Sama nagu lähed naisega magamistuppa, aga tahad lihtsalt vaadataTsitaat:
Algselt postitas football2u
Printable View
Sama nagu lähed naisega magamistuppa, aga tahad lihtsalt vaadataTsitaat:
Algselt postitas football2u
Ei n##si private Ryaniga. Lapsepõlve elamus.Tsitaat:
Algselt postitas Kenny's Heroes
Teemasse lisaksin omalt pool Band of Brothersi ja ajateenistus rühmaülema poolt näidatud Restrepo.
justTsitaat:
Algselt postitas -21-
:P
Parima filmina "Parasiiti" oleks vist Tarantinode jm kõrval liiga naiivne pakkuda?
Eile tulid siis Oscari nomid ja vaatasin seepeale kiirelt ära mõned puudujäägid senistest nägemustest:
Klaus - kiidan McNi, et seekord pakkus head filmi. Tore ja armas käsitsi joonistatud animatsioon uuest nägemusest jõuluvana sünnist. Või, noh, arenguloost. Väga sooja jõulutunde tekitas, kuigi kõikjal oli lumi ja üleüldse. Õnneks jäi see alatine kohustuslik tagaajamisstseen lühikeseks ja nii mängiti pigem sellele, kuidas tüli pole hea ja kõik muud sellega kaasnevad ka. Kui poiss vaataks Boss Beebi asemel seda filmi non-stop, siis oleksin õnnelik.
Eile läksin pool kümme õhtul kinno, et lõpuks ära kaeda Ford vs. Ferrari. Esmalt negatiivsest - film oli natuke liiga pikk. Ja rohkem negatiivset polegi. Need, mida ma filmi käigus pidasin negatiivseks ehk Le Mansi avaringil tundus juhtuvat rohkemat, kui terve praeguse F1 hooaegade kohta, siis hiljem selgus, et see nii toona ka oli. Bale oli väga-väga hea, Damon ka okei. Kui otsida nõrka kohta, siis nö. villaini loomine asepresident Beebest oli veidi üle võlli. Ehkki kõik juhtunu ka nii oli, siis olid seal veidi komplitseeritumad tagapõhjad, kui lihtsalt ühe tegevjuhi munadetus. Võidusõidud võtsid veidi pea ringi käima ja kuigi autospordifännidele mingid asjad hakkasid väidetavalt vastu, siis autovõhikuna miskit mulle silma ei hakanud. Saalis oli veel kolm inimest, neist üks paarike, kus neiu vaatas filmi, mees mängis terve filmi aja mobiiliga.
Seejärel sai pilk peale visatud lühifilmide kandidaatidele. Esimene neist on Kanada (ja mõne teise riigi veel) film Vennaskond, mis räägib Maroko lambakaswvatajate perekonnast, kuhu saabub pärast aasta aega kadunudolemist poeg, kes on Süüriast kaasa võtnud pruudi, kellel on kott peas. Isa mõtleb arusaadavalt, et poeg käis terrorit tegemas, seejärel läheb asi kiirelt pekki.
https://vimeo.com/363649438 - pikkus 25 minutit
Prantslaste Nefta Football Club räägib kahe noore poisi elust (vist) Tuneesias, kellele meeldib jalka ja nii nad vaidlevad Messi vs. Mahrez üle, kuni korraga avastavad hulkuva eesli. Eeslil on Pavlovi kompleks, et kui ta kuuleb Adele'i, siis ta läheb üle piiri sööma. Seda kasutavad ära narkovedajad, kes lükkavad talle korvid selga, mis on valget pulbrit täis. Seejärel kõrvaklapid eeslile pähe ja läheb. Veidi ohmum narkomees paneb klappidesse käima hoopis miskise Hadel Hassani ja nii laksab eesel valele poole minema. Võrreldes eelnevaga igati rõõmsameelne film.
https://vimeo.com/366761106 - pikkus 17 minutit
USA Naabrite aken näitab väsinud pereelu kolmeliikmelises perekonnas, kus enam kirge pole, on ainult lastega mürgeldamine ja lähenev keskiga. Vastasmajja kolib noorpaar, kes hakkab ilma kardinateta pidevalt keppima ja väsinum paar neid jälgima. Muidugi ollakse armukadedad ja kõike muud. Ühel hetkel teeb film pöörde ja lõpuloosung on, et ole enda eluga rahul, sest see võib kellelegi teisele tunduda ihaldusväärne.
https://vimeo.com/376861194 - pikkus umbes 20
Lühianimatsioonide esimene vaadatu on 8 minutit kestev hiinlaste Õde, mis on armsate villanukkudega tehtud mõtisklus õega kasvamisest ja selle võimatusest ühe lapse hiinas. Armas filmike. https://vimeo.com/374357131
Bombshell - ilmselt rohkem USA-s laineid lööv lugu teenis kolm nominatsiooni - soengud-kostüümid, parim naispeaosaline (Theron) ja parim naiskõrvalosaline (Margot Robbie). Tegevus toimub vabariiklaste ja Trumpi lemmikkanalis Fox Newsis, kus meesülemustel oli seksism ja muu kebens koguaeg mõttes. Kogu ettevõtte tegevjuhti mängib John Lithgow, kes tundub esialgu justkui Henry J. Waternoose III Monsters Incist ehk selline isalik tüüp, keda võib usaldada, aga vaikselt koorub välja, et kõndimisraamiga käiv vanamees on tõeline vändagängster ja pervert. Nagu ikka iga ahistamisfilm räägib see enesesüüdistusest ja ringkaitsest, kus samamoodi ahistatud naised kipuvad väljatulijat ründama, kuna "miks ta nüüd välja tuleb, kui me kõik seda talume?".
