takka kiita, sai ebamugavust tunda, sai hukka mõista.
Juhtusin seda väikeses saalis vaatama ja seal oli rahva meeleolu ka üsna hästi tunnetatav. Alguses oli palju naerupahvakuid, siis jäi natukene vaiksemaks. Kui üks kandev stseen galaõhtusöögile lahti lastud metslasega käis jäi saal nii pingsalt vaikseks, et isegi taskuräti põrandale kukkumist oleks kuulda olnud. Vaikus püsis peaaegu filmi lõpuni.
P.S neile kes tahavad sellist lihtsasti hoomatavad hollywood-draamalikku filmi, siis seda ei tasu vaatama minna. Selgitusi ei jagata ja nalju lahti ei räägita.
It oli suht igav õudusfilmina. Lihtsalt valju kriiskamisega jumpscared. Selles pole nagu midagi hirmsat. Pettumus.
Vaatasin filmi "Minu näoga onu".
Nägi:
- täiesti alasti Maarja Mitti. Kiidan heaks. Tegu oli mu kooliõega, kes toona oli selline nukitsamehelik vaikne tüdruk, aga nüüd on selline, et jee.
- natuke ka alasti Evelin Võigemasti, aga teda oli juppmaad vähem.
- naerda sai
- tore oli
- veidi tõsine ka
- tore muidu.
Mis filmist see on?
Ma ei tea, ma vaidleks vastu.Tsitaat:
Algselt postitas Shparkz
Ainult vaakumis ja õudusfilmina vaadates vb tõesti jäi nõrgaks. Aga see õuduse aspekt oli selles filmis ainult üks osa. Ma ütleks, et see oli sürrealistlik draamafilm ühe deemonist osalisega. Ja sellisena minu meelest väga hea. Ma meeletult nautisin Bill Skarsgård'i versiooni Pennywise'ist. Väga sürr, väga evil ja väga twisted.
Mina annaks filmile tervikuna mingid tugevad 8.75/10
Igastahes piisavalt põnevust tekitav, et kavatsen Kingi 1200 lk romaani ka ette võtta lähitulevikus.
Fakk, see pask hakkab alati automaatselt tööle.Tsitaat:
Algselt postitas Shparkz
Mul küll ei hakka. Mis browseris sa oled?
Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
FirefoxzTsitaat:
Algselt postitas Shparkz
Veider siis.
Sa kindlasti exceliga ümardasit 2 decimal places. Palju muidu täpselt annaksid, umbes 8.754678204?Tsitaat:
Algselt postitas rainis007
Loomulikult Fight Club -super, see on ka muuseas film ,kelle DVD on yx kõige-kõige terviklikum kooslus.Yhe sarnase -Terminator 2 oma on mul au ka omada.
Septembris sai siis põhiliselt keskendatud Ameerikamaa filmiteostele, aga samas uudistasin ka väheke Prantsusmaa dokumentalistika avarusi. Siis veel ka kübeke Koreast, Saksamaast, Venemaast ja Itaaliast. Kõige raskemini vastupandavad klassikad ja mõned teised tunnustatud filmid jätsin aga poriste ja nohuste oktoobri- ja novembrikuude tarvis.
Frank Sinatra
Robin and the 7 Hoods (1964, Gordon Douglas) 5/10 - vähe imelik on vaadata pooleldi muusikalivormis, pooleldi gängsterifilmi vormis filmi. Ei sobi just kõige paremini kokku.
On the Town (1949, Stanley Donen ja Gene Kelly) ja Anchors Aweigh (1945, George Sidney) Mõlemad 6/10 - ja mõlemad ühtlasi ka sellised "kergemad", puhtalt meelelahutuseks paslikud muusikalid.
Ocean's 11 (1960, Lewis Milestone) 6/10 - noh, 2001. aasta (või oli see 2002?) remake on ju teada-tuntud, aga jah, 1960. aastast on siis originaal. Lõppkokkuvõttes jäid valdama pigem positiivsed emotsioonid.
Some Came Running (1958, Vincent Minelli) 7/10 - vot, eelmise nelja (või pigem kolme, Ocean´s 11 on ka ikkagi pigem tõsiseltvõetavam) filmiga võrreldes hoopis teine tera. Põhineb samanimelisel romaanil, ja muusika on filmis täiesti naelapea pihta. Ja kulminatsioon - suurepärane.
Nicolas Philibert
Animals and More Animals (1996) 6/10 - veidi väheks jäi seda materjali, näis filmi lõppedes mulle. Sellest ka aeglane, kohati igavusttekitav tempo.
Back to Normandy (2007) - eks see ole üks neist paljudest filmidest, kus režissöör või siis filmi tegemisega tihedalt seotud inimene aastaid hiljem filmipaika naaseb ja sellest filmi teha otsustab . . .
Être et Avoir (2002) 7/10 - režissööri hinnatuim ja tunnustatuim teos. Paraku jääb sellest mõru järelmaik, kuna meesõpetaja, kellest filmis tõeline eeskuju ja kannatlikkuse musternäide maalitakse, kaebas hiljem filmitegijad kohtusse, väites, et tema õigusi on rikutud, tema õpilased traumeeritud, etc, etc. Lõppkokkuvõttes mõned filmis osalenud pered vist mingi hüvitise saidki!
