320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Mängu vaatama

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Mängu vaatama

    Mänguvaatamise teema ka siia alafoorumisse. Kuidas üldse võimalik, et seda siin siiani ei ole?
    Mängudel käimised võiks ülevaatlikuse huvides edaspidiselt siia teemasse postitatada - leiab kiiresti üles vajadusel ning saab ülevaatliku pildi fännireisidest.
    olgem kristlased, vabandused on esitatud

    #2
    Kas leidub ehk kõikvõimsat moderaatorit, kes viitsiks tõsta mingeid kirja pandud Inglismaa reisilugusid siia teemasse.Need reisilood on selle foorumi parim osa, enne ei osanud neid hinnata

    Ilmselgelt, need kes on neid lugusid kirja pannud võiks ka seda moderaatorit teavitada, kus need on.

    Kommentaar


      #3
      Mingid Liverpooli lood on üldse blogisse vist pandud?

      Kommentaar


        #4
        Algselt postitas bubbles Vaata postitust
        Mingid Liverpooli lood on üldse blogisse vist pandud?
        Jürgeni lood on jah portaalis olemas.
        Ilma vutita olla ei saa, vajan, kui õhku ma
        Ei tohi koju küll jääda sa, kui mängib Tammeka

        Kommentaar


          #5
          Algselt postitas mjaasa Vaata postitust
          Jürgeni lood on jah portaalis olemas.
          Mingi Brandoni lugu ka vist?

          Kommentaar


            #6
            Algselt postitas bubbles Vaata postitust
            Mingi Brandoni lugu ka vist?
            Ju nad siis koos käisid
            Ilma vutita olla ei saa, vajan, kui õhku ma
            Ei tohi koju küll jääda sa, kui mängib Tammeka

            Kommentaar


              #7
              Kui ma umbes aasta aega tagasi hakkasin uurima, et mis-ja-kuidas see jalkamängu piletite teema on, siis ega ei olnud lihtne. Siit foorumist ka liigselt infot ei leidnud ning premmiklubide kodulehti lapates teavet kohe kätte ei saa - nii jäi tookord premier league mäng külastamata ning championshipi mängu jätsin ise vahele, sest noh... ilm oli kehv ja ei olnud sellist fiilingut, et soovinuks kaasasolnud naisterahva päeva jalgpalliga "rikastada." Häbi-häbi, aga nii ta läks. Ega siis ei jäänudki muud üle, kui end ise piisavalt kurssi viia.
              Hiljuti postisin oma teadmised Chelsea teemasse, kuidas Stamford Bridge mängude piletitega on:

              Algselt postitas zaz Vaata postitust
              Üldiselt on nii, et piletitega ei ole lihtne. Keerulisem veel kui Linnateatri piletitega
              Valikut on natuke varjastele ostlejatele, aga seda loomulikult klubikaardi omanikel.

              Ehk. Et üldse omada varianti, pead tegema end memberclub liikmeks (selleks hooajaks enam liituda ei saa).
              Hea oleks omada valmisolekut kui piletid müüki tulevad ning neid koheselt ostma asuda, antud mängu puhul siis alates 8. jaanuar (NB! 1 member = 1 tiket).
              KUI mingeid pileteid üle jääb sellest ringist (suurte mängude puhul kindlasti ei jää), siis antakse memberitel võimalus osta lisaks veel 2 piletit. Need on mõned üksikud sektorid siis ja pole kindel kas mitut kõrvuti ka saaks.
              KUI siis veel midagi üle jääb (heal juhul kord-kaks hooaja jooksul võib juhtuda), siis need piletid paistakse üldmüüki ja iga inimene pääseb neid ostma. Aga sellele loota küll ei ole mõtet.
              Eelnevat kokkuvõttes. Sind see ei aita täna, aga tulevikus ehk lihtsam.

              Sinu parim variant on leida mõni member, kes pole piletit ostnud ning saab sind aidata piletiga. Või vaadata twitterites jms keskkondades neid kes piletitega äritsevad, seda omal riisikol, loomulikult.

              Ja juhtus, et võtsin endale nädalavahetuspuhkuse Londonisse, et näeks ära 13. veebruari mängu Chelsea - Newcastle United. Reisikava lihtne: reedel Londoni ja esmaspäeva varahommikul tagasi - programmi jalgpall ja Stamford Bridge külastus.

              Reis.
              Lennutas Ryanair ja seda 80 € eest. Bussisõit lennujaamast linna ja tagasi maksis juurde £ 15. Linnasiseseks liikumiseks lükkasime Oystercardile ka £ 15 ning sellest meile piisas.