Rollid on head, eriti Robbie. Soengud ja meik on vist ka hea, eriti Lithgow. Film ise jääb veidi aeglaseks ja kohati, noh, igavaks. Samas kõik teised filmil käinud olid väga kiitvad. Et, siis, noh, selline so-so lõpuks.
Lühianimatsioonidest on võimalik vaadata ka Sony tehtud Hair Love, mis anti välja koos Angry Birds 2-ga. Krussis juustega tüdruk üritab läbi YT sättida enda juukseid, mis tal välja ei tule. Appi tuleb ka isa, kes siis oma jõududega üritab. Lõpuks tuleb välja, et miks. Üsna armas.
Aga nummimeetri lööb täiesti sõlme kassipoja ja bitpulli sõprus Kitbullis. Tegu on Pixari toodanguga, mis annab kohe kvaliteedieelduse peale. Minu selle kategooria soosik. Hästi armas. https://www.youtube.com/watch?v=AZS5cgybKcI
Lühidokkidest sai esimesena vaadatud Korea praami Sewoli juhtumist rääkiv In The Absence. Pea kolmsada last märga hauda saatnud katastroofist räägitakse ilma ühegi kommentaarita ja eelkõige kasutades arhiivikaadreid. Päästjate võimetus, täielikust töllmokast president, vanemate äng ja argpüksina päästetööde alguses põgenev kapten. Väga karm vaatamine. https://www.youtube.com/watch?v=Mrgpv-JgH9M
Netflixis on olemas veidi pikem ehk 45 minutit pikk film Life Overtakes Me, Rootsi-USA koostöö. Teemaks Rootsis täheldatav sündroom pagulaslastel, kes satuvad stressist katatoonilisse seisundisse ehk ei reageeri absoluutselt välismaailmale. Kolm perekonda, kolm tragöödiat ja kuidas nad sellega hakkama üritavad saada. Tsuti pikk ja kordav, samas ka masendav. Ilmselt mitte kõigi jaoks.
Oskari nominatsioonid pole nii põnev teema nagu sõjafilmi oma seega viskaks ka paar filmi mis elujooksul on nagu rohkem meelde jäänud - Maliku Peenike Punane joon meeldis, Casulties of War meeldis (Penn´l on oma osa neis).
Jaht Punasele Oktoobrile on nii ja naa, Külm sõda ju kvalifitseerub sõja alla, muidu filmina Jack Ryani filmidest parim .
Täna sai siis jätkatud Oscari nimekirjadega. Esmalt läks viiest lühidokumentaalist kolmas ja viimane peale ehk Walk, Run, Cha Cha, mis esimeste stseenidega tekitas minus kerge ärevushäire, kuna tundus, et hakatakse rääkima tantsimisest. Peategelasteks oli Vietnamist USA-sse põgenenud paar, kes nüüd läheneb tugevalt pensionieale, kuid on leidnud enda kire tantsimises. Mis algas veidi hirmutavalt, muutus väga muinasjutuliseks looks kodumaise tragöödia tõttu katkiseks jäänud noore armastuse taaselustamiseks vanemas põlves ja muud sellised ilusad sõnad. Üsnagi armas film. Senised kolm lühidokki on täiesti erineva sisu ja meeleoluga olnud.
https://vimeo.com/380740144
Seejärel oli järg täispikkade animatsioonide seas, millest esimene oli prantslaste I Lost My Body, mis oli joonistusstiililt väga jaapanlik, aga sisult esialgu paras mindfuck. Kuskil haiglas ärkab käsi või õigemini kellegi ranne ja hakkab kuhugi poole minema. Käel on flashbackid enda elust koos kehaga ja siis hakkab vaikselt kooruma, mis käe üksijäämise taga oli. Kriitikud on pöördes, IMDB arvustused on ka jõuliselt toetavad, sõbrannale üldse ei meeldinud, mulle pigem meeldis, aga nõuab veel veidi mõtisklust.
Ma pole kunagi Draakonitreenimise filmidest aru saanud, aga Oscaritele kandideerib pidevalt. Esimene oli justkui vist okei, teist kiideti taevani, aga ma karmilt igavlesin. Nüüd siis How I Trained My Dragon: A Hidden World, mis on samamoodi karmilt kiidetud ja taas kandideerib Oscarile. Algab miskise müdinaga, päästetakse mingeid draakoneid, on mingi kuri tegelane, kes arusaamatul põhjusel tahab lohesid tappa ja siis on palju kõrvaltegelasi, palju draakoneid, palju ilusaid värve ja detaile. Üsna tavaline müdin, mingi draakonite armastuslugu ja kuskil poole pealt hakkasin filmi vaatamise saatel Angry Birdsi mängima. Ilgelt igav oli, tüdruksõbrale väga meeldis (ei, ta pole alaealine), aga samas pildiliselt väga ilus.
