Ma pole sellist filmi, mis üldse ei meeldi ammu vaadanud, ma olen veitsa filmiajaloo fänn ja mõned vanemad filmid on kohati rasked ja ei ole tihti kerge vaatamine, aga huvi on ikka.Tsitaat:
Algselt postitas elx
Printable View
Ma pole sellist filmi, mis üldse ei meeldi ammu vaadanud, ma olen veitsa filmiajaloo fänn ja mõned vanemad filmid on kohati rasked ja ei ole tihti kerge vaatamine, aga huvi on ikka.Tsitaat:
Algselt postitas elx
Ma suutsin end selliselt "vaatan klassikat kasvõi vaevaliselt, aga ikkagi vaatan"-aega just ülikooli ajal. Mida rohkem tööd on, seda vähem sellist "ah, võtan mingi 4 tundi Saksamaa 30-ndate ekspressionismi ette".Tsitaat:
Algselt postitas karl54
Mõni aasta tagasi vaatasin rahuga ära ka neli tundi Grand Prix'i või Dr. Zhivagot, mis on imelised filmid, aga praegu lööb iga üle 2 tunni minev film ette, et kas ikka on aega.
Aga ühesõnaga käisin täna vaatamas filmi ühest oma lemmikkirjanikust Dovlatovist, mis on selline tugev üle kahe tunni vene draama parimas selles mõttes. Ma muidugi midagi enne filmi ette ei lugenud, seega sain puhta lehe pealt nautima hakata. Aga ma hakkan vist haigeks jääma, on ilge uni koguaeg ja väsimus, mistõttu suutsin kohe esimese viie minuti järel alekokksviidi toolis magama jääda. Pool tundi hiljem liikus ekraanil dekadentil kooslus valulikest literaatidest, keda üldse ei mõisteta. Meenutasid selliseid Tartu kirjandusringkondi, kes on üliintelligentsed, aga nii sitaks tundlikud ja edasipürgimatud, et joovad veini, kiruvad ja joovad ikka veini.
Kogu õhkkond oli filmid trööstitu, aga samas tekitas see väga suure nostalgia enda ülikoolipõlve järgi. Samasugune räpane Venemaa elu.
Väidetavalt olla film kaitsekõne Putini Venemaale, et näe, Dovlatov kirjutada ei saanud, aga nüüd saavad kõik kirjutada, kuna elu on palju parem. Samas oli see metafoor veidi kaotsi läinud, mistõttu avastati korraga Venemaal, et tegelikult samastatakse sealnähtut ka praeguse Venemaaga.
Siis tukkusin korra veel, seejärel toimus alati oluline, aga täiesti ebatõsieluline dramaatiline surmajuhtum, seejärel valuline tühjusesse vaatamine, vihjati paar korda Tallinnale (kuhu Dovlatov peagi kolis) ja siis saigi film läbi. Üldse näidati Dovlatovi elust kuut päeva. Tisse ei näinud, vägivalda ka polnud. Tore film, kui üldiselt öelda. Aga seda eelkõige nostalgiafaktorist ja tänu sellele, kui oled Vene filmikunsti ja üldse sellise enesevaluliku loojutustusega tuttav.
CMBYN - "suurepärane lugu esimesest armastusest", lol. 0 keemiaga pask, kus tüübid vist ei vaadanud kordagi üksteisele silmagi. ainuke armastuse koht oli mägedes kepslemine ja see oli ka otse Bämbist maha kirjutatud. suurepärane lõpu lecture scene ja nutt seda kahte tundi ei päästa. a noh, Itaalia suvi on ilus tõesti. 5/10.
