Klapib jah, näen ka loogikat
Printable View
2015 oli Karen,
ka tagantjärgi auhinda väärt postitus, kui teemasse jääda
Meenub jah see kommenteerimine. Kuulda oli, et boksis oli väga lõbus aga ega jutust suurt midagi aru ei saanud. Ei tea kas helisüsteemi on Kalevis tuunitud?
juhtusin tagantjärele lugema,
kuidagi hingestatum ja rohkem insightful kui 99% muud sisu siin foorumis:
http://foorum.soccernet.ee/showthrea...=1#post1849780
Ajad sellega segamini, mis oli aastal 2015 kirjutatud.
Tsitaat:
Episood 1
Aasta 1997. Jaanuar.
Oli mu elu 2. Tali Cup (mäletate seda saaliturniiri noorte seas? Üks suur ja geniaalne turniir. Ma ei tea, kuidas teil, aga mul on olnud alati kiiks seda võita. Õnneks tegime selle pulli TJK-ga ära). Mind ja Maksimi pandi ühte võistkonda. Meie võistkond põhimõtteliselt koosneski minust ja temast + oli Enn Läänmäe 3-4 tol hetkel suht saamatut poissi. Meie õlul jõudis see võistkond finaali, kus me kaotasime Narva väga tugevale võistkonnale, kus säras selline kaotatud hing nagu Igor Rogov. Igatahes oli üks alagrupimäng. Kuna sel hetkel oli mul tugevam löök kui Paponovil, siis oli treeneri juhend, et ma löön keskelt peale kui pall lahti mängitakse (teate küll, need ülekasvanud poisid väga väikeste poiste jalgpallis nii skoorivadki saalis). Paponov segab vahele, lükkab mu eemale ja demonstratiivlselt lööb palli, mis veereb auti. Täielik egoist läbi kogu elu.
Episood 2
Aasta 2006. Veebruar
Tavaline trenn. Tollel ajal sahkerdasime oma TJK meeste võistkonnaga kusagil II liigas ning valmistusime uueks hooajaks. Tingimused olid kusised, pallid olid sitad, samas uueks hooajaks saime 3 uut palli. Millegi pärast Paponov kujutas ette, et tema peab trennis saama lüüa ainult tutikate pallidega. Nii tobe kui ka see poleks, siis mulle tuli mu trennikaaslane trennis kallale, kuna ma võtsin "tema palli" ära.
Episood 3
Aasta 2006. August
1990. sündinud poiste liigas (tol hetkel B-klass) oli tol hetkel põhimõtteliselt 3 TOP klubi. 1. oli Flora, kes rabas endale mängijad, kellel olid parimad finantsvõimalused, kelle treener oli siis Zaur. Märkimisväärsed mängijad: Anier vanem, Henrik Ojamaa, Reintam. 2. oli Tammeka, võistkond, kellele suutis Jädal kokku klopsida ning suutis neid õpetada geniaalset söödumängu mängima. Sööt käis ülihästi neil. Märkimisväärsed mängijad: Prosa, Mait Toom, Laabus, Tenno. No ja kolmas tiim olime meie (TJK), kus mängisid praegu meedias kuuldel olevad mängijad nagu Paponov ja Tšegodajev. Augusti keskel oli selge, et TJK ja Tammeka rebivad kindlalt ette Florast ning tiitlit otsustatakse mängus, mis peetakse 30. augustil Tartus Tammeka ja TJK vahel. Augusti keskel tuleb aga teade, et sellele perioodile on määratud meievanuste poiste koondise kokkutulek. Aga mitte see ei olnud selle juures kõige jaburam. Kõige jaburam oli see, et parima kaitseliiniga võistkonnast ning parima rünnakuga võistkonnast kutsutakse kahe peale 2 mängijat sinna. 2 faking mängijat. Meil oli see Paponov. Tammekal oli Prosa. Prosa ütles ära sellest kutsest, et võistkonda aidata, Paponov ei öelnud ära. Tal on teiste peale alati pohui. Samas võiks ta mõelda, miks ta seal koondises oli ja tänu kellele. Muideks TJK-l oli alates mingist hetkest kogu aeg vaid 1 inimene koondisekutse saanud. Justkui mingi kvoot oleks olnud. Siis kui Paponov oli Hispaanias (kuhu sai ka tänu tutvustele), käis meil kogu aeg koondises Savtšenko, siis kui Paponov tuli tagasi, siis järsku ei olnud enam Savtšenko koondise materjal. Ehk siis Paponov on minu jaoks see altkäemaksu, tutvuste, pistise süsteemi nägu. Ehtne näide sellest, kuidas mitte sittagi trennis tegemata, võid teha kõike, mida tahad ja saad igale poole kuhu sa tahad. Seda muidugi oma tutvuste ulatuse piires.
Teate, mis on kõige kurvem selle U-17 koondise juures, mis lõpuks hilissügisel riiki A le coq Arenal esindas. Kaitses mängisid mingid SC Reali 91 sündinud noored. Ma teisi tulemusi väga ei mäleta, aga ma mäletan, et istusin tribüünil ja vaatasin, kuidas koondis Horvaatiale 1-7 hävib. Nagu täielik pask. Treeneril polnud õrna aimugi, kes milleks võimeline on, ta polnud ühtegi mängugi vaatamas käinud kunagi. RÜndes Ojamaa isetses ja üritas välislepingut sebida, poolkaitses hüsteeritses Paponov ja kujutas ette, et ta peab ise keskkaitse olema, parem kaitse oli faking Moneš.
Neid episoode on tohutult ja paljusid ma enam ei meenu. Mul on hetkel vaid üldine mulje ja see ei muutu kunagi, vaevalt, et Maksim ka kunagi muutub. Ma ei soovi talle isiklikult halba, aga koondise särgis ma teda näha ei tahaks. Tal on alati võistkonnast pohui, ta isa tahtis, et ta oleks jalgpallur, Maksim ise tahtis ilusat elu, kalleid autosid, ilusaid naisi. Ma usun, et nüüdseks (jälle tänu isale ilmselt) sõidab ta kusagil Tallinnas taksot ning üritab raha leida lapse eksisteerimiseks.
millisest ülekandest see Vardy lööb värava pärit on? Oleks nagu mõni Lõuna-Ameerika kutt, kes eesti keele ära õppinud :)
Härra Telekavaataja võiks oma nooruspõlve jalgpalli seikadest raamatu kirjutada vist. Tõsiselt äge on neid lugusid lugeda. Nii jätkata!
Minu meelest võiks välja näha nii:
Parim postitaja:
TOP 5 postitajad:
Suurim jobu:
TOP 5 jobud:
Parim teema:
Nõmedaim teema:
Parim postitus:
Kõige ropum postitaja:
Kõige intelligentsem postitaja:
Kõige vaimukam postitaja:
Kõige fännim fänn:
Parim uustulnuk:
Keda igatsen?
Foorumlane, keda tahaksid kõige enam kohata, kuid pole seda veel teinud?