Lisaks Oscaritele tuleb filme ka muust vallast kinno. Lapsevanemate rahakotte läheb jahtima täiesti pöörase 175 miljonilise eelarvega Dolittle. Muidu poleks mind see film isegi huvitanud, kuid kui viimase 2 päevaga langes RT hinne 23 pealt 12ni, siis võtsin ikka ette. Peaosas on Robert Downey Jr., mis on mõistagi alert, sest kui Hugh Jackman tegi enda viimase koomiksifilmi, siis valis ta endale rolli ilges muusikalis. Robert Downey pole viimased mõniteist aastat ühtegi teist meeldejäävat rolli peale Tony Starki ja S. Holmesi teinud, mistõttu on ta ilmselt väga roostes. Üleüldse jäi mulje, et tegelikult taheti rolli võtta Johnny Deppi, aga kuna Johnny on endaga nii p*tsis, siis öeldi Downeyle, et mängi Dolittle't nagu Johnny Depp mängiks. Ehk siis väga halvasti.
Meeleolult üritab film aimata brittide hiigeledukat ja -head Paddington 2e, loomad räägivad, värvid on helged, asjad on ilusad. Aga Downey on lihtsalt nii-nii halb, et kui ta kaadrisse tuleb, siis hakkab kahtlaselt ebamugav. Dolittle on sisuliselt Jack Sparrow viimastes piraatides ja peale selle läheb Dolittle ka merereisile mingit imerohtu hankima. Filmis mängib ka Antonio Banderas, kuid sisuliselt terve Banderase osatäitmise suutsin ma magusalt und lasta.
Filmi naljad on kohati üsna paddingtonilikult armsad, aga samas leidub ka koht, kus Dolittle pistab draakonile porrulaugu persse, et sealt ummistust kätte saada - lendas peeretusi (kõvasti), torupille ja raudrüüsid.
Lastele ilmselt meeldib, ise saab rahu magada ja Cats on kindlasti hullem.
Kas see oli iroonia ?Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Ma ei tea, ma läksin ehk liiga kõrgete ootustega, et ikkagi GG'l sai parima filmi auhinna ja puha...
Aga kokkuvõttes täiesti generic sõjafilm. Minumeelest on selliseid tehtud sadu kui mitte tuhandeid.
Selline... tapeet. Võib taustaks kusagil joosta aga mitte mingil juhul parem kui 7/10. Pigem ikkagi selline suure eelarvega film, kuhu oli vaja pushida mingit actionfilimidest tuttavat "pidevalt 24/7 käib asi peene piiri peal", a'la et kohe kukub see kaevikušaht sisse, 100 m järjest püsivad meie kangelased 5 cm langevatest kivirahnudest eespool. Ja lisaks päris palju mingit üle-elu pateetikat mis ei mõjunud sugugi realistliku/tõsiseltvõetavana.
Oli palju mingeid väikeseid asju, mis häirisid. Kuidas sõduritevahelisest dialoogist vähemalt 2/3 pidi olema mingisugused wannabe naljad ja pun'id jne. Kuidas peategelased võtsid vastu täiesti ebarealistlikuna tunduvaid otsuseid enda tegelaskujude kohta... jne. Aga kõige rohkem häiris see, et kogu film ei tahtnud mitte midagi öelda. Sellel polnud pointi. Rohkem kui see, et teeme suure budgetiga filmi kus taustaks on sõda, tegelased paneme õigele poole ajalugu ja võtame siit korraliku box office'i ning mõne Oscari. Kahjuks see viimane läheb ka läbi, kuna akadeemia liikmetele meeldivad sellised "meeh" filmid hirmsasti. Eks siin mängis oma rolli ka see, et eelmise aasta alguses kuulasin kokku 23h Dan Carlini podcaste esimese maailmasõja kohta. Ja võrreldes päriselt karmide ja kohutavate sündmustega jättis see film ikkagi mulje nagu olnuks kaks poissi paar tunnikest laste mänguväljakul.
Positiivsed osad filmis -
- kaameratöö oli üldiselt päris cool
- ühe peategelasega umbes kolmandiku filmi peal juhtunut ei näinud tulemas
- emotsionaalsemad stseenid polnud ülemängitud/melodramaatilised nagu kohati sellistes filmides kipuvad olema
- meeldis see, et taustalt jäi selline mulje (kuigi sellele ei pööratud piisavalt tähelepanu) - et selline suur sõda on täis lambiseid juhuseid ja kogu see põrgu ei peatu hetkekski, ükskõik mis "meie" tegelastega toimub
Rääkides best picture nominentidest, siis Jokkeris oli stseene mis oleks üksinda oma 5 minutiga rohkem toda auhinda väärt. Aga kuna munadeta kraam läheb rohkem peale, siis ilmselt võib 1917'le juba auhinna ära anda.
See Jokkeri peale onamine on üsna häiriv juba tglt.Tsitaat:
Algselt postitas rainis007
See on ainult võrdluses best picture auhinnale ja väga väike osa postitusest.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Ise eelistaks iga kell ka Jojo Rabbitit 1917'le (ja selge vahega seejuures). Rabbitil oli midagi öelda, 1917'l ikka oluliselt palju vähem.