aga muidu teisele dovlatovi kirjatükkide austajale soovitaks vaadata seda? mul tekkis küsimus, et kas katlamajad, tuletõrjedepood ja öövahetused ja samaka joomised jms elu, mis alexander genisi dovlatov ja tema ümbrus-es kenasti kirjas, ei pääsenud üldse siis kaadrisse? et ongi selline rahulik loomingulise tühitöö piinad ja sulnis veini joomine?Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Soovitaks ikka. Meenutas mingil kombel Assat. Ehk üsna tüüpiline vene äng, kõik joovad, on kiusatud ja kurvad.Tsitaat:
Algselt postitas metssiga
Hommikul läks taaskord varakult uni ära ja nii asusin uudiseid sirvima. Kuni märkasin, et ohhoo, film Annihilation on Netflixi välja pandud. See tundus juba treileri järgi päris põnev, osales Natalie Portman ja üleüldse on tore.
Nii asusingi vaatama. Noh, kui võrrelda Mute'i või Cloverfieldi uuega, siis on areng ikka massiivne. Film oli põnev, üsna õudne kohati ja korralik ulmeka materjal. Lõpu pean uuesti üle vaatama, kuna lõpuks läks nii segi asi, et ma ei julge ühtegi järeldust teha.
Tore tähelepanek on see, et kui linastus Cannes's Okja, siis vilistati see jubedalt välja, kuna Netflix hävitavat kinomudelit. See film lendas Netflixi, kuna Paramounti esinedaja, kelle senised suurimad saavutused on mingi Mission Impossible ja viimane Terminatori ilgus, nõudis filmi lõpu muudatust, et peategelane oleks meeldivam ja üleüldse olevat film liiga intelligentne. Seejärel produtsent ja lavastaja saatsid asja pikalt, film maandus Netflixis. Ehk mul on vaikselt tunne, et kogu avengersi ja muu uputuse najal võib netflix olla kinokunsti päästja. Ehk lavale saavad ka filmid, mis on veidi riskantsemad ja mis pole mõeldud "kõigile" ja lõpuks mitte kellelegi. Vist.
Seda ennegi räägitud, et Netflix ja vist ka Amazon on filmi mõneti päästmas. Vastupidiselt suurkompaniide "film peab enne läbi käima kümnest testgrupist, kellele kõigile peab film meeldima ja nülime selle nii nurgetuks, et suvatöllakas maalt ka naeraks ja saaks tegevusest aru" annab näiteks Netflix filmilavastajatele raha stiilis "yo, sa oled aastaid filme teinud, aga kas sul on midagi, mida sa alati oled tahtnud teha? siin on raha. tee, me valmimisprotsessi ei sekku ja näitame". Kui ma ei eksi, siis projekt on/oli päris suurejooneline ehk tahetakse teha üks filmiesilinastus nädas vms. Eks paari aastaga näeb ära, kas antud mudel on jätkusuutlik või mitte. Lootust seni on, sest erinevaid pärleid on tulnud. Miinuspoolel on see, et sarnaselt anti raha ka näiteks Adam Sandlerie, et ta teeks neli filmi. Et lõppeks võib asi jõuda ikka selleni, et saast müüb.
Mis filmides need pärlid neil on?Tsitaat:
Algselt postitas eika
Pigem on tundunud, et filmides on seni suht null, seriaalid on küll toitnud.
Mudbound ja see 1921 vms olid head filmid. Annihilator on ka fifty-sixty.Tsitaat:
Algselt postitas Martin
Mudbound on heal juhul 6/10.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Kahtlen.Tsitaat:
Algselt postitas Devil
Okja oli ka tegelikult kohati väga mõjuv film.
Paramount on oma asjad edasi müünud Netflixile, kuna nende varasem juhtkond on tootnud lugematus koguses filme, mis kõik teinud alla ootuste tulemusi ja üks legendaarsemaid stuudioid maailmas on kukkunud kõige mõttetumaks suurest kuuikust. Ja need, mis edasi müüakse on eelmiste bosside diilid. Eks näeb, kas kolme aasta pärast on Paramount samas seisus.
Aga Netflixist ja Amazonist ei tasu mingit lunastajat oodata, täpselt samasugused suurfirmad. Lihtsalt üritavad ennast päris filmitööstusse sisse osta :).
