Viljandi JK Tulevik

[Halb ründaja]

Purjutamine on lubatud, vahele jäämine aga mitte

[Marek_T]

Reedel algavad Viljandis hansapäevad ja nagu ikka hansareedel, nii ka tänavu, juba viiendat aastat järjest, Eesti kõige chillim jalkaturniir, Tuleviku ööjalgpall

Osalejate arv on küll juba täis, aga kes reedel Viljandi vaibi tuleb nautima, siis järve ääres kunstal saab seda teha eriti mõnusalt. Süüa ja õlut saab ka, odavalt ja hästi - Kohvikute Öö raames on teist aastat avatud ka Tuleviku Statakohvik.

Et, noh. Viljandisse! Pärast turnat on lossikates Kaevumäel Põhja Konna südaöine kontsert ja järgmistel päevadel linn paksult tegemist ja kultuuri täis. 8. juunil avatakse näiteks Super Hot Cosmos Blues Bandi konsaga Legendi Pööning ja Hype The Funk toob Bombossa Brothersi ja muud tutsket biiti. Laadad, värgid, särgid.

Viljandis on mõnus. Tuldagu.

[Kasper]

Sander Post ei taha teiste moodi olla, vaid ise treenerina kujuneda selliseks, nagu ta on.

[telekavaataja]

30.06.2019 Viljandi Tulevik 1-2 Tallinna Kalev

Miks ma sattusin sellele mängule?

Sest foorumis on üks tore inimene, kellele tahtsin kätt suruda. Ja kuna see inimene juba isiklikult Viljandisse kutsus, siis pidi lihtsalt tulema. Algne plaan oli järgmise nädala Tammeka mäng, kuid vahel tulevad elus ette muudatused.

Kuidas Viljandisse saab?

Buss, rong, jalgratas, jala for the fuck sake... Mina valisin rendiauto variandi. Kuna mäng toimus pühapäeval, siis tegin sellest väikese pereürituse ning võtsin ka naise kaasa.

Mida teha Viljandis veel?

Kuidas nägi välja meie päev? Autoga staadioni juurde, chillax rannas (seejuures on sooja ilma puhul Viljandi järve ääres megahea - paadid, skuutrid, ujumine, lastele suur mänguväljak), 30-40 linna peal + maitsev mängu-eelne šnitsel lokaalist Legend.



Viljandi on suvel mõnusalt uimane ja rahulik linn (eriti kontrastis Tallinnaga). Kuna päev oli mõnusalt soe ja päikeseline (eriti pärast kella 14.00 läksid pilved ära), siis väga mingit kultuuri avastama ei kippunudki. Aga kindlasti on Viljandis ka muuseume ja lossivaremeid, mida vähe pilvisema ilma korral uurida.

Kuna järv ja staadion asuvad mäe jalamil, siis jalgsi liikudes peab arvestama vahepeal suhteliselt korraliku tõusuga. Mis see noorele ja sportlikule inimesele ikka teeb ?

Kuidas saab Tuleviku mängule pileteid?

Superlihtne. Lähete staadionile ja sisenemisel ostate. 4€ - pilet. Kui väljakule jookseb teie poeg, saab soodsamalt. Meil paraku polnud. Kaasa saime mängukava. Oli võimalus osaleda tõukeratta loosis. Jätsin ise osalemata, kõike ei saa ka võita. Kohe sissekäigul ostsin ka Tuleviku salli. Hinnaks oli 10€. Tundus ausam kui Maardu 15€.

Milline on Viljandi linnastaadion?

Jooksuradadega, aga tribüün on nii mõnusalt lähedal, et väljak on sisuliselt kohe su ees. Midagi nägemata ei jäänud. Tribüüni taga on kõikvõimalikud ja vajalikud atribuudid (laste batuut + snäkibaar + WC-ruumid). Istuda võib ükskõik kuhu. Olemas on ka katus, mis vihma korral meid kaitseks. Aga ilm oli super ja isegi mängu lõpus ei tekkinud vajadus millegi peale panemisel.



Milline melu on Tuleviku mängul?

See on nüüd veidi valulikum pool. Ma olin täiesti üllatunud, kui mängu alguses ja üldse pidevalt mängu ajal olid inimesed lihtsalt vait. Jah, elavneti, kui omad väravale lähedal olid, kui värav löödi või kui Nõmm penalti ära tõrjus. Muul ajal oli nagu vähe imelik tunne. Mängul viibis vist 480 inimest vms. On tehtud suur töö inimeste meelitamiseks ja kutsumiseks. Enne mängu mängib muusika (pole küll minu maitse, aga see on savi), teadvustaja teeb oma tööd, poolajal oli laste mäng ning mängu lõpus loosis Nõmm ka tõukeratta võitja. Kõik oli super, aga järgmine samm on mingisuguse fännide melu tekitamine. Reaalselt ei hakanud keegi isegi "Tulevik, Tulevik" või "Viljandi, Viljandi" vaibiga.