              Piletitest.
              Kuna teadsin mida oodata, siis ei olnud piletite hankimine kontimurdev, kuid siiski parasjagu mässamine. Seda eelkõige sellepärast, et soovisin saada kindlasti 2-3 piletit kõrvuti. Kui keegi teab, mis ajal Chelsea online piletisüsteemis avaneb müük memberite lisapiletitele, palun öelge. Igatahes kell 2 öösel (kohalik aeg 00) veel ei saanud osta ning kell 9 hommikul, kui ära vormistasin, olid jäänud vaid üksikud piletid ning kõrvutiistumist õnnestus saada vaid kõige kallimasse tsooni - west standi ülemisele tasandile. Ehk valikut sisuliselt polnud ja võtsin selle, mis sai. Hind - £ 71,50 tk.
              Aga ilusasti saadeti piletid koju ja 4.02 olid (aegsasti) käes.

              Reisist ja (öö)elust.
              London on London. Eks enamus on käinud ja suurt mõtet pole rääkida linnast või muljest. Kiidan transpordisüsteemi, sest viib kuhu vaja ja käib nagu peab. Üsna märkamatult pääseb ühest Londoni otsast teise umbes sama ajaga nagu Mustamäelt kesklinna.
              Ööbimiseks leiab ka vist iga eestlane oma sõbra, kes diivanile või toanurka madratsile sind ära mahutab. Ja kui seda ei leia, siis majutusvõimalused on suurlinnas piiramatud ja leiab igas hinnaklassis midagi. Minul oli see kulurida igatahes 0.
              Toit maksab jämedalt sama palju kui meil, erinevus ehk vaid märgis hinnasildi järel (€ või £). Näiteks selline lihtsainimese kiirtoit oli vist 7 naela.


              Et jõudsime reedel, siis tekkis ka kihk visata pilk suurlinna ööelule. Tänu tutvustele sattusime mingisugsesse lounge moodi kohta, mis paistis päris peen. No selline kus teksades ja t-särgis esiti päris ebamugav sisse astuda oli, sest valdavalt olid meesterahvad udupeentes slimfit ülikondades ja naised kaunilt üleslöödud. Hindadest rääkides, siis kahe džinntooniku ja ühe õlle eest kasseeriti sisse 29 naela( tõele au andes, olid džinntoonikud ka ühed kangemad mida joonud olen).
              Igal juhul, nagu selgus, oli meie riietus siiski üsna okei, sest rahvaga suhtlesime rahulikult ning mingi moment oli üks Austraalia härrasmees jäänd minu ja sõbraga pikemalt lobisema. Jutt liikus aga Londoni ööelu teemadelt üsna kummaliseks ning ma kergelt ärritununa pidasin maha lühivestluse:
              -miks sa nii kahtlaseid kohti pakud (mingid GLBT kohad või mis see peen lühend ka on), me pole absoluutselt huvitatud sellistest ju!
              -"aa no, ise küsisite ju! Need head pleissid! Aga ma küsin, et ega te heterod ei ole?"
              -loomulikult oleme heterod. wtf.
              -"heh no sorry siis. Väga veider, ise näed välja nagu Geroge Michael"
              Ning härra astus eemale ja kadus mujale tutvust sobitama vist.

              Edasi liikusime mingisse klubisse, mille kõige põnevam moment oli neeger wc-s. Seesama, kes kätepesu ajal seepi sulle kätele valab ja hiljem kätekuivatuseks rätiku ulatab. Hiljem loodab loomulikult tänuavaldust saada. Nii ma siis üritasin ka viisakas olla, kuid tedmatusest kohaliku raha eripärade osas, viskasin talle taldrikule ilmselt meie mõistes pronksimünte, sest ta korjas need üles ja ulatas mulle tagasi: "I don't need this!" Ma siis vabandades otsisin välja mingid 1 või 2 naelased ja jätsid need. Ehk läksime laiali sõpradena.

              Kuigi õhtu kujunes pikaks, oli hommik võrdlemisi helge ning pohmellita. Peale väikest jalutuskäiku linnakeskuses oligi aeg sättida sammud juba staadionile.

              Kahjuks, aga on kell suht palju saanud. Et mängust ja staadionist pean kirjutama mõni teine kord.
              Seniks aga veel üks suvaline foto linnatänavalt. Võtke kui stiilinäidet, et mis seal ringi liigub:
              olgem kristlased, vabandused on esitatud

              Kommentaar


                #8
                mingeid varasemaid käike on neis postitustes kirjeldatud.

                käige ikka madalamate liigade vutti vaatamas, see on üldpildilt meeldivalt naturaalne (loe: keskpärane) ning loob ehedama tunde. krevetivõileiba võib kodus diivanil ka sama hästi konsumeerida.