Samas, isegi Paramount toodab teistsugust kraami kui "XXX 7". Viimastest "Mother", "Silence" "Fences".
Foxil on Fox Searchlight, Sonyl Sony Classics, Universalil Focus Features, Disney'l Pixar :D.
Loodetavasti ei saa netflix mingil ajal samamoodi täis nagu laari internet. samuti loodaks ka, et Netflix pole "straight to video" substituut.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
üldiselt muidugi võiks maailmakino vähe rohkem olla.
Kas see Fences üldse meie kinodes jooksis läbi?Tsitaat:
Algselt postitas Devil
Süsteemi pole ma teda kandnud, eeldatavasti ei olnud rahalist mõtet miniatuurses vabariigis seda näidata.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
No taaskord üks näide, kus pole mõtet miniatuurses vabariigis näidata. Voogedastajad annavad ses suhtes veidi rohkem võimalusi.Tsitaat:
Algselt postitas Devil
Nojah, kusagilt Stoke-on-Trentist peaksid ikka Manchesteri sõitma, et filmi näha. Samamoodi ei näe keskmises USA linnas Euroopa filme jne. Pole mõtet halada, et kinos ei näe, kui riigis sihtgrupp praktiliselt puudub.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Ma ei halagi. Lihtsalt olen tänulik, et ma saan näha filme, mida ma tahan ja seda ilma mingi torrentita.Tsitaat:
Algselt postitas Devil
Vaatasin ära filmi "Seltsimees laps", mille eel oli mu põhi mure, et jummala eest seda projekti nüüd pekki ei keerataks, sest raamat oli üks viimase aja armsamaid raamatuid. Nüüd, kus filmist on paar tundi möödas, olen ikka üsna kahe vahel.
JÄRGNEVAD SPOLIERID
Mis meeldis:
- peategelane oli võimas. Nagu siiralt võimas. Viimasel ajal on väga häid lapsrolle meil ju olnud (suurem osa "Supilinna salaseltsist" näiteks), kuid see oli väga kõva.
- toredad detailid, hea soundtrack.
- üsna hea tempo, kus polnud kohta kohustuslikele Eesti filmielementidele:
* must valge
* vean koera laipa
* Rain Tolk jälle selles ühes luuseri rollis
- hea režii ja tegelikult ka hea stsenaarium, sest pekki nad seda kindlasti ei keeranud.
- juuksuri kõrvalliin. "Jumal tänatud, et sulle U pähe kukkus" ajas siiralt naerma.
Mis häiris:
- raamat oli lihtsalt palju parem. Nimelt oli raamatus lapse nurk ja ülejäänud maailm rohkem kontrastis. Ehk kui raamatu-Leelo oli lilleke keset sitamerd, siis siin oli lilleke veidi ära kadunud. Oli lihtsalt õnnetu laps, kes igatseb enda ema ja nö. rõõmsamad hetked olid veidi vähem välja mängitud.
- veidi stereotüüpsed karakterid. Mingil põhjusel on meie filmides iga NKVD või muu säärane tegelane täiesti must, halb ja väga kuri. Eestlased laulavad vabadusest ja on täiesti plekitud kannatajad. Seda ka siin. Jah, raamatus oli ka nii, aga kui järjest filmid sellise rollijaotusega tulevad (1944, Vehkleja jne), siis on veidi lihtne lahendus.
- Lõpp. Märkasin juba sama Vehkleja puhul. Ehk kui tahetakse näidata välismaailmale meie kannatusi muuhulgas, siis on väga naljakas vaadata, kuidas võetakse peategelane kinni, on veidi aega ära ja siis on rongijaam. Tuleb kuskilt rongisuitsust peategelane, tema juuksed on läinud hallimaks ja siis jookseb välja lapspeategelane, kes on sama vana, kui filmi alguses. Ehk siis kuskil välismaal mõeldakse, et "ahhaa, näe, hoiti terve suvi kinni. Õudne!" Tegelikult oli ju need karistused aastatepikkused.