Mulle tundus just 1917 mõte kõige universaalsem sõjafilmide mõte - sõda on tegelikult üksikisiku suhtes täiesti mõttetu shit. Ehk polnud ülemäärast kangelastegusid, inimesed surid täiesti tarbetult jne. Aga tõsi, ma ka eelistaks kõiki teisi filme nomineeritutest parima filmi oskarile v.a. Little Women, mida ma pole näinud, ja Ford vs Ferrari, mis oli hea, aga mitte nii hea. Aga see ei tähenda, et 1917 poleks olnud nauditav sõjafilm.Tsitaat:
Algselt postitas rainis007
Ma ei saanud aru, kus see oleks väljendunud 1917.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Või siis pigem ütleks, et ei näinud ühtegi tarbetut surma, kui räägime päris tarbetusest. Kõigil neil oli mingi strateegiline olulisus. Pigem ma ütleks vastupidi - kogu tegevus oli igati purposeful. Ühe peategelase langus, nende esimeses laines Hindemburgi liini vastu minnes langenud mehed (sest nende ja juhatuse teada oli võimalik Sakslased selles lahingus murda jne). Kui seda prooviti osaliselt edasi anda Benjamin Pumpernickeli tegelaskujuga, siis see jäi nõrgaks ja mitte-kandvaks.
Ja nagu seal oli kõik ju ilus-viisakas-puhas. Ei olnud ühtegi meest, kes oleks terve öö seal "no man's landil" kergesse täägihaava verest tühjaks joostes surnud, sest omad ei saanud vastaste automaatide kartuses kaevikust neid välja päästma joosta. Mitte keegi ei komistanud, ega kukkunud mürsukraatirsse, millesse oli vajunud mürkgaas mis võis selle sõduri reaktsioonivõime halvata. Mitte keegi lämbunud ängistuses oma kaevikus selle mürkgaasi tõttu kuna väljuda ei saanud taaskord selle automaaditule kartuses. Ei näidatud väeosa, mille niitis jalust kuulipilduja tuli mille innovatiivse hävituslikkusega ei osanud jupijumalad sõjategevuse alguspäevil arvestada jnejnejne. Aga noh, siin ma räägin võis olla roll sellel 23h pikkusel podcastide sarjal, mille kõrval antud filmi "õõv" jättis kirjeldamatult leebe ja lõbusa mulje.
Tarbetut surma võis näha kasvõi filmis "Nimed marmortahvlil" kui lõpus olid olulised sündmused läbi, aga rongi tagasiteel oli juba taganejate pool varitsus. Tarbetut surmemist võis luged ja näha selle ekraniseeringus "Läänerindel Muutuseta". Ilmselt hunnikus tehtud filme ka sellest kuidas Saksa väed "kaitsesid" II MS Berliini kui võitja oli selge jne.
Ma ei teagi nüüd. Kas Sinu jaoks on oluline, et filmis oleks kõik mõeldavad õudused koos ja siis selle läbi mõjuv? Või piisaks ka sellest, et kuidas suurem osa IMSist oligi vaikne ootus, et millal midagi persse läheb. Mulle meeldis sarnaselt dunkirkile lineaarselt üles ehitatud pinge kasv ehk siis pole mingit megalahingut, siis nalju, prantsuse naisi ja veinitamist, et siis veel suuremale lahingule minna. Üks missioon, üks ülesanne ja sõja mõttetus, et tegelikult poleks ilmselt mitte midagi muutunud, kui ta poleks missiooniga õnnestunud, lihtsalt paar tuhat surnut juures.Tsitaat:
Algselt postitas rainis007
Ei pea olema kõike seda. Muidugi mitte.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Lihtsalt mulle tundub lamp väita, et see film demonstreeriks seda et sõda oleks või olnuks üksikinimese seisukohast mõttetu shit või lihtsalt generally kohutav nähtus... kui samas filmis keskendutakse sellele kuidas peategelastel on sellel ühel rindelõigul just oluline siht ja missioon. Samas jättes sellest ümbritsevast koledusest ikkagi väga leebe mulje.
Ehk jõuan jälle algse pointi juurde tagasi - see film ei öelnud midagi ega kandnud mingit sõnumit (või kui siis väga kerget/leebet) ja seega minu jaoks on selline ajaviitefilm. Nagu vaataks Friendsi või HIMYMi. Budget suurem ainult.
Mulle oleks meeldinud kui 1917 filmis see rindejoone ületamine olnuks ilma muusikata. Lihtsalt meeste ähkimine-puhkimine, varustus, mudas lirtsuvad saapad jne. Kõhe vaikus. Aga see oleks vist liiga Spielberg olnud.
Aga jah, ma pean ka ütlema, et see midagi jäi justkui puudu. Kuigi, vblla ühe korra vaataks selle filmi ikkagi veel üle kunagi tulevikus.
Sain ka üle pika aja kinno, kus esmalt läks vaatamiseks kuuele Oscarile kandideeriv Väikesed naised. 1994. aastal tehti sama teose põhjal film Winona Ryderiga peaosas, kuid toona ma arusaadavalt seda filmi ei vaadanud, kuna ma olin siis umbes 11aastane ja teismelised ninjakilpkonnad oli vingem nelik. Ühesõnaga filmi tegevus toimub USA kodusõja ajal ja räägib nelja tüdruku rõõmsast lapsepõlvest, mis viib noore naiseprobleemideni. Algul üritas üks neiu pakkuda ajakirjale lühijutte, kuid siis jäin ma veerand tunni järel pooleks tunniks magama ja kui ma taas liinile sain, siis käis mitmel ajajoonel asjad, mille tagajärjel siis leiti armastusi, surdi ära ja mindi vahepeal tülli ka. Aga üldiselt oli igati tore film ja kui teil naine tahab kinos seda vaatama minna, siis ei maksa karta. Ilmselt saab miskised produktsioonidisaini oskarid.
