See oli mäng, mis pakkus mulle sellist erutust, mida pole ükski naine pärast suutnud.
Printable View
See oli mäng, mis pakkus mulle sellist erutust, mida pole ükski naine pärast suutnud.
juba aasta alguses tehakse suurim pirn ära.
Ei saa kahjuks poliitilisi või sotsiaalseid taustu kõrvale jätta. See on mängu osa ja teeb jalgpallist just selle. Samahästi võiks öelda, et jättes kõrvale poliitilise tausta, oli jäähoki miracle on ice suva mäng.
kägar
Mulle isiklikult ei pakuks ka kõige suurema vaenlase (kui selline oleks) alistamine olukorras, kus vaenlasel on savi.
Tõi positiivseid emotsioone see võit. Okei, kõva. Aga laias laastus võiks sellest sõpruskohtumise üledramatiseerimisest üle saada.
Sõprusmängud pakuvad rõõmu ainult hetkes. Laias plaanis on need tegelikult teisejärgulised. Sõprusmänge tituleerida üheks paremaks tulemuseks või ü-li-kõ-vaks on veits ülepakutud.
Nagu nt. see Uruguay mäng. Isiklikult sellest mängust väga eredaid mälestusi pole. V.a see naljaks värav, mis üle vv põrkas. Samas mõned päevad hiljem toimunud mäng Serbiaga, mis tolles grupis ja hetkes oli printsipiaalne kohtumine, on väga hästi meeles. See mäng oli ü-li-kõ-va. Ütleks isegi tulemus, nii hetkes kui praegu tundub kõvem. Lisaks melu, serblaste fännid meie sektoris, nendega võidu laulmine. Mäng ise, milline thriller, serblased vihaseks aetud ja see mäng läks neile väga korda. Mida näitas ka nende käitumine platsil. Erinevalt uruguaylastest. Lõunamaalased kuskil hangede vahele mängimas( tingimused olid tegelikult mängudes sarnased ja mitte, et ma tahaks kuidagi alavääristada võitu. Kindlasti ei. Olin isegi tol õhtul ja järgmine päev väge täis ja hõõrusin nii mõnelegi sõbrale nina alla, kes rääkis kuidas põske saame, aga nagu ma ütlesin, see ongi hetke rõõm).
Minu poolest saagem järgnevad 10-aastat kõik sõprusmängud pähe. Kui ainult sinna faking suurturniirile saaks.
E: Venemaaga on muidugi veits erinev, sest see on naaberriik( jaa veel milline, eksole). Need pelad jäävad nii kui nii eluks ajaks meelde, sest need mängud räägitakse suureks juba ennem ja naabritega mängud ongi teise tähendusega, eriti Naabrist Parem eestlase jaoks. Otsitakse erinevaid konflikte ja ajalugu. Lisaks venelased ise tegid selle võidu ja viigi meile nii magusaks, oma plagude jms. Pole võrreldavad mängud üldse Uruguay omaga.
Ahaa, vaenlasel (kui sellisel) ei olnud siiski savi, kohe üldsegi ei olnud. Koloskov ütles kibestunult, et järgmised 9 mängu võidame, aga tutkit, peagi tuli 1:1 viik, mis oli neile muidugi kurvem tulemus, aga esimese kaotuse eel ei kartnud nad Eestile punkte kaotada isegi unes.
Kui ma ei eksi, siis 10 aastat suutis hingusele läinud N.Liit vältida kaotusi endistele vabariikidele, kuni Eesti avas lõpuks sellegi laeka.
mul on megarumalatest inimestest, kes emotsiooni ja kirge ei oma ja kõike ainult mingi väärtusskaala järgi hindavad, megasavi.
see 2-1 venemaa vastu, oli uuel värskeltavatud rahvusstaadionil kogu mängu tausta, vastasfännide suhtumist ja tegutsemist, mängu käiku ning operi lõpuminutite väravat arvesse võttes kahtlemata meie uue vabariigi koondise fännidele ajaloo suurim emotsioon.
võõrsil 3-1 serbia ja 2-1 põhja-iirimaaga on minu jaoks lives nähtutena järgmised.
Seda ma räägingi ju, et konkreetses mängus Venemaa vastu oli poliitika see, mis selle võidu suureks tegi.
Üleüldiselt pole sõoruskohtumiste võitudes mingit väärtust.
Lisan siia seda võitu Horvaatia üle, mis ka vol1000 üle võimendatakse.