- mul on seda jubehalb öelda, kuna Tambet Tuisk on väga meeldiv inimene, aga mul on juba teist rolli teda vaadates tunne, et ta mängib üle. Esimest korda oli see selle Laose koostööfilmiga.
- puudus kohustuslik filmielement ehk paljas Mirtel Pohla.
Ehk mulle film tegelikult meeldis. Väga hea Eesti film (kuna neid väga häid Eesti filme on veidi vähe). Aga ikkagi jäävad need mõned klišeed häirima.
"Seltsimees last" pole näinud aga "Vehklejas" oli see täiesti loogiline. Filmi tegevus ja peategelase arreteerimine toimus umbes samal ajal kui Stalin suri, peale mida hakati juba üsna ruttu poliitvangidele amnestiaid andma. Seega ta ilmselt istuski laagris üsna lühikest aega.Tsitaat:
- Lõpp. Märkasin juba sama Vehkleja puhul. Ehk kui tahetakse näidata välismaailmale meie kannatusi muuhulgas, siis on väga naljakas vaadata, kuidas võetakse peategelane kinni, on veidi aega ära ja siis on rongijaam. Tuleb kuskilt rongisuitsust peategelane, tema juuksed on läinud hallimaks ja siis jookseb välja lapspeategelane, kes on sama vana, kui filmi alguses. Ehk siis kuskil välismaal mõeldakse, et "ahhaa, näe, hoiti terve suvi kinni. Õudne!" Tegelikult oli ju need karistused aastatepikkused.
No kui 1953 hakati amnestiaid määrama, siis reaalselt jõudis see suure massini ikka aastaid hiljem. Bürokraatia oli ju meeletu.Tsitaat:
Algselt postitas Gallacher
Ok, lugesin. Helmes sai karistuse, kui Leelo oli 3. Ehk 1950. Helmes pääses, kui Leelo oli 2. klassi õpilane. Toona tähendas see viit aastat.
Ema vabanemine ja tagasitulek mais 1955 joonistab järjekordsed ajapiirid tütre elus. Leelo Tungla jutustus oma ema kauaoodatud kojutulekust on humoristlikus võtmes, kuid rõhutab võõristust, isegi pettumust. Lapse poolt ema auks valmistatud nurmenukupärja viskab tädi Anne solgiämbrisse. Laps, kelle emaigatsust on toitnud ettekujutus noorest, säravate silmadega naisest, kõige ilusamast emast maailmas, “kes pidi olema punane kui veri, valge nagu lumi ja must nagu eebenipuu”, arvab ema taasnägemisel algul, et tegemist on veaga.
Ehk seda sealt filmist küll välja ei tule.
P.S. Kuigi see ei häiri filmi vaatamast, aga ikkagi jätab kogu terrorist ladna mulje. Et läks, tuli, ikka juhtub. Parem, kui Guantanamo.
Hehe, Mandariinid tõusis imdb top 250 tabelisse. Said oma miinimum hääled lõpuks täis.
EFTA Gala oli nädalavahetusel suhteliselt igav vaatamine.
Vaatasin Soome samasugust auhindade jagamise üritust ja sarnaselt Hollywoodyle oli seal väga tundlik teema naisnäitlejate kohtlemine (#metoo ja Time's up bullshit). Õnneks Eestis selliseid probleeme pole, sest mingi aeg keset show'd tuli lavale koomik Naan ja teeb ümbernurga nalja, et kuidas talle meeldib naisnäitlejatega koostööd teha ja neile põske anda :rolleyes:
Õhtu parim hetk oli see sket, kus keskmine eesti mees õpetas kuidas väikse eelarvega filmi saaks teha.