Väikeste naiste powernäpp ei töötanud absoluutselt ja kui ma pärast tööpäeva läksin vaatama Pahad poisid kogu eluks, siis ma hoiatasin sõbrannat juba ette, et ma vist jään enne filmi algust magama. Igatahes kui ma filmile peale sain, siis oli keegi tulistanud Will Smithi, Martin Lawrence oli ümaraks läinud ja ei tahtnud üldse politseivärki teha. Hakkasin mõtlema, et ma ei mäletagi, kas ma üleüldse olen Bad Boyse varem näinud või olen nendega tuttav eelkõige Hot Fuzzi kaudu. Filmis olid mõned täitsa naljakad kohad, aga kahjuks juurde pandud ka mingi erirühm, mille puhul võis aru saada, et mõeldakse pigem reboot/järjele - need tegelased olid pehmelt öeldes häirivad ja kui lõpulahingu poole mindi, siis oli justkui Expendables ilma tuntud näitlejateta. Vist oli ka tore film kokkuvõttes, aga Väiksed tšikid oli parem. Aa, kogu filmi point kõlas veidi nagu Gemini Man, millega Will Smith totaalselt kõrbes.
BB2 on üks paremaid actionfilme üldse.Vahepealsed stseenid võib edasi kerida
Guy Ritchie paremad filmid jäävad kuhugi nullindate algusesse, sest need eelmise kümnendi asjad on kas liiga suure kassaga moodustised või lihtsalt üldse ei meenu. Uus film Džentelmenid on pigem Ritchie back to roots-film, mille puhul on palju tuntud näitlejaid, kõvasti tundetut vägivalda ja siis kergeid inside-nalju briti filmitööstusele ja ka Ritchie enda vanadele krimifilmidele. Filmis on esindatud USA-juudi ärikad, hiinakate kartellid, Briti härrasmees mafioosod ja suvalised tänavapätid. Film on esitatud Hugh Granti kehastatud eradetektiivi poolt mõistukõnes Charlie Hunnami kehastatud narkogängi teise tegelasega. Esimene on selles gängis Matthew McConagheheyahaheyahay. Film ei loo mingeid uusi krimikomöödia tasandeid, kuid on sellest väga hästi jooksev, väga naljakas ja samal ajal ka tore vaatamine, kus saad täpselt selle, mida otsima tuled. Selline sõpradega kinnominemise film. Muidugi on filmis ka viimasel ajal brittide seas (vaatan Black Mirrori poole) seakeppimise stseen. Colin Farrellile thumbs up noori tänavalapsi treeniva nimetu treenerina. Tisse ei näe.
Võtsin jõu kokku ja vaatasin ära viimase animatsiooni Oscari kandidaadi Missing Link, mis oli küll USA toodetud ja heade näitlejatega (Hugh Jackman, Zoe Saldana ja Zack Galafalafackis), kuid kukkus seal totaalselt läbi. Sisu oli lihtne ehk siis maadeavastaja otsib lumeinimest, tal on skeptilised teadlased vastased, leiabki lumeinimese, siis põgenetakse ja jauratakse. Seejärel tuleb da haussi ühiskonnakriitika ehk siis teised lumeinimesed ei taha pealumeinimest vastu võtta, kuna nad on võõrad ja nad tahavad olla enda kultuuris üksinda. Ja pealumeinimene (mees) tahab endale nimeks võtta Susan, kuna ta tahab minna Superstaarisaatesse ja laulda. Ok, teine pool oli minu välja mõeldud. Suhtkoht tuim jagelemine, välja nägi ilus, sisu oli jama.
P.S. Viiest kolm olid tegelikult suhtkoht jama ja ma ei saa aru, kuidas Jaapanist miski siia valikusse ei saanud? Nagu mida fakki?
Animatsiooni Oscarite top5:
1. Klaus
2. TOy Story 4
3. I Lost My Body
4. Missing Link
5. See faking lohetreeningu kolmas film
Käisin täna üle poole aasta Tallinnas ja vist üle 10 aasta CC Plazas.
Vaatasin 1917-t, seanss algas 13:45 ja oli iSense nimelises saalis. See vist peaks sealne suurim saal olema?
Igatahes, kino fuajee oli suht tühi, saalidevahelised koridorid & trepid olid tühjad, saalis filmi vaatamas oli koos minuga täpselt 5 inimest, pärast filmi lõppu (hea film oli!) kella 16 paiku oli allkorrus enamvähem sama tühi kui enne.
Tihedamad pealinnas kinos käijad ehk oskavad valgustada, et kas CCP ongi kohaliku kinobuumi suurim kaotaja või trehvasin lihtsalt halval ajal?
Muidugi ise ka vaatasin esimese eelistusena Solarise Apollo kinokava, aga kuna tahtsin kindlalt 1917-t näha ja CCP seansiaeg klappis mulle paremini, siis otsustasin sinna minna.
Solaris on ccplazast ikka väga kehvem kino...Tsitaat:
Algselt postitas Kasepats-Pidur
13.45 on inimesed üldiselt tööl või koolis......Tsitaat:
Algselt postitas Kasepats-Pidur
-e-Ma pole väga tihe kinokülastaja, aga milles see paremus seisneb? Käin harva ning valin sobiva aja järgi.Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Ehk siis CC vs Solarise Apollo. (ehkki ise eelistan võimalusel CC, Linnamäe saab mujalt ka raha).