Emotsionaalne väärtus kaalub kordades üle funktsionaalse väärtuse. Kui me saime kuskil alagrupis Andorra vastu 3 punkti, siis võis selle funktsionaalne väärtus olla ju oluliselt suurem, kuid emotsionaalselt ei pakkunud see kellegile midagi.
See mäng Venemaaga on mu TOP3 mäng kindlasti ja mulle pakkus see märksa rohkem kui enamus hilisemaid koondise mänge ning võite. Väärtuse saabki ju defineerida vaid fänn ise, fänlus põhinebki emotsionaalsetel väärtustel.
Kusjuures, võit Venemaa üle ongi poliitilise tagatausta tõttu selge keiss. Jah, minu meelest oli 3 aastat hiljem saadud viik oluliselt kõvem, kuid seda ei saa ei mina eg keegi teine öelda ühelegi fännile, mis on tähtis, mis on mitte.
Kuid...
Üleüldine sõprusmängude tulenuste ülevõimendamine on see, millest ma ei saa aru ja mille vastu veidi protestin isegi.
Mu meelest kõige naljakam on see sõprusmängude kaheti võtmine. Kui koondis ise mängib B-koosseisuga ja viigistatakse Saint Kitts & Nevisega, siis kehitatakse õlgu. Pikk sõit, noored, testimine ja pohui. Aga samas kui peaks tulema võit mingi suure riigi vähemotiveeritud B-tiimi vastu (nt võit Horvaatia üle), siis on kõigil fakjee ja super. Natuke kahepalgeline.
Ma personaalselt nii ei suuda neid asju võtta, aga samas tore, kui keegi suudab.
Seda kahepalgelisust nägin ma kohapeal Mainzis ikka täielikult näiteks. Mulle räigelt meeldis olukord, kus ma olin õlle järjekorras ja mu taga olid kuskil 4-5 pundine eestlastest fännipunt, kes arutasid pidevalt, kus kohast oleks parem saada sakslaste autogrammi. Antud hetkel oli seis 0-4. Mõtlesin omaette, et kas ma ütlen midagi vahele või jään vait. Otsutasin öelda vahele ja küsida, miks te siin olete ja ma sain kõige tüüpilisema eesti küljetribüüni vastuse" Me tulime siia selleks, et näha sakslasi, et noh, kui meie poistel läheb hästi, siis on tore aga tegelikult ei huvita( kõigil olid sinised särgid muidu seljas) Ma ei osanud tol hetkel midagi öelda, võtsin peast kinni ja raputasin ja lahkusin..
Ah see mingi teatud loll kontingent. Eesti-Hollandi mängul oli ka seal otsatribüünil fännika all kari mingeid lapsi ja vanemaid tegelasi. Terve mäng istusid telefonides, 0 häält, 0 laulmist mitte midagi (kuna asusid täpselt minu all, siis sain tihti jälgida neid). Ja kui mäng oli läbi, siis võeti mingi guavärvidega võõbatud rõvedad plakatid välja ja tehti lõuad lahti, e VAN DIJKKKK GIVE ME YOUR SIGNATUREEE. Paar tükki said ja teised viskasid vihaga plakatid maha.
Ja vot sellistest kasvavadki need, kes lähevad välismaale ning on valmis suvalise Insta Story gloryhuntimiseks kasvõi Gündogani ees põlvili laskuma ja suud andma. See, et staarmängijatelt autogramme või pilte tahetakse on normaalne, aga et see on ka ainus huvi miks üldse tullakse on pelgalt öeldes ebanormaalne.
Ma olen ise ka sinisärklaste paadis, aga paljude arvates on ebanormaalne kulutada 9 tundi ja 50+ eurot, et staadionil külmetades tunnistada tappasaamist, kui seda näidatakse telekast ka. Van Dijki käest küsitakse signatuuri sellepärast, et Eestil ei ole Van Dijk'e. Meil on ainult Klavan ja tema jagab autogramme fännialas ning seal on tõepoolest saba, aga ülejäänud ei huvita kedagi. No ja siis on veel mõned kleptomaanid, kes tahavad mängusärke, vot minu arust on see ebanormaalne. :D
Võibolla tõesti, et ma ei oska seda selle pilguga vaadata. Ma tatikast peale alati Eestile kaasa elanud sõltumata spordivõistlusest ja vastasest/vastastest olgu kuulsad nad tahes ning ei kujutaks ette eal, et läheks oma koduriigi meeskonna mängule ainult selleks, et välismaalase autogrammi kuhugi saada.