Ja nüüd on juba välja kukkunud! Kõik hääletama, raisk! Näitame, et Eesti on maailma parim veebirahvas!Tsitaat:
Algselt postitas karl54
Eks see Eesti mure filmidega on, et kokku vist tehtigi a la 4 filmi, millest üks oli pädev ja võttis kõik auhinnad. Muidu olnuks see Gala veel okei, aga see Marta Laan vms oli mu meelest täiesti kohutav õhtujuht. Laias laastus luges tsikk kõik naljad maha ja mitte miski ei toiminud.Tsitaat:
Algselt postitas 2mSööt3mMööda
Muus osas see Ojari škets oli tõepoolest ülihea: https://menu.err.ee/691872/keskmine-...ritele-paaseda
Laupäeval suutsid etv-kanal2-tv3 korraga koostööd teha. Äkki oleks aeg nüüd kõik veebiväljaanded ühendada ning esilehe uudistega viime Mandariini top100 parima filmi hulka! vähemalt.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Nojah, siin jäi vist päheõppimine tegemata, sest ka Kimmel loeb ju maha aga mõjub usutavamalt. Mis värk selle eesti telesaadete ja kaartidelt lugemisega on. Oleme itimeeste vabariik või ei.Tsitaat:
Algselt postitas eika
Käisin kinos ja vaatasin filmi "Ready Player One". Ega ma filmist suurt midagi enne ei teadnud, kui seda, et Spielberg on lavastaja. Film oli erakordselt värviline ja erakordselt tempokas - nagu keskmine popkornikas ikka tänasel päeval. Mis mulle asja juures meeldis, et viidati 80-90ndate filmidele, mida ma ka ise mäletasin. Ses suhtes saan ma isegi koomiksisaagade vendadest aru, et kui minu jaoks oli Thör-rögörök arusaamatu möks, kus viidati millelegi, millest mul aimugi pole, siis koomiksifännid on rõõmsad, et, näe, viidati mingile Hulk vs. Britney Spears: Attack of Innocence filmile. Siin viidati näiteks Shiningule ja siis Iron Giantile ja muudele toredatele filmidele.
Muidu venis kohati päris korralikult, lahingustseenid olid ka 50-60 ehk mõned liiga pikad, ma vahepeal muidugi magasin paar kohta maha ka, aga muidu oli visuaali poolest ülioossom kõik.
Seega justkui nagu oli ka täitsa film. Lõpp oli muidugi täiesti Spielberg.
Vabandan ilgelt nõmeda spämmi pärast, aga liituge selle lingi kaudu EFC-ga http://europeanfilmchallenge.eu/promo/09f102 ja aita Mõnu Cannesi!
Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
https://www.youtube.com/watch?v=hqRhWvF0YHc
Pärast väga tõsist otsingut leidsin filmi, mida ma tahaks vaadata ja mida ma pole siiani näinud ja mis algas normaalsel ajal. Ehk kuna eelmisest aastast on nähtud filmid "Logan" ja "Logan Lucky", siis oli igati loogiline, et läheks kinno vaatama filmi "Lucky".
Kõik kolm filmi toimuvad kuskil liivatolmuses USA osariikides, veidi langeb küll komplektist välja "Logan Lucky", mille peategelased on noored, aga "Lucky" ja "Logan" on ses suhtes sarnased, et vanamees tunneb end üksinda ja ootab surma. Ses suhtes on ka veel sarnane, et mõlemad otsivad filmi jooksul enesega rahu. Ses suhtes on "Lucky" veidi omapärane, et peategelane polegi superkangelane!!! Jah, täiesti persses, selliseid filme tehakse ikka veel!?
Peaosaline Harry Dean Stanton on siiamaani muidugi kõige tuntum filmist Alien, kus ta suri tessana. Selles filmis SPOILER ei sure keegi. Küll räägitakse surmast. Ja naerdakse. Samas ka mossitatakse ja torisetakse - täpselt nagu Clint Eastwood "Gran Torinos", aga, endiselt, keegi heroiliselt ei sure. Pigem visatakse sügavaid viiteid kõige kaduvusele ja sellele, et olla chill ja mitte põdeda, et kunagi tuleb surm.