                Algselt postitas jyriöö Vaata postitust
                Siinse foorumi auväärt liikmete niivõrd kollektiivne invasioon Inglise jalgpalli madalamatesse sfääridesse pole vast väga tavapärane, nii et paar sõna ansambli Raidur, vandersell, fitti, vincent och jyriöö tegemistest on ehk asjakohane. Antud teemaga solidaarne olles külastas ansambel in corpore League 1 keskmike Brentfordi ja Exeteri vahelist mõõduvõtmist ja kui aus olla, siis jalgpalli mõttes ei olnud tegemist kuigi märkimisväärse üritusega. 90 minutit üsnagi kiiretempolist madinat, mida ilmestas rohke praak ja võistkondade võimetus 3 söötu järjest sihtpunkti toimetada. Lisaks morjendas vähene aktsioon vähemalt kahte tegelast, kes lootsid Arsenali järjekordse Poola torumehe võimeid paremini inspekteerida. Lühidalt: üks veidi rohkem kui rutiinne tõrje ja jõuetud väljalöögid. Samas 6000+ matsi ja esmakordne püstijalu terrassikogemus koos üsna humoorikate, juua täis ja sülge laias kaares pritsivate fännidega oli totaalne kontrast kahe päeva tagusele üritusele.

                Nüüd veidi OT-d. Nimelt päeval, kui Arsenali peded väisasid Emiraate ja mõned minutid enne lõppu härra Barndoori löödud väravast end infarktist säästsid, koperdasid ansambli ülejäänud liikmed Loftus Roadile. Just nimelt koperdasid, sest 2/3 sellest grupist piinles eelnevalt vaadatud ManU-Chelsea mängu järelvaludes. Igatahes meenutas sealne QPR-Owls lahing juba jalgpalli. Tagantjärgi tundub kahe divisjoni vahe nende mängude põhjal üüratu. 13000+ väga vaikset pealtvaatajat, kuid õnneks hoidis rohke võõrsilkontingent tuju üleval. Kusjuures ka Exeterist oli end teiseks mainitud mänguks sadade miilide tagant üllatavalt korralik (ca 1k) hunnik rahvast kohale ajanud. Ja mis meie liigas see kesmine külastatavus oligi?

                PS. fitti või vince ehk viskavad mõne pildi ka, kui sobivaks peavad.
                Algselt postitas vincent Vaata postitust
                Noh, olgu siis ka omapoolne põgus meenutus antud ettevõtmisest kirja pandud. Ega jyriöö poolt mainitule tõtt-öelda midagi väga palju lisada polegi - peab tunnistama, et seesinane Brentford-Exeter vastas suhtkoht eelnevatele ootustele. Ehk siis võrdlemisi pask palliveeretamine (mis ärgitas kodufänne vahepeal teatava annuse eneseirooniaga vürtsitatult "we're the Barcelona of the lower leagues" hõiskama), terrassitäis meeldivalt lärmakaid poolehoidjad ja sibulaga hotdog, mis tahtis keele alla viia. Kui siinkohal keegi taas imestab, mis hea pärast peaksid viis täie mõistuse juures inimest tahtma sõita kuhugi Londoni suburbiasse, siis selles on puhtakujuliselt süüdi kolm viiendikku kollektiivist, kes, kasutades kurjasti ära oma arvulist ülekaalu, nurjasid algse hea plaani külastada P Diddy (väidetavalt) uut paleed, kus mõned meist oleksid tahtnud nautida Prestoni (loe: manku noortäku Matty Jamesi) esitust. Ja nulli asemel nelja väravat. Selle asemel leidsid härrased olevat perspektiivikama jälgida hoopis sellesama eelmainit' Arsenali noortäku ehk pan torumehe fantastilisi tõrjeid.
                --

                Mis puudutab paar päeva varem vaadatud divarimängu, siis seal oli seis täpselt kahe värava võrra rikkam ja atmosfäär paraku jällegi umbes kakskümmend korda tagasihoidlikum. Seltskond trummi ja räuskhäälega relvastatud tõsifänne ei suutnud kõigist ponnistustest hoolimata sektorit kuni lõpuni õieti käima tõmmata, rääkimata tribüünist. Isegi QPR'i juhtvärav tekitas rahvas vaid viivuks elevust. Ilma arvuka koguse Wednesday fännideta, kes eesreas seisva ja perioodiliselt särki seljast rebiva elusnäite varal demonstreerisid aeg-ajalt õllejoomise hukatuslikku mõju inimese füüsisele ning tuletasid nii hääle kui kirjasõna abil sõbralikult ja korduvalt meelde Neil 'Wanker' Warnockit, oleks pilt tõepoolest õite õhuke olnud. No umbes nagu Eesti koondise mängul, kui veidi arusaadavamas terminoloogias väljenduda. Kuid ei hullu, kokkuvõttes igatahes plusspoolele jääv kogemus. Ahjaa, ka kohustuslikus korras läbi viidud eksperiment "kuidas paigutada meeter ja üheksakümmend sentimeetrit eestlast Loftus Roadi reavahesse istuma" sai läbi viidud suuremate füsioloogiliste kadudeta, fototõestuse selle kohta lisab subjekt ise loodetavasti hiljem.
                Algselt postitas vincent Vaata postitust
                Eks rikaste lõbu on siin foorumis muidugi käia Milan-Barcelonat vaatamas, aga glamuuri vahele paar sõna päris jalgpallist ka.