See jäi ka kõrva, et Alli sai viimased 30 minutit hüüde "Fuu-fuu" osaliseks. Pole midagi erilist, aga kui seda paljud hüüavad ja kiirelt, siis see kõlab... noh saate aru küll.

Üldiselt igasugu snäkke ja jooke sai. Õlle oli 3€, friikad ja hotdog olid 2,5€. Ise olin roolis, seega gaseeritud vesi 1.5€ oli ka fain.



Mis toimus mängus?

Tegelikult oli Kalev parem. Mis seal salata. Esimene poolaeg oli Viljandi üldse väga halb. Pealegi lõpuni välja ei suudetud Alliga midagi peale hakata, Seeder oli üldse kogu aeg hädas.

Teisel poolajal pidanuks Tulevik justkui suruma ja momente tekitama, aga reaalselt polnud neil ühtegi. Mõttekoht Postile!

Lõpetuseks

Marek, suured tänud, et mind Viljandisse kutsusid ja see kindlasti pole viimane kord! Näha on, et Viljandis töö käib ja Tulevik on Premium Liigale vajalik sats. Loodan, et jääte kauaks. Kui on Tulevik ennegi olnud mu üks lemmikuid, siis praeguseks on see tunne veelgi tugevam.

Keep up the good work ja ütle Edurile, et tema jaoks on üks Balaballi episood broneeritud .

[Marek_T]

Oh, võttis kaua, aga nüüd leian lõpuks aega vastata.

Oli tore sind lõpuks vis-a-vis kohata, Telekavaataja. Rõõm, et nautlesid Viljandit nii nagu kohtudes kirjeldasid. Sinu auks sai tellitud ka tolle nädala parim ilm.

Mis puutub Viljandi vutipubliku omapäradesse, siis täpselt see see ongi: Viljandi vutipubliku omapära. Kunagi, kui ajalehes töötasin, siis kolleeg meenutas, kuidas ta käis (seni vist ainsaks jäänud) Eesti koondise mängu Viljandi statal vaatamas (vist oli Aserbaidžaaniga?). Vana valmistus, lipud ja laulud ja värgid. Tõmbas siis pärast avavile laulu üles, sai esimesed kaks rida ära laulda, kui sai aru, et on ainus tribüünil, kes seda teeb. Istus siis maha tagasi. Aastaid hiljem tuli Tuleviku mängule, kus toona oli täitsa olemas üks seltskond (tänaseks "Soome tööle" ja muudesse olmeolukordadesse lahustunud), kes käis ja laulis omalaadseid laule ja chante. Laulsid ka tol mängul oma repertuaari esimest korda ära, istusid maha tagasi ja siis kostus tribüünilt tähendusrikkalt: "Ja nüüd kuulame Viljandi ürgset vaikust!"

Nii ongi. Meil on inimesi, neid on palju ja järjest rohkem, ja nad armastavad mängudel käia, aga sellist lärmakalt kaasaelamise traditsiooni siin ei ole. Tõsi, publik on väga asjatundlik, igas mõttes - seda võivad muuhulgas tõendada kõik jalgpallikohtunikud, eriti aga Viljandis palavalt armastatud, khm, Siim Rinken. Ja selleks, et tribüüni hetkeks plahvatama panna, pole Tuleviku meestel vaja reeglina teha muud, kui mõni õnnestunud tehniline sooritus. Publik hindab võitlust ja seda, kui platsil tehakse midagi ilusat sinna juurde. See on ka see põhjus, miks viimastel aastatel pole tribkalt olnud kuulda varasemast tuttavat sajatamist või pettumusnoote pärast kaotusmänge, mis, olgem ausad, on meil täna veel pigem reegel, kui erand.

Ma ei ole lärmakat kaasaelajate punti aktiivselt ka forsseerinud. Selline asi, selline grupeering peab olema isetekkeline, seda ei saa vägisi luua. Tingimused, jah, need saame me luua ja selleks oleme ka igati valmis.

CDO-projekti mentori Mark Bradley sõnul ei ole ta mujal Eestis kohanud niivõrd aktiivselt oma klubi sümboolikat kandes mängule tulevat tavapublikut. Alguseks asi seegi. Lärmi lööv fännigrupp tuleb, olen selles päris kindel ja julgen seda lubada. Aga veelkord - ta tuleb ise, punnitussünnituseta.