Rantjee-elu elavale Kasepatsule tuli see üllatusena :DTsitaat:
Algselt postitas orbitaaljaam
No seda ma ju küsisingi, et kas halb aeg või ongi seal alati tühjavõitu. :)Tsitaat:
Algselt postitas cabron
Ei tea jah mida need inimesed TÖÖpäeval kell 13:45 võiksid teha. Täitsa imelik lugu.
Tsitaat:
Algselt postitas Kasepats-Pidur
Jätkasin Oscaritele nomineeritud filmidega ja jõudsin dokumentaalideni. Esimesena läks loosi Netflixis täitsa olemasolev American Factory, mis on ka kihlveokontorite hinnangul üks kategooria suursoosikuid. Obamade omanduses oleva produktsioonifirma rahastatud dokk räägib Austinis, Ohios asuvast autoklaasi tehasest, mis omal ajal läks pankrotti, aga nüüd saabusid korraga kohale Hiina rahastajad. Ja Hiina ja USA maailmavaadete erisus lööb kohe makku - hiinlastele õpetatakse, et ameeriklased on pragmaatilised ja neid ei huvita igasugu abstraktne uinamuina. Seejärel tuleb suur boss ja ütleb ameeriklasest CEO-le, et angaari uks on vales kohas feng shui järgi pmst. USA töötajad on ülekaalulised djüüdid, kes tahavad luua ametühingut, tahavad töötada 8 tundi päevas ja viis päeva nädalas, unistavad enda isiklikust majast ja asjadest. Hiinlased samal ajal alustavad tööpäeva sõjaväelise rivistusega, saavad töölt vabaks kuus paar päeva ja teevad 12-tunniseid vahetusi, pere nähakse paar korda aastas ja elatakse ühes korteris pead-jalad segamini. Hiina omanikud tahavad üha rohkem kasu, töötajate ohutus, kauba kvaliteet on teisejärguline. Ehk siis väidetavalt kapitalistlik USA on palju sotsialistlikum, kui seda on kommunistlik Hiina. Ehk kõikjal on täielik ebakõla, arusaamatused ja peavangutused. Ja kumbagi polegi justkui süüdistada, sest kõige taga on lihtsalt kultuuriline erinevus - kuni tulevad filmi lõpus robotid ja võtavad kõigilt töö ära.
Mul läks filmi vaatamiseks neli päeva ehk pole just kõige hoogsamalt jooksev teos, aga mõtlemapaneku ainest on kõvasti. Tisse ka õnneks ei näe.
Petra Costa tehtud The Edge Of Democracy kandideerib samuti dokumentaalide oskarile ja maalib väga trööstitu pildi Brasiilia tulevikust. Film on väga tugevalt vasakpoolse vaatenurgaga ja selle kangelasteks on ekspresidendid Lula ja Rouseff, kes muutusid establishmentile liiga ebamugavaks ja sellele järgnenud poliitkorruptsiooni nõiajaht viis ühe ametist tagandamiseni ja teise vangi. Film on väga mõjusalt tehtud, kus pannakse kokku arhiivikaadreid ja väga lähedalt poliittegelasi valgustavaid kaadreid. Sisuliselt võetakse kahe tunni jooksul (kes, kurat, teeb kaks tundi dokki??) Lula tõus, tema ääretu populaarsus, Dilma veidi riskantsed valikud, mis viisid maailma ühe omal ajal suurimalt arenenud majanduse suurfirmade mõjusfääri, kus lõpuks jõudis võimule üsna diktaatorlike avaldustega presidendi ja mis, vähemalt filmi järgi, viib ilmselt Brasiilia taas tagasi diktatuuri, kuna rikkad ei karda enam rahvast ja kuidagi peab ju protestijaid kontrolli all hoidma.
Kuna ma tõesti Brasiilia poliitikast mitte lillegi ei tea, siis äkki oskab lorenzo kommenteerida, et on's asjad seal tõesti nii pekkis või sain jälle hollivuudilikku judeoliberaalset propagandat?
Mõtlesin õhtul, et pole tükk aega filme vaadanud ja vaatan veidike dokke, kuna ikkagi Oskarite nimekirjas on mõned vaatamata ja dokkpoint tuleb ka kohe peale.
PÖFFil meeletute ovatsioonidega linastunud Meemaa on ilmselt Makedoonia esimene film, millega Oscarile kandideeritakse ja jõudis kohe võõrfilmide ja dokumentaalfilmide nominatsioonile. Seejuures ennustan, et ilmselt võtab ta ka dokfilmi Oscari ära. Keskealine pehmelt öeldes väheatraktiivse välimusega daam kasvatab metsikuid mesilasi ja hooldab elektri- ja veeta majas poolpimedat ja liikumisvõimetut ema. Meest ta saanud pole ja nii ongi tema ainus rõõm mesi. Seejuures on tal kindel komme, et ta jätab poole meest mesilastele, kuna nii on neil piisavalt süüa. Ja siis lendab filmi sisse tõeliselt kodutundesse sobiv perekond, kus on kiitsakas mees, härjajõuga naine (kui on vaja veok sopast välja lükata, siis naine lükkab, mees annab gaasi), persetäis (vist seitse) last. Perekonna mõte on lapsi saada, kuna neist on tööl kasu. Perekondlik suhtlus käib karjudes, süüdistades ja teineteist persse saates. Ka nemad kasvatavad mett, kuid mitte sugugi säästlikult. Mis omakorda viib filmi vältimatu konfliktini ja täieliku katastroofini.