                Et kõik ausalt ära rääkida, peaks vist alustama sellest, kuidas grupp julgeid seltsimehi-foorumikasutajaid-arsepedesid leidis taas, et läheks mängule. Arsenal-Everton paistis kindel, ja kui seda poleks toimunud, siis Arsenali karikamäng ju vähemasti! Mõeldud-tehtud, idee sõpradelegi maha müüdud ja lennupiletid ostetud. Mille peale tegi Arsenal otse loomulikult arsenali ehk kukkus kolinal karikast välja, erinevalt Evertonist. Plaan A läks seega ilusti allavett ning tuli asendada plaaniga B ehk divarimänguga. Noh mis seal ikka, kuna Londoni põhja- ja läänepoolseid klubisid oli enamik meist juba varem natuke vahtinud ka, siis osutus seekord auväärseks väljavalituks Crystal Palace.

                Piletitega loomulikult mingit muret ei saanud üleüldse ollagi, sest kui staadion mahutab umbes 30k inimest, aga klubi selle hooaja keskmine on 16k ja tippmark suts alla 21k, ütleb suurimgi pessimist, et äääh, ostame väravast. Kahjuks või õnneks saabus seekord külla Leeds. Kuna neid armastavad teatavasti kõik, selgus nädalajagu enne mängu natuke ootamatult, et a) auväärt külalisi tahavad soojade sõnadega tervitada enamvähem kõik kohalikud ning b) mõlema poole meeleheaks on üks sektor reserveeritud tervenisti turvameestele. Mistõttu mängupileteid üldse vabamüüki ei lastudki.

                Kuna aga kõik ülejäänud Londoni pärisklubid mängisid parajasti võõrsil ja perspektiiv kuskile karupersse Watfordi vaatama sõita ka just kõige ahvatlevam ei tundunud, sai lähtutud ehteestlaslikust tarkusest, et kus häda kõige suurem, seal huiam... kavalus kõige lähem, ja nii läkski Palace’i kontorisse teele väike kiri nutulauluga, kuidas viis tulihingelist Palace’i fänni Eestist tahaksid ikka kangesti tulla. Kas äkki saab. Selle peale vastati, et ega tegelikult siiski ei saa, aga vaat mul mänedžer siin kõrval ainult teile lubas erandi teha. Tüüpiline „special price for you my friend“ jne jutt, aga meile muidugi sobis. Üks väike käsk anti siiski ka, pidime olema kultuurselt Palace’i poolt ega tohtinud hakata laulma roppe laule nagu „we are super liids“. Mida näiteks minul isiklikult oli võrdlemisi lihtne lubada. Teistelgi, vist.

                Noh ja siis varsti juba sõitsimegi. Selhurst Park ei ole just maailma kõige uuem staadion, aga õige fiilingu sellistel just kätte saabki ja ega ei sattunud ka mänguliselt just kõige halvem etendus olema. Manku tulevane superstaar Zaha tegi aina koha peal stepovereid (ausõna see vend on hullem kui noor Ronaldo), Palace’i tänavune imemees Glenn Murray ehk vana maailma paremuselt teine ründaja Lionel Messi järel (no bullshit!) lükkas aga järjekordse palli sibulavõrku ja muidu üsna uljalt we’re-leeds-united-we-don’t-give-a-fuck röökinud külalised jäid selle peale kohe päris tasaseks (you only sing when you’re winning või kuidas see oligi).

                Palace jättis muidugi seepeale teise poolaja alguses mitu kuldset šanssi ära löömata, ise eksiti taga kaks korda jämedalt ja oligi Morisoni kahest väravast hoopis Leeds ees. Siis tuli muidugi jälle Murray ja lõi 2:2 ja tegelikult oli Palace kuni lõpuvileni tugevalt üle, aga nii ta jäi. Kodus jätkavad nad endiselt vaid ühe kaotusega ja sellise mänguga võiks neil ehk isegi premmi asja olla, aga kuna muidugi nüüd Zaha ära läheb, siis ilma temata tundub raske. Ta on küll kohati jube esineja, nagu juba öeldud sai, aga teravust tootis ka ikka algusest lõpuni väga kõvasti. Ühe nime võib siiski veel meelde jätta – kui norrakast vasakkaitsja Jonathan Parr oma asju samamoodi edasi peaks tegema, siis see mees mängib juba õige pea raudselt kuskil hoopis kõrgemal. No väga hea oli ikka.

                Mis siis veel... Kui kolm inkognito Palace’i sektoris istuvat Leedsi fänni ei pea kinni pettusega piletit ostes antud lubadusest, et nad on kultuurselt Palace’i poolt, vaid karjuvad 2:1 järel hoopis get the fuck in, võib see lõppeda väikese kukepoksi, lõhkise moka ja väljapääsu poole talutamisega. Tõsi, reaalselt kättpidi kokku mindi nende tõttu hoopis kaks rida tagapool, needsamad kolm pöialpoissi istusid aga kogu jauramise aja, käed põlvedel, ja vaatasid mängu nagu kukupaid. Hästi trollitud muidugi. Munad ka rauast.