Nénette (2010) 7/10 - Philibert´i sügavamõtteliseim film, minu jaoks, olgugi, et ma ei saa väita, et oleksin kõik tema ülejäänud teosed ära vaadanud.
Seal, kus lõpeb luule (2009, Arko Kokk) 6/10 - originaalne lähenemine iseenesest.
Major Dundee (1965, Sam Peckinpah) 6/10 - mnjaa . . . kindlasti ei kuulu Peckinpah´i parimate teoste hulka, aga samas, täiesti nauditav ja filmile pühendatud aega ei pea kahetsema.
Heaven Can Wait (1943, Ernst Lubitsch) 7/10 - väga originaalne idee jällegi. Hiljem, kui ma ei eksi, tuletatakse sealtsamast ka mitmeid teisi filme, näiteks Powell´i Stairway to Heaven, mille ma ka lähiajal eeldatavasti ette võtan.
A Star Is Born (1954, George Cukor) 7/10 - pea kolmetunnine nauditav spektaakel. Aa, ja Judy Garland on muidugi suurepärane, kuigi ta ei kuulu mu lemmiknäitlejannade hulka.
How Green Was My Valley (1941, John Ford) 7/10 - väga fordilik film, võiks öelda. Ja Citizen Kane´ilt napsas parima filmi Oscari ära.
Gilda (1946, Charles Vidor) 7/10 - Rita Hayworth endiselt lummav . . . kuigi ei saa lahti tundest, et sellesinase Vidori filmi puhul on tegemist vaid Casablanca varjuga, tuhmi koopiaga sellest . . .
The Stolen Children (1992, Gianno Amelio) 7/10 - ja väga tugev seitse seejuures. Cannes´il oli väga edukas. Ehk Il Ladro di Bambini siis itaalia keeles.
The Great Beauty (2013, Paolo Sorrentino) 7/10 - meeldis, ja seejuures oli ka päris mitu mõtet filmil, mida veel edasi mõelda. Sorrentino stiili võiks ehk nimetada fellinilikuks, kõik see kaootika, selgelt eristuvad persoonid. Ent midagi on Sorrentino stiili juures veel . . . Ei tahaks öelda, et midagi suvalist, kui aga tegevuse (kaamera?) pidevat liikumist nii nimetada?
Zolotoy telyonok (1968, Mikhail Shvejtser) 7/10 - vene klassika, mis mind samas väga sügavalt ei muljetanud.
Sobache serdtse (1988, Vladimir Bortko) 9/10 - geniaalne, tõesti geniaalne . . . Pärast mõtlesin, mis võiks olla selle põhjuseks, et raamatu põhjal tehtud film on sedavõrd õnnestunud. Siis nägin, et Bulgakovi teos on ju vaevalt 130 lehekülge pikk! (ja ega vist rohkem pole vajagi) Ja kui arvestada, et filmi pikkuseks on veidi üle kahe tunni, siis võibki jõuda järeldusele, et raamatu läbilugemiseks ja filmi vaatamiseks kulub vaat et täpselt sama palju aega! (mis oleneb muidugi ka lugeja lugemiskiirusest)
Like Father, Like Son (2013, Hirokazu Koreeda) 6/10 - justkui veidi äraleierdatud teema juba, pealegi see film ei paku üldse midagi uut, kuigi see hoidub enimselgetest klišeedest. La vie est un long fleuve tranquille on umbkaudu identse žüzeega film, mida mulle on soovitatud. Sedapuhku küll tegu komöödia-, mitte draamafilmiga.
Sunrise (1927, F.W. Murnau) 8/10 - võtab kokku essentsiaalsed asjad inimese elus: lootus, õnn, armastus.
Das Cabinet des Dr. Caligari (1920, Robert Wiene) 8/10 - väga tuntud tummfilmiklassika. Esimene film ootamatu lõpupöörde ehk twistiga. Palju huvitavat värvidega mängimist.
https://i.pinimg.com/originals/6f/81...ffc05a2b9d.jpg
Dr. Caligari kabinet
https://1.bp.blogspot.com/-BsgENzQJq...or-sunrise.jpg
Päikesetõus: kahe inimese laul
Mina annaksin filmile "Minu näoga onu" 1,54 ja see kõik läheks ainuisikuliselt Roman Baskinile.Tsitaat:
Algselt postitas Kenny's Heroes
Mängi ängiTsitaat:
Algselt postitas mcnamara
no täiesti perses... miks??
Kas sellist küsimust on siis mõtet esitadagi? Teadagi, miks s e l l i s e i d filme järjepidavalt välja antakse . . .Tsitaat:
Algselt postitas Kenny's Heroes
Eks ta väga suures osas ikka raha pärast tehti, nagu ikka. Aga milles probleem on, ma aru ei saa?Tsitaat:
Algselt postitas Kenny's Heroes
Blade Runner 2049 on täitsa hea omas žanris, kui ei hakka seda originaaliga võrdlema. kuna alles linastus, siis sisu ei spoilerda. mulle isiklikult tundub siiski, et 3D rikub sellised filmid natuke ära visuaalses mõttes: liiga arvutimängu moodi on kõik ja isegi pärisnäitlejad ei tundu päris.
