No siin on fänlusel ja fänlusel vahe sees. Minu viimane suurem fänlus jäi kuhugi 2000. algusesse ja see tuli kaasa keskapõlvest. Eesti jalkat võrus sisuliselt ei mängitud ja Tartu jõudis ka kõrgliigasse alles mingi 2003 vist. Ehk fännama kui selliselt kiputakse hakkama kusagil teismeeas, kui kõike tehakse kirglikult. Praegu ma enam välismaal sellist lemmikklubi ei oma, vaatan ja toetan seda, kes ilusamat vutti pakub. Näiteks hetkel Lille'i.
Siit tulebki vahe, kuidas meelitada näiteks mind mängule. Minusugust, kes ei tule sinna ennast välja elama, tühjaks röökima või kellegagi tüli norima. Ma vaatan välismaa jalgpalli nagu filmi, kus on mõned positiivsed tegelased, mõned negatiivsed ja siis elan neile mängu ajal kaasa. Naudin ilusat vutti, tõeliselt võitlevat vutti. Ehk minu jaoks on jalgpall muutunud kirglikust väljaelamiskohast õhtuseks meelelahutuseks.
Kuna ma ilmselt tulihingeliselt ühtegi Eesti vutiklubi fännama enam ei hakka (oleks onju 16-lt elanud Tallinnas, sis kes teab, mis juhtunud oleks, aga hetkel olen selleks liiga vana). Seega peaks mängul olema minu jaoks tugev meelelahutusfaktor. Ilus mäng, palju võrdsete võitlust, vaheajal kasvõi mingisugused fännimängud, mingi fänniansambel esinemas, midagi sarnast. JA samal ajal ei soovi ma, et ma peaks kuulama näiteks regulaarselt röögatusi kohtuniku seksuaalse sättumuse ja kellegi sibulalõhnalisuse üle. Ehk ma tahaks toredat meelelahutust rahulikule inimesele, kuid hetkel ei suuda Eesti jalgpall seda pahatihti pakkuda.