[telekavaataja]

Oh, võttis kaua, aga nüüd leian lõpuks aega vastata.

Oli tore sind lõpuks vis-a-vis kohata, Telekavaataja. Rõõm, et nautlesid Viljandit nii nagu kohtudes kirjeldasid. Sinu auks sai tellitud ka tolle nädala parim ilm.

Rõõm ka minupoolne! Hea võimalus mööda Eestit ringi sõita - jalgpallimängud.

Ilm oli tõepoolest viimase 2 nädala parim. Abikaasa approves!

Ma ei ole lärmakat kaasaelajate punti aktiivselt ka forsseerinud. Selline asi, selline grupeering peab olema isetekkeline, seda ei saa vägisi luua. Tingimused, jah, need saame me luua ja selleks oleme ka igati valmis.

CDO-projekti mentori Mark Bradley sõnul ei ole ta mujal Eestis kohanud niivõrd aktiivselt oma klubi sümboolikat kandes mängule tulevat tavapublikut. Alguseks asi seegi. Lärmi lööv fännigrupp tuleb, olen selles päris kindel ja julgen seda lubada. Aga veelkord - ta tuleb ise, punnitussünnituseta.

Siinkohal olen nõus. Kindlasti peab see ise tekkima või üldse mitte tekkima.

Ja olen ka nõus, et meeldiv oli näha Tuleviku särkides inimesi. Sall kaelas istuda ei olnudki nii turist-tunne.

[Marek_T]

Pikk poolhooaja kokkuvõtte-intervjuu Sander Postiga:

https://jktulevik.ee/suur-intervjuu-peatreener-post-taiendustest-oma-noortest-ja-klubi-identiteedist/

[Agnes von Mönnikhusen]

Tere!

Hakkasin siin üllataval kombel mõtlema ja jõudsin kuidagi ebamäärasele järeldusele. Intuitiivselt sõnastades. Kas pole kuidagi nii, et suvise üleminekuperioodiga tegi Viljandi kui klubi tegelikult läbi põhimõttelise, aga võib-olla märkamatu, muutuse enesemääratluses. Ja selle kaudu muutuvad otsustavalt – ja paratamatult – ka kogukonna ja klubi (tõsi, klubi on osa kogukonnast) vahelise suhte algtingimused, üleüldine loogika. Või kui üritada kuidagi teisiti läheneda, siis klubi prioriteet on määratletud nüüd teisiti, mis toob kaasa ka selle, et kogukond peaks klubi toetama ja klubi enda loomulikuks osaks pidama ja klubi enda esindajana määratlema mingitelt uutelt alustelt. Väga ebamäärane jutt ja ega ma ise ka täpselt sellele näppu peale ei saa. Ma isegi ei oska öelda, mis see varasem prioriteet oli ja mis on nüüdne. Aga, Marek, kas mingi loogika võiks ses siiski peituda?

Lugupidamisega
AvM

[Marek_T]

Vastab Sander Post. Ülipõhjalik intervjuu 11. juulist.

/.../ Ka praegu, hooaja keskel, on paljude probleemide juured puudulikus ettevalmistuses. Palju on jäänud tegemata. /.../ Oli mänge, kus olime väga raskes seisus, just mängijate koha pealt. Suutsime ikkagi mängida ja häbisse ei jäänud, aga väga palju oli vangerdamist ja meeste ümbertõstmist, et üldse kuidagi mängitud saaks. Sellist nuputamist oli rohkem kui kunagi varem. Praegune sats on teinud tõesti maksimumilähedase poolaasta ning neilt enamat nõuda ei ole inimlik.

/.../ Premium-liiga tase on märgatavalt tõusnud. Tabeliseis on pingeline nii ees- kui tagaotsas, meeskonnad on sõna otseses mõttes punkt punktis kinni. Kõik täiendavad, mis tähendab, et konkurentsis püsimiseks pole meilgi muud võimalust, kui seda ka ise teha.
Välismängijatega täiendavad end juba isegi esiliiga ja esiliiga B-taseme võistkonnad. Kõik tahavad, kõik püüavad, kõik üha tugevnevad.