Eika, kust nüüd see jutt? B tiim? Perisic on B tiim? Seda mängu ajal arutati palju. Puudu oli mälu järgi Modric ja üks kaks venda vbla veel. Ülejäänud olid kohal. See ei olnud B tiim. Miks nüüd sellist juttu ajada? Motiveerituses võis olla küsimus, ent ikkagi oli see kaotus neile piinlik.
B-tiim sesmõttes, et alustas äkki 2 mängijat, kes neli päeva varem valikmängus Ukraina vastu alustasid ja pingil oli üldse viis vahetust? Sõna "mängisid varumängijatega" olnuks äkki tsipa parem.
Lõpetage see b sats, a sats, sõpakas või punktile jama. Peaasi et mäng nauditav on, kuiva ilma igasuguse võidu lootuseta lõhkumist kus ühtegi riski ei võeta keegi vaadata ei viitsi.
Otse loomulikult on flora pink ja trennidest saadav mängupraktika oluliselt kõrgemal tasemel, üleüldse kõrgliigade edetabelis 55st riigist 51 kohal asetsev premiumliiga on tasemelt nii mõnegist liigast, rääkimata poola mudaliigast kus mängu käivad kohati 17000 inimest vaatamas, peajagu üle.
Mis see 17000 inimest loeb taaskord? Meil oli kunagi kooliajal Ida-Virumaal maakonna finaali jalkas vaatamas ka mingi 400 inimest peaaegu 4x rohkem kui tollal oli Transi ja Kalevi mängudel, mis see siis tähendab, et me olime neist kohe tasemelt kordades kõrgemad? See publikuarv ei taga mitte mingit sportliku taset ja see on väga loll fakt. Olgu, mis see Eesti Liiga tipp on, aga Poola mudaliigast on ta parem. Mõni üksik kõrgliiga mängumees kogu kolmanda liiga peale ei taga samuti üldist taset.
Samuti koondises peaks olema ka põhimõte, et mängijad kes arenevad need saavad ning need jäävad koondisesse. Kui sa liigud Poola esiliigast kuhugi liigapüramiidi alla, siis sinu koht peabki olema koondises löögiall ja väga tugevalt.
Ma selle noormehe või nüüd profilepingu järgi peaks ütlema juba härrasmehe vaatevinklist selle kirjutasingi. Ma vahepeal tõmbasin suhteliselt tugevalt pikemaks ajaks oma vingumise koondise tegemiste kohapealt alla, aga hetkel on küll taas see kus on tunne, et närv tekib sisse kui tegemisi lugeda.
Sa võrlded asju, mis ei kannata hetkel üldse võrldust. Eelmise hooaja põhjal näiteks PL oli Puri täielik sitt alguses, aga siis hakkas ennast koguma ja näitas, et tal on veel midagi. Liivakuga sisuliselt sama keiss. Aga kuna me soovime jätkusuutlikud olla A koondise tasemel, et toimuks pidev areng ja edasiminek, siis on eelises Liivak kindlasti.
Tere,
väljavõte Halandi artiklist (https://soccernet.ee/artikkel/ta-ei-...olegi-tahtis):
......ja kui mõni noor jalgpallur jõuabki Norras läbilöögini, tuleb teda selle eest premeerida. Martin Ödegaard tegi koondisedebüüdi juba 15 aasta vanusena. "Kutsusime ta rahvusmeeskonda kahel põhjusel," meenutas Jan Age Fjörtoft möödunud aasta lõpus The Athleticule. "Esiteks tahtsime, et ta saaks olla selle võistkonna osa, et ka meie õpiksime teda tundma. Samuti on tähtis, et teistele noortele sportlastele oleks keegi eeskujuks, keegi, kelle saavutuste poole püüelda. Seda tehes on tähtis, milline on nende suhtumine
On mida õppida meie treenerite koolitajatel(l)(1)
Kõige mustema stsenaariumi järgi jääb ära Balti turniir ( eriti mäng Lätiga koroona epitsentris Saaremaal ) , pole võimatu ,et ka Rahvuste Liiga , Gruusias & Armeenias jääb fännil käimata . Voolaidi leping lõpeb ilma ühegi mänguta , Tunjov teeb debüüdi 2021 ja U- 17 koondise ettevalmistus läheb tühja . Jürgensi profileping lükkub edasi ,kuna Itaalias ei mängita niipea . Klavan & Vassiljev & Jääger 2021 koondist enam ei esinda ja lahkumismänge on raske planeerida ,sest ka Dmitrijevi ja Kruglovi ( keda enam koondisse ei kutsuta ) omad ootavad järge . Padu pessimistlik olukord aga täiesti võimalik reaalsus . Loodetavasti nii ikkagi ei lähe ...