Originally posted by priity


no kulla martin ja teised. oleks ikka tahtnud näha, et eesti suudab üle 2 söödu järjest palli oma mängijani toimetada. teisel poolajal oli olukord selles suhtes üsna kurb. see ei tähenda, et eeldan, et eesti oleks pidanud lahtisemat mängu mängima. taktikaliselt mängiti küll õieti, kuid jalgpallis pole mitte peamine pall igal võimalikul ja võimatul juhul vastasele sokutada. horvaatidel ei olnud mingi probleem kümmekond söötu järjest kiigutada ja siis 1-2 pall kohe jälle enda valdusse saada. rohkemaks kui umbkaitseks on eesti mängustiili raske nimetada. itaallastega võrdlus on ka kohatu, sest nemad suudavad palli omades kümneid kordi rohkem korda saata kui eesti eile suutis. seega tulemus on väga hea, kuid taoline mäng järgmisteks mängudeks vaevalt et koondisele enesekindlust annab.
Ei ole ka teoreetiliselt rahulikult ning ilusti vahetada söötu rohkem kui 3-4 korda kui keskväljal on kokku võibolla kolme Eesti meest ja ülejäänud on taga kaitses surve all. Seetõttu ongi ainuke võimalik lahendus kas pikk pall ette targetile või siis kiirelt kahe kolme sööduga üritada kuidagi mäng lahti tõmmata, et siis migni ristsööt ehk leida vms.

Kuna siin on siiski tegelikult enamus ise jalgpalli mänginud, siis selgelt tugevama vastase vastu, no ei usu, et olete ka rahulikult saanud palli kõigutada, eriti kui see vastane pidevalt survet avaldab.

Umbkaitse umbkaitseks, kuid vastavalt vastasele on ka mängustiil, kole või ilus, see on vaataja enda otsustada.

Ega see Itaalia stiil pea ka kellegile meeldima, kuid nende saladus on ehk selles, et tänu oma rahavaarvule ja üldse ajaloole on neil ka mängijate valik, kes võib endale palli kiigutamist lubada, kartmata eksida. Individuaalselt ning meeskondlikult on nad vist ikka maailma tipp või nii.

Kuna Eesti seda pole, siis Eesti seda ei või ja ausalt öeldes on mul ka rõõm, et nad seda hetkel läbi häda proovima ei hakka. Kui tuleb kunagi ehk aeg kui suudavad, siis las teevad. Praegu mängigu nii, nagu suudavad.