/.../ Jälgin meie U-17 ehk 2003. sünniaastaga poiste võistkonna arengut väga pingsalt. Seal on väga andekaid poisse, kellest osa olen juba kaasanud ka esindusmeeskonna treeningutele. Esinduses mängu murdmiseks läheb neil aga selgelt aega.
Välismängijate ning ostetud mängumeeste kaasamine Tuleviku esindusmeeskonda on tänavu konkurentsipõhjuste kõrval nii jõuline ka seetõttu, et meie noortesüsteemist on lihtsalt mitu aastakäiku poisse puudu ajast, mil Viljandi jalgpall kõlkus enne Tuleviku uuesti iseseisvaks klubiks saamist maa ja taeva vahel. 2001. aastakäigust on meil vaid üks omakasvandik, 2000. aastast kaks, 2002. aastast aga mitte ainsatki.
Sealt on tekkinud ületamatu auk, sest täpselt nende aastakäikude poisid peaks olema just praegu need, kes esindusse murravad.
Teisalt on paratamatu see, et klubis on olnud ja tuleb tänavu veelgi ka lahkujaid, kellest igaühest jääb maha täitmist vajav tühimik. Kuni selle musta augu üle elame, peame, lihtsalt peame leidma mängijad mujalt. See on paratamatu, ent õnneks mööduv aeg. Meie noortesüsteemis tehakse head tööd ja mingit hirmu, et Viljandi Tulevik oma identiteedi kuhugi kaotaks, absoluutselt ei ole. Sellel ei luba juhtuda ei mina, klubi juhtkond ega ka jalgpalliliidu sätestatud reeglid.

Me ei saa selliste küsimuste lahendamist jätta viimasele hetkele. Nii palju, kui vähegi saame, valmistume juba praegu ka järgmiseks aastaks. Esmaküsimus on aga püsimajäämise kindlustamine.
Aafrika poisid ei ole ei minu ega klubi jaoks mingi ajutine, lühike projekt. Me oleme neisse palju panustanud ning minu sooviks on – ja suure tõenäosusega nii ka läheb – et nad oleks meie mängijad ka järgmisel aastal.

[Marek_T]

Omalt poolt lisaksin Sandri öeldule, et kaunis keeruline on mõista jutte mingist paradgima muutusest olukorras, kus väikese linna klubi üsna pisikesest noortesüsteemist on viimasel kahel hooajal kerkinud esile kaks noort, kes on end üheseltmõistetavalt esindusmeeskonna põhikoosseisu mänginud ning end kõrgliiga tasemel kindlate meestena kehtestanud. Räägin siinkohal Gustav-Hendrik Seedrist ja Illimar Loigost.

Post ütleb otse: KÕIK tugevnevad, KÕIK tahavad enamat. Kristjan Kase Florast ja ja Mark Eduri Levadiast päriseks toomine, kombinatsioonis välismängijate palkamisega on sisuliselt ainumõeldav moodus, kuidas esindusmeeskond võib suuta konkurentsivõime kõrgliigas püsimiseks säilitada ja tõemeeles kompensatsioonimehhanismidele pääsemist sihtida ning selliselt klubi tippvutis hoida. Post ja klubi juhtkond on mu meelest viimaste aastate otsustega - mis on, NB!, tehtud ülimalt kitsa finantsolukorra tingimustes - piisavalt kenasti täppi pannud ja tõestanud, et neid otsuseid tasub usaldada. Jaa, muidugi, nagu sellistes olukordades ikka, on ka möödapanekuid olnud (Talasbayev, Saito), ent need on absoluutselt vältimatud, sest selles töös ei ole mitte kunagi mingeid garantiisid. Pealegi, mõlema mainitu puhul on "möödapanek" tegelikult põhjendamatult karm hinnang, mille üle võib diskuteerida pikalt.

Posti nina ja vaistu tuleb usaldada, selle kõige eredamaks kinnituseks on minu meelest Kaur Tomson. Lõhkuv keskpoolik ja keskkaitsja, kes mängis käesoleva hooaja alguses duubelmeeskonnaga II liigas. Värske materjali otsinguil Post pani talle silma peale ja kui keegi oskab mulle näidata tänavusel hooajal paremat II liigast premmi toodud leidu, kui Tomson, siis võib selle välja tuua. Vana lõi esimeses premmimängus kaks omaväravat, sai puid kommentaarides ja muudelt "asjatundjatelt", aga treener usaldas teda ja tänaseks treenib mees nagu proff ja mängib, nagu oleks aastaid premmi tagunud.

Mis kogukonda puutub, siis selle lakmuspaberiks on järelejäänud hooaeg, mis näitab seda, kas mingid loogikalised alused on muutunud või mitte. Minu jaoks on omaette märk see, et kõik torked ja/või küsimused suveaknas tehtud täienduste suunas on tulnud väljastpoolt, mitte ainsatki klubirahva (fännid, lapsevanemad, sponsorid jne) seest.