Tisse ei näe, vägivalda pole. Väga hea film.
Enne "luckyt" lõin aega surnuks ja kolistasin Apollo raamatupoodi, kust otsisin poisile Käsna-Kalle DVD-d, kuna Elisa faking järelvaatamine ei võimalda järjest Nickelodeonist kõiki käsnakallesid jooksma panna ja nii pean ma iga 15 minuti tagant jälle puldiga märatsema. Käsna-Kallet ma ei leidnud, aga märkasin, et riiulis oli Paddington 2, mis jäi mul kinos vaatamata. Selle kohta räägiti, et Rotten Tomatoeses oli selle filmi skooriks puhas 100. No läksin koju ja ütlesin poisile, et vaatame karufilmi. Poiss suutiski hoida end pühendununa 10 minutit, aga seejärel jäin ma soolovaatamist tegema. Ja, noh, tõsiselt armas film oli. Naispeaosas oli see naine, kes ujus alasti "Vee puudutuses", siin filmis ta ujus ka, küll mitte alasti, aga selles mitte kõige ilusamas naises on midagi väga võluvat ja toredat.
Aa, enivei, Hugh Grant meenutas jubedalt seda eriti tüütut tüüpi Tõnis Niinemetsa, kes tekitab mus alati mingit jubedat emotsionaalset allergiat. Karu oli tore, kõik oli soe ja tore, aga samas mitte imal. Ja lõpp oli lihtsalt nummi. Tore film, väga tore. Tisse küll ei näe :(
Pärast mitut päeva Paddingtoni vaatamist sain taaskord kinos käia ja kuna vajadus välja saada oli piisav, siis võtsin kohe kaks filmi ette.
Esimesena tuli kavva Itaalia film The Place ehk eestikeeli Kohvik nimega "Koht", mis on Kanada telesarja "The Booth at The End" filmiversioon. Sama sarja stsenarist võttis punti Itaalia lavastaja Paolo Genovese ja tegid filmi, kus kogu tegevus toimub ühes kohvikus. Selle kohviku viimases lauas istub viisakalt hooletus triiksärgis habemes keskealine härra, kelle ees on märkmik ja kes sööb ja joob pidevalt. Tema kohta käib legend, et ta täidab soove. Ja nii käivad erinevad inimesed erinevate soovidega tema juures - kes tahab taas rääkida enda alzheimeris abikaasaga, kes tahab haiget poega ravida jne. Soovitäitja annab muidugi toredaid ülesandeid - vägista keegi, lase baar õhku või maga naabrimehega. Tegelasi on palju ja mingi hetk hakkad märkama, et jooned hakkavad kokku jooksma, kuid OOTA! See pole see film, kus lõpus kõik naeratavad ja on õnnelikud ja saad mõelda, et küll kõik üdini kokku jooksid. Kõik ei jookse ja see ongi filmi üks mõtteid, et kurjust on ettekujuteldamatut ja kui inimesele selgeks teha, et tema unistuste täideviimiseks peab tegema miskit hirmsat, siis seda ka tehakse. Kõik seda muidugi ei tee ja need, kes teevad, need on eriti üllatavad.
Seejärel lidusin järgmisesse saali, et ära vaadata ülikiidetud õudukas Vaikne koht. Kopin nüüd FB-sse kirjutatu:
Väga vinge oli kogu loo ülesehitus. Selline parimate Walking Deadi osade vaib, kus ise hoiad hinge kinni ja mõtled, et ärge nüüd häält tehke (ja siis kuskil tagapingis mingid kaks t*ra mölisevad, siis mingid värdjad söövad popkorni ja mingil jorsil heliseb telefoni). Umbes sellise vaibiga oleks võinud Cloverfieldi uus film olla, aga see selleks. Priit Kutseri näoga tumm neiu tegi väga hea rolli, noor poiss oli ka tore. Tempo ja pinge oli vahel tõesti niimoodi, et tõmbaks veidi pidurit. Ehk super.