Peategelane on nii võimsalt leitud, intriig on täiesti super ja kogu film on meeletult ilus. Hoolimata sellest, et mesilased nõelavad filmis nii palju, et endalgi hakkab valus, kõik on trööstitu ja inimeste ahnus ja lollus paneb kahe käega peast haarama. Film on ka suhtkoht lühike, seega soovitan soojalt. Tisse ei näe.
Kihlveokontorites on väga kõrgelt hinnatud ka Docpointil linastuv For Sama, kus on luubi all elu Aleppos alates revolutsiooni algusest kuni evakueerimiseni. Peategelasteks on Aleppos kõrgemasse keskklassi kuulunud majandustudeng ja tema abikaasast arst. Majandustudeng ja filmi autor on seejuures väga-väga ilus naine.
Ühesõnaga esialgu tundub revolutsioon vingne ja demokraatlik, seejärel hakkab režiim vastu lööma, olukord läheb üha rohkem pekki, islamistid üritavad revolutsiooni üle võtta ja kogu sitt lendab ventikasse. Film on selle kategooria kõige lühem, kuid see-eest väga rõhuv vaatamine. Surnud lapsed, verised inimesed, 9. kuud sureva naise keisrilõikega päästetud lapse elustamine, see pole kerge vaatamine. Linn on rusudeks, haiglad satuvad järjest süsteemse raketirünnaku alla. RT annab filmile 100% approvalit, veidi kritiseeriti filmitegijate valitsusevastasust, aga hoolimata poliitilisest seisukohast, siis mõjuv on see film kindlasti. Aa, Cannesis valiti see parimaks dokiks.
Kuna ma ei suutnud kuidagi Amazon Prime's reklaamitavat The Cave'i leida, siis võtsin Docpointi asju ette. Aga enne panen siin enda eelistuse täispika dokumentaali oskaritelt kirja:
1. Meemaa
2. For Sama
3. American Factory
4. The Edge Of Democracy
The Cave nägemata.
P.S. Kõik neli olid väga head filmid muidu!
Aga nüüd siis Docpointi juurde. Mul on sealt umbes kaheksa filmi lingid ja kuna kaks filmi võtsid üsna läbi, siis otsustasin läheneda pikkuse järgi. Mida lühem, seda parem. Esimesena läks loosi venelaste Ideoloogiasekretär. Ilmselt on kõigil kuskil keskkoolis klassis olnud selline tõsine djüüd, kes selle asemel, et juua ja tsikke taga ajada, kannab ülikonda, kannab portfelli ja räägib mingile poliitäärde kalduvat juttu. Filmi peategelaseks on samasugune 16-aastane noormees Venemaalt, kes on täielik kommunist. Käib sõjaveteranide matustel, viib Stalini hauale lilli, unistab kohtumisest Zjuganoviga. Poiss võtab kõike nii tõsiselt, tema klassikaaslased mitte nii väga, aga teised sarnased tüübid võtavad veel tõsisemalt. Nende slängis on igale eksimusele karistuseks "mahalaskmine" ja seetõttu on vaene noormees, kes ei pea end üldse 16aastase mõistusega tüübiks, vaid ikka pigem kuskil 18 juba, võtab seejärel kõiki möödaminekuid veelgi tõsisemalt. Ülilõbus vaatamine. Tisse ei näe :(
http://docpoint.ee/programm/ideoloogiasekretar/
Iraani 2005. aasta film Nina, Iraani moodi näitab mõni aeg tagasi Iraani vallanud ninaoppide lainet. Noored tüdrukud naeravad Iraani poiste suurte ninade üle, noored mehed naeracad tüdrukute suurte ninade üle. Mõlemad kardavad, et nii ei saa nad mehele/naisele ja nõnda nad treivad muudkui ilukliinikutes ninasid väiksemaks. Tõsi, on hiigelninadega daame/noormehi, aga lõpuks läks olukord nii totraks, et ka täiesti ilusad inimesed olid ninastressis. Film sedastab, et tegu on pigem noorte ebakindlusega ja seeläbi vajadusega ennast muuta, aga kuna meikimist ei ole, siis on see justkui ainus võimalus. Film on kohati koomiline, aga eelmainitud Ideoloogiasekretärist kiiremini ammenduv ja lõpuks veidi tüütugi.
http://docpoint.ee/programm/nina-iraani-stiilis/
Nüüd sai ring peale ka välisfilmide nomineeritutele, kus viimaseks jäi sel nädalal kinodesse tulev Les Miserables Prantsusmaalt. Victor Hugo "Hüljatud" on süžeele aluseks võetud ehk siis võetakse luubi alla getos olevad pinged politsei jõukasutusele, vaeseid kontrolliva etablishmendi pragmaatilisus ja siis noorte seas valitsev ebaõiglustunne.
Sisuliselt on 100 minutit kestev film kui väga tugevalt kokku surutud The Wire'i hooaeg, mis kohtub veidi Räpase Mackeyga. Selle võrra jäävad muidugi mõned osad lõpuni läbi käimata ehk sellepärast on film ka mõnevõrra kriitikat saanud, et osade tegelaste motiive antakse väga napilt mõista.
Filmi keskmes on kolmemeheline eriüksus, mis patrullib kõige rõvedamas Pariisi getos. Üks mees on uustulnuk, üks robustne rassistist rets, üks kohalik moslem. Sinna juurde veel mustlased, mustad, islamistid, tänavalapsed ja igasugu muud tegelased, kes omavahel saavad filmi algul okeilt läbi, aga siis otsustab üks tänavapoiss varastada mustlaste lõvikutsika, kes hakkab seejärel mustadega tüli norima, et kõike kontrolli all hoida, üritavad politseinikud lõvikutsikat leida ja nii kõik kiirelt üle pea lähebki.