[matys]

Minu jaoks on omaette märk see, et kõik torked ja/või küsimused suveaknas tehtud täienduste suunas on tulnud väljastpoolt, mitte ainsatki klubirahva (fännid, lapsevanemad, sponsorid jne) seest.

Minule seostub see välismaalaste ja Eduri ja Kase toomine Paide mudeli kopeerimisega. Seda üldse mitte halvaga, Paidel on need hästi töötanud ja häid asju tuleb kopeerida. Loodan, et välismaalased annavad Viljandile palju juurde ja suudavad Viljandist väljapoole liikuda. #footballmanager #trusttheyouth

[Agnes von Mönnikhusen]

Tere!

Tänan. Aga päris rahule ma siiski ei jää. Esmalt juba seetõttu, et, Marek, tajusin Teie vastuses teatavat ründavat/enesekehtestavat tonaalsust, mida poleks sugugi tarvis olnud (ehk on tunne eksitav?). Näib, et just see tõi kaasa ka ebamääraselt sõnastatud küsimusele vastamise osutustega hoopis teistele kategooriatele, eri tasandite kummalisel moel kokku segamise. Küsimus polnud, igaks juhuks kinnitan, kindlasti mitte torge, vaid pelgast uitmõttest kerkinud häätahtlik küsimus. Võiks isegi sõnastada nii, et olen põhjusmõtteliselt kõige öelduga päri, aga oleksin valmis sellesama küsimuse püstitama uuesti.

Väidate, et „keeruline on mõista jutte mingist paradigma muutusest olukorras, kus väikese linna klubi üsna pisikesest noortesüsteemist on viimasel kahel hooajal kerkinud esile kaks noort, kes on end üheseltmõistetavalt esindusmeeskonna põhikoosseisu mänginud ning end kõrgliiga tasemel kindlate meestena kehtestanud.“ Antud juhul osutate sellele, et ka noortesüsteemist kasvab mängijaid peale. Nii on. Ja tore, et on. Aga kui näiteks ostaks Viljandi endale 9 uut mängijat, maksaks nende eest kokku röögatu summa, aga n-ö klubisisene rotatsioon (või loomulik pealekasv a la üks mängija aastas – ideaalis peaks ka tugevates Kesk-Euroopa klubides olema samasugune loogika) jätkuks? Teisisõnu, intuitiivselt tajutud paradigmamuutus ei ole seotud kuidagi tasandiga, millega üritate võimalikule paradigmamuutusele osutamist laveerida.

Sander Posti intervjuu oligi vahest kõige ilmselgemaks impulsiks. Pean silma just Teie pooltki rõhutatud tsitaate/arusaamu:
1. Noortesüsteemis on nn tühjad aastakäigud, mis legitimeerib (ja Posti jutust arusaades muudab justkui ka ainuvõimalikuks) järsu välismängijate sissetoomise.
2. Kõik teised klubid tugevdavad ridu, mistõttu võib või peab seda tegema ka Viljandi.
3. Välismängijate sissetoomine on normaalsus.
4. Viljandi Tuleviku esindusmeeskonna toimimise põhiline eesmärk on sportlik edu (püsimajäämine), mille tagamiseks on välismängijate sissetoomine sisuliseks tagatiseks. (Kusjuures ma pole selles väites päris kindel, Viljandi püsimajäämine näiks loogiline ka ilma selliste liigutusteta)..
5. Sportliku edu kaudne eesmärk on saada vutiliidult toetust.

Kõik on arusaadav ja mõistetav. Kobiseda pole mõtet. Aga eelpool esitatud küsimus puudutas otseselt selliselt artikuleeritud ideoloogia ja selle tegudes ilmselge järgimise – mida varasemalt pole sedavõrd jõuliselt ilmnenud – seoseid kogukonnatasandiga. Näib, et Tuleviku klubi on selgemalt kui kunagi varem seadnud esiplaanile professionaalse sportliku edu. Võib sõnastada ka teisiti, igasugune sissepoolt tulenev energia, kogukonnakesksus on ses mõttes sekundaarsed, sest peaksid loomuldasa järgnema sportlikule edule. Niisiis näib, et on selgelt liigutud vasakpoolselt mõttemudelilt parempoolsele (sportlik kvaliteet tugevdab ka teisi tasandeid). Jällegi, selles pole midagi halba, aga siiski mingiks lakmuspaberiks ma praegust perioodi pean.

