Eelmise nädala suurest võidust Kuradite üle sai seekord kaasa võtta vaid hea tuju - 7. augustil tuli Rannaväraval üheksakesti (!) vastu astuda FC Miminole ja 1:5 (0:3) kaotus oli tõsiasi...

Juba hommikul tabas meid halb uudis - väravavahi vigastus osutus niivõrd tõsiseks, et käsi pandi 3ks nädalaks kipsi... Kas ja millal teda sel hooajal veel meie väravasuul näeb, on esialgu teadmata.

Lisaks sellele on suur suvi lihtsalt käes ning reisid Saaremaale ja välismaale; kihluspeod ja pulmad; kokkutulekud ja lahkuminekud vajavad sedavõrd korralikku tähistamist, et jalgpalli jaoks kipub mehi nappima.

Kohe mängu algusest hakkas vastane päris hoogsalt keerutama ja ega tulemuses küll kordagi kahtlust ei tekkinud, selgeks oli vaja teha vaid lüüasaamise suurus.
Enam-vähem talutaval tasemel seda hoida õnnestuski. Teise poolaja alguses vähendasime vahet 1:3-le ja korraks oli lootust vahe ka minimaalseks lüüa, kuid seda ei juhtunud ja vastane läks kindlalt oma teed.
2-meheline vähemus on ikka liig, et sealt midagi välja võluda.
Seekord siis sedasi.

Auvärava autoriks oli Sven Keert.

Tänud nendelegi meestele, kes kohale tulid ja kena sooja suvepäevase sauna vastu võtsid!

Kohtunik oli Taurafeldt (peaaegu nii vist kirjutatakse) ehk siis paras udu, aga kes see sellise palavusega ikka väga mõistlikuks jääda suudab! :P