Aga siis lõpp (MA ÜRITAN NÜÜD SPOILIMATA): kuidas on võimalik, et kui terve maailm võitleb nende elukatega, siis leiavad umbes viimased ellujääjad eriti labase võtte, kuidas eriti tundliku kõrvaga olevusi häirida? See oleks umbes nii, et kogu maailm sureb ülitundliku lõhnaaistinguga koletiste käes ja siis tuleb korraga kellelgi idee, et aga mis siis saaks, kui viskaks õige talle haisva soki nina peale?
Kokkuvõtteks meeldis mulle esimene film isegi rohkem. Samas mõlemad on hetkel üsna kehval kinoperioodil tore vaatamine.
Mõtlesin eile, et käiks ka kinos. Seda siis enne jalgpalli ehk ajaliselt jäi võimalus kuni 13 algavate filmideni. Ja ainus sobiv variant, mis polnud Peeter Pikkkõrv (vene keeles) oli Artises jooksev Prantsusmaa romantiline komöödia Kõiges on süüdi armastus. Mingil kummalisel põhjusel ma sinna läksingi ja sain esimese üllatuse, et Artises on pühapäevane pilet 7.20. Nagu midahekki, hästi elame!
Film rääkis eriti lamedast pleiboist, kes eputas, vahtis kõiki tagumikke ja ajas igale naisele mingit kägu, et nendega voodisse saada. Mehel suri ema ära ja kogemata suutis ta ratastoolis istudes jätta mulje suurte bonkeritega naabrinaisele, et ta on invaliid ja vajab soojust ja hoolt. Suurte bonkeritega naabrinaine tutvustas meest aga hoopis väikeste bonkeritega õele, kes oli samuti ratastoolis.
Ja korraga sai ilgest pleikarist armuvalus kutsikas, kes ei julgenud tõde öelda, et ta tegelikult on täitsa funktsioneeriv mees. Igatahes oli kogu film nagu "Džässis ainult tüdrukud" 70 aastat hiljem remake. Ehk pidev mäng vale ja tõe vahel ja blääblääblää. Vist naersin paar korda, tisse ei näinud, lõpp oli eriti ninnunännu, räägiti invaliidide sekselust ja kõige lõpuks unustasin ma enda mütsi kinosaali.
Mõtlen siiani, et mida ma küll nägin. SAMAS - kui tahad naisele väga kultuurset muljet jätta ja ta Artisesse viia, siis on selline lihtne ja lebo vaatamine, mille ajal ei pea mõtlema filmile ja päris piin ka pole.
Naise kinno viimine on VÄGA kultuurne ?Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Noh, et ei vii Avengersi vaatama, vaid näitad end kultuurse euroopa filmi fännina või midagi. Ma ka ei tea neid deitimisreegleid enam.Tsitaat:
Algselt postitas Mehhanisaator
Ja nüüd see film siis tuli, mida ma sellelt aastalt kõige enam ootasin - Wes Andersoni Koerte saar. Andersoni viimased kaks filmi on olnud imelised. Eriti Moonrise Kingdom, mida ma olen ilmselt kümmekond korda vaadanud. Budapesti veidi vähem, aga ei ole sugugi halvem film. Näitlejakollektiiv on taaskord Andersonil pöörane - Bryan Cranston, Scarlett Johansson, Edward Norton, Frances McDormand ja kõik teised, keda oleme harjunud Andersoni filmides nägema.
Ja film ise oli, noh, megasuperoossom. Juba alguses tõmbas Anderson hullult nihkes detailidega suu kõrvuni ja niimoodi laksati lõpuni. Ülesehituselt ei erine ta tegelikult suuresti eelmisest Andersoni filmidest, aga sel korral on olemas puhas paha tegelane. Muud polegi väga erinevat ehk kui teile meeldib Wes Anderson, siis see film kindlasti alt ei vea. Armas ja vaimukas film.