Pean seetõttu, et jalutasin mõne päeva eest Viljandi tänavail ja pähe kargas mu enda jaoks põhimõtteline hoiakumuutus:
1. Mina, kujundliku poolehoidjana, saan NÕUDA sportlikku tulemust, kuivõrd see määratlebki kogu esindusmeeskonna toimimisprintsiibi. (Varasemalt ma kuidagi LOOTSIN seda, aga objektiivsed tegurid ja klubi käitumine mingit nõudmist justkui ei lubanud.)
2. Mina, kujundliku poolehoidjana, määratlen Viljandi klubi edukuse ESMAJOONES sportlike tulemuste põhjal.
3. Mina, kujundliku viljandlasena, saan määratleda klubi edukuse kogukondliku esindusnähtusena suures osas sportliku edu kaudu.
4. Kui Tulevik kukub Esiliigasse, on tegemist Viljandi altvedamisega.

Aga jah, kogu selle jutu võib kokku võtta ka mingite äraleierdatud banaalsete terminitega (ambitsioon, professionaliseerumine, nivelleerunud jalgpalliilm jne). Aga võib-olla on see siin lihtsalt mingi totakas tähenärimine/jauramine . . .

Lugupidamisega AvM

PS. Mis puutub Paide mudeli nn kopeerimist. Mingil intuitiivsel moel saan sellest aru, aga mitte siiski päris täpselt. Sarnasusi võib tuua eri tunnuste osas mitmete teiste klubidega. Teisisõnu (võib-olla totakas küsimus), milles see kopeerimine ikkagi seisneb? Professionaliseerumises? Lihtsalt välismängijate sissetoomises? Sportliku edu fetišeerimises? Või mingis selgemalt väljajoonistuvas mustris?

Seesama

[purgeenius]

Agnes on Oti varikonto. Ei pane pahaks!

[Marek_T]

Torkena või kuidagi enesekehtestamiskatsena see vastus kindlasti kuidagi mõeldud ei olnud. Püüan siis omil sõnul teemale läheneda.

Viljandi kogukondlikkus või klubiline identiteet, kuidas soovite, ei ole mitte kunagi seisnenud üksnes polariseeritud hoiakutel ehk KAS a) me oleme väikelinna klubi, kel on suur süda ja me võitleme üksnes võitlusnaudingu pärast, sest me anname endast kõik ja kui sellest ei tulegi miskit välja, on kõik okei VÕI b) me oleme väike klubi, kel on suur süda ja kes pürgib sportliku edu poole läbi omadele toetumise, välistades muud variandid.

See identiteet on seisnenud kahe kirjeldatud lähenemise hübriidis. Üks pool sellest (võitleme võitluse pärast) on olnud tingitud objektiivsest faktoritest (raha vähesus; võimaluste skalaarne võrreldamatus võrdluses esineliku-viisikuga; klubi füüsiline väiksus - ehk 300 lapse hulgast igasse aastasse kõrgliiga tasemel mängijate kasvatamine ei ole mõistuspärane ootus).

Teine pool (ainult omad, sest me oleme Viljandi) on isetekkeline reaalsus: seni ongi asjaolude kokkulangemisel just eelnimetatud objektiivsete faktorite kiuste suudetud - ja mis veel tähtsam, tahetud! - seda teha.

Sinu postituses, pr. Mönnikhusen, jäi minu jaoks kõlama kõhklev, pigem mitteheakskiitev noot; ja seda oligi mul raske mõista. Kas Viljandi Tulevik peaks hetkeolukorras, kus isegi - NB! alles tunamullu teenitud kõrgliigapääsmest loobunud - Maardu Linnameeskond palkab leegionäre, jätma omapoolsed käigud tegemata, sest Tuleviku tajutav ja vihjamisi "seniseks" nimetatud kogukondliku klubi identiteet ei resoneeru võib-olla kellegi arvates JÄRSULT kasvanud sportliku survega?

Tulevikul on alati olnud ambitsioon, ma võin seda süsteemisisese inimesena käsi südamel kinnitada. Mida Tulevikus ei ole seni tehtud, on arutu riskeerimine, et ambitsioone toita, sest tasakaal kellekski-millekski olemise ja lihtsalt olemise vahel on habras. Riskidest hoidumine ambitsioonide väetamiseks on olnud ainuvõimalik moodus toomaks klubi tänasesse päeva, kus, muide, endiselt ei riskeerita arutult. Ei ole laene, ei ole orastele antud lubadusi, ei ole all-in minekut üheski klubi valdkonnas. Kõik otsused, alates Kase ja Eduri toomisest, lõpetades kolme välismängija palkamisega, on langetatud pärast oma võimekuse hindamist.