Vaatasin 2d-s ja ei kahetse. Loodan, et tulevikus on kõigi filmide puhul selline võimalus ja see jube prillivärk sureb välja.Tsitaat:
Algselt postitas El President
Kuskil näitab meil seda 2D's ka kinos praegu? Apollo kino?
Solaris Apollos oli jah. Eile hilisõhtul.Tsitaat:
Algselt postitas Kenny's Heroes
Väga hea.Tsitaat:
Algselt postitas mcnamara
aga evelin võigemaist näitas ju mõlemat tissi, vist.Tsitaat:
Algselt postitas mcnamara
Pigem rokkis Maarja Mitt, kellelt nägi kõike. Võigemasti väga ei näidatud, veidi küll.Tsitaat:
Algselt postitas mg
Läksin Blade Runnerit vaatama ja kogemata sattusin 3d seansile, mida ma üldiselt väldin. Aga seekord ei häirinud, film oli imeliselt ilus igal tasandil. Veidi ta kohati aeglane oli, aga mul ei hakanud kordagi käsi telefoni kallale minema. Selle aasta top10 film kindlasti, ilmselt ka top5, edasi ei julge lubada.
Söön meeleldi 'humble pied' nagu ingl.k. öeldakse. Siis oma ülekäe ennustusele siin teemas, et BR2049 on etteteada feil. Üldse mitte ei olnud, vastupidi, aga eks tänapäevane ollivuudi maastik on kõikide oma järgede ja taaskäivitustega asja nii ära möksind, et raske on end üldse enam kinno vedada. Siiski oli uus Blade Runner teine suurepärane järg sel aastal, peale Trainspottingut, ja mõlemail oli suur kohustus originaali briljantsusele järele elada - mis oli BR puhul veel suurem ülesanne.
Mulle pole see Gosling kunagi meeldinud, aga alalhoitud peategelasena ta isegi toimis, sellisena kellele sa tunned kaasa rohkem scripti pärast, kui näitlemise või olemuse pärast. Film on, nagu vana, selline vaikne pinge, aga kordagi mitte ei tundunud aeglane ja lõpuks olin üllatunud, et alles nii hilja kinosaalist välja sai. Atmosfäär (mis ju algse puhul oli pool filmist) on siin samuti tabatud ja mõnusalt väikeste nüanssidega 'tänapäevastatud'. Näiteks see korterielu hologrammneiuga. Samuti oli filmis pisut rohkem ruumi ja valgust, tänu millele ei tundunud uus üritavat liialt kopeerida vana maailma.
Jutu mõttes arendati asi suurepäraselt eelmisest edasi, hea idee vanadest tegelastest ja sündmustest edasi arendada uue, originaalse mõttega. Ning filmi lõpuks keerles mul peas rohkem küsimusi, kui peale algse BR vaatamist. Samuti oli lahe lüke peategelase filmikeskne inimene-või-masin küsimus panna jooksma vastupidises suunas esimese filmiga. Kui siin peaks veel järg tulema, siis olgu selle kallal jälle Villeneuve - Arrival ja Blade Runner järjest - seda režissööri hakkan huviga jälgima.
Ma võin siin küll nüüd natuke endale jalga lasta tuntud filmiguruna, aga mulle see Jackie Chani uus film väga meeldis. Võin ette öelda, et tegelikult pole Jackie Chan filmi peategelane, vaid pigem päästik, aga iga hetk, kus mees ekraanil oli, oli suurepärane.
Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Saabusin minagi nüüd reaalsususesse. Käisin vaatamas Blade Runner 2049.
Olen väga väikene filmide vaataja ja veel väiksem kinos käija. Aga see oli minu selle aasta kõige kõigem filmi elamus.
Filmi helile annaks u 12 punkti 10 nest. Mul on siiani kananahk ihul. Vaatasin tavalises versioonis ei kujuta nüüd ettegi kuidas see veel 3 d olla võiks. Ja mulle meeldis vähene dialoog tegelaste vahel. Aga samas krakterid olid põnevad. Ja vana hea Harrison on endiselt äge.
Miinuspoolele võib kanda selle et kohati jäi natukene venima aga mind see väga ei härinud.. Kuna mul ei lasta enam kunagi valida filmi mida vaatama lähme siis tundub et, see jäi ka viimaseks väga heaks filmiks. Kohati mulle tundus et, ma tunnen seda piina mida kõrval toolis tunti. Vb filmi kohatine tume toon võimendas seda.
Julgelt soovitan neile kes suudavad filmi vaadates ka natukene mõelda. Kui otsid actionit stiilis "kiired ja vihased" siis su aju sureb ennem lõpu arvatavasti ära.
Boi u need to dump dat hoTsitaat:
Algselt postitas Fc.
Aga tegelt, originaali oled näinud? Sellele annaksid vast helide eest siis 15 / 10