                Lisaks üllatas, et Paddy Kenny ei olegi tegelikult nii paks nagu telekast tundub ja et Kevin Phillips on küll juba umbes sada aastat vana, aga ikka veel mängib. Ja et Inglismaal of all places on võimalik olukord, kus õlu saab kümme minutit enne avavilet staadioni baariletis otsa. Õnneks see muidugi oli Carling, mis maitses ainult natuke paremini kui reovesi, nii et ega keegi väga ei kurtnud. Pärast mängu sai paremat rüübet niikuinii – tõsi, mitte kohalikest pubidest, sest need uksed keerati lihtsalt mõneks ajaks lukku. Pidavat lihtsam olema kui ukse peal selekteerida, kes oma ja kes võõras. Ja eks Leedsi pättide tõttu oli teema seekord veel teravamalt üleval kui muidu.

                Võiks muidugi veel rääkida ka sellest, kes ikkagi nägi kõige rohkem Aaron Ramseyt, kuidas foorumikasutaja ****** ehmatas poolsurnuks tervisejooksja, mitu esihammast oli baaridaamil, kas Crystal Palace’i ja Thurstoni raudteejaam on ka tegelikult üks ja sama koht või siiski mitte ning miks kohalikud joovad maitsvate ale’ide asemel vabatahtlikult halba fostersit, aga see kõik on juba üks hoopis teine jutt ja jääb teiseks korraks.
                armastan ma headust üle kõige vihkan lolle

                Kommentaar


                  #9
                  ja mõned kaasaegsemad stiilinäited.

                  Algselt postitas fitti Vaata postitust
                  Pärast eelmise nädala reedest Inglismaa-Eesti tennisematshi oli paslik laupäeval minna vaatama, kas vähemalt inglise madalama liiga vutipublik on endiselt elu ja tervise juures ja mingitki möllu teeb. League Two kohtumine Barnet-Accrington Stanley sai välja valitud juba enne, kui selgus, et teine samal ajal Londonis toimuv, Millwalli kodumäng, edasi lükatakse. Muidugi olnuks veel võimalik sõita rongiga Swindonisse Ojamaad vaatama, aga nii kaugele eriti ei viitsinuks ja meie õnneks selgus hiljem, et poiss sai nagunii peale vaid seitsmeks minutiks.

                  Barnet FCst teadsin täpselt nii palju, et eelmisel hooajal tõusti pärast paariaastast pausi võitjana tagasi liigasse. Päriselu Stanleyst ei teadnud sedagi, Accrington Stanley, who are they? Mänguelu Stanleyga on mul muidugi soojad suhted, sest FM13-s viisin nad kuue hooajaga konverentsist premmi. True story!

                  Kuna meie ööbimine oli valitud umbestäpselt Wembley ja kesklinna vahele, oli meile igati mugav ka sellele mängule sõitmine – vaid kaks kuni kolm peatust Jubilee liini pidi kaugemal kui Wembley Park. Kaks kuni kolm sellepärast, et statkale lähemal asuv kolmas peatus (Canons Park) on viiendas tsoonis ja seetõttu suts kallim kui neljandasse tsooni jääv, kuid rohkem jalavaeva nõudev teine peatus Queensbury.

                  Õieti läksime me korra maha juba veel üks peatus varem Kingsburys, sest tark äpp ütles meile, et just selle jaama juures asub lähim Wetherspooni keti pubi. Äärelinnas olid hinnad näotult soodsad, juba alates 2.20 paundi sai pindi eili vuntsi vahele. Pubis oli tankimas ka mitmeid Stanley fänne, tegin juttu ja uurisin, kas nad staadionile lähemal ka mõnd pubi teavad, aga nad olid sealkandis sama palju käinud kui mina. Seda ei saa ka imeks panna, sest Barnet mängis varem oma mänge ikkagi, ee, Barnetis, kuulsal Underhilli staadionil, ja kolisid oma tutikale mesitaru-staadionile alles 2 hooaega tagasi. Uue ja vana statka vahe on ca 6 miili, nii et päris ümber nurga ei ole. Et asi oleks segasem, siis kuuldavasti olla The Hive nö ajutine lahendus ja tahetakse ikkagi uus ja suurem stadioon tulevikus rajada kodukanti.

                  Kellegi põllu peale nad selle Hive'i igatahes püsti kruvinud on.