Tõsi, võimekuse kasvatamise nimel tehtav töö ei kajastu tingimata alati igapäevases kommunikatsioonis, millele identiteedi ehitamine osati rajaneb. Mõistan seetõttu, miks nimetatud küsimused võivad tekkida. Reaalsus on see, et tänavuste ostude ning palkamiste taga on aastatepikkune töö sponsoritega ning meeletud inimtöötunnid eelarvetasakaalu säilitamise nimel; rääkimata elementaarsetest asjadest, nagu kassatulu või publikunumbrite kasv.

Üldiselt on üllatav, et selliste fundamentaalsete küsimuste tekkimiseks oli vaja vaid kolme leegionäri lisandumist ning üht kodumaist ostu. Minu jaoks ei seisne kogukondlikkus mitte eeskätt (või üksnes) sportliku edu kommunaalses ühisnaudingus, vaid koosneb klubi mentaalsest positsioonist oma asupaigas, klubi mõjust linnale ja ümbritsevale - ning päris kindlasti klubi sammudes ühis- ja kogukonna suunal (Tuleviku puhul näiteks erivajadustega laste sportlike võimaluste südameasjaks võtmine ning lasteaedade, koolide, ettevõtete ja linnavõimuga tehtav koostöö). Ja see mentaalne positsioon ei ole kasvõi viimase aasta vältel kordagi kõikuma löönud, pigem täiesti selgelt vastupidi.

Lõpetuseks, kas poolehoidja, olgu ta kujuteldav või päriselt olemas, saab nüüd, mil siin on tehtud esimesed (ja ma ütleks pigem tagasihoidlikud) sammud sportliku edu otsingute poole Viljandi Tulevikult sportlikku edu NÕUDA? Ma ei tea, see sõltub poolehoidjast ja tema vaadetest. Tingimused selleks, et ta võiks seda teha, on igatahes sündimas, jah.

Millal seda edu käega katsuda nõuda, on iseküsimus. Eesti spordifanaatik üldiselt kaua ei kannata, selles mõttes on, tõsi küll, Viljandi jalgpallifännid olnud kannatlikkuse osas Eesti tipus. Kas nüüd antakse uutele meestele ja noorele ning vihasele peatreenerile aega teatud raputusi üle elanud süsteem tööle panna?

Viljandi PÄRISpoolehoidjad annavad, seda ma julgen väita tuginedes empiirikale. Anonüümse kontingendi osas (Soccernet, muu meedia ja selle kommentaariumid) mul säärane usk või isegi lootus puudub.

[Agnes von Mönnikhusen]

Tere!

Tänan! Esmalt retoorikast, mis paratamatult on igasuguse ideaalse dialoogilisuse, absoluutse teineteisemõistmise võimatuse algupära. Viitate siinkirjutaja kõhklevale hoiakule, millest loete välja mitteheakskiitva noodi. Ilmselt on põhjus ebatäpses sõnastuses või oskamatuses end mõistetavalt väljendada. Mingit hoiakut Viljandi Tuleviku klubi tegevusele ma ei soovinud ega soovi ka edaspidi anda. Pole selleks lihtsalt pädevust. Pealegi, klubi otsused, klubi prioriteet – ainus mõistupärane viis näib olevat seda pigem toetada või arvesse võtta. Nagu ka väidate, selle taga on aastatepikkune töö – tuld! Elan kaasa. Kõhklevus seisnes selles, et ma ei osanud intuitsiooni ennast täpsemalt sõnastada. Ja need on juba kaks iseasja.

Asja juurde minnes. Sessamas juba viidatud lõigus viskate õhku retoorilisi küsimusi ja kirjeldate võimalikke – tegelikkuses mitterealiseerunud – stsenaariume. Muu hulgas leian sealt lauseosa, et „Tuleviku tajutav ja vihjamisi „seniseks“ nimetatud kogukondliku klubi identiteet ei resoneeru võib-olla kellegi arvates JÄRSULT kasvanud sportliku survega“ (kontekstist väljakistut, vabandust). Küsimus ei puudutanud ju sugugi seda, mis on n-ö õige käitumine, mida Viljandi peaks või oleks pidanud tegema või tegemata jätma. See kõik on taas pisut teine tasand. Kõigele lisaks – ja mis eriti oluline –, küsimus pole siin ju selles, kas sportlik ambitsioon on tegelikult kasvanud – kuigi lõppeks väidate, et need on esimesed tagasihoidlikud sammud –, vaid selles, et avalikus ruumis on seda hakatud järjekindlalt (ka tegudega) rõhutama, esile tõstma. Küsimus on niisiis rangelt retseptsiooniline – milline on kujundliku poolehoidja potentsiaalne ja loomulik hoiakumuutus. Võiks isegi minna niikaugele, et öelda, et klubi tegelik ambitsioon ja väljapoole artikuleeritud ambitsioon on kaks radikaalselt erinevat kategooriat. Ja siin see tuum mu meelest paljuski peitub.

