Kui Osila küsis Sarapilt, et mis tulemusest arvata, siis tegi viimane mõttepausi. Näha oli, et ta ei osanud ka kuidagi otseselt kiita - et tegite ära. Aga põhimõtteliselt oli õige lause, et nii head tulemust ei ole valikmängudes kunagi Eesti teeninud, kuid samas ei olnud mängu, oli Vaid mängulõhkumine.

Kokkuvõttes oleme rahul.

Seda virinat tekitas tahes-tahtmata endalgi nähtu. Lihtsalt endal oli ahhetama panev, et miks jälle auti ja nii-nii vale sööt. Tõesti - viriseda võiks söödutäpsuse üle. Ja ma ei mõtle neid pikki palle. Kui 15 meetrine sööt läheb kaks meetrit mööda või 1 meeter liiga madalalt, ei ole ikka mõnus ja nii järge kolm rünnakualgatust. Tõsiselt tühi koht oli Lindpere, kelle söödutäpsust ja tehnikat asjamees Kaljuver ikkagi kiita jõudis.

Kokkuvõttes oli jälla mänguehitus õige. Väga ohtlikud momendid jäid ju meite kasuks. Ning kui meenutada kuidas enamik Eesti väravaid tugevate vastu on tulnud, siis ikka standard (Zelinski 4 min) või kiirrünnak (Oper mitu korda). Mida on lihtsam korda saata - kas söödutada end läbi 7 mehe või teha 3-3 kiire. Need pikad passid olid tihti ebatäpsed või kaotas Ints palli, aga taktika oli ikkagi õige. 90 minuti jooksul tekkis mitu momenti kus parema kasutamise õnne korral oleks taas 1-1 minek olnud. Suure tähelepanuta on jäänud võimalus nii 80. minutil, kui Oper hoidis keskväljal üksi palli ning tal oli jäänud vaid 1 mees üle joosta. Oli näha, et alateadvuslikut ta endasse ei uskunud - mõte oli vaid kaitses rabelemisel ja seisu hoidmisel.

MILLEKS triblada ja teha tehnilisi sööte-liigutusi, kui meie tase ei ole veel nii hea, et üritada luua mängulisi momente. Kui me ei ürita, avab ja segab see vastase kaitseliini rünnakule tulles, seega jäävad augud kust nõelata (Eesti-soti, est-hol, est-rus ja palju-palju teisi).

Kodumäng tuleb sama taktikaga, aga selle vahega, et Horvaatia ei suuda enam Niipalju suruda..