                  Varem paaril Londoni mudaliiga mängul käinutena eeldasime, et kõik on nagu varemgi on olnud - astume viis minutit enne avavilet kassast läbi, vahetame raha pileti vastu, vahest jõuab veel baarist pindi õlut võtta ja tribüünile. Wrooong! Kõigepealt tervitas meid ca sajameetrine piletisaba, mida teenindas küll kolm kassat ja liikus seetõttu võrdlemisi jõudsalt, aga milles seismine võttis siiski ära ca 10-15 minutit mänguajast.

                  Nii kassad kui nn club shop olid õieti ehitusmeestelt laenatud soojakud. Noh, umbes nagu Maarjamäel.



                  Teise vea tegime kassasse jõudes. Õieti oli viga juba see, et me varem kodutööd ei teinud ja Barnet FC kodukat ei vaadanud, sest seal oli selges inglise keeles kirjas - Grazioli's Bar is open to all home supporters in the West Stand. Aga noh, meie seda ei teadnud ja võtsime muidugi 17naelased piletid seisutribüünile, mitte 23naelased läänetribkale. Suur oli meie šokk, kui turnstile’dest läbi jõudnuna avastasime, et odavtribüüni külastajatele pakutakse vaid teed ja hamburgerit ning läbipääsu tõotatud maale ehk Grazioli baari takistab ületamatu puusakõrgune metallaed ja punapäine stjuuard John Malcolm Kevin selle taga.

                  Nii ei jäänud meil tõepoolest muud üle, kui jalgpalli vaadata. Meie valitud säästukas oli muidugi otsatribüün, umbes viie-kuue trepiastmega plekist katusealune, aga tuul seal peale ei käinud ja mängu nägi kenasti. Vaade Läänetribüünile oli muidugi uhke.



                  Teisele poole not so much.



                  Üsna kiirelt sai selgeks, et väljakul kohtuvad kahe erineva maailmapildi esindajad. Kodusats oli oma selgrooks seadnud kaks suurt nekut kaitses ja kaks ründes, mängupilt kaunis sirgjooneline; külalised olid tehnilisemad ja tundus, et eranditult kaukaasia rassist. Mängus oli üks tuttav nimi ka – Barnetisse on jõudnud kunagi Charltoni eest premmis suhtkoht põrunud Kevin Lisbie. Ehkki Stanley läks üsna varsti pärast meie staadionile pääsemist omaväravast juhtima, viigistas Barnet ühe õnnestunud kontra järel ja poolaeg lõppes 1-1. Teisel poolajal panid külalised selgelt oma paremuse maksma ja lõid postipõrkest võiduvärava ära. Ehkki Barnet lõpus survestas kaitsesse vajunud Stanleyt päris kenasti ja sai meie nina alla ridamisi kornereid, ei olnud suurtest nekudest vähimatki kasu ja jäi see viimane juhhei tegemata nii meil kui Bee’de fännidel.

                  Siinkohal tahakski lõppsõnana avaldada muret inglise vutikultuuri hääbumise üle. Arusaadav, et kui Wembleyl moodustab publiku enamuse Arsenali toetajaskond, siis ei saagi sealt midagi peale kolme plaksu oodata. Aga kui ka mudajalkas fännid enam ei laula ega chandi, on miskit juba valesti. Paraku nii just oli. Või noh, külaliste umbes 100pealine jõuk tegi aeg-ajalt häält küll, seda peab tõdema. Aga kodupublik oli üldises plaanis väga vaikne ja meie ümbert seisutribüünilt, kus vanasti ikka see õige elu käis, kostis ainult üksikuid solvanguid kohtuniku ja teisel poolajal ka vastaste väravavahi suunas. Sellel oli igatahes kõva närv, ei näidanud näppugi.
                  Algselt postitas jyriöö Vaata postitust
                  Lugesin üldise ja omapärase jalgpalli teemas kohe-kohe kapist väljatulevatest geipalluritest ning miskipärast meenus, et sai isegi juba ligi kuu aega tagasi käidud Inglismaal porri vaatamas, mis paraku siiani on ajaloo an(n)aalidesse salvestamata. Likvideerin võla.

                  Peale kuulsusrikka ajalooga Wimbledon FC kolimist karu tagumikku jäi tekkinud tühimikku täitma teatavasti fännide poolt protestiks loodud uus sats nimega AFC Wimbledon, mis käesolevaks hetkeks on roninud League 2 välja ning peab oma mänge Kingstoni nimelises asumis Kingsmeadow nimelisel staadionil, jagades seda Kingstoniani nimelise poolprofessionaalse vutisatsiga. Ei pea vist lisama, et asumis on tunda kuninglikku hõngu, mis peamiselt väljendub lähedal asuvas maalilises Hampsteadi lossis ning mööda Thamesi rahus edasi-tagasi nühkivates sõudepaatides.