Aga veel. Teie poolt kirjeldatud hübriidsus motiveerib nüüdisajal pea kõiki vähegi tulemusele orienteeritud klubisid (ja milline klubi ei oleks tulemusele orienteeritud?). Üldiselt pean seda võrdlemisi demagoogiliseks lähenemiseks, kui seda nagunii olemasolevat ja erinevalt avalduvat kompleksset ja ainiti muutuvat hübriidsust äärmuseni lihtsustada. KAS-VÕI jaotus ei vii kuhugi. Loomulikult on igal meeskonnal sportlik ambitsioon, vähestel aga kogukondlik heakskiit ja vastutus. Aga nendevahelise muutuva suhte täpsem määratlemine on sisuliselt võimatu. Pealegi, ma ei näe põhjust neid kategooriaid teineteisest ka lahutada, neid teineteisele vastandada. Nad tingivad ja teisendavad alaliselt teineteist. Mis puutub siiski hübriidsuse mudeldavat lahtipakkimist, siis, ehk tõepoolest, tuleks vaadelda hoopis nn TAJUTAVAT DOMINANTI (mis mõistagi eri tajujate jaoks on paratamatult erisugune).

Ja see tajutava dominandi nihe (vahel piisab grammikesest) võibki viia fundamentaalsete küsimusteni. Aga miks mitte? Mis on fundamentaalsetes küsimustes halba? Liiati võib küsimus ise olla fundamentaalne, aga küsimuse sisu ei evi mingit fundamentaalset kvaliteeti. Pean silmas seda, et kui ma kirjeldan näiteks empiirilise vaataja perspektiivis toimunud minimaalselt aga siiski olemuslikku muutust, siis see pole klubi töösse ja kogukondlikkust laiemalt vaadeldes võib-olla sugugi olemuslik. Tõsi, kas nelja uue mängija toomine (kolm neist kaugelt) pole siiski VÕRRELDES varasema käitumismustriga märgatav nihe? Kas süütule vastuvõtjale ei või see mõjuda fundamentaalselt või JÄRSULT? Ehk ei tajuta seda seetõttu, et selle nimel on tehtud kaua tööd ja see on seatud varjatud eesmärgiks? Aga KUI seda eesmärki ei teata?

Ühesõnaga, tekkinud ja eelpool esitatud küsimused on empiirilise ja kujundliku poolehoidja perspektiiv (ka kujundlik poolehoidja võib olla PÄRISpoolehoidja, aga see selleks), mida mu meelest ei ole mõtet eirata. Ma siiski arvan, et selline hoiakumuutus (isegi teataval teadvustamatul tasandil) võib tekkida või on tekkinud. Ja siin pole mu meelest absoluutselt vahet, milles peitub kogukondlikkuse kui niisuguse algupära (Teie poolt esitatud kategooriad, millel põhineb kogukondlikkus on igati loogilised ja arusaadavad) – kogukondlikkus ise on sisemiselt dünaamiline organism, mille sees toimuvad lakkamatud muutused. Seda ei saa nivelleerida jaotusega KAS-VÕI (näiteks, kogukondlikkus põhineb sellel, järelikult pole need küsimused relevantsed; kas on kogukondlik või ei ole) – need lõhuvad igasuguse mõistupärase tervikpildi. Ja üritades veel kord ümbersõnastada, mis Te arvate, Marek, kas siiski küsimus empiirilise vaataja (potentsiaalsest) hoiakumuutusest võiks evida siiski mingit mõistupärast loogikat? Ja see muutus, nagu öeldud, ei peaks olema ses mõttes fundamentaalne, et keegi ei sea siin kahtluse alla Tuleviku klubi kvaliteeti, kogukondlikku tööd, noortetööd jne. Pigem seisneb fundamentaalsus selles, et tajutav dominant on teinud läbi nihke, mis on kaasa toonud ootustekomplekti muutumise ja esindusmeeskonnaga seotud eelduste asetamise selgelt professionaalsetele alustele. Ja üle korrates, ses küsimuses on pigem teoreetiline huvi, mitte aga mingi hinnangulisus vms.

Lugupidamisega

AvM

PS. Prl pro pr.

Seesama