Lõpp on väga-väga intensiivne. Ehk sisuliselt üks aasta vingemaid tegevusfilme.
Välisfilmide oscarite edetabel by mõnu:
1. Parasiit
2. Les Miserables
3. Corpus Christi
4. Honeyland
5. Pain and Glory, mis ka võidab, kuna räägib filmimaailmast ja on ka kõva geishit sees.
Kuidas teha tõsielul põhinevat filmi "The Aeronauts" näitel:
1. Mis sul on?
Lugu legendaarsest meteoroloogist James Glashierist (52, 20 aastat abielus), kes läks koos meesinseneri ja õhupallindusspetsi Henry Coxwelliga (41) kõrgustesse, et seal teha ilmamõõtmisi, mis muutsid kogu ilmaennustuse alustõdesid. Reis oli ohtlik, pääseti napilt eluga.
2. Mida teha?
* 52-aastane peategelane? Ei, see ei lähe mitte. Võta rolli hädise olekuga Eddie Redmayne (36, kuid näeb välja max 28). Lisaks muuda peategelane ka vallaliseks!
* Kaks meest lähevad õhupallis taevasse? Veits gei!? Muuda 41aastane Coxwell umbes 30aastaseks naisleseks ja põhjenda seda sellega, et tegelikult naisi toona diskrimineeriti ja üleüldse oli toona maailmas palju juhtivaid naisaeronaute ja pane tema elulugu nende pealt kokku, kuigi need naisaeronaudid elasid pool sajandit varem ja neist võiks eraldi filmi teha, aga pohh!
* Peategelane muuda hädiseks (sest ta on Eddie!) ja naispeategelane teeb ära kogu füüsilise poole, päästab lõpuks peategelase elu, näitab talle tõelist elu ja mehelikkust!
* Hei, miks mõlemad on valged!? Pane Eddie rahastajaks hindu, keda küll reaalselt olemas polnud. Aga nii on tänapäeval õige!
* Filmi pikki sisse palju meenutusi naisaeronaudi õnnetust elust, kuna tema mees kukkus õhupalliga alla. See võta pool sajandit varem elanud eeskuju järgi, pane kokku ja las ta päästab sellele toetudes hädise Eddie, kes kehastab siis seda tegelast, kes tegelikult ja päriselt selle õhupalliga lendas.
* Päris meteoroloog pääses riskantsest ettevõtmisest eluga, elas enda abielu õnnelikult edasi. Õnneks filmis abielu pole, muidugi peategelased armuvad!
* Ehk tõsielu umbes nii palju, et mingi mees sõitis kunagi õhupalliga taevasse. Ülejäänu, noh, ega film ju ei tähenda, et ajalugu peab NII täpselt ka taga ajama!
Võimas!
Ma vaatasin tolle filmi ära. Oli tore. Siis sikutasin veebi varrukast ja... sinu ülevaatest sain veel targemaks, sest ma ise ei viitsinud enam edasi uurida.
Ega kinofilm ei peagi dokumentaalselt vettpidav olema
Ei pea, aga nii chickflickiks ka keerama ei peaks.Tsitaat:
Algselt postitas cabron
Tsitaat:
Algselt postitas orbitaaljaam
Õu Mõnuagent, see tahab vastust :)
Ekraanid suuremad, istmed paremad, koridor on ruumikam, peldik pole päris peldik.Tsitaat:
Algselt postitas orbitaaljaam
Ehk Devil võib täpsustada, aga imo pole Apollo juba väga mitu aastat kinno investeerinud. Cc on need mugavussaalid loonud, siis see Scape saal on megaekraaniga jne.
Ainus, mis Apollos paremana meenub, et seal ei teki viimasel hetkel kinno joostes probleemi, et piletimasinal sai paber otsa ja ühtegi teenindajat pole.
Vaatasin ära filmi Judy ja olen veidi kõhklev. Renee Zellweger tegi meeletult hea rolli, kus ta oli nagu segu meigitud Arnold Oksmaast ja Silvia Ilvesest. Aga kogu film meenutas sellist hästi standardset "hangime nüüd oskari"-lähenemist, mille kogu sisuline alltekst on, et näitleja on vâga loomutruu ja meigitud, aga sisu pole muud, kui et kuulsus on raske, tervis veab alt ja filmi lõpuks tuleks üks highlight, et tiitritega teatada, et peagi suri ta ära.
Ehk sisuliselt Bohemian Rhapsody 2. Polnud igav, roll oli hea, aga film üsna "meeh".
P.s. ühes lehes nimetatakse selliseid tegelasi retrosurnuteks. Peab olema õnnetu armastus, raske haigus, surnuksjoomine või muu jubedus. Need lähevad, ka hollywoodis.
See Scape on mingi kickass asi? Ja kas seal süüakse? Või need on põhilised nendes lamamistoolidega saalides?Tsitaat:
Algselt postitas Mõnuagent 007
Ja Devil - kas mittesööjatele kinodes eraldi seansse ei hakata pakkuma?
Ma olen suht harvaks kinokülastajaks jäänud viimastel aastatel, aga proovin ennast parandada see aasta. Juba teine film homme see kuu!!