                  Küll aga ei õhku kuninglikku hõngu klubi staadionilt, mis on pehmelt öeldes korralik elamute vahele ära peidetud peldik, mis kõrgustes vohavate valgustuspostide puudumisel jääks võõrale täielikult märkamata. Kaugelt maalt saabunud külastajat tervitab kõigepealt ehitussoojakust konverteeritud piletikassa, mis paraku oma otstarvet vahetult enne mängu enam ei täitnud ning väljastas ainult etteostetud pileteid. Pileti, nagu selgus, sai soetada end läbi vanakooli pöördväravate staadionile sisenedes, kus kahe seina vahele pressituna esitasin vöö kõrgusel asuvasse luuki oma soovi lunastada pääse seisutribüünile värava taha. See lõbu läks maksma 17 naela.

                  Enne staadionile sisenemist otsustasin siiski nautida väljas koguneva rahva melu, soetada putkast üks pikk vorst ning otsida üles baar. Sissepääsu viimasesse leidsin otse kitsa ja üksiku ukse kõrvalt, mille kohal oli silt "players & match officials only". Vaimusilmas kujutasin kodusatsi staari ja väidetavalt maailma tugevaima jalgpalluri Adebayo Akinfenwa robustset torsot sealt külg ees läbi pressimas ning sisenesin otse peatribüüni all asuvasse baari. Tegemist oli suure avatud alaga, kus ühes ääres pikk lett ja teises suur ekraan ning hunnik laudu/toole. Sellist lahendust, kus sissepääs peatribüünile toimubki otse läbi baari, pole kuskil mujal enne näinud. Ennetavalt võib öelda, et kui fitti postitus ülalpool avaldas pettumust Barneti tahtmatuses lubada otsatribüüni inimesi janu kustutama, siis Wimbledon on selles suhtes erand ja poolajal lasti väravatest inimesed tõotatud maale. Korralik valik nii laagreid kui eile ja bittereid maksis 3.5 per pint.

                  Mängust pole eriti midagi raporteerida. Tüüpiline madalamate liigade sudimine, kus mõlemad kotid löödi esimesel poolajal ja 1-1 seisuga mäng lõppeski. Akinfenwa sai kiirelt vigastada, mispeale väljendas rahulolematust vahetusmeestepingi pleksiklaasi tagumisega üsnagi agressiivses vormis. Erinevalt jällegi Barnetist sai näha ka ühte kvaliteetset mängijat. Nimelt Wimbledoni pikk ja kiire keskkaitsja, kes mõistis mängida nii jala kui peaga ning paistis sellel tasemel üllatuslikult silma ka mõtestatud ja rahuliku tegutsemisega. Pärast guugeldades tuli välja, et Cardiffist laenule antud noore poisi jaoks oli tegemist debüüdiga ning tehnilise pagasi on taganud Arsenali noortesüsteem. Üleüldine atmosfäär oli suhteliselt rahulik ja vaoshoitud, ent samas positiivne ja reibas. Tea, kas asi oli teisipäevaõhtuses mängus või selles, et kontingendi keskmine vanus tundus välisel vaatlusel olevat julgelt üle 40.

                  Ahjaa, vastaseks oli Northampton.
                  armastan ma headust üle kõige vihkan lolle

                  Kommentaar


                    #10
                    Kui vincent kirjutaks Postimehes ka selliselt võistlusreportaaže, siis oleks ta kõige legem spordiajakirjanik, aga ilmselt Peep Pahv ei lubaks, kuna siis tema tähtsus kaoks.

                    Kommentaar


                      #11
                      Midagi oli mul siin ka aastast 2011, Leyton Orient vs MK Dons.

                      Algselt postitas fitti Vaata postitust

                      Seoses sellega, et SupporterGrupp täies koosseisu ehk siis Rootsi Kunn ja mina Londova linnas trahiinlaste messil käisime, oli paras võimalus minna taas head divarivutti vaatama. Tegelikult oli küll antud Oriendi mäng kõigest plaan B, sest esimeses järjekorras oleks vaadanud Emiratesil Arsenali teist liigakarika poolfinaalmängu Ipswichi vastu. Aga kuna neil õnnestus esimene mäng tappa saada, oli publikuhuvi ootamatult suur ning väljamüüdud mängule pileteid meeleheitlikult otsima ei hakanud.

                      Nii et siis Orient. Kuna staadion asub otsapidi Ida-Londonis, aga meie hotell oli pigem läänes Paddingtoni kandis, lõpetasime hotellitoas ära paar purki Kronenbourgi ja asutasime end mängule juba tubli 2 tundi enne avavilet. Mõistlik oli, sest koos ümberistumisega Central Line’ile Notting Hill Gate’is loksusime tjuubis Leytoni peatusesse ligi tund aega. Oli tipptund ja rongis hullud rahvasmassid nagu number 40 bussis, millega ma ükskord sõitsin. Staadioni leidmisega õnneks erilist muret pole. Metroost välja ja paremale, seejärel mõnisada meetrit edasi, kuni vasakult prožektorid paistma hakkavad. Siis juba pole muud, kui suund sinnapoole võtta. Staadion on küll väga osavalt ära peidetud elumajade vahele – what the hell, neil on elumajad isegi staadioni nurkades! – aga eksida ei anna kuidagi.