P.S. Kaasa lööb ka Yoko Ono, kes mängib laboriassistenti Yoko Onot.
Minu arust küll ei ole sama näoga, Kutseril ikka siuke türanni lõust, et sellist ikka naljalt ei leia.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Keegi BFMis Supernoova kinoseanssidel on käinud? Näidatakse tasuta erinevaid Euroopa ja muidu veidi nihkes filme. Eile oli seal näiteks Rumeenia üllitis Kaks lotopiletit, mida võiks kokku võtta alapealkirjaga Jan Uuspõldescu sõidab Bukaresti. Ehk sundimatus meeleolus kulgevad luuserid otsivad taga kadunud lotopiletit. Kui 2007 oli Eestis suurimateks käilakujudeks hõljuv Ilves, takraavaja ja rinnahoidjata Mirtel, jaurav külapidu ja rullnokk Ott, siis Rumeenias on hetkel in:
- litsid nii kodumaa korteris kui ka Itaalias.
- perevägivald
- mustlastest valearlataanid
- Moldova pätid
- juhmid politseinikud
jne.
Juhmide politseinike koht oli reaalselt naljakas. Rumeenia oli täpselt nii kole kui ta olema peaks. Seega tundus minu järgmise reisikohana.
Kinosaal oli auditoorium, kus toolid olid üsna ebamugavad (mis päästis mind taaskord magamajäämisest). Lisaks jagati filmi järel Rumeenia veini, mis olid ka päris õudsed. aga film oli tore ja puha. Järgmine seanss on Bergmani "Maasikavälu", mis on umbes selline "Hõbevalge" Euroopa filmis ehk kõik ütlevad, et on näinud, aga tegelikult on üritatud vaadata, kuid siis ära pandud.
Eesti filmid üldjuhul on üks kannatuste jada ning Portugal ei ole mingi erand. Kirjelduse kohaselt peaks tegu olema tänapäeva inimese eneseotsingud veidi humoorikas võtmes, kuid see ei ole mitte nii. Tegu on hoopis ühe naise hulluksminemisega mis on suhteliselt seosetu. Ei tule välja miks või kuidas. Enamus filmist oli b-roll kaadrid millele järgnes seosetu stseen mis eelneva või tulevaga absoluutselt ei haakunud. Ainus põhjus miks seda vaadata võiks on Mirtel Pohla rinnad.
Käisin eile JAFFil jälle. Filmiks oli mingi selline: http://jaff10.animefest.eu/filmid/vaikne-haal ehk Vaikne hääl. Sisu umbes selline, et ülikuul noormees kiusas ülinummarit neiut, kes oli kurt, kes seejärel koolist ära läks ja seepeale noormeest ennast hakati kiusama ja siis oli noormees kurb ja otsis andestust ja hakkas tüdrukuga flirtima ja lõpuks oli ilge siiruviiruline nummipall tulemuseks. Ja minu nummimeeter läks selle peale täielikult rikki, sest see film oli minu jaoks kohati ebaloogiline (jah, kiusa ja puha, aga kui oled veidi sõbralikum, siis kohe lendab neiu sulle voodisse, sest tegelikult kiusatav armastab kiusajat ja tegelikult on kiusaja ohver) või umbes selline. Aga see selleks. Mis filmis mõjus, et filmi ajal hakkasid mõtlema, et kas ja kui palju ise kedagi koolis kiusatud sai ja miks seda tehtud sai. Ja siis mõtled, et mida siis teha, kui endal laps kooli läheb. Või midagi sellist. Ehk sitt film, pani mõtlema, not good.
Aa, mis eriti kettasse ajas. Ma ostsin filmile pileti, aga siis sain teada, et olin filmi jaoks mingises kuradi listis ja oleks tasuta saanud. Fakit.