                      Pilet West Standile maksis 22 naela ja selle saime ilma igasuguse järjekorrata kätte. Takkatraavi targemana võin märkida, et ca 10-tuhandelisel staadionil oli sel teisipäevaõhtul 3000 inimest ja mõned peale, nii et täismajast oli asi kaugel. Kohe piletikassade kõrval asub Leyton Oriendi Supporters Club, kuhu sissepääs maksab külalisele terve naela, aga see-eest müüakse 2,50 eest õllesid, mida mujal pole näinud; näiteks Herefordi õllepruuli suurepärast ale’i Mutts Nutts. Igaljuhul mõistlikum, kui juua staadionil sees 3.50 eest väikseid pudeli-carlsberge, tuleb lihtsalt end füüsiliselt maksma panna, sest leti ees käis suurem trügimine ja kraanideni andis end läbi murda.

                      Mäng ise oli ka päris mõnus elamus. Ehkki publik tundus algul suht vaikne, tõmmati end ikka lõpuks päris korralikult käima. Sellele aitas muidugi kaasa mängu käik, kus Orient jäi kohe algul taha, kuid suutis kiirelt viigistada ja ettegi minna. Korralik lahtine vutt kestis pea terve esimese poolaja, Donsil oli trumbiks suur neeger targetmanina, Oriendil vilgas vasakäär Cox. Teisel poolajal lasi Oriendi kaitse end siiski segadusse ajada ja Donsil viigivärava ära lüüa. Sealt edasi oli mäng küll jälle sisuliselt lõpuni Oriendi käes, aga surve end ära ei tasunud ja viiki lepitigi.

                      Eraldi tahaks ära märkida veel kaks indiviiidi platsil. Esiteks oli au näha platsil elavat ManU legendi Luke Chadwicki, nüüd Donsi särgis, kellel küll enam ei olnud kaunist soengust halli haisugi ja kes korra unustas ära fair play ega andnud vigastuspausi järel palli Oriendile tagasi, mispeale ta sai vihast vilet ja buutamist iga pallipuute peale, kuni ta sellest selgelt morjendatuna välja vahetati. Teiseks oli lõbus vaadata kellegi M’Poku pingutusi. Kuigi meedia teatel olla Tottsi loanee tõeline tulevikulootus, ei suutnud vahetusest sisse tulnud päntajalg peale ilujooksmise suurt millegagi maha saada. Ei õnnestunud esimene puude, ettevõtmised ega triblingud, söötudest rääkimata. Take him right back off, ffs, karjus endast väljas maadam minu taga. Meil oli igatahes lõbus.



                      Siit on kenasti näha, mismoodi majad staadionile trügivad. Publikut, kes kodunt terve mängu ära vaatasid, paistis siiski vaid ühelt rõdult.



                      We have to disorganise their organisation so we have to be very creative.

                      Kommentaar


                        #12
                        Piletid kuskil League Twos kohati sama kallid nagu Bundesliga mängudele.

                        Väga ägedad lood muidugi. Kuna väga tihti seda alafoorumit ei loe, siis väga viis ettevõtmine selline teema siia teha. Äkki keegi peaks Hispaania alafoorumisse ka teema ära tegema. Siis kõik suuremad riigid/liigad esindatud. Nõme kui sellised lahedad kokkuvõtted kuskile teemasse ära kaovad .

                        Kommentaar


                          #13
                          reisiväsimusest nõder rK suutis oma Leedsi-muljeid 2005.a väljendada telegrammstiilis
                          GEORGE: No, no, no! Nothing happens /-/ RUSSELL: Well, why am I watching it?
                          GEORGE: Because it's on TV RUSSELL: Not yet..
                          (Seinfeld, The Pitch)

                          Kommentaar


                            #14
                            Algselt postitas bubbles Vaata postitust
                            Piletid kuskil League Twos kohati sama kallid nagu Bundesliga mängudele.

                            Väga ägedad lood muidugi. Kuna väga tihti seda alafoorumit ei loe, siis väga viis ettevõtmine selline teema siia teha. Äkki keegi peaks Hispaania alafoorumisse ka teema ära tegema. Siis kõik suuremad riigid/liigad esindatud. Nõme kui sellised lahedad kokkuvõtted kuskile teemasse ära kaovad .
                            Noh. Saksamaal vist klubid staadioneid ise ei raja/hoolda.

                            Kommentaar


                              #15
                              Algselt postitas vaikiv mees Vaata postitust
                              reisiväsimusest nõder rK suutis oma Leedsi-muljeid 2005.a väljendada telegrammstiilis
                              Kuskilt meenub, et mingi pikem ja asjalikum lugu Leedsis (läbi Edinburghi/Glasgow???) käimise kohta on ka mingis teemas avaldatud?

                              Kommentaar

                              Working...
                              X